Kuidas mul lapsed on

Et siis isiklikult ja piinlikult avameelselt ikka. Ja et ei saaks enam kellegi ees teeselda, et ma olen kunagi normaalselt ka käitunud vms.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kui olin 20 ja mul oli depressioon. Käisin ravil ka.
Tartus (sest ma elasin toona seal).
Ravi tänaval. Hästi valitud tänavanimi.

Et ma olin vaene tudeng (öelda, et olin vaene tudeng ei ole üldse piinlik, mis siis, et ma olin lausa megasitt tudeng. Huvitaval kombel on palju piinlikum öelda, et olen vaene üksikema, mis siis, et emana olen ma oluliselt parem kui tudengina) ja raha absoluutselt ei olnud, siis teraapia ja päris ravimite pakkumise asemel võeti mind hoopis ravimiuuringusse.
See tähendas, et sõin mingeid punaseid kapsleid ise teadmata, on see päris asi või platseebo, ja iga 3 kuu tagant võeti veenist verd.

Ravi kestel oli keelatud tarvitada narkootikume ja rasestuda.
Nojah.

Igatahes, olid need siis päris ravimid või platseebo, tasakesi läks mul olemine paremaks ja ühel mälestusväärsel sügispäeval sain rongis tuttavaks teatud lokkispäise jalgratturiga.
Jõgeval, enne väljumist, küsis jalgrattur mult ka meiliaadressi ja ma andsin selle talle üsna eleva tundega.
Siis me kirjutasime kaks nädalat totakaid meile, seejärel tuli ta mulle külla ja veel nädal hiljem kolis oma asjad minu juurde, sest ta oli sotsiaalselt äärmiselt kompleksivaba persoon.

Juhtumisi oli see ratturpoiss mu teine kuidagigi suhte moodi asi. Peaaegu võiks isegi öelda, et Esimene Suhe, aga nojah, see mu kõige esimene meesterahvas, keda pikaajalised lugejad teavad nime all KEA e. Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik, on mind ikka nii mastaapselt mõjutanud, et meie väga lühiajaline koosmagamisperiood siiski ei diskvalifitseeri teda.

Jalgrattur saabus mu ellu kuidagi väga kiire galopiga ja mina, kes ma olin depressioonis, 20 aastat vana ja veendunud, et ükski mees mind ei taha, sest kui tahaksid, siis nad oleks nüüd, kus ma olen KAKSKÜMMEND (s.t. vana nagu Metuusala) mu ammu üles leidnud, võtsin ta avasüli vastu.
Sest jess!
Mul oli nüüd viimaks ka keegi, kellega teiste ees eputada! Sain ette näidata, et mul on keegi, keegi tahab mind, keegi on minuga, ja ma ei ole totaalne paaria.

Teatav probleem kerkis esile seetõttu, et mu lokkispäine jalgratturpoiss oli väga sotsiaalne. (Ta on muidugi ikka veel väga sotsiaalne - kuigi mitte enam eriline ratturpoiss - aga hetkel pole mul sellega mingit probleemi, et selge oleks.)
Kui me käisime mingitel üritustel või tegime koos mingi seltskonnaga asju, pööras ta mulle reeglina väga vähe tähelepanu, kuna sotsiaalselt laia haardega isikuna suhtles ta võimalusel pigem nende inimestega, keda iga päev ei näinud, ja see täitis mu rahuolematuse ja puudujäägitundega.
Peale esimest sessi kaunis jaanuarikuus visati jalgrattur pealegi Maaülikoolist välja. Arusaadavatel põhjustel - ta nimelt ei käinud seal, ja esimesel kursusel on see probleem. Kuna noormees oli sotsiaalselt minust oluliselt võimekam, ei jäänud ta niisama, mokk töllakil, Tartusse passima, vaid läks pärast väljaviskamist Tallinnasse rattakulleriks (elades esialgu muuseas minu vanemate juures). Me pidasime jätkuvalt sidet ja kohtusime nädalavahetustel, ent oli ilmne, et meie vahel ei leegitse suurt purustamatut armastust ja varsti saab kõik see lõbu läbi.
Sattusin paanikasse. Nimelt oli just lõppenud minu ravi Ravi tänaval, olin ära andnud viimased vereanalüüsid ja terveks tunnistatud - aga mina tõtt-öelda pidasin seda tervenemist vähem testitavate ravimite ja rohkem oma sotsiaalse seljataguse paranemise (isiklik kallim!) teeneks, ja sitt, kohe jälle täitsa üksi jääda ei tundunud selles valguses üldse hea perspektiiv.

Et selge oleks - mul polnud midagi selle vastu, et ratturiga suhe saab otsa. Aga mul oli midagi selle vastu, et siis ma olen ju jälle täitsa üksi. Mul poleks jälle mitte kedagi ette näidata, kes must hooliks ja minule tähelepanu pööraks ja arvaks, et ma olen maailma naba. Mitte kedagi, kellele vajalik ja tähtis olla! Maailm olnuks jälle haud, sõbrad varjud ja armastus naeruväärne unelm.
Ma mõtlesin, et kukun kohe depressiooni tagasi.

