pühapäev, 6. jaanuar 2013

Liiga vähe küsitud küsimus

Usu ja ateismi teemadel mul põues ei põksu, aga üks osa sellest HullMaxi postitusest läks üleni hinge.

... esimesed 15 aastat elust, kui kujuneb välja iseloom ja huvid, on laps nende inimeste kontrolli all, kes on vähem ambitsioonikad, saavad vähem palka, on kibestunud ning järgivad tuimalt reegleid.

Ok, õpetajaid peksta ma ei taha, sest need mõned, keda isiklikult tunnen kui inimesi - mitte kui õpetajaid - on mu meelest üsna sisemiselt kaunid inimesed ja nende hoole alla võib oma lapsed mõneks ajaks anda küll.
Ja need, keda tunnen kui õpetajaid, mitte kui inimesi, on mu laste osas võimupositsioonil ja nendega tülitseda ka ei tasu - kannataksid ainult noodsamad lapsed.
Pealegi - üle poole nendest õpetaja-positsioonis õpetajatest on samuti täiesti sellised inimesed, kellest lugu pidada ja keda usaldada tegelikult. Eks mu lastel nende õpetajatega on vedanud ja neid teisi (kes on ka olemas) ma hetkel lihtsalt ignoreerin.

Aga see, mis MadMaxi postitusest meelde jäi, silma jäi ja mastaapselt õige tundub, on see, et kusagil hariduse andmise ideestikus on tehtud mingi kohutav viga ja selle vea järelmid on nii õudsed, et juba paljast mõtlemisest kukuvad hambad suust ja juuksed peast.
Millega seoses, tundub, inimesed hoiduvad üldse sel teemal mõtlemast - või mõtlevad üle ning see mõjub nii hullusti, et nad kaotavad igasuguse mõõdutunde ning jooksevad kiilakate ja hambutute pealtnäha-idiootidena lalisedes mööda new-age-öko-seminare ja räägivad indigolastest, suurest sisemisest tarkusest, sisehääle usaldamisest jms veidrast trallallaast
Püüan siis kuidagi ilma indigo ja värisevate käteta võtta kokku, mis on see õudne järelm, mida mina koolil näen, ja mida ma ei tahaks näha:

inimesed
sandistuvad
vaimselt.

Hea uudis on, et see sandistumine ei ole lõplik. Kuskil 10-15 aastat pärast keskkooli leiavad inimestes sageli aset oivalised muutused, mil kooli pärssiv ja lömastav mõju endalt lõpikult maha raputatakse ja inimesed avastavad mitte ainult mõistusega, vaid ka tunnetuslikult selliseid imelise asju, nagu:

* Ma elan ainult üks kord, miks siis mitte teha asju, mis tunduvad lahedad, mõnusad ja head?
* Pole oluline, kes mind armastab. Oluline on, keda mina armastan.
* Kui miski läheb viltu, pole see maailma lõpp. Võib alati uuesti proovida.
* Elu on tunnetes, mälestustes ja igas ihurakus. Mitte kusagil mujal ägedamas kohas.

Ja siis saavad neist korraga normaalsed, õnnelikud ja tõeliselt elus inimesed, mitte särava naeratuse alla peidetud küürakad varjud. Lahe.
Aga miks, öelge, miks nad enne seda pidid seda teist asja olema?

Te ütlete, et asi pole koolis, vaid vanuses? Et teatud eas oleme lihtsalt nii palju elu juba õppinud, et suudame sisemisest ürghäbist üle olla ja õnnelikud olema hakata? Et teismeliste hormoonid ongi sünged ja hirmsad ja see on paratamatu osa noor olemisest?
Aga kas teismeiga tõesti lõppeb kuskil vanuses 29-33?! Kas kuni selle ajani kestvad vaimset invaliidsust tõesti saab põhjendada teismeeahormoonidega?!
Julgen kahelda.
Väidan, et aastatepikkune painav ebatäiuslikkuse, ebapiisavuse, kõlbatuse, oskamatuse ja käkk-olemise tunne ei ole normaalne. Ja kui see ebanormaalne tunne on samas allakolmekümneste seas üldlevinud, peab sellel olema mingi põhjus.
Teadust ma sel teemal muidugi pole teinud, katsed on olemata ja isegi kirjanduse ülevaadet ei viitsi koostada. Aga tundub nagu loogiline, et see üks ja ühine sotsiaalne hakklihamasin, kust me kõik läbi oleme käinud, kust vaid vähestel on valdavalt head mälestused ja mida kogu mu teadaolev isiklik tutvuskond vahel ärevus- või lausa õudusunenägudes näeb, on asjaga kuidagi seotud.
Ehk siis - kuidagi ikka väga usuks, et see vaimne ikaldumine on kooli mõju.

Kui ma tahan endale meenutada, mis tunne oli olla vilets ja ebapiisav, ma meenutan õpiaastaid - seda aega, mil katsetamine ja harjutamine ja mitteoskamine pidanuks nagu normaalne olema.
Aga ei olnud.
Koolis ei olnud mitte osata ja mitte teada lubatud, proovimine ja katsetamine olid tugeva miinusmärgiga tegevused - ja õigupoolest see ju on väga imelik nähtus asutuse juures, mille eesmärk (vähemalt teoreetiliselt) on uute teadmiste ja oskuste andmine?
Mingi pisiasja pärast võis sind koolis aktiivselt ja rõhutatult põlata nii õpetaja kui kaasõpilane. Võisid ka mõlemad mitmuses - ja sealjuures polnud isegi kindel, et see tõesti oli halvasti läinud pisiasi, mille pärast sind sunniti häbi tundma ja alandlikult sõimu või ilkumist ära kuulama.
Vbla olid sa kõik väga hästi teinud, isegi liiga hästi, üle igasuguste ootuste.
Vaimule anti peksa ikka. Sest kool oli siuke peksmise koht.
On ikka veel.

Ometi, kuigi meil on kõigil koolis käimise kogemus olemas, küsivad vaid väga vähesed vanemad, kas üldse panna oma laps sinna vägivallamasina sisse. Paneme ikka. Seadus käsib ja nii tehakse ja...
Ja "Õpetajate lehes" kirjutatakse, et pedagoogidel on raske lastega toime tulle, kuna vanemad on kooli suhtes liiga vaenulikud omaenda halbade kogemuste tõttu ja see on nende vanemate viga.

Nad peaks oma kogemustest üle olema ja saama.

S.t aasta aastalt tuleb koolidest tuhandete kaupa närvilisi, ärevaid, hirmunud ja õnnetuid inimesi, kes tunnevad sisimas, et nad pole iial küllalt head - aga see ei ole ju ometi kuidagi seotud haridussüsteemi probleemidega! Haridus on meil väga hea! Õnnetuses on süüdi need inimesed ise, põlvkondade kaupa. Kui vanematel on halvad kogemused kooliga ja lastel on ka halvad kogemused kooliga, on ilmselt probleem nendes vanemates ja lastes.
Ometi mitte koolis.

Nagu... see kõik on nii nõme.
Mul pole asja kohta ühtegi paremat ega kujukamat sõna.

On olemas suur riiklik masinavärk, mis teeb sinna sattunud inimesed keskmiselt õnnetumaks, kui nad muidu olnuks, jätab nad kuskil kümneks-viieteistkümneks aastaks vastikuks ja hädiseks (vastikuks, sest õnnetud inimesed on üldjuhul ka teiste vastu ebameeldivad), ja igal aastal esimesel septembril saadame me sinna uue aastakäigu jagu omaenda kuumalt armastatud lapsi.
Tõesti, kui koolis tehtaks lapsed õnnelikeks vagurateks tellisteks või kastideks nagu Pink Floydi videos, ma veel saaks asjast kuidagi aru. Kandilistest asjadest on hea ehitada ja kuni laps on rõõmus, on ju lahe.
Aga koolisüsteemi produktideks on mingid väändunud hingelised haiged, karkudel komberdavad amööbid, kellest mingit tõhusalt töötavat ühiskonda ehitada on õigupoolest HALVEM kui tervetest ja õnnelikest persoonidest!  
Miks me niimoodi teeme?

