neljapäev, 30. jaanuar 2014

Teha hästi ja saada preemia

Seisan perroonil ja mõtlen, kuidas ma olen täpselt samasugune kui too autistlik laps autistlike laste koolis, kus ma praktikal käin.
Samad tungid. Sama nördimus, kui teen hästi, aga tunnustust ei tule. Sama üllatus ning kiire vajadus uusi piire katsetada, kui teen mitte väga hästi, aga preemia ikkagi tuleb.
Sama raev, kui on tunne, et oled olnud üleni pai, aga maailmal on selles kama.
Siis tuleb meelde, et õigupoolest näib minuga väga sarnasena ka mu sealne lemmikboss.
Settib adumus, et autistlike laste kooli lemmikboss ja autistlik laps on peaaegu täpselt ühesugused olendid: võrrand on sama, lihtsalt arvud erinevad.
Meil, suurematel, on rohkem kõnet ja muid rabelusvidinaid, aga ajame sama asja. Olla pai ja saada preemiat.

Lainena tulvav labasustunne kõliseb külmas õhus.  Panen silmad kinni.
Maailma labasuse tunne, inimene olemise labasus seal sees see kõige hullem. Iseenese labasus eriliselt terav ja ere, sest mina lisaks muule labasusele ka mõtlen sellest. Adun seda. Tunnetan oma labasust moel, mida võib-olla keegi teine sel perroonil ei taju, sest neil on illusioonid - ja illusioonid jätavad mulje inimlikkusest.
Katvast kultuurikihist.
Olla vähem mõistuslik jätab ju illusiooni, et oled rohkem mõistuslik.

Kui mul oleks ka midagi, millele loota, et oh, oleks mul (see ilus ja ahvatlev inimisend, suurem maja, auto, ilus teeserviis, aega reisida, uus beebi, kamin, oma hobune, oleks ise noorem ja ilusam), küll oleks siis elu parem - ma suudaksin vast sellest unistada ja unustada, et olen lihtsalt karjas head positsiooni ihkav loom.
Aga mul ei ole.

Kui mul oleks õhelevat usku mõnda neist sõnadest, millega püütakse teadvuste sisse ehitada midagi suvalisest kariloomast erinevat (jumal, hing, armastus, headus, õiglus, eesmärk, areng, täiustamine, lootus, sõprus, kunst, usaldus, usk, kui esimesena pähe tulevad nimetada) või kui mitte päriselt ehitada, siis vähemalt veenda teadvusi, et need miskid on olemas - ma saaksin peita oma näo nende sõnade taha ja mitte näha inimese kõikevaldavat sotsiaalset ja emotsionaalset labasust.
Aga mul ei ole.

Mul ei ole usku usku, haa =P

Loom, kes otsib sooja ja toitu ja karja.
Aga mis on siis kultuur, mis on see miski, mis peaks nagu andma mulle inimese näo ja olemuse, toitma mu mõistust ja ihasid?
Rong tuleb ja ma istun seal, raamat põlvedel, aga motivatsioonita seda avada. Labasus, labasus, lihtsalt sõnadesse rüütatud labasus. Ilusatesse sõnadesse rüütatud, sest see raamat on hea, aga - valetab.
Labasus.

Ebamäärane nostalgia aja järgi, kui ma seda lihtsust ja loomalikkust ei näinud. Aja järgi, mil ma kügelesin läbi päevade, veendumusel, et ainult mina olen mingi moondunud värdjas, kes ei sobitu, aga enamik teisi, vähemalt enamik täiskasvanud teisi, liigub ringi mingi teadlikkusega, tantsib mingi sisetundest läbi õmmeldud elegantse elutunnetusega läbi kõigi takistuste, ja alati, kui keegi raamatus ütleb end kelleski nägevat "midagi tabamatut", on tema ees tõesti midagi erilist, mitte lihtsalt vaatleja naiivne kalduvus unistamisele.
Nostalgia aja järgi, kui ma nägin teistes inimestes midagi, mille poole püüelda, mille poole alt üles vaadata, mida imetleda.
Kuidas üldse saab teist inimest imetleda, tema poole püüelda ja temasse uskuda? Me oleme ühesugused loomad, ja parimad meist on need, kes seda avalikult tunnistavad.  Avalikud loomad.
Või olgu - võid ju imetleda ja ihaldada ka, aga küsimus on lõpuks ikkagi selles, kui hästi sa suudad endale valetada.
Kui hea omaenda mõistuse eest põikleja sa oled?
Ikkagi nostalgia aja järele, kui see ilusa unelma nägemine teises oli veel võimalik.
Nostalgia aja järele, kui olin rumalam, sest kuigi iseennast tundsin toona kohutavalt halvasti (mõlemas mõttes), oli vähemalt teiste võlu ja laheduse illusioone võimalik uskuda.