AGA!
Hei!
Kas ma olin naine? Ja kas ma olin kogu aeg, lapsest saati, tahtnud noorelt emaks saada!?
Viimaks ometi oli mul regulaarse sekselu näol selleks ka mingi võimalus.

Niisiis saabus märtsikuu, märg ja külm, ja ükskord, kui ma olin just samal hommikul paar sõrmeluud murdnud ja mõnevõrra deliriaalne sellega seoses, armatsesime me ilma kummita ja ma seisin hiljem, postinori karp näpus ja mõtlesin asja üle järele.

Ja
jätsin postinori võtmata.
Teadlikult.

Kabuum! Olingi rase.
Paugupealt.

Läks küll nats aega, et sellest teada saada, sest ma ei osanud rasedustesti kasutada ning torkasin ta pissi sisse tagurpidi (et noored eided on täiesti lollakad? Jah. Ausõna, on küll!), aga paari kuu pärast oli asi jumalasta ilmne.
Mul oli 24h süda paha (esimest päeva oli eriti rõvedalt paha sel päeval, kui ma käisin teist korda lõpukirjandit kirjutamas, sest mul tegelt oli plaanis uuesti ülikooli astuda ja õppida midagi muud - nt bioloogiat), rinnad kasvasid täiesti ootamatult raskeks ja valuhellaks ja päevi ka polnud.

Noh, plaan oli, et ma ei ütle ratturpoisile midagi. Lähme lahku ära ja mul on minu laps ja siis ma saan talle nt 10 aastat hiljem ägeda üllatuse teha.
Paraku oli mul süda aga kogu aeg nii paha, et phmt järgmine kord, kui me kohtusime vaatas ratturpoiss mulle oma kauniste pikaripsmeliste silmadega otsa ja küsis: "Mis on halvasti?"
Kuna ma ei saanud vastust kohe üle huulte, ilmus ratturi näole äraseletatud ilme ja ta sõnas juba veendunult, mitte küsimusena: "Sa oled rase."
Ja no tõesõna, üks asi on mitte öelda, teine sellises olukorras tuimalt näkku valetada. Läksin kergema vastupanu teed ning möönsin, et nii ta on, jah.

Eks me püüdsime pärast seda veel üle 2 aasta perekonda mängida, aga lõpuks läks ikka nii, nagu minema pidi. Kaks õnnetut last ei anna kokku õnnelikku paari, isegi mitte siis, kui nad üritavad üles kasvatada kolmandat, õnnelikku last.
(NB ma ei arva, et me saime lapse numbrite järgi võttes liiga noorelt vms, aga me mõlemad olime oma lapsepõlvetraumades väga kinni. Seda ma pean silmas õnnetute laste all.)


A no ühesõnaga, selle loo tagajärjel on mul Tütarlaps, ja Tütarlaps on oivaline.





Kerime aja edasi

Kui Tütarlaps oli saanud kaks ja pool aastat vanaks e. me olime ratturpoisiga lahus olnud umbes aasta, hakkas täiesti ootamatult vilja kandma minu üüratult pikk (no tõesõna, vähemalt pool aastat!) kirglik armumine hobikaaslasesse, keda me võiksime näiteks tunda leppenime all Isand.
Isand oli meie tutvuse alguses ühe, selle edenedes aga juba kahe väikese poja isa, ja seega mulle täielikult keelatud persoon. Lõpuks, ma olin ju ise üle elanud perekonna purunemise ja seega väga hell kõigi lastega naiste vastu! Nad olid mu õed ja mu lojaalsus oli piiritu ja niisiis ma üldse ei vaadanud seda meest, ei nillinud teda ega isegi ei unistanud temast mingis ebamääraseski plaanimise mõttes.
Unistasin selles mõttes, et täiega kirg oli ja magus hingevalu iga kord, kui teda nägin, ja vahel valasin voodis pisaraid, aga sellega asi ka piirdus.
Ah, romantika!

Kuid sattus nii, et mulle toona mitteteadaolevatel asjaoludel osutus Isanda laste ema temast palju vähem vaimustatuks kui mina, ning võttis kätte ja armus suvel puhkusel olles mingisse 21-aastasesse kutti, endal pooleaastane imik rinna otsas. Jättis Isanda koos nende vanema lapsega omaette ja kolis minema Eestimaa kõige kaugemasse võimalikku nurka.
Igatahes oli Isand sellest nats häiritud ja ilmselt humoorilistel eesmärkidel, aga vbla ka selleks, et anda teada, et on vallaline, pani meie hobifoorumisse oma allkirjaks "otsin naist".

