Tuul pööras, sügis suudles ja raske on olla hea

Poeglapsel homme sünnipäev, täna siis vaja mingit sööginänni kooli viia ja klassis ringi pakkuda.
Mõtleb väga naine eile, et kommide asemel teeks õige ise küpsiseid (ma teen häid küpsiseid, selliseid krõbedaid ja pehmeid, võimaitselisi ja muredaid).
Mõtleb, et teeb siuksi spetsiaalhäid. Vahel teen ju ikka valge suhkruga ka, sest rott, aga teeb siis seekord korralikult pruuni melasssuhkruga ja üldse täiuslikult retsepti järgi. Ja siis veel natuke mandleid ka lisaks.

No teen siis. Veedan eile sellega üle poolteise tunni. Pätsin aga taignakuulikesi, laon ahjuplaadile ja üks pann ahjust välja, teine sisse, tšahh ja tšahh.
Laotan valmistooted mööda kööki taldrikutele jahtuma laiali, et nad kuumalt üksteise peale panduna lössi ei läheks. Siis otsin karpi, kuhu õige kogus sisse mahuks ja mis samas viisakas ja koolikõlbulik välja näeks.
Leian karbi.
Laon küpsised karpi, lugedes ära 12 ja paigutades siis ülejäänud lugematult, sest 12 küpsist oli selgesti alla poole karbi ja kokku oli vaja 26, täis karp peaks niisiis kindlasti üle nõutava hulga olema.
Siis hakkan kõhklema, et äkki sai vähe, võtan uuesti välja, loen üle.
Tõesti, oligi üle 26 küpsise, aga ülejääk on igatahes parem kui puudujääk ja las läheb siis varuga. Panen küpsised karpi tagasi, kaas ei taha enam kinni minna. Võtan välja, paigutan ümber, ikka kaas peale ei lähe. Võtan välja, paigutan ümber, natuke vajutan, siis sulgub ka kaas. Olgu, jee, valmis.
Kilekott karbile ümber. Karp kilekotis lapsele kotti.
Meenutan talle hommikul ka veel, et kuhu panin. Et seal sahtlis on ja õpetajale pakkuda esimesena, onju?

Ja loomulikult unustas ta koolis ära, et tal mingi küpsised kaasas on!

Sellest tulenevalt vaatan hetkel maailma veidi kibestunult.

Lisaks sain pahandada Tütarlapse klassiõe emalt, sest kui tema ei luba oma lapsel haigusehirmus ujuma minna ja mina teen ujumisega sünnipäeva ja tema laps siis hüsteeritseb, et tahab ka ujulasse koos teistega, on see nagu... minu viga kuidagi?
Ta on üsna sümpaatne naine enamjaolt, et selge oleks. Lihtsalt kuidagi väga murelik terviseküsimustes.

Vaatan maailma niisiis ka veidi üleolevalt ja jahedalt, lisaks kibestumusele. 

Nende emotsioonide kütkes siis edasine postitus:
olen juba mõnd aega olnud üsna ebakindlal pinnal oma armuasjadega.

Ühest küljest tahaks väga olla hea ja tark inimene. Teisest küljest tahaks ka väga ise õnnelik olla.
Ühest küljest ma tean, et alati on kõigil tunne, et nemad annavad rohkem ja panustavad rohkem ja üldse. Teisest küljest ma ei näe, mida siis mina ikkagi omalt poolt kaotaksin koos selle suhte kaotamisega - v-o ehk vaid võimaluse ühiste sõpradega iga nädal koos lustida.
Ühest küljest tahaksin vaadata tulevikku ja leppida selle nimel ebakohtadega. Teisest küljest ei ole tulevikku vaatamine minu puhul end kunagi ära tasunud.

Ma ei ole see inimene, kes investeerib tasakesi ja kõhu kõrvalt kokku hoides oma sääste. Ma olen inimene, kes peab võimalust, et pank läheb pankrotti, inflatsioon sööb raha väärtuse või ma ise saan üheteistkümne kuu pärast lennukist langeva jäätunud kuse kamakaga pähe ja suren, piisavaks põhjuseks, et nautida tänast ja muretseda kolmekümne aasta pärast saabuva aja pärast kolmekümne aasta pärast. 
Kui ma hakkaksin täna tegema otsuseid pinnal "aga mis saab kolmekümne aasta pärast", ajaks mure kõigi võimalike halbade asjade pärast, mis selle aja jooksul juhtuda võivad, mind nii murelikuks, et tänase nautimine osutuks võimatuks, ent midagi ratsionaalset tuleviku heaks ikka tehtud ei saaks. Võimalikke hävinguid oleks nii palju, et kõiki ohjata oleks võimatu, aga ma ei ole võimeline otsustama, et vot, jäätunud kusega pähe saamise vältimiseks rauast vihmavarju kandmine ei ole otstarbekas, aga 5% sissetuleku kõrvalepanemine oleks.