Mis on kultuur, mõtlen ma seejärel, soojas rongis juustu süües. Mis on minu elus see, mida ma ei tee otsese kehalise mõnu jaoks või hormoonide siia-sinna tirimise tõttu, või seetõttu, et lapsest peale on õpetatud, et nii on kasulik?
Mida ma teen omaenda inimliku valikuna? Mis on minus kultuurne, mis on minus tsiviliseeritud ja inimlik ja vabalt valitud?

Sain kaks asja.
Suitsetamine (ok, ma suitsetan umbes sigareti kahe kuu jooksul, aga siiski) ja luule lugemine.

Proosalist ilukirjandust ma loen nagu loom, mõnu pärast.
Teaduslikke tekste ja filosoofiat loen ma üsna väikese mõnuga: mitte naudingust, vaid selleks, et ma loodan end sellega targemaks saavat. Kusjuures enamasti ei looda (ega saa) ma mingeid häid uusi vastuseid ega küsimusi. Lootus targemaks saada on tolle lugemise juures selline ajutreeningu lootus - idee, et kui ma loen palju teadust ja filosoofiat siis ma lihtsalt hakkan asjadest paremini aru saama seetõttu, et aju areneb.
Umbes sama põhjus, miks olevat hea matemaatikat õppida. Ma ei tea, kas see toimib, aga no lootus on.

Aga see püüdlus kuhugi ulatuda, millekski muutuda, targemaks saada - see ei ole asi iseenesest. See on tühi eesmärk, rühk mitte millegi poole. Ning vabadus teha midagi, mis ei paku ühtegi päris naudingut, ei ole pealegi see miski, mida ma inimlikkusena defineerida tahaksin - kui plaan on inimlikkuses midagigi head näha.
Luulet ma ei alusta mõnueeldusega nagu ilukirjanduslikku proosat (enamasti). Minuga ei juhtu kunagi nii, et loen luulekogu arvustust ja sees käib soe erutav põks teemal: oh, kui ma sellele raamatule küüned taha saan, milline nauding mind ees ootab!
Ma võtan luuletused kätte teadliku otsusega "Nüüd loen luulet, sest tahan end seestpoolt kraapida ja siluda korraga."
Kui on hea kogu, ei teki samas mingit teaduskirjanduse-lugemise-tüüpi hambad ristis läbimist, vaid mingi hoopis muu teadvusekanal avaneb ja haarab endasse sõnad, mille Teine on kirja pannud. Haarab kuidagi otsesemalt ja intutiivsemal  tasandil kui filosoofiat lugedes, ehedamalt ja ausamalt: vaid mõne lühikese reaga tekib side selle Teisega, kes kirjutas, ja nende Teistega, kes ka loevad ja ka intuitiivselt aru saavad ja end kaasahaaratuna tunnevad.
Sidusus kultuuris.
Ka nauding on olemas, kuigi ilma põneva proosa kaasahaaravuseta, hormoonilõksuta.
Vaba tahe, mis viib teiste inimeste ja ühise kultuuriga sidususe tunnetamiseni.

Noh, ja suitsetamisega on sama.
Miski ei kisu mind sinnapoole. Mingit kehalist vajadust tubaka järele mus ei ole. Mingit otsest kasu ma sellest ka ei näe, loom on sel teemal täiesti segaduses, et no miks?!
Lihtsalt miski, mida ma võin teha, sest see liigutus, sigareti huulte vahele riputamine, süütamine ja sissehingamine, kannab mu jaoks kultuuritaaka, mis iga kord meenub, iga kord endaga kaasa haarab. Ühendab mind kõigiga, kes suitsetavad ja suitsetanud on, ja kõigi kordadega, mil ma ise seda teinud olen. Kerkiv suitsujuga kinoekraanil. See, kuidas Corwin nõjatub laevareelingule ja süütab sigareti.
Vabad tahted, lugematud vabad tahted!
Ühisus vabas tahtes.
Kultuur. Luule ja suitsetamine.

Või olgu. Üks asi tuleb vbla veel, aga see ei ole lahe asi.

