Esmaspäev, 15. juuli 2013

Estcon 2013

Õnnestus viimaks ometi taas läbi elada suurem avalik üritus, kus oli täiesti tore olla. Nimelt Estcon 2013, kus ma käisin ja nautisin imehead ilma, puhaste linadega voodit, sooja soojärve ja peaaegu puuduvaid sääski - mis juba olekski neetult hea nädalavahetuse retsept, aga lisaks nägin ma paljusid toredaid inimesi, mõnega isegi rääkisin pikemalt kui lõkkeäärse loputamise jagu. Kuulasin mitut lahedat ettekannet ja osalesin sedasorti lõbusal läbularpil, mis nõuab minimaalselt ettevalmistust, aga pakub kõvasti lusti.

Räägitakse, et tegu oli natuke väiksema osalejate arvuga Estconiga kui mõnel viimasel aastal, aga mulle see muutus meeldis - eelmistest kordadest on meeles kerge ummistuse tunne, kõik kohad olid rahvast täis, nüüd oli parasjagu hingamisruumi ja eraldumise kohti - nagu Liisa Vesik rääkis oma pühapäevases päikeseiharas ettekandes, vajab isegi hiir vahepeal võimalust omaette olla, muidu läheb opakaks. Kõrgema intelligentsiga olenditest (nagu rotid ja inimesed), rääkimata.
Estconil oli ruumi, see oli äge.
Kuna mina eriti ei oska vestelda, eriti mitte julgust võtnud meestega, kes muutuvad väga kategoorilisteks, siis vabadus mitte kogu aeg suhelda oli hästi mõnus. Lugesin päikese käes raamatut ja isegi see, et raamat oli jama, polnud eriline kaotus. Ka halvast raamatust võib paljugi õppida (mh. nt seda, kuidas ei tasu topeltmängu-juttu kirjutada. Mis hetkel on väärtuslik informatsioon) ja ilm oli nii hea, päevitus nii iirisevärviline ja ümbritsev aura hästi mõnus. Ja õhtul, kui jõud sai otsa, siis soe dušš ja puhaste linadega voodi on alati asendamatud seltsilised.

Esimene päev oli mu jaoks selline päris conipäev, kus ma vaatasin ettekandeid, suhtlesin, elasin täiega kaasa ja käisin ujumas. Inimeste kohta mõtlesin, et küll jõuab, aga väikesed sissejuhatused tegin ära, mis oli hea, sest ette rutates olgu öeldud (mu kirjandusõpetaja lemmik-lausekonstruktsioon), et hiljem enam väga ei jõudnudki.
Reedel pandi ka paika ka kogu ürituse soundtrack, mis koosnes mu jaoks ühest loost ja vilistas kogu aeg kõrvus, sest see on üks kohutavalt kummitaja lugu:



Ettekandel mängiti ka muid väga kuumi lugusid (oleks tore, kui nimekiri kuskile üles saaks, et saaks neid hiljem välja otsida ja üle kuulata!), aga jumal paraku, selle loo algesitajate poolt uuesti sisse mängitud versioon tuli viimasena ja jäi niimoodi ajju, et küüntega ka ei kiskunud enam välja.

Muuseas, nagu selgub, on tegu ka ametliku vene kosmonautika hümniga.

Teisel päeval olin ma esimese päeva suhtlusalgetest kurnatud ja pidin osalema kirjanduskriitika paneelis.
Tõtt-öelda osutus paneel vähem muljetavaldavaks, kui ootasin. Mõnes mõttes oli tegu kergendusega (keegi ei öelnud, et ma olen loll ja ei kõlba oma ametisse: vbla olid viisakad, vbla petsin nad ära), aga ma lootsin, et saame tõsiselt vaielda selle üle, kuidas siis ulmekirjandust ikkagi peaks arvustama, kus arvustama ja kes peaks seda tegema, ent me lihtsalt istusime ja rääkisime, et oleks tore, kui arvustaja oleks tark inimene ja ajaks tarka juttu.
Alles takkajärgi mõtlesin, et "parem muljeta BAASiski, kuitahes lihtsakoeliselt, mis siis, et omast arust ei oska, kui et jäta üldse arvustamata!" oleks olnud hea hüüdlause välja karjuda, arvestades vähest reklaami, mida ulmekirjandus Eestis saab. Oleks ma taibanud selle välja pakkuda, oleks vast vaidlustki kõriauguni olnud. Aga noh, nüüd oli selline leebe üksteisele kaasa noogutamine ja siis olin ma oma Estconi pileti seekord lunastanud, sest esineja-töö oli tehtud.

