laupäev, 11. jaanuar 2014

Dialoogid

Mõtlesin ükspäev selle üle, miks raamatudialoogid on nii sageli nii palju rohkem ütlevad kui päris vestlused.
Noh, näiteks kaks sõpra mingis kujuteldavas raamatus võiksid pidada nt sellise dialoogi:

- "Ma arvan, et siitkaudu," sõnab üks, näitades eriti pimeda ja haisva kangialuse poole.
Teine silmitseb esmalt kangialust, siis sõpra korraga vastikuse ja lootusetusega:
"Tead, mis su peamine viga on?" küsib ta. "Sa ei lihtsalt ei saa kunagi ühtegi jälge külmaks lasta. Ükskõik, kui jälki urkasse see ka ei viiks!"
Esimene muigab ning pöörab väga väljendusrikka pilgu teise valgest ja mustast lakknahast eritellimusel tehtud kingadele.
"Mul pole vist vaja välja öeldagi, mis on sinu peamine viga. Need kingad ütlevad seda ise, ei, lausa karjuvad. Loodame, et need kaabakad seal sees on juba silmini täis ja ei pane su röökivaid kingi tähele, sest muidu ei pääse me neile millegi vargsuselähedase abil ligi ja sellest loost saab üks kuradima kole veresaun."
"Kuule, ainus põhjus, miks me selles "loos" oleme, oled sina ja su kuradi vajadus oma nina igast sita sisse toppida," poriseb teine, ettevaatlikult kuse- ja sopaloikude vahel edasi loovides, ning nad kaovad meie kui lugejate silmist haisvasse kangialusesse ja kahtlemata järgnevasse seiklusse.

Aga selle pisikese vestluse abil oleme me saanud nende osas ilmatuma targaks. Teame, et nad ei hoia end üksteisega tagasi, näidates sellega omavahelise sideme jõudu ja tihedust. Teame, et neil on tumehalli huumorimeelt ja oskust nautida üksteise ja iseenda kaeblemist ka ohtlikes olukordades. Lisaks on vähemalt üks neist jahiinstinktiga ja teine (kes esimesega visalt kaasas jõlgub, nii et eks temalgi on mingi jahiind tegelikult hinges, onju) edev ning nad moodustavad sellise toreda dünaamilise duo, millest on lihtsalt lust lugeda, kuna "tead, mis on sinu peamine viga"-jutt sisaldas sõnastamata, aga ometi ilmselget lisa "aga ma armastan sind su vigadest hoolimata buldogi visadusega, sest muidu oled sa ju silmini äge" ja edasi lugedes on oodata vähemalt ühte seda suurejoonelist kiindumust (ja tegelaste vähemalt sama suurejoonelist ägedust) allajoonivat stseeni

Noh, ja siis on päris elu.
Kus inimesed loovivad kogu aeg üksteise võimalike õrnade kohtade, ebakindluste ja potentsiaalsete tüliõunte või rütmist väljakukkumiste ümbert ringi nagu too teine sõber oma õrnade kingadega kuse- ja sopaloikude vahel, ja paneme tähele, et üksteisest räägivad nad tegelikult üliharva.
Igaüks paneb omaenda monoloogi iseendast ja kõige tugevam omavaheline haakumine tekib siis, kui rääkitakse kellestki kolmandast - sest see on hetk, kus väljendatakse oma ettekujutust inimlikest väärtustest ja väärustest ja võib uduselt aimata ka suhtumist teisesse. Võib-olla söandatakse tolle kolmanda kohta öelda ka midagi negatiivset ja sellega midagi otsest sõnastamata teisele teada anda "seda viga sul minu meelest pole".
Aga sealt edasi naljalt ei jõuta. Seda viga, mis on, sõnadesse ei panda, vaid räägitakse viisakalt, isegi isiklikel teemadel visalt viisakalt, sündsuse piires ja nii ongi.