Nimelt kollased tähed.
Lasteraamatutes. Lasteaedade kleepetöödes. "Lihtsatel" piltidel. Kollased tähed.
Miks on tähed lasteaedade öötaevastes kollased?!
Isegi kuu on tegelikult enamasti valge ja ainult üsna harva kollane - aga tähed tegelikus taevas ei ole ju kunagi kollased? Marss (jah, ma tean, et see on planeet) vilgub vahel punakana ning Veenus punaka ja rohekana, aga enamasti on tähed valged või siis vast helesinised, kahvatud sinakad tuled öötaeva mustal või tumesinisel taustal.
Kes oli see, kes mõtles välja, et tähed pildiraamatutes peaksid olema kollased - ja miks seda traditsiooni hoitud on? Miks on meie kultuuris hea pidada tähti kollasteks? Kas me oleme tegelikult pärit mingilt teiselt planeedilt, kus tähed paistsid läbi atmosfääri kollastena? Kas see on viimane märk meie iidsest päritolust?

Oh.

Loomalikkus. Loomalikkus on märk meie iidsest päritolust. Ja see on ühtlasi ainus, mis teeb elu elamisväärseks, sest ainult hormoonide nauding ja karjalooma iha midagi teiste jaoks olla saab luua mingi illusiooni inimelu mõttekusest.

***

See pole olnud suurem asi jaanuar, tõesõna.

51 kommentaari:

  1. See tekst peaks jooksma tulikirjana kõigil tabloodel ja asuma kõigi ajakirjade esilehel.

    Mida?! See ei asu isegi Sirbi esiküljel?! Kas see tähendab, et meil pole ainustki päris kultuurilehte?

    Need mõtted on nii head.

    VastaKustuta
  2. ikkagi on hea, et ma sind armastan

    kuigi lootus on ammu surnud

    VastaKustuta
  3. Liiga palju musti värve. Vist on probleem ikkagi sinus. Ilmselt on sul jätkuv stress või kergekujuline depressioon või kuidas iganes neid asju nimetatakse. Mina ju tunnustan sind ja kiidan ja imetlen su kirjutamisoskust. Mida veel? Ja tundub, et neid tunnustajaid on rohkem :) Kui sa tahad "võimsamat" tagasisidet oma andele, siis levita ennast. Kasvõi rahvusvaheliselt.
    Kahtlustan, et mind liigitad ka labaste hulka:)...sel juhul pead sa ennast mingiks kõrgemalseisvaks olendiks ja mitte midagi ei muutu. Kahjuks.

    VastaKustuta
  4. Ahaaa, lugesin sind uuesti ja ilmselt on probleem kuskil mujal :) Ma ei mõista sittagi tglt. :)

    VastaKustuta
  5. Armas tundmatu sõdur!

    Hea, et teist korda ka lugesid, muidu ma peaks hakkama sama asja üle kirjutama (noh, et üldinimlik võrrand - ja ma enda puhul tunnen seda ponnistus-tunnustus järgnevuse igatsust kohe eriti eredalt ja õudselt tuksumas) ja siis mõtlema, et oot, kui väga sa mul siis olemas oled, et ma peaks selle varalt tugev ja õnnelik olema suuta =P?
    (Et selge oleks - mul on küll oletus, kes sa oled, aga ma pole kindel, ja seda naljakam on mõelda.)
    ***
    komplimentide kohta - tänan! tunnustus on mõnus!

    VastaKustuta
  6. Hea, et sa seekord reageerisid :) Kuna sa oled ettearvamatu, siis jõudsin arvestada, et su uhkus ja need sind ärakeeravad naiselikud tujud ei luba sul võibolla minusugust märgata...mitte, et ma ise endast halval arvamusel oleks, kaugel sellest.
    Las minu isik jääb "tavalise blogilugeja" tasemele. Veel las jääb, eksole.
    Kuna olen päris suure osa blogist ära lugenud ja sind oma mõtetes kandnud (kuna sa lihtsalt oled niiipaganama huvipakkuv persoon) siis mõtlesin, et äkki saan sind aidata kuidagi. Mulle tundub, et olen isikuomadustel veidi tugevam ja ehk saan, kui sa muidugi ise tahad, sind veidi...õpetada? No ei leia paremat sõna :) Vaimset tuge pakkuda? Ahkrt., vahet vist pole, saad aru küll mida ma mõtlen.

    VastaKustuta
  7. OMG!!!!
    Kuule Tundmatu Sõdur! Mis hullu juttu sa nüüd ajad! Sa tahad naisterahvast ÕPETADA!?!?! Dziisus!