Või on kooliga nagu demokraatiaga - et on küll sitt, aga midagi paremat ka ei oska välja mõelda? Et ilma koolita tuleks inimesest veel hullem sant, lihtsalt teist sorti puuetega? Mh, ah?

52 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Peamine põhjus on minu meelest selles, et tänapäeva koolid on muudetud võidusõiduhobuste tallideks. Kõik võistlevad omavahel. Tähtis pole olemus, vaid tulemus. Igal sügisel veetakse tapamajja rongitäite kaupa võidusõiduhobuseid, kes pole kolmeaastasena, äärmisel juhul viiesena omaniku soovitud kiirust suutnud üles näidata. Ellujääjate närvisüsteem aga saab rikutud. Koolisüsteemis toimub põhimõtteliselt sama. Õpetajast on tehtud treener, kes vastutab tulemuse saamise eest. Ja mis see nõutav tulemus tavaliselt on? See, et laps on pähe õppinud portsu õpikuid ja valemeid, millest poolt tal edasises elus vaja ei lähe, aga keegi tähtis ametnik on arvamusel, et läheb. Koolid peavad omavahel võistlema koha pärast mingis idiootlikus pingereas ja arenemise asemel peavad ka õpilased omavahel võistlema. Kes läbi põleb, kantakse maha. Kes ellu jääb, sandistub vaimselt vähemalt mõneks ajaks.

    VastaKustuta
  3. Aga Shadow! Kui mina koolis käisin, polnud ei edetabeleid ega võistlemist, otse vastupidi - vähemalt põhikoolis valitses veel veendumus, et igasugune silmapaitsmine on kurjast, igasugune aktiivsus ja eripärasus ükskõik mis suunas (k.a. liiga head hinded) piinlik ja häbenemistväärt, ja ma ei ütleks küll, et see mu kooliaja kuidagi praeguste laste omast ilusamaks tegi.

    ***

    Lolli õpetajat ma pean ignoreerima, sest samas ei ole ta halb inimene ja _nii_ loll ta ka ei ole, et algklassiõpetaja kohalt seepärast lahti lastaks.
    Ta on lihtsalt veidi rumal.

    VastaKustuta
  4. Kas need lapsed kodus ka mingeid põhiväärtusi ja enesehinnangut õpivad või on see kõik kooli rida?

    Võib-olla ma olen mingi haruldane erand, aga ma lihtsalt pole mitte kunagi aru saanud sellest üldisest halast teemal "kool on kõige jõledam koht ja see on kõige võikam etapp elus etc." (Vt lugematud noortefilmid ja inimeste koolimälestused).

    Mis on iseenesest kummaline, sest ma muidu olen suhteliselt enesekriitiline, neurootiline ja kergelt heituv isiksus. Võib-olla peaks siinkohal oma vanemaid tänama, kes sisendasid mulle eluaeg, et liiga uhkeks ei maksa minna, aga ära sa iseseisva mõtlemise võimet kaota. Ma käisin suurema osa oma kooliajast ringi teadmisega, et see, mida meile seal räägitakse ja mida me seal tegema peame, et need on, noh, guidelines või nii, need pole kivisse raiutud tõed. Ja mingi suvaline hinne mu enesehinnangut tõesti ei kõigutanud.

    ...või mul tõepoolest vedas kooli ja õpetajatega niivõrd? Ei mäleta, et keegi eriliselt vastik ja mõnitav oleks olnud - ja kui OLEKS olnud, päris ausalt, ma ei oleks seda enda teada jätnud.

    VastaKustuta
  5. ..see tähendab, mulle jäi mulje, nagu sa kirjutaks, justkui kõik annaks oma lapsed viieteistkümneks aastaks ÄRA kuhugi ilma külastusõiguseta. Ei ole ju nii?

    VastaKustuta
  6. ma teen asja veel lihtsamaks: maalapsed on traumeeritud, sest nad loevad liiga vähe raamatuid ning neil on liiga vähe sisukaid diskussioone; linnalapsed on traumeeritud, sest linnalastel pole füüsilist ruumi vabaolemiseks.

    aga tegelikult: teemapüstitus õige; üht ja õiget lahendust pole; kool ei ole alati süüdi, vanemad pole alati süüdi, enamasti õpitakse läbi jamade, mitte läbi teooria.

    VastaKustuta
  7. Tead, aga ega meid ju ka ei antud ÄRA? Ja ikka on mingid ikaldused.
    S.t. mul hea meel, et AbFAb, sinu kooliaeg oli suhteliselt traumavaba, aga mu meelest sa kuulud vähemuse hulka sellega.

    Eks muidugi iga vanem (mina k.a.) mõtleb, et oh-eh, küll ma aitan oma võsukesed sellest suuremate armideta läbi ja saame hakkama selle kooliga ja ise ju ka ära ei surd asja käigus ja... Aga samas inimeste seas ümber vaadates on need, kes on koolist suurte köndistusteta tulema pääsenud, siiski vähemuses. Ja kas mul on mingit moraalset õigust eeldada, et ma olen nii sitaks hea vanem, et suudan oma lapsed ära kaitsta, kui enamus tuvastatavalt ei suuda?
    Tegelt vist ei ole =(

    Ma olen tavaline Harju keskmine vanem, kui kõik plussid ja miinused omavahel kokku panna. Eks ma muidugi teen oma parima, et lapsi toetada ühiskonna õppimise raskel teel, aga kui hästi see mul õnnestub.... no eks seda näeb kümne aasta pärast.

    VastaKustuta
  8. tglt minu arust üks põhihäda ongi see, et just nimelt antakse ÄRA. Mitte kogu päevaks, aga kooli funktsioon paistab de facto olevat olla koht, kus lapsi tööpäeviti teatud aeg kinni hoida (sest alaealisi pole lubatud niisama ripakile jätta, kui vanemad parajasti nendega tegeleda ei saa) - mitte koht, kus neile midagi õpetataks või nendega kuidagi märkimisväärselt tegeldaks. ametlik eesmärk võib olla mingi programmi õpetamine, aga selle jaoks ei ole sageli vahendeidki. nt ei ole piisavalt õpetajaid, et sellisele hulgale lastele sellises mahus õpetada.

    pmst väga vanglasarnane nähtus ja nii ei ole ka üllatav, et tekivad vanglamentaliteedi moodi nähtused. nt mina ei rääkinud oma vanematele kooliprobleemidest never ever, sest kamoon, kitse ei panda. isegi kui asjad on päris hullud. mentaliteet oli selline, et ükskõik, kui halb on, siis, kui vanemad kuidagi sekkuvad, siis on vähemalt sama halb edasi, ainult et märk on veel ka küljes.

    Ka see, et koolis pmst tolereeritakse ükskõik kui suurt vägivalda kinnipeetavate vahel, seni kuni päris laipu järele ei jää, on väga vangla moodi.

    See ei ole nii päris kõigis koolides, aga kuuldu põhjal enamikus küll. ja kuuldu põhjal on just väikestes maakoolides parem seis (seal on õpetajate-õpilaste suhtarv reeglina selline, et lastega ka päriselt tegeldakse), ainult et neid pannakse riburada kinni.

    VastaKustuta
  9. btw, mul oli mitu päris head õpetajat, kellest oli õpetamise mõttes täitsa tolku.

    see, miks kool oli jama, tuli vühem sellest, et "uih-aih, seda ja seda õppeainet annab ebakompetentne inimene", vaid rohkem sellest, et suur osa ajast pidi seal lihtsalt kinni olema, ilma et oluliselt meie järele isegi vaadatud oleks. st meid peeti liiga väikesteks, et omapead kuhugi iks kohta jätta, aga teisest küljest oli justkui täiesti normaalne, et needsamad lapsukesed, keda justkui omapead ei võiks jätta, ei vajaks nagu üldse täiskasvanute poolset tegelemist.