Noooh, mina olin seitse või kaheksa kuud teda näljaselt vahtinud. Seesugune kuulutus tõi loomulikult kaasa selle, et saatsin talle otsekohe sõnumi küsimusega "Mille jaoks sa naist otsid?" (Oletades, et vbla mingi mängu jaoks näiteks.)
Tema vastu, et mitte mille, vaid kelle - enda jaoks muidugi!
Mispeale mina tegin Raja Teelet e. pakkusin iseennast, avaldasin oma vaka all hoitud kire, ja kui ma olin kolm päeva kinnitanud, et ei, ei tee nalja, sai alguse meie dramaatiline armastuslugu.

Juhtus ka nii, et mina olin temast üleni pimestatud.
Ei suutnud enam loengutes käia, ei tahtnud enam Tartus elada, sest teda polnud ju seal. Haarasin oma lapse ja eriti küsimata kolisin tema juurde Tallinnasse lihtsalt sisse.
Sel hetkel oleksin ma tegelikult võinud märgata, et ta ei ole asjast päriselt nii vaimustuses, kui võinuks olla, aga noh - tema oli väga armunud, mina olin väga armunud, mõlemad üksikvanemad, minu tütar sai midagi isataolist, tema poeg midagi emataolist...
See nagu funkas.
Või vähemalt funkas see minu peas.
Ja kuna see funkas minu peas, hakkasin ka rääkima, et meil võiks oma laps ju samuti olla. Kui tema rääkis mulle seepeale midagi neljast aastast ja sellest, et tema poeg võiks kooli minna seks ajaks, olin ma väga solvunud, aga aktsepteerisin. (Muuseas, sümptomaatiline - minu last ta oma tulevikuplaanides üldse ei maininud. Aga mina ei pööranud sellele tookord tähelepanu.)

Nojah. Siis oli nii, et mina pidasin maja, tema käis tööl ja kurtis, et raha on vähe.
Ma leidsin, et tõesti, võiks rohkem olla, ja panin uuesti ette lapse saada. Sest emapalk ja siis saaks tema millalgi selle teises pooles ennast ka töölt mõneks ajaks vabaks võtta ja puhata ja üldse.
Tema küsis seepeale, et kas ta on mulle mingi spermadoonor või? Miks ma ei taha TEDA, miks ma tahan temaga ainult lapsi?
Siis oli tüli ja pool aastat lastest ei räägitud, aga tööle ma ka ei läinud. Tollal uskusin, et seepärast, et mu lapsele ei olnud Tallinnas lasteaiakohta, aga tegelikult seepärast, et ma siis veel ei teadnud, et minusugused inimesed ei tohi plaane teha, vaid peavad kohe tegutsema, muidu ei saagi nad midagi tehtud.

Nojah, aga mulle siiski sattus tol suvel miski töö. Lausa kellast kellani ja päris põnev isegi. See kestis küll ainult poolteist kuud, aga ma mulle tundus igal juhul, et olen jõhker töökangelane, ja nüüd on meie suhtes Kõik Muutunud.

Töö, tõsi, lõppes ära.
Mu laps oli juba tükk aega kolm aastat vana olnud. Ja umbes sel ajal leidis ka ülikool, et kaua võib seda lollakat nimekirjas hoida. Niisiis kaotasin Haigekassas ravikindlustuse. Sellega seoses omakorda muutus rasestumisvastaste pillide hankimine kohutavalt raskeks. Niigi raha ei olnud õieti, aga maksta iga kahe kuu tagant arsti visiidi eest ja siis ilma Haigekassa kompensatsioonita pillide eest ka tundus mulle peaaegu võimatu.
Mul lihtsalt ei olnud raha ja ma ei julgenud ka Isanda käest küsida, sest ta alati kurtis, kuidas raha on vähe ja ma ju ei tahtnud teda kurvastada.

Üksvahe küsisin oma ema käest, aga tema andis selgesti mõista, et tema meelest ma võiks nagu iseseisvuda. Et vähe nagu imelik on, et ta 25-aastast tütart, kes elab mehega koos, peab rahaliselt toetama.
Eks tal oli loomulikult õigus ka, ikka veel on. Aga fakti, et pille oli minu meelest võimatu hankida, see ei muutnud.

Niisiis teatasin ma ühel päeval Isandale, et mina enam pille ei võta ja kõik. Tema ei teinud seepeale oma seksuaalkäitumises mitte mingeid muudatusi, mis mind küll üllatas, aga üldse mitte ebameeldivalt.
Õigupooles äratas see tõsiasi mu südames lausa rõõmsa tulukese teemal "Oh, ta on otsustanud, et me võime lapse saada! Jee! Ilmselt seepärast, et kuna ma olen poolteist kuud tööl käinud, saan ma järgmisel aastal rohkem emapalka! Nii lahe!"
Kahjuks mõtles Isand ise samal ajal jumal teab millest jumal teab mida ega arvanud üldsegi, et me võiksime lapse saada.
Omavahel me ei rääkinud ka, sest me olime küll väga armunud, aga samas väga ebakindlad ja üleni lollakad ja tegelikult me ikka üleni kartsime purustada seda illusiooni, mis partneril meist oli - nimelt, et me oleme toredad, ilusad ja veetlevad inimesed.
Igatahes selguski ühel hetkel (mu meelest oli see minu sünnipäeva eelõhtu), et nii, meil saab olema lapsuke.