Ühest küljest on nii, et keegi pole ideaalne ja armsam on mul ju siiski väga sümpaatne inimene ja puha, tahab lapsi, teeb süüa ning silmad, nina ja õlad vastavad mu esteetilistele nõudmistele ülihästi.
Teisest küljest on ka naa.

Üsna suur osa minust tahaks enda kiiresti lahti rebida ja ära joosta. Mida rohkem leevike püüab, seda rohkem tahaks.
Aga siis on ka mõistus, mis küsib: "Miks sa niimoodi tunned? See, et püütakse, on ju hea?!"

Täna rääkis üks mu vingetest kursaõdedest (meil on kursus lahedaid naisi täis) praktikumis loo, kuidas tema rase sõber oli palunud mehel oma varbaküüned ära lakkida - sest noh, ta ise ei ulata ju. Mees hakanud vastu ajama ja põlglikke häälitsusi tegema, sõber solvunud, kõndinud toast välja ja läinud duši alla.
Kui ta duši alt välja tuli, istunud mees nukra näoga diivanil ja lakkinud oma varbaküüsi.
Mis on ju üleni lahe, tegelikult. Ja üleni awwwww ka. Püüdmine ei ole paha.

Võib-olla, kui ma ise rohkem püüaksin udusuletunde tagasituleku poole, ma ka jõuaksin selleni. Lihtsalt ma ei taha enam eriti, ja raske on end mõistusepõhiselt selleks sundida ka.
Vbla on see ka lihtsalt tunnistus mu iseloomunõrkusest. Lõpuks: oli ju kohe näha, et tal on hallid silmad ja liivakarva juuksed ja et ta on see, kes ta on. Kuidagi alatu on seepärast siis nüüd minema kõndida. Vähemalt ühest küljest võttes on ju nii?
Teisest küljest jälle: teate, et ta isegi ei loe seda võrgupäevikut, kui ma just ei saada talle linki mingi postitusega ja ei nõua, et seda peab lugema? Sest tal on üsna ükskõik, kes ma olen; talle täiesti piisab sellest, et noh, naine, üks pea, kaks tissi, viljakas eas - teeme pere.
Aga mulle ei piisa sellest, et talle sellest piisab.

Ahh.... küll meeldiks, kui saaks nüüd kuidagi sujuvalt ja soojalt vabaks, kaotamata tunnet, et olen hea ja tark inimene. Ja endakujulisi veriseid haavu kellelegi rindu jätmata.
Aga ma kardan, et niimoodi ei saa.

Pööra, tuul

Pööra, tuul!
Ma torman ja jooksen ja otsin, ventilaator käib kogu aeg ringi, kuid lämbust ei suuda see peletada. Kusagil sees on seisnud õhk, kompostisoojus ja -roojus, iseendasse määnduv ja mäletsev mõteterida. Tiik, kus käelaba paksuselt lemmeid, seisva vee libe ja rohekas liga, ja ma ei saa enam millestki aru.
Et keda. Ja kuidas. Ja mida.

Pööra, tuul, ja too tundra jääkülma õhku, kanarbiku karget hõngu ja veripunaseid lehti! Too vabaduse ükskõikset maitset, kõrge taeva kaledat sina, too... ööd.
Too härma ning vaikust.
Las seekord vaikin ka mina.

Kuhu jooksed?

Pärast seda viimast haledat 300-punkti-katset võtsin kuidagi nagu hoo maha treeningutelt. Umbes sellise loogikaga, et olen olnud nii tubli, sellest ei olnud abi. Nüüd tuleb veidi puhata, enne kui treeningmahte veel tõsta. Sest kes see kogu aeg viitsib.
Ja pealegi hakkab aasta otsa kätekõverdusi teha üsna uinutavaks minema. S.t. mulle ikka veel meeldib, aga kehal on küll juba igav ja ta ei taha kuskile areneda ja välja näeb ka täpselt samasugune.