    Sest vahetunnid (ja mõne nõrgema õpetaja tunnid) olid üldse täieliku kontrollimatuse aeg. "Paneme kehva enesekontrollivõimega pägalikud puuri kinni ja vaatame, mis juhtub". ägeda riäliti saaks, kui tänapäeva pilguga vaadata.

    Tundide ajal (isegi asjatundlikumate õpetajate tundide) jäi tegelemisest (nt õpetamisest, kes oleks võinud arvata, et keegi koolist seda otsib?) vajaka, sest klassid olid nii suured, et õpetaja pidi paratamatult õpetama mingile olematule "keskmisele" õpilasele. Tähendab, suurema osa jaoks oli see lihtsalt aja mahamolutamine, sest ühed ei saanud midagi aru ja teiste jaoks oli õpetatav juba triviaalsus.


    Sellest viimasest: mul on meeles aeg, kui ma olin katkise ninaluuga kuu aega kodus ja mul kulus päevas kooliasjade õppimise peale tund kuni kaks ja ma ei jäänud absoluutselt maha. Koolis käies oleks läinud viis-kuus tundi (algklasside värk, lühikesed päevad) pluss kodused tööd.

    vaatasin üht blogi: autor on (ise väikelapsega titepuhkusel, kui ma õigesti aru sain) võtnud lapsed koduõppele, tema kogemus on sama. et aega on rohkem nii lastel kui paradoksaalselt ka tal (enne olevat olnud igavene häda nende koolitükkidega).

    Töötaval inimesel oleks seda muidugi keerulisem lavastada, aga no kui on vaja, et lapsed kuskil tööpäevade ajal oleks, siis võiks seda aega ju kuidagi kasulikult kasutada, õppimiseks näiteks. mitte molutamiseks.

    siuke radikaalne mõte mul. et kool võiks olla koht, kus saab õppida.

    VastaKustuta
  10. ja mis ühiskonna õppimisse puutub, siis ega kool seda, mismoodi elu "päris" ühiskonnas käib, oluliselt ei meenuta küll.

    krt, päris elus ma võin nt politseisse pöörduda, kui mulle kallale tullakse.

    VastaKustuta
  11. lingin veel mõnda kooliartiklit:

    za-umist Martin Luiga oma
    (ja siin veel terve rida za-umis ilmunud asju, aga mu arust see esimene oli kõige parem).

    sis see Wiredi nupukene, mida ma ei väsi linkimast (et kool saab olla ka selline, kus õpitakse);

    ja vastupidine näide, mis, kuigi Ameerikast, sarnaneb väga minu kogemustele - kõik see "kool kui kinnipidamisasutus" ja et see ei meenuta üldse päris elu, millega on ometi pärast kooli vaja hakkama saada, ja et intellektuaalsus on koolis hakkamasaamisel selge miinus:

    "Teenagers now are useless, except as cheap labor in industries like fast food, which evolved to exploit precisely this fact. In almost any other kind of work, they'd be a net loss. But they're also too young to be left unsupervised. Someone has to watch over them, and the most efficient way to do this is to collect them together in one place. Then a few adults can watch all of them.

    If you stop there, what you're describing is literally a prison, albeit a part-time one. The problem is, many schools practically do stop there."

    Oma koolivägivallapostituses linkisin kunagi veel paarile asjale, aga suurema osa tõin praegu siin enivei ära.

    VastaKustuta
  12. Ma nüüd loen notsu linke ja rõõmustan, et Martin Luiga päästab vbla midagi.
    Ja siis ma saan seista tema selja taga ja karjuda "ÕIGE!"

    VastaKustuta
  13. no siis olen ma pigem tõesti vist erand.
    Ja puudujääkidega ma olen muidugi nõus, lihtsalt mõtlesin, et see "inimesed on nii katki, nii katki" on kergelt utreeritud. Vb on ja vb ei ole. Mul oli mõistlik klass ja, nagu öeldud, väga head vanemad. Samas eks oli meiegi klassis inimesi, kellel on kooliajast kindlasti hoopis vastikumad mälestused, ja häbi küll, aga ega ma ise nende olemist kuidagi meeldivamaks ka ei muutnud seal koolis (ehkki ka mitte otseselt halvemaks, aga passiivsus on teatavasti suur kuritegu).

    VastaKustuta
  14. No meil oli ka mõistlik klass. Olulisel määral kiusati ainult ühte tüdrukut ja see polnud mina. Aga ka mitteoluline määr ja laste omahierarhias sees elamine (=pidev tunne, et olen paaria) ikka sandistasid täiega.

    Ka mu vanemad (k.a. mõlemad isad) on väga ägedad enamikuga võrreldes (kuigi neilgi esines tagasilööke). Ja oli koolis ka häid õpetajaid, kes mulle meeldisid ja jagasid ka mingit teavet kohati ja buustisid enesekindlust.
    Kui Õš mulle 10. klassi esimese kirjandi peale poleks kirjutanud "Sa valdad proosat. See on suur anne," ma vbla ei oleks julgenud pühenduda kirjutamisele, kui kõik esialgu toodetu tundus pidevalt valus pask olevat.

    Aga ikka oli koolikogemus kokku väga väga õudne. VÄGA õudne.

    VastaKustuta
  15. Kui oskaks kokku võtta lühidalt, oleks hea =)

    No mulle personaalselt esiõudsed aspektid:

    * teised lapsed, kes vbla ei löönud mind küll jalaga ega peitnud ära mu kooliasju, aga andsid mõnigi kord mõista, et nad meelsamini mätsiks lehmasõnnikust pätsikesi kui teeksid midagi (ükskõik mida) koos minuga.
    Kohati väitis mõni nt, et ma haisen. Üks klassivend kutsus mind "Silmapuravikuks" ja kuigi ma üldse pihta ei saanud, mida ta sellega mõtles, läks mõnitav hääletoon täiega hinge.
    Kohati ma tõesti tegingi valusalt piinlikke asju, et muljet avaldada.
    Põhiliselt oli jube see, et ma ei saanudKI aru, miks ma neile ei meeldi. Noh, et sa oled miiniväljal, aga miinid on nii hästi peidus, et sa _tõesti_ ei näe ega tea, kus nad on. Ja kogu aeg on oht, et astud mõnele peale ja kogu see natuke sotsiaalset krediiti, mille heade kirjandite ja ilmeka luuletuselugemise eest korjas, lendab ka vastu taevast.

    * Peksa sai rohkem kui pai.
    Hea näide on kehalise tund - mul oli algkoolis päris hea jooksukiirus ja -huvi, täiesti korralik kaugushüppetulemus ja mulle meeldis jalgpall.
    Aga kuna ma ei osanud visata palli nii, et see natukenegi lendaks, ega teha kätekõverdusi, olin ma kogu aeg "see nõrk ja ebasportlik" ja iga kehalise õpetaja, kes vähegi tahtis, ikka ilkus täiega selle üle.
    Mispeale ma jäin ise ka uskuma, et olen ebasportlik ja vihkan kehalist likumist ja hakkasingi seda igal võimalusel vältima. Mille tulemusena ma, noh, muutusingi ebasportlikuks üsna kiiresti. Isetäituv ennustus phmt. Ja siis tuli mul veel mingi 5 a artsitõendeid hankida, et kehalise tundi mitte minna, sest pidevat alandust tunda oli ikka väga jäle.