Ja issand jumal, mis siis lahti läks! Sa püha kurat!
Ma pikalt ei seleta, aga kui ma olin neljandat kuud rase, läksime Isandaga esimest, ja kui kuuendat, siis teist korda lahku - ja siis edasised katsed asju lappida olid juba üle pooleteise aasta hiljem.

Sellest lappimisest, muuseas, ei tulnud midagi.
Mina muudkui tahtsin ja igatsesin ja armastasin teda ülevoolavalt kogu aeg, aga siis kui ta lõpuks tagasi tuli
ja siis jälle ära läks
ja jälle tagasi tuli
ja jälle ära läks
oli mul viimaks ka kannatus otsas ja kopp ees.





Aga igatahes on mul sellest kõigest tulemusena alles Poeglaps ja Poeglaps on oivaline.

Ja et mul rohkem lapsi ei ole, siis sellega sai lugu läbi.

Möödas

Ma tundsin teda:
meest, kes kevadesse armus.
Ma tundsin teda päris hästi,
öeldakse: intiimselt.
Ja mul ei ole ununud see isevärki hardus
sel näol, kui ihkas võtta mind
ta sulalumel viimsel.

Ma tundsin teda.
Usun, et tas
peitus ohtralt headust.
Mis siis, et rikkuda
arm püüdis loodusseadust,
et paigal hoida tahtis
mees päikest taevalael,
ta ihkas head.
Kuid libises
tal pihust püügipael.

Ning siis ta kõrbes sisinal
kui milliliiter vett -
sest püüdis päikest peatades
veel hoida kevadet.

Ma tundsin teda.
Nägin, kuis ta
nahka tõusid tule kuumad praod.
Kuid minu ihu, naer ja mõtted ammu
olid juba olnud suve jaod.

___________________

Igaks juhuks lisan, et tegu on mailõpumeeleoludes loodusluuletusega ja eraelulisi paralleele ei ole.
Paarielulises osas on meil kõik jätkuvalt sirelilõhnane ja linnulaulune.

Maaelu võlud

Maailm on parem.
Või siis olen mina paremini meelestatud. Raske öelda.

Mul vahepeal, kui ma olin kogu aeg nii kuri ja kurb, juhtus nii, et vihastasin oma leevikese peale ka. Just ei alustanud oma sitta aega sellest, aga jah, sellega asi igatahes tipnes. Mõistusega sain aru, et polnud alust, aga paraku ei päästnud see midagi. Vihastasin nii, et täiesti kurjaks sain.
Ja noh, minu kõige tüüpilisem viha väljendamise viis inimese vastu, kelle osas ma tunnen, et pole korrektne teda peaga kõhtu joostes rünnata, on kahjustada ennast. Omaenda isikut. Ja küll tal siis on kahju, hahahahahaaa (õel naerumöire)!
Asja halb külg on, et isegi kui ma saan aru, misasja ma niimoodi ennast retsides teen, ei suuda ma, asja juba alustanud, iseseisvalt lõpetada. Miski peab aitama mul omaenda kaevatud august välja roomata, muidu püsin ma visalt seal põhjas ja muudkui kaevan sügavamale.

Kuna antud juhtumil ei sattunud tükk aega midagi piisavalt ergutavat ette, leevike oli ikka sama inimene, kes ennegi (phmt ma vihastasingi ta peale võtmes "misMÕTTES sa oled siuke liivakarva pea ja hallide silmadega, kurat võtaks!?") ja ma pean jälle elama ilma sooja veeta, sest katki on hoopis teine toru, kui see, mida töömees parandas, hakkas elu väga kraanikausi äravooluava kohal tekkivat nõudepesuveekeerist meenutama.
Ving ja hala olid selle kaasnähuks, sest kui on halb ja pealegi tahaks seda infot mingisse peakolusse taguda suure nuiaga (HALB on! HALB on! HALB on! HALB ON!), on võrgupäevik väga hea meetod auru välja lasta.
Ühtlasi vabandan siinkohal kõigi püsilugejate ees. Ma sain ise aru küll, et nõme on pidevalt kaevata, kuidas väsinud (ja HALB on!) jne, aga ei suutnud end pidada.
Ma sain ka tegelt aru, kuidas oli otsast peale nõme hakata jonnima, sest maailm pole, nagu ma tahaks, et ta oleks. Aga see ei takitsanud mind jonnimast. Sest ega ma ei olegi eriti tark tegelt.

Viimase väite tõestuseks siis sündmus, mis mu nõudepesuvee keerisest ja kraanikausi äravoolutorust jälle välja upitas.

