Maainimene jala ei käi

Üks suvest ootele jäänud jäänud postitus:

Olen kuulnud unistav-mõtlikke heietusi, kuidas maal ning väikestes linnades elavad inimesed tervislikumalt, liiguvad rohkem, neil on tervemad väärtushinnangud ning sõbralikumad koolid.

See on selline „ülla metslase” projektsioon linnast maa suunas. Väärtushinnangute koha pealt ma sõna ei võta (ei tunne piisavalt valimit), aga üht võin nüüd küll kohe julgesti ütelda – maainimene jalgsi ei kõnni, linnainimene aga küll.

Inimkatsed ja vaatlused on näidanud, et inimesed, kes soojal südasuvel vants-vants mööda kruusateed järve äärde ujuma lontsivad, on eranditult suvitajad. Maainimesel, kes harjunud pikkade vahemaade ja olematu ühistranspordiga, on auto ja ta ei karda seda kasutada. Kui tal autot ei ole, on tal vähemalt jalgratas. Ja kui tal jalgratast ei ole ja autoga sõidab parasjagu mõni teine pereliige, siis ta lihtsalt ei lähe ja kogu moos.

Kui mina, suures linnas ühistranspordi ja väikeses linnas pikkade jalgsikõndidega harjunud kodanik, maal oma lasteväega kaks ja pool kilomeetrit järve äärde kõmpisin, tulid kohalikud mind nagu ilmaimet akna peale uudistama ja mõni vanamemm võttis ka oma ratta kinni pidada ning küsida, et kuidas ma vaeseke siis sedasi, väikeste lastega? Ja kas poleks parem bussi oodata? Ja nii peab ikka kole raske olema!

Buss, muide, käis kaks korda päevas ja sõitis ainult ühes suunas ringiratast (s.t. et bussiga järve äärde ja tagasi saanuks nii, et sõidad hommikul enne seitset täisringi [umbes 20 km] ära ja oledki järvele teiselt poolt juba üsna lähedal. Siis molutad seal järve ääres kuni õhtul kella viieni, mil buss taas tuleb, ja saad koju).

Pomisesin vastuseks midagi segast teemal "oh, pole midagi" ja kõndisin edasi.

Igal normaalsel maaperel on auto. Muidugi on üksikuid põhimõttekindlaid, lubadeta või siis verivaeseid, aga keskmiste arvude järgi on majapidamises mingisugune ront olemas 90% maa-asukatest, kes otse külakeskuses ei ela. No peab olema, muidu ei pääse ju poodigi!

Ja kui auto juba olemas on, siis kasutatakse seda ka kõige lühematel sõitudel. Istutakse sisse ukse ees ja sõidetakse teise ukse ette. Ka 300 meetrit naabrite juurde kurke või mune tooma käib ikka autoga.

Nii polegi keskmisel maainimesel erilist põhjust rohkem liikuda kui linnainimesel, kes enamasti nurga peale piima järgi lippab ikka jalgsi ja kelle kodupeatusesse tulevad bussid 11 korda tunnis, mitte 2 korda nädalas, nii et ta peatusesse ja peatusest edasi (ning hiljem jälle tagasi) kõnnib sageli omaenda kaunitel jalgadel.

Rattaga sõidetakse maal muidugi rohkem kui linnas. Aga enamasti teevad seda kas väga noored (need, kel veel lube pole e. lapsed) või kanged vanad. Vahepealsetel on - nagu juba mainitud - auto.

Kas maainimestes aga ehk miskit muud romantilisel moel metslaslikumat ja üllamat on, pean alles jätkuvate vaatluste teel kindlaks tegema.

Mul meelen kuldne kodukotus

See on post, mis sai alguse Epp Petrone portreesaate kuulamisest raadio Kukus.
Ma ei ole eriline raadiokuulaja, aga kuna hommikul Tütarlast kooli saates ärkame me mõlemad paremini, kui keegi meiega hommikusöögi juures mitte-väga-lollilt vestleb ja vahele muusikat mängib, olen selle vana raadiorondi, mille koos korteriga päranduseks sain, kööki vedanud. Ning kui ma seal süüa teen või nõusid pesen või kohvi joon, on mängivate helide saatel ka kuidagi seltsim olla.
(Ma tõesti ei ole sotsiaalse suhtlusega üle koormatud, nagu näete.)