Sest sellist sidet, mida ei kardetaks lõhkuda - sellist sidet naljalt päris elus ei kohtagi mujal kui sugulaste vahel.
Vähemalt mina ei kohta.
Vahel ma püüan, üritan luua seda lähedast ruumi, mis tekib pärast üksteise ausat haavamist ja sellega toime tulemist, üritan luua vaba armastuse õhkkonda - ja tunnen end pärast enamasti täieliku eeslina. Sest saavutan ainult asjatu draama, tobeda lapsiku rabelemise, mille siis teine pool heal juhul malbelt unustab ja igavesti ignoreerib. Kogu me suhe jätkub täpselt nagu enne, ainult veidi ettevaatlikumalt, sest häh, ma võin vahel ära flippida, ja nüüd nad teavad seda.
...ja mingis mõttes on see põhjatult kurb avastus.

***

Käin lihapoes (mis pole enam see hea lihapood, aga parem ikka kui Säästumarket) ja väljudes toetan koti radiaatorile, et kotilukk kinni tõmmata. Minu selja tagant tulevad õue ka lihunik ja müüja, kes lähevad suitsu tegema, ning lihunik sõnab mulle:
"Meil on tegelikult nii peen pood, et saalis on pink, kuhu saab kotti toetada. Pensionärid võivad seal jalga ka puhata, kui väsinud on."
"Vinge," vastan eemaolevalt, kotiluku kinni saanud, aga lihamüüja (noor poiss, nii 22-24) turtsatab ning korraga muutub lihuniku hääl paaniliseks: "Ei, mitte selles mõttes! Üldse mitte selles mõttes, ma lihtsalt... " ja ta kaotab kõnevõime.

Nädala parim hetk.

18 kommentaari:

  1. see vabalt rääkimise võimalus on see, miks ma arvan, et elukaaslaseks olemisel on sõprus sada korda tähtsam kui armumine. armumine ei pruugi seda hoia-nagu-sitta-pilpa-peal hoiakut sugugi ära hoida, vbla lausa võimendab. aga sõbraga võib vastastikku kas või karjuda ja asju loopida ja ikka on usaldus.

    VastaKustuta
  2. Ma tunnen sama. Et sõprus on ikka põhiline. Vnoh, vahepeal on aeg hoida inimest nagu sitta pilpa peal aga sõprade asi on teada millal ja millal mitte.

    Sest kui sa tead, et teine su juurest ära ei jookse kuna sa julged päris sina ise olla, siis on hea. Siis on parim. Siis on head hetked ka kohe võimendatud. Mul pole ühegi mehega seda veel olnud, universum teab et kas üldse tuleb. Aga õnneks paar sõpra sellist on küll.

    Ma muidugi olen kohvist purjus ja vähe maganud viimased paar ööd, nii et võta mu juttu tõrvatilgaga, ehk.

    VastaKustuta
  3. Notsu, see pole päris nii, et sõpra võib verbaalselt lõputult lõhkuda (lugesin just FBs mingit sarnast mõtteavaldust, et tõelisele sõbrale võib ka oma tusatuju kaela valada ja kõik on siiski nii nummi). Verbaalne solk on üpris sarnane füüsilise jõu kasutamisega. kas sa arvaksid, et inimene, kes sulle heast peast aegajalt tohlaka annab, on siiski lahe sõber, sest te olete teineteisega nii ausad? Ei karda isegi kergelt molli anda...

    VastaKustuta
  4. a kas ma rääkisin lõputust lõhkumisest? miks karjumine kui niisugune peaks verbaalset lõhkumist tähendama, kui see ei pea verbaalne olemagi, ma võin karjuda ka lihtsalt "aaaaaaaaahhhh"?

    teiseks ei pea seda ju kogu aeg tegema (ja ka seda ma ei kirjutanud). lihtsalt on kõige turvalisem inimestega, kellega _võib_ suure ülekeemise puhul isegi vastastikku karjuda ja kes ei hakka selle peale mõtlema, et barbar või värdjas. pane mh tähele "vastastikku". mis tähendab, et ega seda ei olegi viisakas harrastada kellegagi, kellele karjumine vms itaalia pereelu tüüpi suhtlemisstiil täiesti vastunäidustatud on.

    niisiis, karjumine on intensiivsusaste - vastus küsimusele, kas karjuda on lubatud, ütleb, kui temperamentselt on omavahel lubatud väljenduda.