    Tao omale pähe - mitte ükski naine ei vaja õpetusi! Naised ise ON õpetajad. Naised on sündinud, et õpetada sind, mitte vastupidi. Omg!

    VastaKustuta
  8. Tundmatu Sõdur OMG!2. veebruar 2014, kell 16:57

    Ilmselt vajad sinagi veidi õpetust :D, kui nii sisutühje loosungeid siin loobid ja võib oletada, et oma rumaluses isegi usud?
    Ma loodan, et sa tegelikult mõistad lihtsat asjaolu, et õpetuste puhul on siiski olulisem elutarkus ja kogemused, mitte inimese sugu.
    Ma ise usun, et mul on mõned "tarkused" mida jagada ja ma olen (vist?) leidnud selle mida paljud (vist?)otsivad. Nimetagem seda otsitavat eesmärki siinkoha näit. stabiilseks rahuloluks või püsivaks hingerahuks. Ja ma näen seda blogi siin lugedes, et blogipidajal ei ole seda hingerahu ja ma tahaksin teda aidata ju kurat võtaks. Sest ta on seda väärt. Sest ta on nii lahe:)

    VastaKustuta
  9. MAH? Norm tagasiside, pole midagi öelda... ("Vist on probleem ikkagi sinus" jne.)

    Mulle paistab, et probleem on siin hoopis üks ennasttäis kutsikas, kes võõras blogis nurka kuseb.

    K.

    VastaKustuta
  10. Õige jah, õpeta bipolaarsele hingerahu :D

    Etnoh... ei, ega plaan on ju ilus.
    Ainult et tegelt vist läheb sellega nii, nagu see OMG-kommentaar ütleski.
    Tegelt.
    =)

    VastaKustuta
  11. Änginaine, kas sul on med. kinnitatud diagnoos või enda sisemine kahtlus bipolaarsuse koha pealt? Ainult sinu kahtluse korral võib olla tegemist ka lihtsalt ettekäändega või vabandusega või selle taha peitu pugemisega. Mina arvan, et sa ei ole bipolaarne:)

    VastaKustuta
  12. Millest te räägite? Ma ei saa aru. Mis bipolaarsus (kahestunud isiksus?)? Rääkige otse ja mitte mingit mõistujuttu. Ma soovin tekstist aru saada.

    Mulle tundub, et hingerahu saavutamine on võimalik vaid vallalistel inimestel kellel on lisaks veel palju pappi. Sest hingerahuga on kohe väga kehvasti, kui lapsed, haigused, vaesus ja kannatus sul mingi hetk tule saba alla teevad. Teatavasti on metsas lihtne pühamees olla, aga proovi seda inimeste seas. Eriti veel, kui on ka muid kohustusi ja raha pole just liiga palju. Pole ime, kui hingerahu on kuhugile kadunud.

    VastaKustuta
  13. Bipolaarsus on maniakaal-depressiivne psüühikahäire. Raskematel juhtudel väga tõsine ja ohtlik haigus. Ohtlik otseses mõttes.

    VastaKustuta
  14. Phmt on nii, et ma küll väga hindan head tahet minu abistamisel, aga samas see, et juba peaks nagu kaitsma oma sõnu ja tõestama nende usaldusväärsust, on natuke hirmutav ja tekitab küsimuse, et kas ikka endal on kõik hästi, kui niimoodi rinnaga peale tormatakse teemale ja inimesele.
    ***
    Vastuseks küsimusele: diagnoosi ei ole, sest ma ei ole haige, mul on lihtsalt kalduvused. Täisvärk maaniat pole õnneks olnud ja eeldatavasti ei tule ka. Täisvärk depressioon on küll olnud, diagnoosiga ja puha.
    Psühholoogiga on vastavate bipolaarsete suundumuste osas konsulteeritud ja tema leidis, et on küll päris tendents.

    VastaKustuta
  15. Kui blogipidaja leiaks hingerahu, siis poleks tal enam mõtet kirjutada.

    VastaKustuta
  16. "hingerahu saavutamine on võimalik vaid vallalistel inimestel"

    See on küll jabur väide. Kuidas armastus ja lapsed hingerahu viivad?

    Pigem on armastuse & järelkasvu puudumine see, mis inimese otsima ja tulevikus kahtlema panevad. Aga eks tegelt võib olla nii või naa, sõltuvalt inimestest ja tema elu hetkel käsil olevast etapist.