    See printsiip, et mitte kiida seda, mis on hästi, ja innusta, vaid "peksa vigade eest ja halvusta inimesena" oli koolis üldine. Kui sul oli kasvõi üks tund, kus sa olid oma eelteadmiste, võimete vm näitajate tõttu keskpärane või kehvem, oli suur võimalus, et selle õpetaja asub sulle suure sisendusjõuga selgeks tegema, et sa oledki loll, labane, kole ja tühine inimene. Enamasti juhtus see seepärast, et õpetaja ei osanud paremini sõnumeid sõnastada, oli väsinud ja üldse, ei jaksa ju alati ka hea olla, vahel aga ka seepärast, et õpetaja oligi valus mölakas ja see mõnitamine oli tema egotripi kõrghetk.
    Täpselt nagu lastega, oli ka õpetajatega kõige hullem see, et kunagi ei teadnud, mis neil kaane pealt viskab. Sa võisid teha tööd nagu hull ja valmistada oma prantsuse keele kodutööd ette 6 tundi, püüdes kujukate metafooride ja kõlava keele poole, ja ikka saada sõimata, et sa ei oska keelt vaid istud sõnaraamatu taga. Ponnistus ei taganud edu. Töö ei taganud edu. Pihta võisid saada nii selle eest, et "miks sa nii lühidalt jutustad, tekst oli palju pikem" kui selle eest, et "kästud oli jutustada, aga sina õppisid pähe või?"
    Miinivälja kujund jätkuvalt sobib. Närvid olid pidevalt viimseni pingul.

    VastaKustuta
  16. Ehk siis kokkuvõte (kirjutad probleemi läbi ja leiad selle käigus ühisnimetaja, hea meetod, btw): õudne oli seepärast, et ma andsin oma parima ja see ei olnud küllalt hea. Et ma ei saanud aru, miks see pole küllalt hea, tegin järelduse, et ilmselt ma olen vale, kõlbmatu ja vilets inimene.

    Ja veetsin edaspidi aastaid ja aastaid ja aastaid, püüdes oma jõledat isikut just sellise jõledana vahelejäämise eest varjata. Teekslesin kedagi muud, püüdsin sobituda, aga ei osanud, jätmata samas endale aega+energiat, et üldse teada saada, kes see loll, vale, kole ja muidu halb inimene "mina" selline on. Mis talle elus oluline on ja mida ta tahab. Kuidas ta tahab elada.

    Kogu aeg oli vaja kõigest jõust oma nõme olemist varjata ja alles palju palju hiljem tuli mulle ette, et vbla ma ei olegi nõme, vääritu ja madal olevus.
    Siis sai nagu vaikselt oma elu elama ja omaenda otsuseid tegema hakata viimaks.
    Ja oi, selle avastuse ajaks ma olin ainult 27 aastat vana! Kogu elu alles ees!

    VastaKustuta
  17. Noh, et sa oled miiniväljal, aga miinid on nii hästi peidus, et sa _tõesti_ ei näe ega tea, kus nad on. Ja kogu aeg on oht, et astud mõnele peale ja kogu see natuke sotsiaalset krediiti, mille heade kirjandite ja ilmeka luuletuselugemise eest korjas, lendab ka vastu taevast.

    Täpselt minu kogemus, v.a see, et ma kogesin ka otsesemat füüsilist vägivalda. aga ausalt öeldes on see vähemtähtis - luid ju ei murtud ja silmi peast välja ei löödud - kui seesama miinivälja tunne. lihtsalt natuke füüsilisem miiniväli. iial ei tea, millal keegi möödaminnes äigab või kiviga viskab vms.

    minu õppimissaavutusi õnneks ükski õpetaja (otseselt) ei halvustanud, aga ma kahtlustan päris kõvasti, et tglt oli mu miiniväljale sattumine suuresti õpetajate teene. sest noh, ma olen ekstsentriline, lapsena vast veel enam kui praegu, sest ma olin teistega võrreldes kohutavalt bookish (ja selles vanuses torkab silma ka see, kui sa kasutad kogemata liiga keerulisi sõnu - ma ei saanud iial pihta, mis sõnad on nüüd ohutud ja mis sõnad kellegi berserki ajavad) ja kuna ma mõtlesin pool aega loetud raamatule, siis ka hirmus hajameelne. Mis tembeldas mu osa õpetajate arust "imelikuks" lapseks, nii et nad kohtlesid mind, justkui oleks ma kerge puudega. ma olen üsna veendunud, et see hoiak imbus lõpuks ka teiste laste suhtumisse, ja noh, erinevalt õpetajast, kes kohtleb imelikku last kõigest halvastivarjatud põlgusega, aga otseselt ei ründa, ei ole lapsed nii poliitiliselt korrektsed.

    kahtlust tugevdab see, et aeg, kus mind oli okei möödaminnes lüüa ja teisest küljest oleks minuga suhtlemine olnud seltskondlik enesetapp, algas just siis, kui klassijuhatajaks oli selline halvastivarjatud jälestuse ja põlgusega noor tibi. ja see aeg lõppes, kui meile ilmus paar hästi võimekat õpetajat, kes vastupidi, panid tähele, et ma olen andekas.

    mh oli üks suur tugi prantsuse keele õpetaja, kes mind absoluutselt "poliitkorrektselt" ei poputanud, vaid vastupidi, sõimas mind nagu keda iganes teist, kui ma tööd ei teinud, aga tunnustas ka saavutuste eest.

    nii et kogu mu tagantjärgiviha on suunatud lollidele keskpärastele õpetajatele, kes nägid minu erinevuses puuet, mitte võimeid. või noh, kurat küll, isegi kui nad pidasid mind peaaegu-puudega lapseks, siis oleks võinud ju vähemalt sellega tegeleda, et mind mõnevõrra kaitsta. see oleks ju loogiline käitumismall, kui klassis oleks keegi päris puudega laps.

    a vastupidi. kui ma korra ühele poisile vastu virutasin, siis karistas pealtnäinud õpetaja mind ("ise tüdruk ja kakleb").

    kusjuures sõimavaid õpetajaid vihkan ma palju vähem ja kartsin toona palju vähem kui neid halvastivarjatud jälestusega tegelasi. sõimavad õpetajad sõimasid laias laastus kõiki, nii et see ei olnud mingi negatiivne esiletõstmine. Halvastivarjatud jälestusega õpetajad nägid lapsi mingis paremusehierarhias, mida ei olnud lapsel endal üldse võimalik muuta.

    VastaKustuta
  18. muide, see miinivälja tunne ja tunne, et sinust endast ei sõltu midagi - et tee, mis sa teed, ikka võib kaane pealt visata - pidi olema see, mis tekitab vägivaldsete kodude lastel "õpitud abitust" selle psühholoogilises tähenduses (mitte käibetähenduses). Kui kodus on OK, siis kool ei suuda seda nii põhjalikult juurutada, sest õnneks ei satu me kooli päris pisikesena. aga mõneks aastaks võib külge jääda küll. "minust ei sõltu midagi, ma olen mõttetu saast ja ma ei saa seda kuidagi muuta, ainus, mis ma saan teha, on seda hästi varjata ja/või mitte silma jääda".

    VastaKustuta
  19. No kuule, siis teil ju ei olnud mõistlik klass ja sind ikka kiusati küll. Ja tuleb tõdeda, et mul tõesti vedas, ma olin kõigis ainetes vähemalt hea (välja arvatud käsitöö, aga selle üle ma naersin ise kõige rohkem). Ja ma olin küll erinev ja üsnagi bookish, aga nii. kuradi. ülbe. et keegi väga ütlema ei tulnud. Pigem kardeti, mis mul jälle kellegi kohta öelda on.

    Mis muidugi teie juhtumite kohta võtab kokku selle, et kui sa oled vähegi erinev, siis vähe sellest, et lapsed märkavad, märkavad õpetajad ka ja mitte heas mõttes, ja see on kuri lugu küll.

    VastaKustuta
  20. tead, oleneb ka kontekstist. See, et sa oled ülbe, võib anda tulemuseks ka selle, et sulle kuulutatakse boikott. ja kui asi läheb füüsiliseks, siis ülbusest ei piisa. pead olema valmis ja võimeline nii viie-kuue-kümne inimesega korraga kaklema.

    eks minagi olin mõnevõrra ülbe, ma ju teadsin, et ma olen tark laps.

    a muide, ma siiamaani ei usu, et lapsed oleks päris oma aruga mu marginaliseerimisega hakkama saanud. või noh, mine võta kinni, kuna koolil on vanglaga palju ühist, siis vbla võivad seal tõesti ka päris spontaanselt vanglahierarhia moodi asjad tekkida, ja siis võib saada saatuslikuks iga omadus, millega sa üldisest foonist eristud.

    a vähemalt alguses leidus küll lapsi, kes said aru, et mulle tasub hoopis külje alla hoida, sest minu pealt sai näiteks maha kirjutada.

    ja peagu kõigist koolikaaslastest on saanud täitsa toredad inimesed (üks mõisteti küll kunagi hiljem grupiviisilise vägistamise eest süüdi. ta oli ka üks hullemaid kiusajaid. just füüsilise poole pealt).

