Pühapäev, 7. juuli 2013

Kõik omal kohal

On suvi, ilm on imeline, mul on olnud järv, muruniiduk, hekikäärid, maasikad, muusikad, une- ning kirjutamisaeg, raamatud, küünelakk, õlu, päevitus, võrkkiik ja lapsed - ja ikka ei ole hea.
On - rahuldav.
On - täitsa ok.
On - - - - - - - no on.

Ärkasin hommikul üsna kõlbulikust unenäost selle oma armsama kõrval, keda ma näiteks kaks nädalat näinud ei olnud, äratuskellani oli tubli 20 minutit aega ja nii ma panin kella kinni ja lebasin. Oli soe, aga mitte talumatult. Ometi kord polnud ka mingit saatanlikku kärbest kuskil ronimas, need rikuvad hommikud suurepäraselt ära.
Ja ma hoidsin ühte kätt tema ihu vastas ja tegin vahepeal silmad lahti ning vaatasin ka.
Ta on ärkvel kujul täiesti kena mees fantastiliselt lõbusa ninaga (esialgu olin ma seisukohal, et inimene, kel on selline nina, ei saa-gi kunagi õnnetu ola, sest noh, see nina, see on ju muretuse kvintessents!), aga magades millegipärast ikka täiesti ootamatult kaunis.
Miks mõned inimesed näevad magades paremad välja ja mõned ei näe üldse kuidagi välja, vaid on lihtsalt mingid puntrad?
Nojah, ja siis ma suudlesin teda siidistele sõrmenukkidele, panin riidesse ja tulin ära, sest sada asja vaja teha nagu ikka, ja oma hommikust banaani järades ma siis mõtsin, kuidas me õhtu oli tegelt täiesti mittekontaktne ja arusaamatu. Oli nagu tuttav inimene küll, ponnistati nagu ka mõlemalt poolt, aga kontakti ei saagi, me kontakti ei saagi, kontakti ei saagi, pole mõtet karta-agi.
Pankrot.

Mul on seda viimasel ajal palju, millegipärast eriti just meestega. Huvitav, kas armsama oma ellu haakimine toob kaasa mingi automaatse isaste inimestega suhtluse hangumise või?
Väga halb. Kui nii on, siis ma ei ole üldse rahul sellise asjade arenguga.
Tõsi, tegu võib olla ka kas täiesti juhusliku asjaolude kokkulangemisega või näiteks minu enda teistmoodi käitumisega (natuke diskreetsem paari teemaga, sest teine inimene on teine ja teda vist ei tohiks nii vabalt jagada kui iseend), mida ma oma aruga tajun väikese, aga teised vbla suure muutusena.
Või siis on asi selles, et ma lihtsalt olengi nüüd natuke igavam ja nii ongi.

Ma tunnen end tülpinuna.

Mismõttes, kui on olnud järv, muruniiduk, hekikäärid, maasikad, muusikad, une- ning kirjutamisaeg, raamatud, küünelakk, õlu, päevitus, võrkkiik ja lapsed, tahaks ma teada! Isegi armsam on, kuigi ma teda ei näe viimasel ajal eriti, sest suvi ja erinevad graafikud.
Aga ikkagi, mida mul siis veel vaja on?!

Kass murdis linnupoja maha maal.
Laibakülluse aeg, nagu ma ütlesin.
Ma võtsin teise poja tema käest ja pesa sõstrapõõsast ära ning elasin üle närvesööva ööpäeva, mille jooksul muretsesin, kas linnuvanemad leiavad oma allesjäänud poja + pesajäänused sirelipõõsast kõrgema koha pealt üles, ning hoidsin kassi majas sees, mis tegi kurvaks nii minu kui tema. Mis hea kassielu see on, kui viimaks ometi tuuakse maale, sellesse lahedasse suurde-suurde tuppa, kus on sada korda põnevam vaip kui kodus ja vahepeal sajab laest vett, ja siis hoitakse ikkagi majas kinni?! Njau-jou-jau-au-NJAU?!
Aga välja teda ikkagi ei lasknud.

Mõtlesin hoopis, et miks see kõik mind nii kohutavalt häirib.
Lõpuks. Linnud tegid pesa sõstrapõõsasse, mis tundus neile hea varjatud koht (ja vbla oligi, enne kui ma tõin kohale muruniiduki ja kassi) ja valmistasid sinna ka pojad. Käitusid nagu lindudele ette on nähtud.
Kass käitus nagu kass peabki. Suure laisa ja aeglase voluka kohta, kes sööb ainult kassikrõbuskeid, tegelikult vägev värk. Noh, et ta üldse midagi peale kärbse kinni suutis püüda.
Tema pilk, kui ma talle raamatuga vastu nina andsin ja linnupojad ära võtsin, oli hämmeldunud ja sügavalt kurb.
Ja mina? Miks mina olin üleni häiritud ja vaevatud, kuigi kõik tegid ainult seda, mida nad tegema pididki?! Miks?!
Siis jõudis mulle kohale, et noh, mina ju käitusin ka, nagu mina pidin käituma. Põdesin linnuvanemate pärast, kes on kevad otsa ilmaasjata lapsi kasvatanud ning nüüd vbla meelt heidavad, ja kassi pärast, kes ei saanud üldse aru, mida ta valesti tegi ja miks imelikud inimesed tema liikumisvabadust piiravad, ja ega see midagi paremaks ei teinud - aga kui ma ei oleks tundnud mingit hingevaeva, oleks hoopis see olnud kuidagi vale ja kale ja kõle.
Ma täitsin oma osa, hoidsin ringi suletuna, tegin seda, mis vaja, ja see oligi enda sitasti tundmine.

Nii et vbla see, et mu meessõbrad muutuvad mälestuselisteks, on ka kohane ja õige, kust mina tean. Vbla on nad kõik omal kohal ja mina ka? Need on need asjad, millest ma midagi ei jaga - need suhete- ja piiridevärgid.
Aga isegi kui nii on, ega see mulle meeldima ikka ei pea.

Muide, linnupoeg istus järgmisel päeval jälle sõstrapõõsas, täiesti elus ja lennuvõimeline. Ma tegin tast oma õe seebikarbiga pildi ka, aga kuna arvuti ja fotoka vahele käiv juhe on kadunud juba aasta otsa, siis ei tule sellest illustreeritud blogiposti.
Ka hurmavad madala kvaliteediga kassipildid paksust kõutsist naatide all jäävad lisamata.

4 kommentaari:

  1. Magavad lapsed, koerad, mehed ja naised on armsad, sest sel hetkel ei paista nende sisemine mölaklus välja.

    VastaKustuta
  2. Minu hundu järab igal varasuvel räästast alla kukkunud oravapoegi,ikka hambad läbi kõhu,enne kui jõuan jaole,ja siis hoian neid surma tulekuni peos...Košmaar! Sedasi siis kuulsin elus esimest korda orava häält...! No oli tõesti tunne,mis peas vasardas.Ei teadnud,kellele vastu pead anda...

    VastaKustuta
  3. Muide, mul on mingeid fotokadatajuhtmeid üle. Äkki sobivad? Ooda ma teen pilti...

    VastaKustuta
  4. Oh, nii peen ja armas ja hurmav!

    Mitte et ma ahne oleks, aga uurin tehnilisi parameetreid varsti õe käest, et äkki sobibki. Mis iganes see ka on =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.