Teisipäev, 10. aprill 2012

Musta päevakoera suvi

Eelmine post on nii piinlik, et ma ekstra ei kustuta seda ära. Las ripub üleval ja manitseb mind alandlikkusele ja vagurusele!

Piinlik ei ole postitus mitte seepärast, et ahastamine ja masendumine oleks keelatud, vaid seetõttu, et ma valisin seekord masendumise olema reaktsioon nii tobeda asja peale, et... et... et... et mul ei ole õigeid sõnugi selle tobeduse kirjeldamiseks.
Igatahes on tobe ja piinlik ja maru naljakas ka.

Teema lõpp.


Sel kevadel ma pole näinud mitte ühtegi liblikat. (Välja arvatud üks koi, kelle eile ära tapsin.)
Küll aga olen näinud kolme erinevat päevakoera. Esimest neist märtsi keskel, mingil täiesti lumisel ajal, sametmusta-tumepruuni värvi ja pealnäha imepehme loomake. (Pilt on raudselt samast liigist elukat kujutav. Täpselt siuke ta oligi.)
Täna nägin veel ilmatuma pirakat tumerohelist ning sellist, kes oli ise must või pruun, aga need päevakoera lahutamatud karvad ta peal olid kollased.
Huvitav, kas see on mingi kodeeritud teade looduselt? Umbes et sel suvel ära niisama ilutsemisest väga mõtle, see on kogumis- ja arenemisperiood?
Või oli kodeeritud teade hoopis see õnnetu tapetud koi? Ja mida see sel juhul teada annab? Et ma tapan ise oma suve? Täiesti surnuks?

3 kommentaari:

  1. lihtsalt kevad on imelik ja külm. mul pole õnnestunud tänavu kohata liblikat, koid ega päevakoera, küll aga nelja lepatriinut köögikardinatel jalutamas.

    VastaKustuta
  2. Päevakoer --> liblikas, keda pole näha --> kõhuliblikad suvel!

    VastaKustuta
  3. Kõlab nagu täiesti kasutuskõlbulik plaan.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.