    verbaalne lõhkumine eeldab minu arust sisulist agressiivsust - seda, kui ma mõtleks välja, kuidas teisele võimalikult kõvasti liiga teha ja ütleks täpselt neid asju. ma ei välista absoluutselt ka seda, aga see on muidugi käitumine, mille ma võtaks ette siis, kui on eesmärk kellestki lahti saada, mitte teda enda kõrval hoida. mistõttu interneti suhtlemismaneerid mind alatasa hämmastavad, kui keegi kasutab justnimelt selliseid solvanguid, mis mul on tallel selle viimase lahtisaamisrelvana.

    aga karjumine... väljendab iseenesest ainult "ma olen endast väljas" või "ma olen hästi vihane", mitte solvanguid. verbaalselt lõhkuda saab seevastu edukalt ilma igasuguse karjumiseta, mesimagusal toonil. nagu nende internetijuhtumite puhul, mis mul kulme kergitavad.

    VastaKustuta
  5. teisisõnu: hea on siis, kui sõpradega ei pea seda fassaadi hoidma, mida diplomaadid omavahel. kui on lubatud omada tundeid, seedimist, füsioloogiat ja muud piinlikku.

    ja kõige selle suurema lähedusega loomulikult ikkagi hoitakse üksteist. sest nad, noh, meeldivad ju.

    kui mul oleks vajadus kedagi verbaalselt tõepoolest lõhkuda, siis tõenäoliselt see inimene lihtsalt ei meeldiks mulle eriti, järelikult me ilmselt ei oleks ka sõbrad.

    VastaKustuta
  6. Notsu, sa oled vist viimane romantik. Minu loodusvaatlused ütlevad küll üheselt, et verbaalne lõhkumine on paljude jaoks just seesama "tunnen end täna lihtsalt halvasti, miks te mind ei mõista" -teema.

    Tundub igatahes, etmõnede jaoks tähendabki sõprus seda, et teised -tema sõbrad -peavad ta vastikuid väljaütlemisi taluma. Kuid see ei ole ju sõprus! Sõbraga ei käituta nagu jalamatiga!?

    Vähemalt ei ole see mingi sõpruse näitaja. Pigem näitab see inimese despootsust, empaatiavõime puudumist vmt. Pealegi tähendaks sellise käitumise aktsepteerimine seda, et ohvrid on alati süüdi. Kui maniakk jälle suud pruugib ja tema sõber sellest masendusse langeb või solvub, on süüdi loomulikult sõber -mitte verbaalne maniakk. A see pole ju normaalne, mh?

    VastaKustuta
  7. ma arvan, et teadlikkust on lihtsalt vaja. vahet teha, millal on "mul on paha olla" ja millal on vajadus kedagi endast päriselt eemale peletada.

    apropoo verbaalne lõhkumine versus karjumine: mul oli kunagi suhe tegelasega, kes harrastas minu kallal verbaalset lõhkumist, muide ilma karjumata - mis lõppes enamasti sellega, et _mina_ hakkasin karjuma. mis talle kusjuures meeldis, ma ei tea täpselt, miks, aga igatahes ta väljendas seda lausa otsesõnu, et see on hea, et ma niiviisi (suure mürtsuga) vihastan, siis ta ei tunne ennast süüdi - teised naised olid tema samasuguse käitumise peale nutma hakanud või oma pahameele iseenda vastu suunanud.

    st ma saan aru, miks ta sellisel juhul eelistas minu vihastamist teiste märterlusele. a ma ei saa aru, miks tal seda konflikti üldse genereerida oli vaja. ei osanud vist teisiti.

    VastaKustuta
  8. a kui ma järele mõtlen, siis kõige lärmakamaks kujunenud vaidlused ei ole mu praktilises kogemuses mitte kellegi paha tuju pärast, vaid hoopis filosoofilistel või ühiskondlikel teemadel. mitte nüüd päris nii, et ütleks teisele kohe nii jõhkralt nagu "kartesiaan!" või "platonist!", aga teemad on küll sellised olnud.

    ja need just sellepärast, et miski muu ei küta ju nii kõvasti kirgi kui filosoofia.

