Esmaspäev, 23. september 2013

Pööra, tuul

Pööra, tuul!
Ma torman ja jooksen ja otsin, ventilaator käib kogu aeg ringi, kuid lämbust ei suuda see peletada. Kusagil sees on seisnud õhk, kompostisoojus ja -roojus, iseendasse määnduv ja mäletsev mõteterida. Tiik, kus käelaba paksuselt lemmeid, seisva vee libe ja rohekas liga, ja ma ei saa enam millestki aru.
Et keda. Ja kuidas. Ja mida.

Pööra, tuul, ja too tundra jääkülma õhku, kanarbiku karget hõngu ja veripunaseid lehti! Too vabaduse ükskõikset maitset, kõrge taeva kaledat sina, too... ööd.
Too härma ning vaikust.
Las seekord vaikin ka mina.

1 kommentaar:

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.