    VastaKustuta
  21. aa. veel selle AbFabi repliigi kohta, et "pigem kardeti, mis mul jälle kellegi kohta öelda on." - järelikult sa ikka nii bookish ei olnud. ma suutsin kah väga uhkeid teravusi ja solvanguid välja mõelda, a häda oli selles, et suurem osa ei saanud neist aru. Teravmeelsus töötab prestiiži tõstjana ainult siis, kui on piisavalt neid, kes selle peale naeraks.

    VastaKustuta
  22. No see kiusamine oli nii natuke tegelikult.

    Mulle jäi ju iga hetk eraldi kohutavalt meelde, aga 9 põhikooliaasta jooksul esines konkreetseid halvustamisi vast nt 15 korda (+ veider silmapuraviku värk, millest ma tegelt ei saa aru, kas see oli vastumeelsus või sümpaatiaavaldus takkajärgi, samamoodi nagu ma ei tea, kas see kord, kus üks klassivend mulle vahetunnis selga hüppas ja endalegi ootamatult hinge kinni lõi, nii et kui ma põrandal läkastasin, siis ta vabandas ja aitas mu püsti, oli vastumeelsus- või sümpaatiaväljendus). Klassimissi valmistel ma korjasin suisa auväärse 6. koha kuidagi, issand ise teab, mismoodi. Aga põhiline kole asi oli siuke rõhuv ebameeldiv tunne, mitte mingi konkreetne rünnak ise.
    Kogemata läbi akna pealt kuuldud "kui Triinu tuleb, siis ma ei lähe" nt oli siuke tüüpiline asi, mille kohta ei saa nagu öelda, et kiusamine, aga mis oli samas täiega jäle.

    Ma nägin seda, mismoodi oli sel tüdrukul, kes see PÄRIS paaria oli, ja no tõesti, minu väikesed hingehaavad on täielik kärbsemust selle kõrval. Ja samas meil OLI üsna mõistlik klass. Siuke, mida tõsteti pidevalt esile kui andekaid, õpihimulisi, kokkuhoidvaid, aktiivseid jne. Ka seda pärispaarianeiut haarati klassiõhtutesse, võeti tantsima (mis siis, et printsiibi pärast ja popid tüdrukud rääkisid selle enne poistega kokku) ja luid ei murtud, silma siniseks ei löödud, mingit olulist kehalist vägivalda ei olnud.

    Keskkoolis kõik see aktiivne, õpihimuline ja kokkuhoidev kusjures isegi vist oli päriselt ka nii. Enne oli ... mööndustega. Võrreldes nt meie paralleelidega sai ka siis neid omadussõnu kasutades kõik õige. Oma paralleelis küll poleks põhikoolis tahtnud käia =(

    VastaKustuta
  23. Lingin veel teoreetilise arutelu mõttes nohikuartikli järge; ja halbade kogemuste näidisena Nirti postitust, millele ma ise oma koolivägivalla jutus kunagi linkisin.

    VastaKustuta
  24. Lugesin notsu koolivägivalla-postituse kommentaarid läbi ja tegelt on nüüd jumalasta kole olla.

    Oudekki ja veel paar pealtnäha suht tarka ja kena inimest avaldavad seal arvamust, et ei, ikka on vaja kooli sellisel kujul, sest raskustega peab õppima võitlema.
    Mis tähendab, et nad vabshee ei saa aru, milles on probleem.

    Kool ei õpeta raskustega võitlema. Kool õpetab roomama põõsa alla ja soovima surra, kurat küll!
    Et tahta võidelda, peab teadma, et sul on õigus, aga kust kuradi kohast peab laps seda teadma, kui samas kogu koolisüsteem on üles ehitatud printsiibile "sina oled laps ja ei tea midagi, meie, tähtsad, ütleme sulle koolis, kuidas asjad on, mis sa väärt oled (numbriliselt ja muidu) ja mida sul on vaja õppida, millega tegeleda ja kus pingis istuda"?!

    VastaKustuta
  25. Tõe huvides pean ütlema, et Oudekki oli raudselt seisukohal, et kool oleks koht, kus päriselt saakski sotsialiseerumist õppida.

    Kui ma tookord temaga seal vaidlesin, siis põhiline vaidlusküsimus oli hoopis see, mida peaks vanemad tegema, kui lapsel on koolis sitt mis sitt. Tema seisukoht oli poliitiline: vanemad peaksid sellisel muutma kooli, mitte last sealt ära võtma.

    Minu eriarvamus oli, et kõik vanemad ei ole selleks suutelised, nt ei oska eriti suhelda ja eriti mitte administratiivselt, aga see ei tähenda, et nad lapsest ei hooliks ja midagi tema heaks ära ei tahaks teha.

    Tglt mõtlen juba jupp aega, et ta võiks siia foorumisse päris hea panuse anda. Teine, kellest ma seda mõtlen, on see, kes on minu pool Ambrosiuse nime all kommenteerinud.

    VastaKustuta
  26. *seisukohal, et kool peaks olema koht*

    Temperamendivahe tuleb muidugi kah mängu: ekstravertsel inimesel, kes meeleldi suhtleb ja kellel on ühtlasi hästi stabiilne närvikava, on vahel võimalik võtta eluraskusena, mis õpetab võitlemist, selliseid asju, mis mõne teise põõsa alla roomama ja ennast ära tapma panevad. Tema kriitiline piir on teise koha peal (mis ei tähenda,et seda üldse ei oleks).

    Ja siin ei pruugi asjasse puutuda isegi kodune keskkond - kõige järgi otsustades oli see mul Oudekkiga suht sarnane - suurem osa isiksuseomadusi on ju kaasasündinud. Mul on temaga üsna sarnased teoreeetilised huvid ja arvatavasti ka üsna sarnased intellektuaalsed võimed, aga eelistatud probleemilahendusviisid ja järelikult ka probleemid, mida me kumbki lahendada eelistame, on erinevad.

    Üks sõber, kellega ma seda asja meilitsi arutasin, sedasorti erinevatele suhtumistele välja veel ühe põhjuse: et väga paljudel on olemas koolist allasurutuse või kiusatud saamise kogemusi, aga kui neil õnnestub sellest enam-vähem tervelt välja tulla, siis nad hindavad selle pigem positiivseks ja isikut ehitavaks kogemuseks.

    Ja et üks asi (lisaks temperamendierinevustele), mis otsustab, kas kogemus tuleb isiksust ehitav või hävitav, on halbade kogemuste kestus. Lühiajalist rünnakut võib võtta umbes nagu loodusõnnetust, aga pidev terror muudab psüühikat.

    tsiteerin (loodan, et ta ei pahanda):

    "Ühekordne jõhker kallaletung, kui see kestab mõned minutit ja võib lõppeda suurte vigastustega, jääbki selleks, mis ta oli - jõhkraks kallaletungiks.
    Aga kui see korduks pidevalt, mis sest, et võibolla mitte sama vägivalduse astmega, siis tekiks sellest teatud norm, mida inimene lõpuks hakkabki omaks võtma."

    Ma ise lisaks siia veel, et mitte ainult ajaline kestus, vaid ka üldisus. Noh, et kas tegemist on ühe agressoriga (kelle kohta saab siis mõelda, et ta on tropp, kellele kas vastu hakata või kellest eemale hoida) või on agressoriks juba peaaegu kõik, kellega laps koolis kokku puutub.

    ulatuse värk ühesõnaga. ulatus nii ajas kui ka inimeste hulgas. suure ulatusega mahatampimine paneb inimese ka iseennast maha tampima. stockholmi sündroom nazõvajetsa.