Niisiis olen igasuguse loogika vastaselt keskendanud oma viimase aja pingutused sellele ainsale alale, kust oma 100 punkti kätte sain, nimelt jooksmisele. Selgesti ei ole ihu, hoolimata kannatustest, mida ta mulle 3200 jooksmisel põhjustas, seda kunsti siiski vahepeal päris ära unustanud. Umbes iga korraga, mis nüüd käinud olen, võiks kilomeetri rohkem joosta, kui ainult viitsiks. Et ma olen oma üllatava võimekuse juures siiski kurvastavalt laisk, olen nelja jooksupäevaga kahelt ja poolelt neljale ja poolele kilomeetrile tõusnud ainult. Piinlik on küll tuppa tulla, kui jalad tahaks trepist üles kepsutada, aga no... samas on see maantee jalgadega mõõtmine kuidagi nüri ja eesmärgitu tegevus ikkagi.
Kui tõenäoliselt läheb mul oma igapäevaelus vaja võimet 5-7 km sörki lasta?

Samas, endorfiinid on pluss. Ja siis see ka, et maailma näeb. Eile nägin jooksmas käies tee ääres nt õitsvat õunapuud. Ja mitte mingit kahte haledat õit, vaid neid roosatas ikka üle kogu puu - kuigi mitte vast nii tihedalt kui kevadel siiski.

Aga mul on selgesti raske sundida end tegema midagi, millel on ainult üks kasutegur. See ei ole rööprähklemise teema, see on rohkem see, et mida iganes ühte kindlat asja ma teen, ikka tahaks mitmel rindel sellest kasu saada, kui juba tegemiseks läheb. Sest aega on nii vähe ja saavutada tarvis nii palju!
Nt kui ma suvel muru niidan, siis see
a) teeb muru lühemaks
b) annab mulle sotsiaalset krediiti nende inimeste juures, kelle muru ma niidan parasjagu (enamasti on see mu ema)
c) pakub mõõdukat füüsilist koormust
d) kuna ma teen seda ikka päikselise ilmaga ja bikiinides, siis võimaldab päikest võtta, end samal ajal surnuks igavlemata
e) annab võimaluse mõelda omi mõtteid, ilma et keegi segama tuleks, kuna ma ju teen tähtsat tööd ja segamine selle juures oleks nõme.

Jooksmine täidab neist heal juhul kaks kategooriat ära - füüsilise koormuse ja mõtisklemisvõimaluse omad. Aga isegi mõelda on joostes raske, sest pool pead on õige kõhuhingamise tööshoidmisega tegevuses ja siis see teine pool kaotab pidevalt järje.

Samas on sörkimisel igasugu keks-mürts-hops-trennide ees see oluline eelis, et vähemalt ei võta ta rohkem aega, kui ta võtab (s.t. ei pea trenniminekuks ja sealt tulekuks lisaaega kulutama) ega tühjenda rahakotti. Mul on alati kadedus inimeste suhtes, kes käivad trennis. Et küll neil peab palju aega ja raha olema.
Kuna ma olen juba harjunud sellega, et treeningsaal on mu põrand või tee ümber kvartali, tundub kuskile ametlikku trenni minna ületamatult raske ponnistusena, selleks peab ikka olema väga ressursirikas isik. Või siis peab treenimine andma mingit lisakasu, mitte ainult kehalist koormust. Nt notsu ju phmt teenib tantsimisega nii vaimseid, seltskondlikke kui vist isegi sissetulekulisi eesmärke?

Kui ma korra sain teada, et kodust 200m kaugusel tegutseb postitantsutrenn, oli näiteks kiusatus küll =P
Paraku - 7 euri kord? Versus tasuta jooksmine ja elutoavaip?
Ha.
Fking ha.

Kodustreeningu üks suuri plusse on ka see, et võid suvalisel hetkel mingeid harjutusi teha. Kui ka mingit suurt rassimist ei viitsi ette võtta, siis neli seeriat midagi veerandtunniste vahedega ikka ju suudab. Just paras mõttepuhkuse paus arvuti tagant tõusmiseks.
Päris üllatav, kui palju trenni saab päeva jooksul tehtud, kui teha natukehaaval ja nii, et üle ei viska, aga olla samas järjepidev. Lihased saavad koormatud, aga samas ei hammusta selline treeningute jaotus päevast suurt tükki  välja, vaid kõik tuleb kuidagi.... sujuvalt, märkamatult.