Käisin maal. Maal oli maja niiskust täis, sest ta on väga korralikult ära soojustatud ja seega korralikult ummuksis, ja talv otsa tühi seisnud. Isegi ahi oli märg. Õu oli loomulikult täis kõrget heina ja metsikut kogust õitsvaid pikavarrelisi võililli.
Loogiline reaktsioon olukorrale oli vedada rehe alt välja muruniiduk ja niita.
Õnnetuseks on muruniiduk uus ja nii imeliku asjaga nagu uus muruniiduk niitmist alustades tabas mind ridamisi äpardusi. Muuhulgas oli niiduk varasügisest saati heina täis olnud, nii et teda tuli esmalt puhastada. Ja siis bensiiniga täita. Ja siis käivitus ta umbes viieteistkümnendal katsel. Ning läks pärast kuue ruutmeetri niitmist heina täis ja suri välja.
Uuesti käivitumast niiduk keeldus. Ma sain üsna pahaseks ja lükkasin ta sireli varju seisma, kuni mu proua ema suutis ta poole tunni pärast siiski käima saada, ja siis klammerdusin ma sanga külge nagu oleks tegu mu eluga, ning otsustasin asjal mitte enam välja surra lasta.
Selleks oli vaja kõrgel mahlasel heinal iga natukese aja tagant niiduki sisemusest eemalduda aidata. Esialgu olin oma abistamise käigus väga ettevaatlik. Siis olin natuke vähem ettevaatlik. Ja seejärel, mingil uljal hetkel, toppisin sõrmed juba üsna julgelt töötava niiduki sisemusse ja sain muidugi keerleva labaga pihta.
No mul olid paksud töökindad, nii et vigastus piirdus muljutud ja lilla pöidlaga, aga igatahes oli see esiteks mulle väga tüüpiline käitumine ja teiseks raputas mu enesehaletsusest välja. Sõitsin oma tuikava pöidlaga maja ette ja nõudsin, et ema võtaks niiduki juhtimise seniks üle, kuni ma olen pöialt külmas vees leotanud, et ometi ei juhtuks jälle nii, et asi ei käivitu.
Ema millegipärast arvas, et pole vaja kiirustada selle edasiniitmisega ja sattus üldse kuidagi ehmunud elevusse. Niidukil lubati välja surra ja kui mina kaevust endale külma vett vinnasin - sest see, mis juba ämbris ootas, oli suvekuumuses pigem leigeks kui külmaks muutunud - vangutas tema ikka veel pead. Minul aga oli täiesti imekombel tuju väga hea. Olin ometi jälle teinud võimatut, nimelt toppinud sõrmed töötava muruniiduki sügavustesse ja neist seejuures mitte ilma jäänud, ja see mõjus äärmiselt ergastavalt.

Ja siis ma sain aru, et niimoodi ma elangi kogu oma elu.
Hasartmängurina. Proovides, et äkki õnnestub. Mõeldes esialgu, et hea küll, kui mingit asja ei tohi teha, ma siis ei tee. Aga varsti ikka natuke katsetan, sest ega neid teisi ei tea usku'.
Kui midagi koledat ei juhtu, teen sedasama uuesti, julgemalt.
Kui ikka midagi halba ei juhtu, lasen juba väga jultunult edasi ja siis õudselt imestan, kui midagi halba juhtub. Sest... enne ju ei juhtunud! Eks targad inimesed küll ütlesid, et nii ei tasu teha, aga ma ju ise proovisin omal nahal järgi ja siis oli ok, järelikult nad ju eksisid?
Ja kui siis veab läbi kõigi hulluste välja kuidagi enam-vähem lahedalt, olen ilgelt õnnelik, et nii hästi vedas. Ja kui läheb sitasti, siis olen ikkagi rahul, sest jess, vähemalt sai ise oma valikuid tehtud ja mitte usutud, mida Teised, need tehnikumi-inimesed, räägivad.
Just seepärast mul ongi kaks last ja pool isa nende kahe peale, seepärast ma teen kõiki asju vales järjekorras ja valesti ning omandan esimest tõsisema plaaniga eriala vanuses 30+, seepärast on mul alati raha otsas ja ema-isa aitavad (minu vanuses!), torud katki ja kingad ka. Sest ma loodan ettenägematute õnnelike asjaolude peale ning huvitaval kombel enamasti mingid ettenägematud õnnelikud asjaolud ka saabuvad ning kõik ongi üsna päike ja suvi ja heinamaa.

Nt võttis leevike kätte ja helistas just siis, kui ma olin leebes meeleolus. Võtsin kõne vastu, rääkisin temaga ja korraga uppus maailm õunapuuõitesse ja vaniljekreemi. Pealegi leidsin ma hiljem kuurist ka pudeli kirjaga "Mootoriõli kahetaktilistele mootoritele", valasin seda muruniiduki õlikannu pildiga korgi alla torusse, ja niiduk käivitus uuesti juba kolmandal katsel.
Vihmaveetünnid räästa all läksid päikeses kuumaks ning kui äike algas, pesin ma end pärast päev otsa niiduki taga higistamist seal räästa all rohu sees sooja vihmaveega juustest jalgadeni puhtaks ning lippasin siis rätikuväel tuppa kuivama. Lugesin lastele õhtujutuks "Vaibarahvast", mis lohutas mind ka võtmes "ma polegi nii sitt kirjanik", sest "Vaibarahvas" on päris pagana totter, aga lastele ilgelt meeldis ja vbla saab ikkagi minust ka kunagi asja veel.