Kohe seejärel käisin ujumas ja kui veest välja jõudsin, hakati parasjagu Stalkereid jagama. Mul ei olnud erilisi lootusi ega ootusi (mis oli õige lähenemine, nagu selgus), aga rõõmsameelne ja optimistlik Riivo minu kõrval ikka ärgitas mõlemaid - ja ei saa eitada, et kui jutustuste ja lühiromaanide punktid olid viienda kohani ette loetud ja kumbagi minu beebit polnud veel nimetatud, hakkas mu süda tõesti suht ootusärevalt peksma.
Aga siis nad kohe tulidki, 4. ja 2. koht, ja noh, siis rahunes süda jälle maha. Seekord ei saanud, mis seal ikka.

Ometi, emotsionaalne koormus oli piisav selleks, et kui ma olin maha mänginud ka kiire lõbu-läbu-larpi, kus kuningas Robert mind armsasti oma põlvele võttis ja punast baldahhiinvoodit lubas, ning kell oli 9 õhtul, läksin ma lihtsalt magama.
No... no olin väsinud, noh!
Ja Pagan läks ka ära, nii et mul ei õnnestunudki tema isikliku elu kohta rohkem teada saada, kui esimesel õhtul. =)
Öösel käisin veel ringikese vestlemas ja inimesi vaatamas ja Mandi ning Anne-Mai liha rottimas, aga poole kahe paiku - no lihtsalt ei jaksanud!

Pühapäev osutus sama päikeseliseks ja säravaks kui eelmine, ja sel päeval iseendalegi üllatuseks sattusin veel üritusele jäänud inimestega viimaks pikemalt rääkima ja sain teada päris asju päris nende ja nende päris elu kohta, ja lisaks ujusin umbes poole pikema ringi, kui eelmistel kordadel: poole tunni asemel tunnise.
Sotsiaalse avatuse teke oli nii tore ja üllatav, et ma ei läinud isegi Lauriga Tallinna tagasi, sest temaga ma siiski olin juba reedel kolm tundi autos olnud, aga Sashiga polnud paar aastat õigupoolest rääkinudki mitte. Mida kiiresti tasa teha oli meeldiv.

Pühapäev osutus niisiis suhtluspäevaks (Liisa roti-ettekanne ajastus sinna väga sobivalt) ja viimaks õhtul 22 paiku koju jõudes olin täis sügavat õnne ja rahulolu ürituse üle.
Lisaks on mul nüüd kodus päris oma Erikson, nimelt "Gardens of the Moon". Järgmine Erikson on sellest muidugi parem, aga parem pool muna, kui tühi koor, ja tasuta saadud asja üle absoluutselt ei virise. Vastupidi, olen rahul ja rõõmus.

Mõned inimesed üllatasid mind conil siiralt oma headuse ja siiruse ja vahetusega, mõned esinesid tuntud headuses - kas te nt oletaksite raamatute põhjal, et Siim Veskimees on lihtviisiselt hea inimene, kes annab ikka leebelt teise võimaluse ja mahendab ümara leebe häälega enamiku vastuolusid enda ümber? - ja lõpuks, kuigi mulle Stalkerit ei jätkunud, ei saa ka öelda, et ma oleksin hääletustulemustes pettunud. Täitsa rahul olen.


Illustratsiooniks siis ka ülaolev pilt. Pildi autoriks on Leila Tael-Mikešin (kes on kangelasema ja kantseldas intensiivselt kogu Estconi kahte väikest last. Mina laisa emana jätsin enda omad maha, kuigi nendega oleks jama olnud umbes viis korda vähem, sest nad on umbes poole suuremad).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.