Samuti väldib see tühiaega. Lähed paned kohvi keema, aga selle asemel, et see kas totaalselt unustada või siis seal kõrval mõttetult molutades kügeleda, kuna eluaeg kulub ja kulub, saad erguti valmimise ajal tehtud kolm seeriat seljalihaseid ja kaks kükke (vaheldumisi).
Eriline pluss on pärast selle kohvi joomise juures kuklas hõiskav kangelasetunne. Jee, ma olen selle kohvi üleni ära teeninud! Samuti suure vahukooremütsi sellel!

Muuseas, see mikser, mille mõne kuu eest hankisin ja olin siis üleni põrutatud sellest, kui hästi varustatud ja kaasaegne perenaine ma olen, see on täiega lahe. Mitte mingil, ausalt, mitte mingil juhul ei viitsiks ma oma hommikukohvi juurde vispliga vahukoort kloppida, aga mikseriga teen seda umbes iga kolme päeva tagant.
Siis ongi kohv phmt hommikusöök ka. Absoluutne aja- naudingu- ja enesetunde võit.

Natuke klassikalist jooksumuusikat ka.


A muidu mingit asjalikku pointi sellel postitusel ei olnudki.

Nüüd üles, keda needus rõhub

Avalike võrgupäevikutega on see raske asi, et teoreetiliselt, kui sul on kõik selge ning siiras, võib ju kõike avalikustada ka.
Aga kui jube paljud lähedased loevad, sina ent tahaks mõtiskleda ja tundlikke teemasid lahata, ilma et keegi pihta saaks ülemäära (ei tunnetaks avalikustamist õela allapoolevööd-löögina ega muretseks muudmoodi, nt et liiga hea mulje jättis äkki), siis ei saa seda siin päris vabalt teha.

Kas mu elu siis ei olegi minu oma?
Ilmselt siiski mitte.
Nii et püüab lihtsalt arutleda võimalikult umbmääraselt ja ebaisiklikult selle üle, kuidas teatud sorti suhted ajas muutuvad, on ju.

Inimesed, eks ole, on pikaajalistessse suhetesse astudes (või sattudes) mingisuguses rollis. Mis sobib sellega, kes nad parasjagu on. Näiteks oled selline arglik müürilill ja siis tuleb keegi, kellele meeldib juhtida, kaasata ja et keegi neile alt üles vaatab, ja siis teie suhe toimib.
Aga nagu kõik teavad, siis nad (inimesed) aja jooksul muutuvad. Müürilillest võib saada vamp või äss füüsikadoktor, juhtijast ja imetluseotsijast laisk diivanikass ning ka nende vajadused omavahelises suhte osas muutuvad. Normaalse tiheda kokkupuute puhul areneb inimese roll suhtes sujuvalt koos temaga ning kuni toimub miski "kooskasvamise" värk, ei pea inimeste ja nende rollide muutumine tähendama, et midagi oleks halvasti. 
Tegelt vastupidi: muutumine on põnev ja seismine on igav ja nüri ja hakkaks pikapeale ajudele.

Aga kui inimesed ei saa väga palju kontakti vahepeal? Kui nad puutuvad kokku parasjagu nii palju, et näha, rõõmustada, süüa, natuke seltskondlikku juttu ajada ja jälle laiali minna?
Siis võib juhtuda nii, nagu juhtus minuga.
Et ei ole nagu õiget kohta, aega ja motivatsiooni eheda inimliku kontakti jaoks. Selle jaoks, et saada aru, mis on teise jaoks nüüd tähtis ja näidata, mis on sinu jaoks nüüd tähtis. Natuke kammitseb ka oskamatus: kuidas siis nüüd korraga teistmoodi teha või olla või... ja siis istudki oma vanas rollis vaguralt sees, põlved kurgu all koos, eriti midagi ehedat ei räägi ja kui räägid, tuleb see ikkagi välja kuidagi vale ja vales kohas, sest tegelt ükskõik, mida sa ütled, on see sobimatu - kas sobimatu su enda jaoks iseenda sees, või sobimatu selle rolli jaoks, mis sul vanast ajast selle suhte jaoks sisse harjunud on.
Ja mida aeg edasi, seda vähem vastuvõetav see vana roll tundub, aga mässad ja rabeled sa selles hullusärgis mis mässad, natuke on ju alles ka see mälestus ja tunne ja mulje, et no sa oledki ju see müürilill ka ikka veel, noh.
Vbla sa sörgid nii kaugel teiste sabas, et ei saa ise arugi, kui maha jäänud oled. Vbla on alt üles vaatamine ikka veel kohane, mis siis, et enam ammu ei taha.

