Kolmapäev, 4. september 2013

Valu on valu

Lihtsalt uitmõte: kui keegi teeb teise hingele haiget, miks pagana pärast ta arvab, et teade "Ma ei tahtnud sulle haiget teha" muudab selle valu kuidagi olematuks?

Kui ta lööks hooletu vehkimise käigus teisele labidaga näkku, siis ta ei arvaks ju, et "Oi, ma ei tahtnud sulle haiget teha" kuidagi saavutaks selle, et teisel pole enam valus, nina murtud ja hiiglaslik verevalum tekkimisel?

18 kommentaari:

  1. Mul on nii, et valus oleks küll, aga kui ma tean, et kogemata, siis jääb olemata täiendav kannatus "mulle taheti halba".

    Kui keegi astub kogemata varba peale, siis on lihtsalt õnnetus, aga kui keegi meelega oma jalaga minu jala peale astub, ise otsa vaadates, kas ma ikka saan piisavalt palju haiget, kurvastaks see mind isegi siis, kui mul oleks turvajalatsid jalas ja füüsilist valu ei olegi.

    Palju kergem on aktsepteerida seda, et "inimesed on ekslikud, tahavad parimat, aga läheb nagu alati" kui seda, et "mind vihatakse".

    VastaKustuta
  2. Sest vehkides tehtav on ennustatav.

    Hing on pime maa.

    VastaKustuta
  3. Ma olen kohanud inimesi, kes leiavad, et kui nad kellelegi tahtmatult haiget teevad, siis teine peaks seda kuidagi teadma ja järelikult ka mitte haiget saama. Vabandamiseks pole ka muidugi mingit põhjust ja kui ütelda, et kuule, sa tegid haiget nüüd, siis hoopis saadakse vihaseks teemal, et kuidas siis keegi saab sellise asja peale haiget saada, kui meelega ei tahetud.

    VastaKustuta
  4. Kui asi puutub suhetesse või tunnetesse, siis on sageli haigetsaamine vältimatu. Kui näiteks üks tahaks suhet jätkata, aga teine lahku minna. Ja mida see lahkuja siis muud ütlema peaks? Et ma ei saa hoolida sinu tunnetest, kuna pean eelkõige mõtlema omaenda tunnetele ega taha ennast ohverdada, et sulle mitte haiget teha? Kas see oleks parem, kui see standardväljend? Valu on nagunii valu.

    VastaKustuta
  5. Et selge oleks - mul ei ole midagi täpsustuse vastu, et vähemalt polnud see meelega, ehk teeb see teadmine meele kergemaks.
    Mul on just nimelt midagi hoiaku vastu, et kuna ei olnud meelega, ei tohiks olla ka haigetsaamist.
    Ehk siis Taliesini näide.

    Ja ilmselt on irve põhjendus pädev.

    VastaKustuta
  6. tegin temaatilise/dramaatilise luuletuse:

    sellel suvel juhtuski mis karta oli ammu
    et haiget saan -ja enamgi
    teen mingi vale sammu

    sest tüdruk kaunis nagu päev
    ta tuli-oli-lahkus taas
    ja pööras selja mulle
    ma leidsin taskust külmad käed
    ning hing jäi kauaks tulle

    ja iga kord kui poodi nüüd
    ma tühja taarat viin
    mul meenub uuesti ta nimi
    see oli pilleriin







    VastaKustuta
  7. Muide,ma ei saanud Irve põhjendusest aru - õigemini sellest, mida see pidi põhjendama. Sest selle põhjenduseks, et siis ei tohi valus olla, minu arust nagu ei sobi.

    VastaKustuta
  8. Jäin veel mõtlema, et kui tegemist on lahkumineku vms sellise asjaga, siis mul võib juhtuda, et kui teine tahab minust lahku minna ja viitsib hästi puust ja punaselt seletada, miks see niimoodi läheb, siis ma võin sellest põhjuse ja tagajärje ahelast nii kõvasti huvituda, et ei olegi enam valus. Sest nagunii tuleb muidu vähemalt pool häda sellest, et ma ei saa aru ja mõtlen ise haigeid seletusi välja, sest isegi haige seletusega on lihtsam elada kui üldse ilma seletuseta.