    VastaKustuta
  9. Millised filosoofilised teemad sulle enim korda lähevad?

    asjadest

    VastaKustuta
  10. eetika vist. viimane äge vaidlus oli teemal, kas "hea" tähendab ühte ja sama väljendites "hea inimene" ja "hea haamer". kui me jõudsime konsensusele, et "hea inimene" on tavakasutuses käibel sellisel moel, kus "head" ei saa funktsionaalsusele taandada nagu "hea haamri" puhul - ja teisele konsensusele, et see tavakasutus ei ole samas mingi kultuuriuniversaal, kindel võib olla ainult selles, et see kehtib meie kultuuriruumis - siis oli natuke vaja veel vaielda selle üle, kas siis, kui öeldakse niiviisi meie kultuuri tavakasutuses "hea inimene", on see eetiline hinnang või pole sellel eetikaga midagi pistmist.

    ja see käis suure kire ja häälega, lõpus toimus muidugi leppimine selles mõttes, et sai aru, kuskohas konsensus täpselt paikneb ja et suuremas osas punktides on see olemas.

    Väga väga naisega on siin sarnaseid vaidlusi olnud, aga netis muidugi ei tea, mis häält ja nägusid keegi teeb. eks sellepärast olegi emotikonid kasutusele võetud, aga need saavad sellega ainult osaliselt hakkama.

    VastaKustuta
  11. ma mõtlen, et on ju ikkagi olemas selline asi nagu SÕBRALIK norimine ka.
    Ühtekuuluvusnorimine.
    Aga ma pole seda kohanud mujal kui lähisugulaste ringis väga. Vbla seepärast, et teisi ma ei usalda ja vtan südamesse ja hakkan kohe tõsiselt mõtlema, et mida ma siis valesti tegin, ja ei saa aru, et nali?

    Aga üldiselt mulle ka meeldib vaielda filosoofilistel, ajaloolistel või eetilistel teemadel. Või abstraktsetel suhteteemadel - mitte konkreetsetel, vaid just teooria tasandil.
    Vaidlemine inimesega, keda ma samas usaldan (no et ta ei arva, et ma olen lollakas seepärast, et me eriarvamustel oleme), on üleni magus.

    VastaKustuta
  12. Ma mõtlesin, et mul on küll rohkelt (peaaegu isegi kaks-kolm äkki) sõpru, kellega me aeg-ajalt teineteise kallal võtame nii, et.. maitea, laastud lendavad. Selline väljend on olemas, onju? Et laastud.

    Aga lõpuks on vist ikkagi nii, et kui inimesed räägivad südamest südamesse, siis ei ole seal heade või halbade asjade ütlemist. Siis on lihtsalt inimesed. Ja nende südamed võib-olla.

    VastaKustuta
  13. mhmh, on jah sõbralik norimine kah olemas (ja ma vaatasin juba isegi, et vahepeal kiskus juba vägisi teemast välja).

    või siis isegi mitte norimine, vaid aus ütlemine või imestamine mingi sõbra omaduse üle. mul on üks selline sõbranna, kes võib rahumeeli otse ära öelda, kui miski talle närvidele käib või imelik tundub. ilma et ta mõtleks kraadigi võrra hullemini, kui ütleb. see on väga oluline. see, et üks omadus talle närvidele käib (nt et mina olen öösel kaua üleval ja paratamatult kolistan, isegi kui tema tahab kõrvalkorteris magada), ei mõjuta üldse seda, et suhtub muudes asjades minusse hästi.

    nähtavasti sellepärast saabki sellist otseütlemist ainult heade tuttavate vahel harrastada - vähegi võõramate puhul ei saa enam kindel olla, mida nad veel ütlemata jätavad. noh, et kui mingi suvaline tüüp juba võtab viriseda, et ma öösel ei maga, siis kindlasti mõtleb, et ma olen üldse värdjas.

    aga selle konkreetse tuttava puhul on ikka hästi muretu. samamoodi ütleb ta muidugi välja ka asjad, mis talle meeldivad. üldse on temaga hea lihtne, ei pea kunagi mõistatama, mida ta mõtleb. ja talle endale võib samamoodi kõik otse välja öelda, ta lausa eelistab, et kõik tehakse puust ja punaseks, siis ei pea ka tema mõistatama.

    ja ta ühest küljest võib südamerahuga mu külmkapi tühjaks süüa, kui ma pole ekstra öelnud, et ei tohi - aga teisest küljest aktsepteerib seda, et ka mina tema külmkapi tühjaks söön (ja aktsepteerib ka ütlemist "ei tohi"). või annab mulle viimase särgi seljast ära vms.