    Long story short, Oudekki räägib tõenäoliselt hoopis teistsugusest kogemusest ja loogiline siis, et ta arvab, et kool on põhiliselt kasulik.

    VastaKustuta
  27. Kool ei õpeta raskustega võitlema. Kool õpetab roomama põõsa alla ja soovima surra, kurat küll!

    Sellega täiesti nõus.

    Aga vägivallatsevate koolikaaslaste osas jään kindlalt arvamusele, et need on reeglina nn korralikest peredest. Ema "ahviarmastuse"* peal üles kasvanud enese ülimast väärtulikkusest teadlikud emme lemmiklapsed.

    _______
    * ma kasutaks ikkagi mõistet INSTINKT

    VastaKustuta
  28. Ma mõtlen. Et.
    Seda koolisüsteemi on alati ja igavesti kirutud.
    Minu põlvkond pandi 6 kuuselt sõime. Ja konkurents ja sots võistlus oli lapsest peale. Ja inglased viivad oma eliitlapsed üle-üldse internaatkoolidesse.
    Ja ikkagi saavad meist inimesed. Needsamad, kes siis hiljem targutavad (pole isiklikult mõeldud), et kuidas noorus ja maailm ja koolid on hukas.

    Kui kogu maailma lapsed oleks vaid koduõppel või waldorfkoolis (nagu sajandeid tagasi tinglikult) kas siis oleks kõik inimesed ilusad ja head?


    Et ma ei tähtsustaks kooli-koole nii väga. Nõmedaid inimesi on olnud sajandeid ja tuleb veel.

    Ja Su postituse algse idee juurde tulles- Jah, mina usun küll, et teismeiga lõppeb 30-selt. :)

    VastaKustuta
  29. noh, inimesi tuleb koolist ja ilma koolita igasuguseid. Nagu ma isegi mainisin, mu klaasikaaslastest, kes kooli ajal võisid olla koletised, on tulnud päris okeid inimesed. Ühesõnaga, üks probleem on selles, et kool on keskkond, kus täiesti tavalised keskmised inimesed käituvad nagu koletised. Muus elus ei ole koletised, seal on.

    Teine probleem on vastuolus: esiteks kooli tegelikkuse ja tema väljahõigatud eesmärkide vahel.

    Teiseks kooli ja ülejäänud ühiskonna vahel.

    Selles mõttes, et meil on kaunikesti keeruline ja vanade aegadega võrreldes vähevägivaldne ühiskond, kus üldiselt tuleb edu saavutamiseks osata inimestega suhelda ja kus üldiselt on arukusest rohkem kasu kui toorest jõust.

    Ja valitsevad väärtushinnangud on järelikult sellised, et inimesi ei tohi vägivaldselt kohelda ega panna neid olukorda, kus tekivad tõenäoliselt vägivaldsed suhted. Nt Stanfordi eksperiment sai ju üsna skandaalseks ja jäeti eetilistel põhjustel poole pealt katki. Ja seal oli tegu täiskasvanud inimestega, kelle isiksus on siiski väljakujunenum kui lastel.

    Ühesõnaga, kui me elame ühiskonnas, kus valitsevad väärtused on sellised, et täiskasvanutega on Stanfordi eksperimenti ebaeetiline teha, siis on imelik, et lapsi võib sellise eksperimendi tingimustes pidada üle kümne aasta.

    Ja seda küsimärgistada on väga kasulik. Jah, laste kasvatamine ja harimine on kogu aeg kujunenud rohkem põhjuste kui tulemuste järgi. st igasugused kasvatussüsteemid on sellised, nagu nad on, pigem oma päritolu ja ajalooliste põhjuste tõttu, kui selle tõttu, et oleks tähele pandud, et nad annavad ilgelt häid tulemusi.

    Just sellepärast olekski hea mõte jälgida, mis asjad annavad häid tulemusi ja mis ei anna. Selleks ei pea isegi eksperimente korraldama, tuleb ainult erinevaid olemaolevaid süsteeme jälgida ja vaadata, mis neist välja tuleb.

    VastaKustuta
  30. jeerum, mida trükiviga.

    mitte klaasikaaslastest. vaid *klassikaaslastest*", of course.

    VastaKustuta
  31. Kõik taandub minu meelest sellele, et öeldakse - nii lihtsalt peab, paljugi mis sina ei taha, lepi sellega. Kui ma vähegi haridussüsteemi õpetajate ees laidan või avaldan arvamust pikaldase ja ebaefektiivse õppemeetodi üle, laiutavad nad käsi ja ütlevad, et mõnesid asju elus lihtsalt peab tegema. Ma ei salli seda lauset. Aga kooliõpilasi kasvatataksegi selles vaimus ning ma ei usu, et on eriti hea, kui täiskasvanutena jääbki inimestele selline mõttelaad - LEPI SELLEGA.

    Ohh. Aga ma tahtsin öelda, et tõesti väga-väga hea postitus su blogis oli see! Ma tavaliselt ei kommenteeri, kuid see lausa kutsus kiitma! Vestlus kommentaarides oli ka sisukas ja mõtlemapanev... Seda siis praeguse õpilase vaatenurgast. Nii et ilmselt oli see minu jaoks huvitav ka sellepärast, et puudutas isiklikult.

    VastaKustuta
  32. No eks siis ilmselt tuleb defneerida "bookish"; ma olin täitsa lugend ja obskuurse huumorimeelega ka kohati, aga ma teadsin, et ahvile ikka ahvi keeles, eksole.

    Aga kogu see arutelu, et kas nende kooliraskustega peab lihtsalt harjuma (Oudekki) või et fkin nõme on nii ja neid raskusi ei peaks olema (notsu, blogiautor), see tegelikult ikka viib minu arust selle aruteluni, et inimesed ON erinevad ja lapsed on erinevad ja see, mis näiteks minusuguse jaoks oli täiesti elatav situatsioon, ei ole seda mõne muu jaoks kohe üldse mitte, aga situatsioon on ometi sama ja süsteem on, eksole, paindumatu. Mis vist ongi see, mida sa üldse mõtlesid oma postitusega osaliselt.

    Vist.

    Ja ma tõesti ei taja jaurata, et " a mul polnud midagi häda ä, miks siis teil oli ä?" Pigem ma tõesti ei ole teemasse eriti kunagi süvenenud, sest noh, mul polnud eriti midagi häda.

    (Muide, lasteaeda ma assimileerusin kuid ja kuid, esimesed paar nädalat (umbes) ma istusin seina ääres maas ja ei rääkinud kellegagi mitte ühtegi sõna. Ma ei osanud olla lihtsalt. Nii sotsiaalne laps siis :D

    VastaKustuta
  33. jajah, mul oli sellega, et "ahviga ikka ahvi keeles" suuri raskusi. Ja kui hakkasin natuke saama, siis jäi ikka probleem, et misasi on turvaliselt ahvikeel ja misasi on juba liiga keeruline. ma ei suuda neil siiamaani hästi vahet teha, minu jaoks sõnad puha, aga mõni solvub.

    äh, isegi üks mu oma vanaemadest sai alatasa pahaseks, et ma ei räägi nagu normaalne laps, liiga raamatulike lausetega, ja ma ei saanud jälle aru, mida ta mõtleb, sest ma omast arust rääkisin, nagu parajasti mingi mõtte väljendamiseks otstarbekas tundus. A vbla mul olid lihtsalt valed mõtted.

    erinevuste värk, jajah... sellepärast ma arvan, et ühest küljest on hea, et koolisüsteem on olemas, nende jaoks, kellele sellest kasu on. a teisest küljest ei tohiks hakata häbimärgistama neid, kes alternatiive proovivad.

    sest osa jaoks on isegi kooli nõmedad küljed kasulik õppetund ja seega sotsialiseeriv. a mu jaoks oli see pigem sotsialiseerumise vastand, sest kooli tõttu oli mu elus kaks aastat, kus ma pidin olema suurem osa ajast keskkonnas, kus ma kellegagi ei suhelnud. Need omavanused, kellega ma suhtlesin, olid väljaspool kooli, aga nendega ei saanud kooliajal ju koos olla, järelikult kool hoopis raiskas mu sotsialiseerumisaja ära.