Jõin kohvi, kuulasin Epp Petronet ja lugesin raamatut "Füüsika võlu" (mis on väga huvitav, aga nõuab süvenemist ja seega loen ma seda nii aeglaselt, et endal tuleb ka hirm peale - eriti kuna ma ei luba endale sinna vahele kuigi palju ilukirjandust ja seega olen oma lemmiklõõgastusest üsna ära lõigatud) ning korraga ütleb saatejuht "...aga tegelikult oled sa pärit ju veel palju väiksemast kohast kui Viljandi, nimelt paigast nimega Karksi."
Ma sõna otseses mõttes karjatasin. Küll summutatult, aga seda ma tegin.
Artikuleerimata "Aaeeaah'i" järel tuli midagi sellist nagu "Epp Petrone on ka Karksist?!" ja kogu mu hoolega tasakaalustatud loen-kuulan-joon multitegevus jooksis kokku üheks suureks "KARKSIKARKSIKARKSI-SEEONVEELKELLEGIJAOKSOLEMAS"-mõtteks.

Ja üle tüki aja on mul taas midagi võrgupäevikusse kirjutada.
Mitte ängist ja sellest vabanemisest. (A kes vajab, siis rohmakas tõlge inglise keelest: üks orgasm iga päev - ja depret ainult eemalt näed.)
Mitte igapäevaelust.
Mitte lastest.
Mitte midagi tarka v-o, aga midagi - midagi.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mina ei ole tegelikult Karksist pärit.
Ma sündisin ühes Eesti suurematest linnadest ja elasin enamuse lapsepõlvest teises. Ja siis hakkasin paigast paika kolima, püsides ühes kohas enamjaolt alla kolme aasta.
Aga minu vanavanemal oli Karksis kodu (mis oli meie perele = mulle, mu emale ja vennale - suvekoduks) ja ma kuulsin teda alailma pealkirjas tsiteeritud laulu laulmas.
Sõnad seletati mulle ära (kui karmanist mul katte väits rida nt) ja mulgi keele algmed said enam-vähem selgeks.
Aga laulu sisust ei jaganud ma masti ega mändi.
Kui ma hakkasin raamatuid lugema, jäi mulle samuti täiesti mõistetamatuks sihuke asi nagu "koduigatsus".
Mulle eriti ei meeldinud minu kodu. Mis mõttes sa oled kuskil mujal ja siis hirmsasti igatsed koju? Olla külas on LAHE. Olla maal on LAHE. Olla reisil on LAHE. Kodu on huvitav esimesel päeval pärast sinna tagasi jõudmist. Tingimusel, et sa oled ära olnud vähemalt nädala.
Enamasti on kodus olla iiiiigav. Ma ju tean juba kõike.
(Olen ma maininud, et mul oli lapsena väga madal rutiinitaluvus?)

Lisaks on kodu see koht, kus elavad pea eranditult inimesed, kes on sinust võimsamad. Seal sinuga riieldakse. Seal pead sa koristama (mh ka kappe, emake maa, kuidas ma vihkasin kappide koristamist!) Seal saad sa tavaliselt pahandada, kui oled midagi lõbusat teinud (nt klassiõega pärast kooli kastaneid korjanud ja mänginud ja seega hiljemaks tulema jäänud).
Mis on kodus nii kangesti head, vabandust?