Kuni juhtub midagi sellist, et korraga tuleb taipamine nagu välgulöök: asjad on juba ammu teistpidi.
Mitte sina ei pinguta, et teisele järgi jõuda, vaid sa oled tegelt talle juba ringiga sisse teinud. Sa ei pea end tõesti enam mingi armetu üksusena tundma, sa tõesti-tõesti-tõesti ei ole mingi õnnetu pisike tibuke!

See kergendus, mis nüüd saabub on suur ja intensiivne. Sa ringutad ennast viimaks ometi täie jõuga, sirutad end välja ning hullusärk rebeneb.
Häh, ma ei pea kõigega nõus olema, mis ta ütleb. Häh, ma ei pea laskma end häirida sellest, kas ma ikka olen ja elan tema standardite kõrgusel. Kui mulle miski ei meeldi, ma võin seda öelda.
Häh!

Ja sa ütled ebameeldivad asjad välja ja sul on suur kergendus, et jai! Vabaduuuuus!
Võib-olla tõesti ka raasuke kättemaksuindu stiilis "ma ei kavatse enam mitte midagi alla neelata, kunagi!" ja "suhe uutele alustele!"
Aga eelkõige siiski kergendus.

Ainult et teine pool solvub. Sest tema jaoks olid sa kogu aeg selles vanas rollis, ta ei näinud (võib-olla ei tahtnud näha?) kuidas sa seal sees rüseled ja rabeled ja tunned, et pitsnöörid kägistavad ja pole ruumi isegi hingata ja igal jumala kohtumisel hakkab pea valutama.
Alati.
Tema naiivselt usksus, et asjad on suht korras, aga sina nüüd siis korraga suht lambi asja peale teatad, et ei meeldi. No mis mõttes?! Võib-olla ei meeldigi, aga sa oled selliseid asju enne seda üldse ainult korra-kaks välja öelnud, sa ju neelad kõik alla ja teed head nägu. Mismõttes sa siis niimoodi nüüd täitsa valesti käitud äkki?!

Siis on tüli ja suhe käriseb igast õmblusest. Aga su rõõm hullusärgist pääsemise üle on nii suur, et kui sellega ka kaasneb ühtlasi kogu suhtest pääsemine, on see ikkagi kergendus.

Kahju jah, et teine haiget sai, aga vabadus on nii hea! Oo, kui mõnus! OO!

Mida need unenäod inimese kohta õieti räägivadki?

Täna öösel nülgisin ühe mehe näolt nahka maha mingisuguse pool-keskaegse, pool-sci-fi spioonivärgi tarvis.
Ta oli ise asjaga täitsa nõus, istusime kuskil porisel Toompea mäeküljel mingite lobudike varjus ja sehkendasime. Mina tupsutasin vennikese nägu valu leevendamiseks vahepeal toore hakklihaga üle ja muudkui nülgisin. Ja siis pidin veel mingi vanamehe, kes oleks õigupoolest pidanud meid aitama teatud plankude teatud kraavist üle panemisega, aga selle asemel muudkui lõugas ja lällas joobnult, maha lööma, et ta meid oma laterdamise ja karjumisega välja ei annaks.
Seniks panin õnnetule spioonile paberkoti pähe, et linnud nägu nokkima ei trügiks.

Ja see oli üldiselt õnnelik ja tore unenägu.