Nii et nüüd on kõik jälle tore, kuigi haiged on mõlemad lapsed ja sooja vett pole kodus ikka veel. Ja arved on maksmata. Aga on oodata veel ettenägematuid õnnelikke asjaolusid, nii et keeldun nende pisiprobleemide pärast muretsemast.

Lisaks - pikaajaliste ahastuste puhul võiks ühe ravimeetodina soovitada nt keskkonnavahetust. Mul kuidagi toimis igatahes.Seekord. 

Nõme

Laps jäi öösel haigeks, nii et täna praktikal ei ole.

Täiesti neutraalne tõdemus.
Ei tekita ahastust. Jah, ok, ma pean selle päeva järele tegema, aga mul on nagunii organism juba väsimusahastuses, mis väljendub mao ülihappesuses - MINUL! Mul pole mitte kunagi olnud mitte mingeid maoprobleeme, ma võin süüa päevas üks kord, nt õhtul kreemitordi koos vürtsiste kiirnuudlitega, ja magu ei kõssagi - aga nüüd, iga kord, kui ma pean enne 7 tõusma, on suus pidev hapu maitse ja viimasel ajal on lisandunud ka kerged kõrvetised, ükskõik, mida ja kuidas ma siis söön neil päevil. Isegi 5 x päevas väike kogus helbeputru ei päästa.
Nii et üks ootamatu päev, mil pikalt sisse magada, on tegelt teretulnud.

Samas ei tekita see ka erilist vaimustust.
Olen liiga väsinud, liiga läbipekstud enesetundega ja liiga õnnetu, et vaimustuda laisk olemisest. Mul läheb elu soontes käima ikkagi ainult siis, kui ma saan natuke maailma liigutatud, suudan natuke rohkem, kui endalt oodanud oleksin, jooksen end välja bussile, mis on juba uksed sulgenud, ja suudan kutsikasilmade imelise väe abil need uksed taas avanema sundida.
See lõputu peaaegu-võimatu tegemine tundub küll iga päevaga järjest mõttetum, aga tõsi ta on, et jälle  kord võimatut teinud ja suutnud, oli eile nt üsna elev olla õhtuks. Nüüdseks möödunud seisund.
Järjest vähem tundub millegi nimel ponnistamine mõttekas, järjest vähem tahaks oma südant kuhugi sisse panna. Lihtsalt aknal istuda, jalad päikese käes rippu, ja suitsedada tundub olevat ainus asi, millel üldse mingit kasutegurit on.
Mis annab sama palju jõudu, kui võtab.

Üldse tahaks hea olemisest loobuda ja halvaks hakata. Teha halva inimese asju. Olla vastik mõrd ja levitada õnnetust nagu katku.
Poleks pidevat tunnet, et ma olen ometi nii hea, miks mul sellest siis nii vähe kasu on?!

Absoluutne ikaldus

Isegi korralikult õnnetu ei lasta olla, sest mingid pisikesed rõõmud hiilivad täiesti ette hoiatamata ja hammustavad varbast - keegi jälle on märganud mingit asja, mida ma kunagi tegin, ja vaimustub, või tuleb nägus noor mees ja patsutab mind sõbralikult pähe just siis, kui ma parajasti kala näoga ekraani jõllitan ja mõtlen, mis on hullem: kas alistuda tõsiasjale, et kõik on nõme, või püüda sellega ikka veel edutult võidelda.

Seoses selle vana asja märkamisega - mai oska õieti öeldagi, mida ma sellest mõtlen, et mu luulekogu tundub tagasiside järgi otsustades jätkuvalt mu kõige parem kirjutatud asi olevat.
S.t. mul ei ole mingit ambitsiooni olla luuletaja. Ma tahaks olla kirjanik.
Samas on ju tore, et miskigi õnnestub?
Kõige popim ning enam feimi toonud töö on "Lagunemine" kohe kindlasti.

Vahel vaatan möödunud 4 aastaga kogunenud uusi luuletusi ja mõtlen uuest kogust, aga ei julge mõttega tõsiseks minna. Sest parem see uus mu arust ei tuleks - aga mis mõte on teha midagi, mis ei ole isegi mu enda meelest eelnevast parem? Lihtsalt veidi teistsugune, aga ilma uudsuse boonuseta?