Vahel ma mõtlesin, et ju see koduasi on mingi täiskasvanute värk. Nagu helge lapsepõlve ja vahva koolipõlve lood.
(Olen ma maininud, kuidas ma kooli jälestasin? Siiralt, sügavalt ja igakülgselt. Mõned toredad õpetajad ja mitmed huvitavad ained ei päästnud palju, arvestades, et koolis olin ma sunnitud iga päev nägema ligikaudu kõiki oma klassikaaslasi, rüsima kuidagi läbi sotsiaalse suhtluse ületamatutena näivatest ülesannetest ja lisaks olid seal ka need tunnid, milleks ma ei tahtnud õppida või kus olid nõmedad õpetajad - ja sageli olid need kaks asja üks ja sama.
Ma pole siiamaani jõudnud tundeni, et kooliaeg oleks olnud kuidagimoodigi tore, rääkimata "helgusest".)

Aga see vanavanaema, kelle kodu Karksis oli, suri ära.
Tema korter jäi mingite keeruliste süsteemide tulemusena välja nende väärtuste hulgast, mida sai EVP-dega osta.
Ja kuigi meil oli ikka veel võti ja puha, hakkasid perekonna täiskasvanud liikmed aduma, et need kaks tuba vanas metsapunkti majas pole enam "meie omad".
Mina ei adunud. Hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest (kuskil 12-14).
Imestasin, miks me sinna enam ei läinud.
Väide, et "see pole enam meie oma" ei veennud mind absoluutselt. Mis mõttes ei ole, kui seal sees on kõik need asjad, millega ma titepõlvest saati harjunud olin; voodid ja madratsid ja linad ja hommikumantlid, mänguasjad ja raamatud? Kõik samades paikades, ainult tolmusemad, lihtsalt ootamas, et me tuleksime tagasi ja võtaksime sisse oma õiguspärase positsiooni nende seinte vahel nende asjade keskel. Ämbrid kummuli pingil, ootamas vett. Solgiämber sahvriukse kõrval solki igatsemas. Õlekotiga voodid oma katete all valmis su keha toetama. Kalender aastast 1986, ustavalt oma muutumatut aega näitamas.
Meie käes on võti, uks on lukus, keegi teine seal ei käi.
Mis mõttes ei ole meie oma???

Ma käisin seal lihtsalt natukeseks muust maailmast eemal olemas mitu korda pärast seda, kui teised enam ei käinud muu pärast kui asju võtmas. Käisin nii avalikult kui salaja (sestsaati, kui ma teadsin, kus päriskodus võti ripub, polnud just raske). Elektrit sees polnud, aga kaev oli olemas, ostsin küünlaid ja leiba ja istusin diivanil, lugesin raamatuid. Vähemalt korra põgenesin sinna ka kooliajal - ei kujuta küll hästi ette, mismoodi ma emale seletasin, et lähen nüüd, nädala sees, mõneks ööks minema. Aga kuidagi ma igatahes läksin.
(Hilisem täiendus: ma läksin end tapma, aga ei saanud hakkama. Veenide ristipidi lõikumine poleks niigi tulemust andnud, aga kuivõrd see oli ka valus, sain katki üldse aint naha ja pindmised kapillaarid.)

Tookord olid meeletult ilusad septembriilmad, ma mäletan. Lebasin maja kõrval mõisaparki kunagi ammu-ammu püstitatud ja tolleks hetkeks üsna lagunenud puulavatsil, vahtisin erksinisesse taevasse, mida raamisid sügisest hoolimata jätkuvalt rohelised oksad, päikesevalgusest nii soojaks muutunud värvi, et tundusid peaaegu kuldsetena.
Kõrval platsi peal sõid lambad - ilmselt mitte needsamad lambad, kellele ma lapsena leiba viisin ja kes mu venna seepeale jalust maha jooksid, aga ega ma näo järgi vahet ei teinud ka.
Kaevu kõrvalt õunapuu otsast vinnasin endale mõned õunad - no mis vinnasin, see oli meie puu ju?!
Kuigi enam vist mitte?
(Olen ma maininud, et mulle meeldivad natuke toored õunad rohkem kui täisküpsed?)
Pakun, et olin 15.

Hiljem käisime sealt ainult mööblit ja asju toomas. Arvasin, et sealne mööbel ja nõud ja memme hommikumantel annavad mulle ka mu tudengikorteris kodutunde ja turvalisuse.
Valesti arvasin.