    VastaKustuta
  14. Tegelikus elus surmaohus sõbrad pimedas kangialuses kuumadel jälgedel vist pigem hingavad raskelt ja suhtlevad žestide abil. Meeskollektiivides ja eriti ohtlike elukutsete puhul on küll tavaline "rahuaegne" üksteise nöökamine ja vingerpusside mängimine. Vist pingelõdvenduseks, aga võib-olla on see ka mingit sorti shit-testing, panemaks proovile nende inimeste närve ja stressitaluvust, kellest võib äärmuslikult stressirohkes situatsioonis sõltuda teiste elu. (Shit-testing toimib hästi ka kuramaaži varases staadiumis. Aga mõned mehed kurdavad, et naised ei oska seda õigel ajal ära lõpetada -- omas kodus ja püsisuhtes ei taha enam olla 24*7 löögivalmis teravmeelsusi tulistamas.)

    Mis puutub ausasse haavamisse ja õrnade kohtade osatamise vältimisse ("mis sa arvad, kas mul oleks mõtet üritada kunstikooli?"), siis mina olen jõudnud (olles enne jõudnud arvukatele inimestele mõttetult haiget teha) arusaamisele, et ausus on suuresti üle hinnatud. Aga ikka libastun pahatihti.

    VastaKustuta
  15. (see vestlus meile ühtalsi andis ka infot, et nende kahe jaoks on olukord normaalne ja neil ongi tavaolek see sitases ohtlikus kangialuses mingi jama endale kaela vedamine e. nii tavaline, et vajab lisaärritusi juba.)

    Aga tegelt ma ka pean tõdema, et ausus on sageli üle hinnatud. Või õigemini, ausus on hea, aga see peaks ühtlasi olema ka hell. Alasti ausus ei ole mingi omaette väärtus, kui temaga ei kaasne muid positiivsusi.

    VastaKustuta
  16. kas see ülehinnatud ausus ei ole mitte ühekülgne ausus? see, mis räägib ainult halvast, aga unustab head asjad ära?

    sest tegelikult on olemas ka sellised asjad nagu ausad komplimendid.

    VastaKustuta
  17. Ausa komplimendi tegemine ei välista seda, et mõnikord lajatab inimene nagu labidaga näkku.

    Ausus koos mõistmise ja hellusega on tõepoolest tore. Selline ausus on suisa super, sest ausus on ühtlasi usaldus, onju. Ka siis, kui väljendatakse ebameeldivaid asju.
    Aga selle aususe ülehindamise all mtlesin seda, kui inimene usub (haavava) info aususe olevat mingi omaette väärtuse, ja sellega seoses absoluutselt ei vaata, kuidas selle ausa info esitamine välja kukub. Et kas tema teade absoluutse mittepehmendamise läbi nt ei muutu teise jaoks kümme korda hullemaks, kui tegelikult tõde oleks ja ta seda mõtles nt, see teda ei huvita, sest tal on tunne, et teate ausus lunastab kõik.
    Ja nii see ometi pole.

    VastaKustuta
  18. nojah, alati jääb kriteerium, kas millegi ütlemisel üldse on mõtet.

    aga labidaga lajatamisest - ma ise ausalt öeldes hindan tuttavate inimeste ütlemiste raskust erinevalt, olenevalt sellest, milline suhtlemispruuk neil muidu on. selle otseütleva, puust-ja-punaseks sõbranna puhul arvestangi, et kui ta ütleb halvasti, siis see ei ole miski eriti hull asi, ja mis eriti tähtis: ta ei mõtle kindlasti hullemini, kui ütles. kui ma hindaks teda nagu tavalise viisakusstandardiga inimest, siis lööks kõik tema öeldu palju valusamalt, sest ma arvestaks, et "kui ta juba niimoodi ütles, mida ta siis veel mõtleb - ja kindlasti ta üldse vihkab mind, kui ta juba niiviisi ütleb".

    ehk siis - kui kellegi lajatamine mind valusalt tabab, siis enamasti just sellest, et see on cruel and unusual punishment, st ma tajun, et inimene kohtleb mind halvemini kui ta üldiselt inimesi kohtleb.

    ja võõrastelt eeldan ma muidugi suuremat viisakust. see sobib distantsiga kokku.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.