    VastaKustuta
  9. ta ütles, et labidaga löömise vigastused paistavad välja, aga teise hinge keegi ei näe (pime maa). Ja siis kiputakse oletama, et see nähtamatu asi ongi siuke, nagu sa tahaksid, et ta oleks.
    Nt ei tunneks valu.

    Ei mõelda, et seal on mingid omad protsessid.

    Ehk siis ta vastas mu esimesele küsimusele =P

    VastaKustuta
  10. ma kahtlustan, et kui keegi paistab arvavat, et pärast tema ütlemist "ma ei teinud meelega," ei tohiks enam valus olla, siis see, mis ta tglt öelda tahab, on see, et "ma ei tohiks süüdi olla, sest ma tegin kogemata". tekib selline tõlkeviga, et üks räägib "mul on valus" ja teine kuuleb "ma pean ennast süüdi tundma".

    ja kui see nii on, siis ma arvan, et põhjus on, nojah, see, et ta tunneb ennast süüdi.

    VastaKustuta
  11. Kas mina olen siin ainus, kes selle postituse sõnumile pihta ei saa ja kes arvab, et sõnad nagunii ei saa oluliselt muuta seda, mis on juba juhtunud. Ainult parastamine teeks valu veel suuremaks. See kaastundlik või isegi vabandava tooniga öeldud fraas minu arust küll haavale soola ei raputa :P

    Kogu olukorra hindamisel peaks palju olulisem olema see, MIKS nii tehti. Kui keegi haavas teist tõesti kogemata, sest ei teadnud, et tema mingi ütlus või tegu teist nii valusalt puudutab, siis on need sõnad igati õige reaktsioon. Ja ilmselt püüab ta järgmine kord seda viga vältida. Kui aga haigetsaamine tuli nö. huvide või tundmuste konfliktist, siis on ka igati õigustatud põhjendus, et ta ei teinud seda mitte selleks, et teisele haiget teha, vaid selleks, et omaenda tõekspidamiste või soovide järgi käituda. Kompromissi leidmine, et keegi haiget ei saaks, on juba teine ja pikem teema.

    Kui aga teisele valu põhjustanud sõna või tegu oli mõeldud tõepoolest tahtlikult, kas kättemaksuks, teise alandamiseks või enda ego tõstmiseks, siis kes sellist asja ikka otsesõnu tunnistada julgeb :D Ja võib-olla oli tal pärast isegi kahju, et teisel nii valus oli. Siis sobib see fraas samuti päris hästi :P

    VastaKustuta
  12. Vaata, Bianka, sa jätad arvestamata sellise variandi, et inimene teeb teisele haiget mitte kurjast tahtest ja ka mitte välditamatult valusas olukorras, vaid mingitel täiesti X põhjustel nagu järelemõtlematus, hooletus, võimetus end teise olukorda panna jne.

    Ja see on täiesti ok, nii juhtub. See ei ole surmapatt.
    Ja öelda, et see ei olnud meelega, on ka täiesti ok.

    Ok ei ole aga selle kõige järel ootus, et teise valu kaob kohe ära ja hakatakse koos käsikäes ümber seedripuu kepslema ja mis kurat ta istub traagilise liikumatu näoga maas nagu vana indiaanlane, kui ma ometi ütlesin, et ei teinud seda meelega, mh, ah?!

    VastaKustuta
  13. Evolutsiooniteooriast johtuvalt on kogu see loogika siin täiesti mõttetu. Misasja? Keegi sai haiget? Keegi tegi haiget? Inimesed elavad nii nagu oleks moraal ja eetika päriselt olemas. Kuigi samal ajal räägivad kõik, et objektiivset tõde ei ole ja kõik on kokkuleppeline ja suhteline. Ja nüüd selline jutt?
    Tuletame meelde kooliprogrammi põhipostulaadid:

    1) maailm ja elu on juhusliku protsessi tagajärg
    2) jumalat pole
    3) kõik on kokkuleppeline ja suhteline
    4) elu juhivad looduslik valik ja olelusvõitlus
    5) peale surma pole midagi
    6) inimelu ainus mõte on järglaste produtseerimine

    Loogika ütleb nüüd, et tugevamal on alati õigus. Mingeid muid kriteeriume ju pole. Nõrgad peavadki haiget saama, sest tugevate päralt on maailm.