Aga isegi asjade äraviimine Karksist - kõikide asjade täielik äraviimine hiljem - ei muutunud mu tunnetes selle korteri vastu midagi. Või siiski - vast lisas mingi süüdlasliku tunde, reetmise maigu, arusaamise, et ma ei hinnanud piisavalt, ei võidelnud piisavalt, lasin lihtsalt ära võtta..?

Avastasin, et minus ikkagi on kodutunne.
Mitte küll ühegi oma kodu suhtes - need ei ole kunagi olnud turvapaigad. Kodu on kas täiskasvanute oma - ja ma olin seal alati nende võimu all - või siis mehega jagatud võitlus- ja armuterritoorium või siis ajutine peatuspaik teel kuhugi mujale.
Aga seal Karksis, seal on mul kodu.

Ja sinna ei saa ma loomulikult enam kunagi tagasi minna. Maja on krt teab kelle oma, seal tehti vist remonti, muudeti mingiks majutusasutuseks? Ja meie asjad on sealt ammu ära viidud, erinevate sugulaste juurde laiali jaotatud, mõned jõudnud ka mu vanemate praegusesse suvekodusse, Karksist mitte väga kaugel. (See on tore koht neil ja mulle meeldib seal.)

Aga ma näen unenägudes - ja ma näen palju unenägusid - vähemalt iga nädal Karksit, Karksit, Karksit. Ja kui ma panen õhtul silmad kinni ja hakkan magama jääma ja mu mõte ei liigu enam loogiliselt ning hüppab omatahtsi paigast paika, lähen ma alailma Karksis tolmusest trepist alla välisukse poole, ja tean, et kempsupaberirull on paremat kätt trepikäsipuu peal ja tunnen trepi järsku kallet ja ümaraks käidud astmeservi.
Ma võiksin meie korterit seal punkthaaval kirjeldada. Võimalik, et saaksin isegi põranda- ning laelaludade laiuse vaheldumise paika. Kus oli laiem, kus kitsam laud.
Ma mäletan seda kõike nii täpselt ja nii detailideni, et vahel tundub täiesti adumatu, et tegu on kadunud maailmaga.
Mis mõttes, kui ma tunnen õhutusluugi ketti oma käe all ja tean täpselt, kui kõva paugu luuk teeb, kui ma keti just sellelt kauguselt lahti lasen?
Mismoodi?

Kui ma näen und, siis tavaliselt tean, et see pole enam "meie oma". Vahel on siseseinad ja põrandad maha kistud ja alles ainult välismüürid ja katus. Vahel pean ma olema väga vaikselt, et keegi teada ei saaks, et ma olen sisse tagasi hiilinud. Vahel me teeme seal perega remonti (remont tähendab kõige endiseks muutmist - ja mu ema on neis unenägudes noorem kui mina praegu, pikkade pehmete pruunide juuste ja närviliste silmadega). Vahel on tegu sõjaajaga ja see on meie viimane peidupaik ähvardava hävingu eest.
Vahel tabab mind üllatus, et kõik on just nii nagu vanasti, kuidas see võimalik on, ma ju isegi vedasin siit mõned asjad minema, lõhkusin ära ja viskasin prügi hulka, kuidas on see kõik nüüd tagasi?

Kadunud paradiis. Möödunud kuldajastu. Kodu, kuhu ei saa enam minna.
Aga kuidagi reaalsem kui mu praegune kodu. Kordades reaalsem kui mu eelmine elamine, kust ma ainult aasta tagasi minema kolisin.

Vahel ma mõtlen, et ehk ma peaksin sinna elama minema (sinna asulasse siis, maja on kättesaamatu).
Aga kuidas julgeksin ma paradiisi oma päriselu-sõnnikuste jalajälgedega rüvetada..?

Ülemine pilt on mingilt kinnisvarakuulutuselt. See hoone asub minu kodust umbes 100 meetrit eemal selle aasa kõrval, kus vanasti lambad sõid ja kus ma lilli korjamas ning muidu mängimas käisin. Too pruunikas tallatud olemisega värk pildi eesmises ääres on selle aasa serv.