(Mis on muidugi mu hetkekriisi võtmeküsimus ka. Ma ei suuda enam parem inimene olla, kõik musklid, närvid, ergud ja ärkvelolekuaeg olid kuude kaupa viimseni välja venitatud, kõik andmismootorid töös - ja sellest ei piisanud.
Ja ma ei tea, mis edasi. Kuhu edasi. Miks edasi. Kas üldse edasi.

Eriti koomiline on mu mastaapne sisemine kriis järgnevas valguses.
Nimelt vihastasin ma hiljuti kohutavalt Hvostovi mõtteavalduse peale, et kui sind tabab mingi tagasilöök, on adekvaatne visata nina püsti ja teatada: sellistel tingimustel mina edasi ei ela ja minge kõik persse.
Nüüd mul ongi täpipealt siuke tunne, et tahaks visata ja saata jne.
Kusjuures tagasilööki ennast samas nagu õieti polegi - lihtsalt tõdemus, et ma ei suuda kõike, kõik ei õnnestu ja ma ka ei näe, et miski läheks ses osas paremaks.
Nagu... üldse kunagi.)

Nojah, ja kuna kõik on nõme (või siis peaaegu kõik) ja ma ei taha isegi  kirjutada mitte, siis link viimasele ilukirjanduslikule asjale, mis mult avaldunud on, ja teine link arvustustele ka.

(Arvustused ning lugejatelt saabunud isiklikud tänu- ja arvamusavaldused tõestavad, et mida vähem pingutust töö nõuab, seda enam ta inimestele meeldib.
Viimase asja kallal, mida tähtajaks valmis ei saanud ja mis mulle nüüd süngelt ekraanilt otsa jõllitab, olen muide päris palju pingutanud ja pool tööd on veel ees.
Masendav.)

Kuidas ma ühiskondlikult aktiivne blogija ei ole

Eile hakkasin raevukalt kirjutama sotsiaalselt oluliste küsimustega tegelevat postitust teemadel Hvostov, eutanaasia, hoolekanne, väärikus, alandus ja perekondlikud väärtused. Kuna mul aga oli kohutavalt kiire päev ning tahtsin õhtul pärast praktikat ja lapse lasteaiast perekondlikku lapsehoiukeskusse viimist ka leevikese poolt läbi liduda, jäi postitus pärast kuuendat rida pooleli, sest pidin bussi peale jooksma. Korjasin pärast bussisõitu küll sõiduteelt üles ühe purjus naisterahva, kes ülekäigurajal tasakaalu kaotas, selili käis ja väga vägeva muhu endale pähe kukkus, ning tarisin ta trammipeatusse, aga muidu jäi sotsiaalne aktiivsus tänaseks.

See tädikorjamissündmus, muide, ajas mu korraga elevile (ma nägin õnnetust, reageerisin ja ei mõelnud, et äkki keegi teine aitab või et joodik ei ole üldse mingi asi, keda aitama peaks vms, üheseõnaga, olin adkevaatne) ja meeleheitele (ma korjasin ta, jah, üles sealt sõiduteelt, ja, jah, seal oli ka teisi inimesi, kes aitasid ja inimkond on seega vähemalt osaliselt siiski hea, aga mis temast edasi saab? Kas ta kukub samamoodi ka trammist välja, kui on oma sihtpunkti jõudnud? Mis mõte mu tegevusel õigupoolest oli?), ja see on päris hea kujund ses osas, kuidas ma end viimasel ajal üldiselt tunnen.
Tunnen, et ma olen adekvaatne ja teen täiesti piisavalt palju igasuguseid Asju (vähemalt enda kohta) - aga tegelikult on see kõik kuradi mõttetu ja ilma soojaks kütta ikka ei jõua.

Ei jõua isegi päästa lapsi ja maailma vabadust.
Isegi mitte isiklikke lapsi ja omaenda vabadust.

Mitte midagi ei suuda. Isegi omaenda parim mina olles ilmselgelt ei suuda.
Mis on õigupoolest tohutult demoraliseeriv tõdemus. Sest mind on juba tubli 7-8 aastat ängipuhangutes pidevalt lohutanud vaikne usk sellesse, et kui ma end korralikult kokku võtaksin ja oleksin just nii võrratu, nagu ma vähegi olla suudan, siis oleks kõik (minu enesetunne kaasa arvatud) palju heam. Vbla mitte ideaalne, aga kuidagi... kirglik ja äge. Hea.