    VastaKustuta
  34. Aga mis on lahendus? Kui ma jätan oma lapse koduõppele, siis ma ei saa tööl käia. Rääkimata sellast, et ega ma ei oska ka kõike nii hästi, et seda õpetada.
    Tallina Waldorfkool asub minu kodust liiga kaugel ja ma ei poolda eluviisi - olen oma lapsele autojuht.
    Kuidas seda olemasolevat süsteemi niiviisi reformida, et olukord püsivalt paremaks muutuks?

    VastaKustuta
  35. Ah, Mad tundub hetkel lihtsalt segaduses olevat. Muidu on ta ju kogu aeg seda edukultust ja liigset eesmärkidele pühendumist hukka mõistnud, rääkinud, kuidas see ta peaaegu surmasuhu saatnud oleks (kui joomine poleks teda päästnud) jne. Ja nüüd on äkki õpetajad pahad ja emad pahad, sest nad ei ole piisavalt ambitsioonikad. Lisamata on ta unustanud ainult selle, et õpetajad ja emad on tavaliselt ka selle pärast pahad, et ei joo piisavalt.

    VastaKustuta
  36. Vbla Martin Luiga on selleks ajaks, kui H. kooli läheb, eesti koolisüsteemi reformima pääsenud?

    Aga tõsisemalt - eks sa teed seda, mida me kõik teeme. Püüad leida optimaalseima kooli ja hoida sellega optimaalseimaid suhteid. Ja kogu aeg pead lapse osas silmi lahti, et kuidas tal vaimselt läheb, kuidas ta tundub, kas ta on vast põhjendamatult nukker-vaikne-lärmakas-kohmakas-midagi muud imelikku, et nagu kotkas probleemile peale lennata, kui see tõesti olemas on. Püüad mitte lapsel tunnet tekitada, et tema eest nagunii ei seista, ja avaldad lastevanemate kildkonnas jõuliselt oma arvamust, kui on tunne, et miski klassikollektiivis hakkab kiiva kiskuma (mina nt omasin kindlat seisukohta kevadise ekskursiooni osas ja mu üllatuseks leidus seepeale kähku teisigi, kes arvasid, et enne serena veeparki võiks siiski nuustakul ära käia.)

    Ja vbla ebaõnnestud mõnevõrra, aga võib ju loota, et mitte liialt.

    VastaKustuta
  37. lisan, et ühtlasi tuleb arvestada sellega, et laps ei räägi sulle pooltest asjadest pooligi. Kas sellepärast, et lapsed üritavad oma vanemaid kaitsta, või sellepärast, et neil on ettekujutus, et sellest pole kasu, vaid ainult kahju. a see ettekujutus võib tglt vale olla.

    VastaKustuta
  38. ja tuttavatelt kuuldu põhjal: paistab, et nn. eliitkoolid on vaata et ühed kõige hullemad (on erandeid, aga siis on tüüpiliselt tegemist ainult gümnaasiumiga, millel alg- ja põhikooliosa ei olegi, nt Treffner).

    ja mida väiksemate klassidega kool, seda parem.

    ja kui lapsevanem on ise enam-vähem intelligentne ja haritud, siis tasub alati anda suurem tähtsus kooli õhkkonnale kui edetabelitulemustele. Edetabelitulemused tulevad nagunii suuresti sellest, et kool on endale eelnevalt terasemad lapsed välja valinud, mitte sellest, et seal paremini õpetataks.

    Õpetajatekaader on oluline küll - Ambrosius refereeris mulle midagi selle kohta, et maailma parimate õppetulemustega haridussüsteemid on muidu täiesti erinevad, välja arvatud ühes asjas: et õpetajaid valitakse väga hoolega ja et sellest on tehtud nii prestiižne töö, et ka on, kelle hulgast valida, nii et õpetajaks pääsevad ainult väga võimekad inimesed. Tähendab, õpetaja isiksus on olulisem, kui see, mis metoodikaga täpselt õpetatakse (mis on loogiline ka, võttes arvesse, et üks olulisemaid IQ-d mõjutavaid keskkonnategureid pidi olema see, kui intelligentsete inimestega kasvav laps kokku puutub). aga mul pole õrna aimugi, kuidas lapsevanem saaks seda luuret teha, et kui head õpetajad konkreetses koolis on.

    VastaKustuta
  39. "Aga kogu see arutelu, et kas nende kooliraskustega peab lihtsalt harjuma (Oudekki) või et fkin nõme on nii ja neid raskusi ei peaks olema (notsu, blogiautor), see tegelikult ikka viib minu arust selle aruteluni, et inimesed ON erinevad ja lapsed on erinevad ja see, mis näiteks minusuguse jaoks oli täiesti elatav situatsioon, ei ole seda mõne muu jaoks kohe üldse mitte, aga situatsioon on ometi sama ja süsteem on, eksole, paindumatu. Mis vist ongi see, mida sa üldse mõtlesid oma postitusega osaliselt."

    Tõin tsitaadina välja, et ei peaks sellele vastamiseks kogu aeg üles-alla kerima =)

    Tegelt ma ei mõelnud päris seda, et olgu minusugustele hädistele teisi võimalusi ka.
    Kui neid koolijärgseid hädiseid oleks mu meelest oluline vähemus (ütleme, alla 10%), siis ma vbla isegi mõtleks, et kooliõnnelike õnn kaalub kooliõnnetute õnnetuse üles ja ära hakka muutma seda, mis tegelt toimib. Selliste vahekordade puhul oleks igati õigustatud võtta oma hädine laps koduõppele nt, ja jätta kool nagu ta on.

    Aga ringi vaadates ma näen pigem, et enamuses on hoopis need, kes koolis haiget said. Kõik nad ei ole valmis selle infoga lehvitama, aga omavahel rääkides tuleb ikka ja jälle välja, kuidas 34-aastane mees näeb unes, et sattub vene keele tundi ja midagi ei oska või 33-ne naine, et pidi jälle kehalise tunnis poomi peal pääsukest tegema ja kõik naersid. Kui see niimoodi 15+ aastat hiljem kummitama tuleb, siis ilmselt ei ole tegu "ah, tühiasi, väike probleem" küsimusega vaid millegagi, mis on inimestel väga sügaval sees.

    Mõnedel on veel hästi, AbFab ei ole ainuke õnneliku koolipõlvega isik, kui siuke õudne tunne tekib =)
    Aga minu tunnetatav vahe on pigem õnnetute kui õnnelike kasuks. Ja ma võtan praegu VÄGA leebelt ja laialt, kõiki kahtlasi juhte õnnelike hulka arvates.
    ***
    Indigoaanlase väide, et "kõigist said inimesed" mu meelest lihtsalt tahab liiga vähe.
    Mida tähendab "kõigist said inimesed"? Kas neist said (kõigist) nt keskmisel määral head, õnnelikud ja oma võimeid mõttekalt kasutavad inimesed?
    Nagu tõesti?!
    Vaata enda ümber - kas kaasinimesed enamasti on sellised? Loe ajalugu - kas vanaaegsed inimesed tundusid sellised?

    Või mõtled sa seda, et kõigist said inimesed = kõik jäid ellu v.a need, kes surid? Sest noh, kui inimene on igasugune inimene, siis seda see lause täpselt tähendabki.

    Kooli eesmärk ei saa olla "enamik võiks ellu jääda ja täiskasvanuks saada". Sel juhul oleks vbla tõesti ilma igasuguse koolita parem, sest mõned saaks muidugi ka sel juhul hukka, aga suur hulk ressurssi jääks alles ja seda saaks kuskile mujale kulutada.

    Kui kool teeb pooltele kooliskäijatele kokkuvõttes rohkem kurja kui kasu, kas tasub panna käed tasku ja rääkida sellest, et "kogu aeg on nii old, meil omal ajal oli ka, kannatage ära"? Kas me selleks elamegi, et nagu hiir ütles, sellega leppida, mis antakse?