Lisa: pilti otsides leidsin midagi täiesti õudset - ei ole mu kodu muudetud majutusastuseks. On olnud just müügis ja müüdud maha mingi tühise poole miljoniga - mitte et mul seda poolt miljonit kuskilt võtta oleks olnud - või veel enam võtta seda meeletut raha, mis kuluks asja kordategemiseks, aga... AGA! Ainult pool miljonit!

Jah, Asjad ei ole seal enam nii nagu nad olid. Mingi loll tuulekoda on ukse ees ja tobe traataed elupuuheki ümber ja siseruumide pildid kuulutusest muidugi ei ole meie korterist, taevas tänatud, ma poleks seda välja kannatanud.
Ei, muidugi, see ei ole enam see paradiis. Aga ta on ja ta oli just müügis ja...
Oh, mu koduke!

Aa, see pilt on loomulikult ka kinnisvarakuulutusest, sest mul ei ole endal pilte.
Jah, isegi pilte ei ole. Ainult mälupildid.

See on selline postitus, mida ma ei oska õieti liigitadagi. Püüe edasi anda edasiandmatut. Sellise armastuse manifestatsioon, milles pole midagi ratsionaalset, millel pole õiget objektigi, mis teeb palju rohkem haiget kui toob rõõmu, ja millest ma ometi loobumast keeldun.

Võib-olla on see hoopis luuletus =)

Pärast jooksu, endorfiinidega

Tahaks armuda.

Kui ma nüüd juhtun armuma, siis järgneb ilge vigin ja hala ja pabistamine ja muretsemine ja juuste katkumine ja huulte närimine ja kehakaalu alandamine ja kõik muud maailma lollused alates sellest, et "hakkan targaks, et olla Armumisobjekti silmis parem inimene; selleks loen kohe läbi kogu Eesti Entsüklopeedia ja siis terve interneti ka".

A ikkagi tahaks armuda.

Parim enne tähtaeg tiksub ju muudkui lähemale! Vaikselt, aga salakavalalt. Iga päevaga on üha enam tunne, et mu ainus kunagi praegustele lisanduv elukaaslane saab olema koer.

Elust ja surmast liikluses ja muidu

Püüdsin teemat ignoreerida.
Tõesti püüdsin. Enamjaolt üritan ma riiklikul tasemel tehtud nõmedustest lihtsalt mitte välja teha, järgin ka totraid seadusi ja püüan lihtsalt omaenda väikesel vaiksel määral maailma parandada ja sellele vastu naeratada.
Aga seekord lugesin vale asja ja lihtsalt ei suuda vaiki püsida. Olgugi et mõistus seda tungivalt soovitab, sest midagi muuta nagunii ei anna.

Tõenäoliselt tuleb sellele puhangule ka omajagu kurje kommentaare, kuidas minusugused inimesed ei sobi lapsevanemaks jms. No mis seal ikka. Igaühel on õigus oma arvamusele.

Asi siis selles artiklis.

Autor annab meile süngel vanatestamentlikul häälel teada, et eelmisel aastal hukkus kaassõitjana autos kolm last. (Sealjuures ei ole teada, kuidas oli nende turvavarustusega, see võis ka olemas olla).
Kolm last.
Kui palju on Eestis lapsi? Statistikaameti eelmise aasta andmestiku järgi 200 364 alla 15-aastast. (Jätsin vanemad otsingust välja, sest järgmine vanuserühm oli 15-19 ja oleks liikunud ka täiskasvanute aladele.) Aastal 2009 on surnud kokku 87 (kaheksakümmend ja seitse) kuni 15-aastast last.

Neist siis KOLM autos kaassõitjana. Enam kui kahesajast tuhandest elusolevast.

Tõesti kole. Ei, tõesti. Loomulikult on iga surm tragöödia, lapse oma eriti, sest oh! tema vaesed vanemad!
Muidugi oleks huvitav ka teada ükshaaval iga surma põhjust nende ülejäänud 84 kohta. Kui palju uppumisi (keelame ujumisrõngata vettemineku?), kui palju koduseid traumasid, kui palju haigustest põhjustatud suremisi jne.
Ja huvitav, kui mitu hukkus jalakäijana liikluses? Noh, et on nii kangesti palju turvalisem, kui emme magava lapsega teepervel oma 4 km kodu poole astub, eks ole?