Kui ma teaks, et minu tervise eest hoolitsev õde selliseid unesid näeb, ma oleks küll tema terava esemega enda lähedale lubamise osas mõnevõrra kõhklev =/

Vananaistesuvi

Naljakas aeg.
Kõik on väsinud, kõik on haige, igalt poolt valutab kordamööda - valu kolib kõhust selga, seljast turja turjast pähe, peast kõhtu jne - ning ka muidu on täielik nõrkus + mingi eriti visa nohu, mis juba kaks nädalat lahkumast keeldub.
Hästi palju kohustusi on ka, aga mingil hetkel otsustasin, et ma ei suuda rohkem, kõik see värk sööb mu elusalt. Ja seepeale sai nende kohustuste täitmise nimel jooksmise asemel elust lihtsalt vaikne päikesepaistes tatsamine nagu päris vanal inimesel, sest kui sa otsustad, et ei saa nagunii midagi kasulikku tehtud, võid ju samahästi nautida päikesepaistet, soojust, mahedat õhku ja õunalõhna.

Mingi täiesti ebatavalise sügisime tagajärjel on mu lapsed seekord ka peaaegu kõigi kooliasjadega varustatud ja mul on isegi raha pesupulbri jaoks ikka veel

(Vahemärkus:

Mõtlesin mingil hetkel pesupesuteemalise kitsikusskaala välja:

* Täielik tragöödia: puudub pesumasin või elekter selle töölepanekuks või mõlemad. Õnneks pole juba ammu-ammu juhtunud

* Viletsus: pesumasin ja elekter on olemas, aga ainsaks pesuvahendiks on pesuseep, mida tuleb riivida ja siis riivimise ajal hingad sa õhus hõljuvat seebipulbrit sisse, mis ajab kohutavalt aevastama ja pärast nuuskamist taskurätikus vahutab veidi.

* Rasked ajad: pesumasin ja elekter on, seebi riivimiseks on võimalik kuskilt saada või osta ehitustööliste mask, ja plekieemalduseks on sapiseep.

* Hea elu: pesumasinale, pesuseebile ja sapiseebile lisaks on olemas ka pesupulber või -geel. Et ma olen snoob, siis miski ökosõbralik-allergiavaba värk.

* Küllus: olemas eraldi pesupulbrid värvilisele pesule, valgele pesule, õrnale kraamile (nagu siid ja vill) ning plekieemalduseks sapiseep.

Parasjagu valitseb kodus küllus. Just eile ostsin valge pesu pulbri ka.)

See kõige hädavajaliku olemasolu võimaldab sellist rahuliku uimerdamise tunnet, mida mul muidu peaaegu kunagi ei ole. Kogu aeg on ju tavaliselt vaja kuskilt midagi saada, midagi hankida, millegi jaoks midagi teha ja kohe - aga nüüd ma tatsan tasakesi (sest pea käib ringi ja jalad natuke värisevad) mööda teed, käes poekott searaguu ja porganditega, ja kõik on nii ilus ja hilissuvine ja ma peaaegu kujutan ette, mis tunne on olla 87 aastat vana ja seda üleni nautida.

Tegelikult poleks midagi selle vastu, kui saaks nt kogu sügiseks pensionile minna.

Valu on valu

Lihtsalt uitmõte: kui keegi teeb teise hingele haiget, miks pagana pärast ta arvab, et teade "Ma ei tahtnud sulle haiget teha" muudab selle valu kuidagi olematuks?

Kui ta lööks hooletu vehkimise käigus teisele labidaga näkku, siis ta ei arvaks ju, et "Oi, ma ei tahtnud sulle haiget teha" kuidagi saavutaks selle, et teisel pole enam valus, nina murtud ja hiiglaslik verevalum tekkimisel?

Unistused

Ühel suvel elan ma maikuust oktoobrini ühes kiviaia, väikese seest tumeda maja, valgete taldrikute ja väga selge kaevuveega kohas, kus pole mitte kedagi teist, kuhu keegi ei tule isegi külla. Maja juurest viib mõnus jalgsikäigu ja rattasõidutee (s.t. MITTE mingi kuradi kivine kruusakas vaid midagi metsaraja sorti) ümbruskonda, kus võrgustikuna voolab laiali veel palju samasuguseid teid veekogude, põldude ja metsa vahele.
Aias on marjapõõsad, ma saan teha herne- ning porgandipeenraid ja võib-olla isegi veidi kartulit maha panna. Majas on elekter ja küllaga küttepuid, pistik arvuti jaoks ja naabruses keegid, kellelt saab osta liitrikaupa piima ja kuuekaupa mune, aga kes ei taha seepärast mulle veel midagi niisama anda, külla tulla või väraval juttu puhuda.
Taevas on külmroosa ja kauge, öö on laskumas, ma jalutan seal veel päevasoojade kiviaedade vahel, korjan vägeva pihutäie lilli kaasa, panen kodus klaaspurki ja magan natuke liiga lühikeses voodis lillelõhnas krõpspuhaste linade vahel, sellal, kui rukkirääk räägib väljas omaette kõige kauni jäävusest - ja selle paratamatust ühetoonilisusest.