    Kas see ongi kõik, mille nimel me elame - kannatada ära ja lasta ka teistel sama teha?

    VastaKustuta
  40. Ma läksin pärast tavainimese blogis käimist jumalasta äksi täis tegelt.

    Sest siin ja ZA/UMi lugedes jäi nagu mulje, et valdav enamus lugejaid tunnetab probleemi mingisugusel määral ja leiab, et asjad võiks olla paremad, ja selisel puhul võib ju lihtsalt oodata, et ehk asjad muutuvad rahvamassi mõjul vaikselt paremaks, ja püüda oma lapsed seni elus hoida.

    (Nt olen Tütarlapse kooliga hästi rahul, sest kuigi tema klassijuhataja ei ole mingi eriti kirgas kriit, on tegu ühega vähestest Eesti haridusasutustest, kus reaalselt toimib "meister koolitab õpipoisi, kellest ta hoolib ja kellesse usub, ning ühe tsunfti rahvas hoiab omavahel kokku esimesest klassist kaheteistkümnendani" -keskaajataoline süsteem. Kui vähegi saab, püüan ka Poeglapse samasse kooli panna.)

    Aga pärast indigoaanlase ja tavainimese mõtteavaldusi tekkis tunne, et tegelikult peaks ikkagi midagi reaalset TEGEMA.
    Sest koolisüsteemi inerts on ikkagi meeletu ja täiesti arukad inimesed muudkui noogutavad sellele kaasa, et las aga veereb.

    VastaKustuta
  41. kusjuures: ma tahaks kogu aeg rõhutada, et vähemalt natukenegi leidub näiteid, et saab ka paremini.

    Wiredi nupp näitas, et saab koolis nohikluse lahedaks teha, nii et kõik hakkavad hooga õppima, selle asemel, et vägivaldseid hierarhiaid arendada.

    Treffneri kohta kuulukse sama.

    Mitme maakooli pealt on näha, et saab paremini: peaaegu kõik tuttavad, kellel on koolist head mälestused, käisid väikeses maakoolis.

    See on kiusamise kohta, aga mis puutub õpetamise kvaliteeti, siis tasub vaadata Soome ja Singapuri peale, kus õpetajaid selekteeritakse. Muidu jumalast erinevad süsteemid, aga see on ühine. Kaks maailma edukamat haridussüsteemi tulemuste mõttes.

    Praeguse Eesti süsteemiga on ju see häda, et peagu kõigil on õudsed mälestused, aga õppeprogrammist midagi külge jäänud on palju vähematel. Ma pean silmas, et kui oleks küll õudsed mälestused, aga see-eest tuleks sealt vups ja vups vaimuhiiglasi välja, siis saaks mingi väärtustesüsteemi seisukohalt seda õigustatuks lugeda.

    Ühesõnaga: ega kool ei PEA tingimata olema õudne koht, kus midagi ei õpita.

    Inimesi küll täiuslikuks ei saa, kasvata ja õpeta, palju tahad, aga see ei tähenda ju ometi, et paremini ei võiks. Eriti kui on näha, et paremini SAAB.

    VastaKustuta
  42. ning vähe sellest, et inertne, osa asju läheb ka halvemaks. Kui praegu pannakse osa koole kinni, sest liiga väikesed, siis mõne aja pärast pidi jälle olema suurem laine lapsi. Tähendab, tulevad VEEL suuremad klassid, sest ega õpetajaid ju juurde palgata ei ole.

    VastaKustuta
  43. Mul on muide täielik hämming selle juures, et haridusreformi puhul on ikka ja jälle juttu sellest, et lapsi ei jätku ja kallis süsteem.

    Mu meelest oleks nagu esimene mõte, mis "lapsi ei jätku koolidesse" juures pähe tuleb, et teeme siis väiksemad klassid, siis saabki paremad koolid ja õnnelikumad inimesed. Neil on käes ideaalne võimalus kasutada muutust kvantiteedis, et tekitada muutust kvaliteedis, aga selle asemel käib vigin, et raha pole. Wth.

    VastaKustuta
  44. Täpselt. Just see, mis mina kogu aeg mõtlen.

    Et kui meil on väike iive ja järelikult vähe lapsi, siis hurraa, mõtle, me saaks neile normaalse haridustee korraldada, kus klassis olekski päriselt max 15 last, nagu kõik metoodikud õigeks peavad.

    VastaKustuta
  45. näe, positiivne artikkel: 45 kooli korraldasid vahetundidesse lauamängude mängimise ja väga hästi pidi mõjuma.

    arvestades, et väiksemate laste juhendajaks oli vanem õpilane, siis ühtlasi on see natuke juba elu mängimine ka: eri põlvkondade suhtlemine.

    VastaKustuta
  46. Kummaline asi on see, et mul on koolist üldiselt päris head mälestused: toetavad ja tunnustavad õpetajad, meeldivad klassikaaslased ja tarkus-tublidus oli austuse-uhkuse-asi, mitte põlguse või kadeduse tekitaja - mitte nii, et tarkus=nohiklus=ebapopulaarsus, nagu tos notsu viidatud tekstis. (Tegu polnud sealjuures pisikese maakooliga - klass oli üsna stabiilselt 30 ringis, keskkoolis 32.) Kuulen räägitavat, et sihuke suhtumine on päris ebatavaline, nii et olen juba tõdenud, et kasvasin inkubaatoris (ma ei tea, kas see on hea. Seega ei mingit vaktsiini kurja maailma vastu, aga siiani olen püüdnud meelega sellist naiivset heausklikkust säilitada.) Kummalisel kombel olen aga sealt koolist ikkagi väljunud tundega, et ma pole piisavalt hea. Mul olid päris-päris kõrged akadeemilised saavutused, õpetajatele ma meeldisin, klassikaaslased olid sõbralikud ja toetavad, ja ikkagi on sihuke tunne, et ma ei kõlba kuhugi ja ainult ootan hirmuga, millal mu kõlbmatus avastatakse. Kõlab praegu kirjutades totralt, aga nii on. Kust see siis tuleb? Teismeea möödumatus (ma pole enam küll -teist, aga siiski alles 21, nii et ehk tõesti ealine iseära?) või isiklik vaimne häire või Eesti kliima või...

    VastaKustuta
  47. Või on asi selles, et mulle sobis, sobib liigagi hästi too "arbitrary series of hoops to jump through" (http://www.paulgraham.com/nerds.html), aga ma näen ka, et see on, tjah, tegelikult mõttetu ja PÄRIS probleemidega tegelemiseks on mu koolitus kohatu nagu kunstküüned mööbliparanduseks. Mingid olümpiaadid ja värgid - tore küll oma võimekust näidata ja põnevaid ülesandeid lahendada ja selle eest patsutada saada (või raamatupoe kinkekaarte, jess), aga seos eluga (neil, kus mina käisin) justkui nigelavõitu. Samas olen kuulnud ka, kuidas olümpiaadid on inimesi just sellisest Grahami kirjeldet alandatud nohiku seisundist päästnud ja tekitanud neis esimest korda tunde, et keegi tõesti hindab nende vaimset võimekust - selle koha pealt muidugi väga kiiduväärt üritused.

    VastaKustuta
  48. Mis oli ka miski, mida ma oletasin, aga millele polnud mul head tunnistajat peale iseenda (ja minu väide omaenda suhtelise probleemivabaduse kohta pandi kahtluse alla, vbla seetõttu, et ma ise ka tõstsin esile sitemaid aspekte): noh, et suhteline probleemivabadus ei päästa sellest imelikust väärtusetuse tundest.

    Et see LIHTSALT käib asjaga kaasas.

    VastaKustuta
  49. Lingin siia tükk aega tagantjärgi ka Tavainimese juures toimunud vaidlust - et kui seda juba siin mainitakse, las olla link ka. Selline obsessiiv-kompulsiivne linkimisvajadus tekkis.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.