Lapse surm on väga ränk sündmus (hei, mul on lapsed, ma olen püüdnud ette kujutada, mida tunneksin) ja kujundina samuti väga võimas jõud.
Aga krt, see on nõme vaimne vägivald niisuguse asjaga vehkida! Selle asemel, et üürata "3 surnud last" võiks silmad lahti teha ja vaadata, kuidas meie lapsed elavad, mitte kuidas nad surevad. Need autos kaassõitjana hukkunud lapsed olid vähemalt hoitud ja üsna kindlasti talutavates majanduslikes tingimustes elanud.
See seadus, mis keelab lapsega vanemat möödaminnes kuskile ära viia, vihmaga lapsega hääletajat peale võtta jms v-o (ja ma mõtlen just nimelt VÕIB-OLLA, võib-olla on ka teisiti) otseselt ei tapa, aga halvendab väga paljude elukvaliteeti. Rääkimata sellest et isoleerib ühiksonnaklasse. "Mul on küll auto, aga ma ei saa sind, autotut titega üksikema, ära viia, sest seadus ei luba."
(Ma räägin emadest, sest ma olen ema. Võimalik, et probleem on samamoodi ka isadel.)

Inimesed surevad. Lapsed surevad. Õnnetused juhtuvad. See on elu, see on paratamatus, ja selle valuga riskib iga vanem, kes julgeb lapsi saada.
Aga kui elule ausalt otsa vaadata, siis mis on olulisem - kas see, kuidas su laps sureb (ja muutub numbriks statistikas, kus alati on mõned surnud lapsed, sellest pole pääsu), või see, kuidas ta selle ajani elanud on?

Mälestus

Kallis Elo!

See post on isiklikult Sulle.
Lugesin täna lehte ja silma jäi sõna "suguelu". Mida see sõna mulle meenutab, mida see ometi mulle meenutab, mõtlesin ma pingsalt. (Einoh, see kõlas nüüd ise naljakalt, seda enam, et kahtlemata oleks sellisel mälunõtrusel ka põhjus olemas, aga seekord polnud siiski asi seksi puudumises minu elust.)
Siis tuli meelde. Meenutas sõnapaari, mille ütles välja üks õnnetu noormees, kes kunagi umbes 13 aastat tagasi meiega Lasnamäel väitlema sattus. Munkade suguelu.
Ja veel rohkem tuletas mulle meelde seda, kuidas me antud sõnu veel aastaid hiljem kordasime, kui vähegi võimalus tekkis, ja iga kord naerukrampidesse sattusime.

Nüüdseks olen üsna täielikult unustanud, miks oli see "munkade suguelu" (mille vist argumendipõhiselt kirik ära keelas => kirik on repressiivorgan?) nii hullupööra naljakas. Aga sõnade maagia on jäänud. Tarvitseb vaid neid oma peas korrata, kui kohe tulebki muie näkku ja kuskil ajus pugistab miski päkapikk rõõmsalt naerda.
Küllap tema mäletab, mis värk selle munkade sugueluga siis algselt ikkagi oli ja mis nalju sel teemal hiljem tehtud sai.

Minu mälus on ainult kaks sõna ja juures silt "märgilise tähendusega nali".

Nõks naisjooksjale

Kuna ma olen siiski märgataval määral naissoost, ei saa ma hästi joosta ilma korraliku sportrinnahoidjata.
Korralik sportrinnahoidja moodustub venivast, enamjaolt sünteetilisest (mõnel on mingi 10% naturaalset materjali ka sees, enamjaolt mitte) riidematerjalist, mis tihedalt-tihedalt ihu ümber liibub.
Mul on selliseid korralike sportrinnahoidjaid parasjagu 2 tükki kodus. Rohkem pole nagu raha osta ka.

