Laupäev, 7. aprill 2012

Ärge palun helistage mulle selle postituse peale, ma vihkan telefoniga rääkimist

Tegelt ma hakkan natuke (palju) mures olema oma väärtusliku isiku pärast.
Ütlen siin selleks, et te oleks hoiatatud. Teate, eks ole, juhuks, kui asi päriselt bambusse kisub.
Ma ei taha igaüht eraldi, käest hoides ja pisarsilmil, sisse ohkida sellesse infosse, et tead, raske on. Jube raske. Oh-ma-vaene-sirtsukene.
Seda enam, et millegipärast ma üldiselt inimeste seltskonnas pole sugugi nii hädine kui muidu. Nii et ega vist ei ole mujalt aimata ka, et mingi kurnatus-nõrkus-masendus on pidevaks trüginud. Vahel mind ju ikka veel komplimenteeritakse kah nende kokkupuututud inimeste poolt. Nt sõnaga "särav", mis on eriti lustlik hetkekonteksti arvestades.
Kuigi v-o peaks seda "säravat" mõistma kui "poleeritut"? Teate küll, kui külalised tulevad, lüüakse ikka peegel, põrandad ja naeratus läikima?

Muidu olen ma ikka päris silmapaistavalt hädine ikka. Esiteks olen kogu aeg väsinud ja teiseks ei saa piisavalt magada, isegi kui aega oleks, sest närvid peksavad mu vihaselt jalule ja teevad paanikat. Kõik ajab nutma ja seejuures, pange tähele, olen ma jube suutlik ja täidan kõik lubadused ning teen tööd ära.
Lihtsalt see ei paku enam eriti palju rõõmu.

1 kommentaar:

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.