Ma teen selle peo. Kus on palju ruumi ja piisavalt hämarust, tantsukoht ja -muusika. Samas ei lämmataks see tantsuasi võimalust vestelda, mängida, süüa,  kõigeks on olemas oma temaatiliselt kujundatud toad või nurgad või nišid. Inimesed kuidagi maagiliselt jaguneksid nende vahel ära ning kõik leiaks endale seltsi ja tegevust ja keegi ei jää liiga purju.
Kel on unelemishetk, võib minna ka välja ja seal ei ole mitte kurje naabreid, vaid sihuke üüratu avastuste aed nagu Isevalitsejal, elavate piltidega, kuhu võib haakuda või mida ise alustada, üksildase unistava viiulimängija ning väikeste purskkaevudega, mille äärel ajuti kõõluvad vahuveiniklaasiga vehkivad haldjad ja mängivad kaarte.
Muidugi on seal ka väikesed lauad laterna ja raamaturiiuliga ning nagu tõelisele peole kohane, saaks sealt aiast ka üllatusi otsida ja võrkkiiges kiikuda ning ükski sääsk ei lendaks, soojast ajast hoolimata, sest neil kõigil on puhkepäev.
Väsimuse puhul saaks alati minna teise majja magama, aga mitte enne, kui oled läbinud aia, kus spontaanse õhulise õhina mõjul kutsutaks iga möödujat mitu korda oma ringi, endaga tantsima, pimesikku mängima või kuud vaatama, õnneloose otsima või filosoofiast vestlema.

Päike loojub pöörase kulla-ja apelsinioranži möllus, taevas tõmbub ühest imelisest seisust teise, ja mina jooksen väljas head siledat rada niimoodi, et ükski auto ei mürise ja kordagi ei jää ma kõige ägedama taevaosa poole seljaga. Ükski mets ega majadeblokk ei jää minu ning loojangukülluse vahele, ja ma jooksen ja jaksan ja jaksan ja jaksan.

Talv. Metsas ajamas metsasolemise asju, näiteks matkal. Tuisk. Külm. Mingi osa seltskonnast väsib ära ja läheb koju. Mõni teine kaob niisama, arusaamatutel põhjustel.
Ülejäänud, näiteks mina ja kaunis noormees, kogunevad ja üritavad aru saada, kus nad täpselt on ja mis nüüd saab. Telefonil levi loomulikult ei ole,  poole reieni ulatub kohev lumi, sumpad nagu poolearuline tähesäras taeva all läbi metsa kompassi, viletsa liiga väikeses mõõtkavas kaardi ja mittetöötava gps-i ebamäärse abiga.
See noormees, kellega koos see kõik aset leiab, ei paku, et kannab sind kätel või midagi muud sellist, ega tee ka üleolevaid tähendusi, kui sul on vaja viis minutit hinge tõmmata.
Sa tead, kuhu te jõudma peaksite, vähemalt enam-vähem, vähemalt loodad. Peale pikaajalist sumpamist jõuate sihtpunkti kohale, sa ei juhtinudki teid sohu. Sihtkoht on miski RMK majake, tühi ja kinni tuisanud. Kaevate end ukseni välja, see avaneb, ellujäämiseks tuleb tuld teha.
On tõesti ilgelt külm, aga puud on kuivad ja ahju kõrval valmis.
Tuisk tugevneb ja kompass ning kaart ei tundu päris selgetena küsimustes, kuhu suunas minna, et tsivilisatsioonini jõuda.
Väljas on puuriit ja sees kirves. Te küll proovite, ent hoolimata pikemast rühmamisest valgel ajal selgub, et te ei saa sealt enne turvaliselt minema, kui tuisk lakkab.
Aga see kestab päevi.
Puid on ja üha väiksemateks ühikuteks jaotatavat toidumoona hädapärast siiski ka.
Ja siis te räägite. Igasugustest asjadest. Ja liibute öösel üksteise ligi.