Kui inimene jookseb, ta üldjuhul ka higistab üsna ohtralt. Korralik sportrinnahoidja tema keha ümber puutub eritatava higiga tihedalt kokku, nii et on iga kord seljast võttes kaunikesti niiske ja mõte selle rõivatüki eelneva pesemiseta uuesti selga tõmbamisest tundub võrdlemisi öka.
Samas on mul neid sportrinnahoidjaid ainult kaks ja ma iga päev pesu ei pese. See on mu korduvalt viinud süngesse olukorda, kus ma tahan joosta, aga mõlemad korralikud sportrinnahoidjad on pesus või veel hullem, pesumasinas.

Ühel õhtul tuli mul idee.
Selle asemel, et panna puhas rinnahoidja selga T-särgi alla, tõmbasin ma ta selga särgi peale. (Põhiliselt seepärast, et ma ei viitsinud parasjagu särki seljast võtta.)
Imelik nägi välja, aga nagunii läksid sinna otsa veel pikkade varrukatega asi ning tuultpidav vest, nii et mu veider rõivastusstiil jäi välisvaatleja jaoks täiesti nähatamatuks.

Pärast jooksimist ei pidanudki ma rinnahoidjat kohe pessu panema. Pluss - puuvill vastu nahka on mõnusam kui sünteetika, kuigi see sportpesu tegemiseks kasutatav kraam on sünteetika kohta tõesti pehme ja meeldiv materjal tegelikult.


Mõtlesin, et äkki kellelgi on sellest avastusest veel kasu.

Kuidas mees lahendab kõik naise probleemid ja kuidas mehe puudumine on ikka tõesti puudujääk

Ehk teiste sõnadega - toimetatud vestlusi väikesest aknakesest

G. ütleb: see on nii ebaõiglane, et kui keegi on lahe, on ta igal pool lahe! Ja need, kes pole, pole peaaegu kuskil.
:(
see on nii jube!
nagu klassiühiskond.
F. ütleb:
ma küll loodan, et ma vahel kuskil ikka olen lahe.
...kuigi üldiselt mitte.
G. ütleb:
ma lausa usun, et ma vahel ikka nagu olengi lahe
aga ma tean, et kogu aeg ei ole.
(järgneb näide, mis on tsenseeritud, ja ving)
...oleks kuidagi õiglane, kui Aw (jah, seesama) ka KOGU AEG lahe poleks
F. ütleb: äkki ta kuskil salaja on ebalahe
G. ütleb: võimalik
kodus naisega?
F. ütleb: no see oleks natuke nõme muidugi
et kõigi teistega on lahe, aga oma naisega mitte
G ütleb: see oleks juba väga nõme
aga ma mõtsin mitte seda, et ta on naisega aktiivselt ebalahe vaid et seal on ta kuidagi lõdvemaks lastud
kuigi ma kardan
et pikkade triibuliste aluspükstega Aw, kes, suu hapukurki täis, kempsuuksel midagi wrestlingu teemadel seletab, oleks ikkagi lahe
F. ütleb: :D
a kuidas me lahedaks saaksime, ah?
...ma tahaks ühtlasi olla ka hea
G. ütleb: ma ka.
aga ma ei tea, kuidas
ju vist
ei tohiks nii palju tahta lahe olla
või midagi?
samas
isegi i. teeb [tsenseeritud, võib nt lugeda mõnesid asju] selleks, et kõik näeks, kui lahe ta on
ja tema on tõesõna lahe
F. ütleb: :D
G. ütleb:
ma pakuks, et vähem põdeda on hea, aga siis on silme ees [nimi, tsenseeritud] eeskuju, ja see ka ei päästa
F. ütleb: jah
(mõtlik paus)
noh
mul on vähemalt mees, kes mulle vahel ikka ütleb, et ma olen tore ja hea ja ilus
G. ütleb: =) See on hea...

...ja läheb nurka nukrutsema, paranoiliselt oma ebalahedust põdema ning mehetuse piinu mõistma.

Või siis ka mitte, aga see oli hea lõpetus.