    Vahva, onju?

    asjadest

    VastaKustuta
  14. Aga altruism on samuti nii evolutsiooniliselt kui geneetiliselt põhjendatud ometigi =)


    Ja nagu mamps Tsatsikile ütles: armastus teeb tugevaks.

    VastaKustuta
  15. Ehee. Mis armastusest me siin jälle räägime? Selline ebateaduslik mõiste.

    Emps on jah eriline leiutaja...

    Teaduslikult on kõik muidugi jätkuvalt kontrollimata ;)

    VastaKustuta
  16. Teaduslikult kontrollitud:

    hea käitumine viib evolutsioonilise eduni, leidsid bioloogid, kes laiendasid Nashi "vangi dilemma" mudelit ja katsetasid, kuidas see töötaks suurema populatsioon peal ja pikema aja vältel. Tulemus: kuigi juhul, kui "mängida" ainult üks kord, võib halb käitumine olla edukas, siis juhul, kui "mängitakse" palju kordi, on õige varsti kasulikum olla teiste vastu hea.

    See kehtib muidugi ainult populatsioonis, kus olevustel on mälu, aga mälu on olemas palju primitiivsematel olenditel kui inimene.

    Nii et seda, miks altruism eksisteerib, ei pea isegi mitte händikäp-tunnusega seletama (kui keegi veel ei tea, siis händikäp-tunnus = signaal, mis annab teada, et isend on ressursikas ja et seega tasuks temaga paljuneda; hea händikäp-tunnus peab arusaadavalt olema kulukas, et seda ei saaks odavalt võltsida. Paabulinnu saba nt, mis läheb elumuse mõttes palju maksma, aga just tänu sellele annab elusa isendi küljes signaali, et tegemist on kvaliteetse isendiga - näe, mul on selline ellujäämist takistav asi küljes, aga ikka olen elus.)


    Muide, "ootus, et teise valu kaob kohe ära" on omamoodi tõend, et teiste valutamine tekitab meis instinktiivselt vastiku tunde: kui teiste valu meid ei häiriks, ei oleks ka selliseid ootusi. See, kui häiritus on nii suur, et tahaks teiste valutamise kohe ära keelata, on asja pahupool.

    VastaKustuta
  17. VVN, kas see ei aita, kui öelda puust ja punaselt, et "oota, ma kohe ei saa veel, liiga sitt on olla, sinna pole midagi parata ja see ei ole sinu süüdistamine"?

    vbla muidugi ei aita, kui inimene on liiga neurootiline ega tee enda ja teiste tunnetel vahet - siis on teise valutamine tema jaoks täpselt sama asi, mis tema süüdistamine. Meenub üks kunagine peika, kes oleks mul heameelega nutmise ära keelanud, sest sellega ma ju alati rämedalt süüdistan teda milleski. Paradoks on see, et samas meeldis talle mind endast välja ajada, aint et selle tulemus oli see, et ma hakkasin nutma. Talle oleks meeldinud see, kui ma vihastan, aga alati ei õnnestunud täpselt seda tulemust saada.

    VastaKustuta
  18. Jap, teadus on ammu altruismi kasu avastanud. Omavahel kokku hoidvad kogukonnad on geenilevis sageli edukamad kui agressiivsed üksikud. Oleneb liigist, aga inimeste puhul kehtib täiega.

    Ja, notsu. Umbes selline väljendamine võiks ju abiks olla küll, ainult et kui seda on vaja juba mitmendat-setmendat korda korrata, iga kord nagu täiesti puutumata lumele jälgi tehes, tekitab seegi lõpuks omakorda pahameelt.

    Ja pahura blogipostituse =P

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.