Ja nii ma võtsingi end kogu aeg kokku, ei lasknud endal oma kujuteldava potentsiaali peal liugu lasta ega mõelda "kui ma vaid piisavalt tahaksin, kus ma alles teeks..." jms, vaid sundisin end kõiki neid asju piisavalt palju tahtma, et neid tegelikult ka teha ja teha ja teha ja...
Ja tasapisi olengi teinud, olen muudkui üha rohkem pingutanud (muidugi tagasilöökidega), püüdnud iga hetke võimalikult õnnelikult rakendada ja saavutada elutäiust - seda, et ma valin lakkamatult asju, mis teevad mu õnnelikumaks, mitte asju, mis tunduvad ohutud - ja nüüdseks tundub, et olen oma potentsiaali enam-vähem ära täitnud. (See tähendab, et ma enam ei suuda rohkem teha, lakkamatu tegemine hakkabki juba tuntavalt tervise peale.)
Ning noh, ma tõesti õpin asja, mis mulle meeldib, mul on patsiendid, kes ütlevad, et ma olen niiii hea käega, kui mina süstin, ei ole üldse valus (mis tuleneb lihtsalt sellest, et ma võtan aega ega küta süstlasisu jõuga neile kiiresti kerre) ja siis mõned mittepatsiendid ütlevad, et Eesti fantaasiakirjanduse tõusev täht kah. Näen hea välja, sest kevad ja päike hakkab peale, teen 52 kätekõverdust järjest, lapsed on mul targad ja lahedad (ja lisaks veel ka ilusad, tõden nagu tõsine mimps kunagi) ning mu kallim armastab mind äärmiselt rahuldaval moel - aga oh üllatust! See kõik ei tee mind õnnelikuks, kui mul on parasjagu sitt päev ja selgub, et torumehe kinnitustest hoolimata olen jälle oma alumisele naabrile mingit vett pähe lasknud. Lisaks ei tee see kõik must ka head sõpra, huvitavat seltskonda ega üldse midagi erilist.
Põhiliselt annab mulle ainult ekstraannuse enesehaletsust, kui miski persse läheb, sest ma ju ometi nii püüdsin ning panustasin ja näen kogu aeg vaeva, miks siis ometi kõik välja ei tule, kurat küll?

Ja täna on mul sitt päev. Oli sitt juba ilma mingi muu põhjuseta kui see, et inimestel on vahel sitad päevad ja halb tuju ja tunne, et nad ei saa millegagi hakkama, aga siis tuli veel alumine naaber ka oma uputusprobleemiga. Ning selle nõmeda päeva sisse lugesin, kuidas Rents oli ühest mu ammusest mõtteavaldusest valesti aru saanud ja see ei ärgitanud minus mitte elutervet agressiivsust ega soovi eile alustatud päevakajaline-ühiskondlik postitus ära lõpetada, öeldes otsustavalt välja, mida ma arvan seisukohtadest "abivajamine on alandav" ja "kui mul on valida, kas elada osaliselt funktsioneeriva kehaga või olla surnud, eelistan igal juhul surnud olla", vaid hoopis apaatiat ja soovimatust kellelegi teisele halvasti öelda, sest mulle ei meeldi, kui mulle halvasti öeldakse ja mis mõte sel ikka on, et kellegi enesetunne kehvemaks teha? Isegi kui ta on minu meelest see ja teine?
Mida see paremaks muudab?

Aga noh, positiivsema külje pealt: asjad võiksid ka hullemad olla. Vähemalt suveks pole seekord mingeid üritusi planeeritud.
Magan päevad otsa kas vihmapladina saatel verandal või päikese käes järve ääres ja kuradile kõik.

Aina töö ja töö ja töö

Kui ma ei saa oma lugu tähtajaks valmis, kas ma siis olen kirjanikuna läbi kukkunud (võimetu süstemaatiliselt ja stabiilselt oma tööd tegema) või pigem tõeline kunstnik (perfektsionist ja rassib parima võimaliku tulemuse nimel, keeldudes rahuldumast pooletoobisega)?
Ma ei tea.
Ma ei tea isegi seda, kas mu tunne, et jõudu üldse ei ole, aega üldse ei ole ja tervist napib ka, on adekvaatne olukorrakirjeldus või tuleneb lihtsalt sellest, et mul pole kits piisavalt kaua toas olnud. Üks hea tuttav just hiljuti kirjeldas seda fenomeni:
"Kui mul oli üks väike laps, olin ma kogu aeg nii väsinud ja tundus, et üldse ei jõua. Kui mul oli kaks väikest last, olin ma ka kogu aeg nii väsinud, tundus, et üldse ei jõua ja miks peab just minul nii raske olema? Kui mul oli kaks väikest last ja ma läksin veel kooli ka, tundus, et üldse ei jõua, miks peab minu elu nii raske olema ja no appi-appi, ma lihtsalt ei suudagi enam midagi! Ja nüüd on mul kaks väikest last, käin koolis ja tööl korraga ja mõtlen, kuidas ma üldse ei osanud hinnata seda rahu ja vabadust, mis tookord oli!"

Vabalt võib olla, et tegelt on mu elu lihtne (lisaks rõõmus olemisele, mida ma ei hakkagi salgama) ja ma lihtsalt ei saa sellest ise veel aru, vaid käin väsimuse ning paha tuju väljavalamiseks võõrastes blogides lällamas täiesti mingi õigustuseta.
Mis tegelt ka ju viitab, et mul on liiga palju vaba aega, mitte liiga vähe.

Lähen parem ja kirjutan mõne seksistseeni.