    VastaKustuta
  17. Lähtudes eespool alustatud kontekstist võib hingerahu all mõelda ka OSKUST olla rahul ja leppida sellega mis sul hetkel on. Millegi poole püüdlemine ja paremuse otsimine võiks tulla ka sisemisest vajadustes mitte tuleneda ümbritsevast mõjust/survest...ala naabrimehel on kõik nii hästi, ok. ma proovin ka nii nagu tema. Ja panedki puusse.
    Änginaine on sündinud kirjanik, aga eksleb valedes suundades. Kaua võib? :)

    VastaKustuta
  18. T.S., ma ei saa sust aru. Kes on otsustaja, mis on "vale suund"?

    Nojah, ühiskondlik arvamus muidugi on. Vt Kunnuse eelmise nädala artikkel ja eriti selle lõpp.

    VastaKustuta
  19. K. V.-le,
    Tema ise. Loe blogi.

    VastaKustuta
  20. Käesolevat blogi? Ma küll ei näe, et siin maailma õigeks ja valeks jaotataks. Kui üldse milleski kaheldakse, siis endas. Aga see on ometigi kõigile lubatud.

    VastaKustuta
  21. Kaur, kus sa elad? Kuidas sa ei saa aru, kuidas armastus ja lapsed hingerahu viivad? Esiteks -mismõttes -armastus? Pead silmas seda kümmet minutit, kui lapsed parasjagu mingit stta ei keera ja peale näppulõikamist verd ei jookse? Või seda lühikest viivu peale palgapäeva, kui tundub, et "raha nagu oleks" -enne, kui tuleb tittedele uued talveriided osta ja ülejäänud kuu ängistus hinges poes toidukaupade hinnasilte vaadata?
    Millest sa räägid üldse, Kaur? Mis armastus?! Lapsevanemal peaaegu polegi aega armastamiseks. Ta peab lahendama muid probleeme.

    Armastamiseks on vaja raha.

    VastaKustuta
  22. K. V., Muidugi on lubatud, aga minu küsimus on/oli, et kaua? :)

    VastaKustuta
  23. "3. veebruar 2014 16:39", sa ajad väga kurval kombel segi või õigemini seostad omavahel üheselt lapsed ja vaesuse. Ilmselt on sul selleks mingi põhjus ja oletan, et see pole mitte ainult statistika-ameti selleteemaline aruanne.

    Aga see ei ole minu blogi ja ma ei tahaks hakata sel teemal siin lahingut lööma, eriti mitte nii sõjaka ja samas retoorilise inimesega.

    V.v.n. - küsiks hoopis sinult - kas lapsed toovad hingerahu või viivad?

    VastaKustuta
  24. Mõlemat.

    Sul on alati mingisugune rolliline stabiilsus, tunne, et oled elus MIDAGI saavutanud. Su geenid on elus, elujõulised ja vähemalt üht ühiskondlikku rolli oled täitnud, selle koha pealt on lootust saada kui mitte kiita, siis vähemalt tunnustava noogutuse osaliseks.

    Ja muidugi on kogu aeg lisaks oma probleemidele mingi häda tänu neile.
    Nt kaotas mu tütar ära mu pangakaardi eile. Pidevalt tuleb mingeid arveid ja teateid, et teater või ekskursioon või suuski on vaja ülehomseks või "aa, ja siis tuleb sul mind laupäeval (mis oleks mu ainus vaba päev nädalkas) kuskile XkrõnksKeskusse viia Lasnamäel vms pärapõrgus", sest neil on kas esinemine, spordipäev, klassiõe sünnipäev (kingitust on ka vaja!) või mingi konkurss.
    ***
    Tegelt mulle üldse ei meeldi, kui minu eest otsustatakse. Hindan head tahet tegevuse taga, aga kuidas üldse saab mõelda, et "Sa oled nii lahe. Ma nüüd tahaks su ära muuta"?!

    VastaKustuta
  25. Hädadega nõus, tean omast käest hästi - meile teatas arst just, et tuleb ühe jõmpsikaga ravis käia, umbes 20x - nagu meil seni aega liiast käes oleks. Aga see on sihuke igapäevane siblimine, mis annab lõpuks rahulolu tunde, et oh küll sai alles pandud, leidsin kingituse / käisingi arstil 20x / koostasin eimillestki hundi kostüümi / kelgutasin oksendamiseni.

    Aga hingerahu on just see, et midagi on elus ära tehtud. Näiteks võib rahus mürke süüa, mis viljakusele halvasti mõjuvad, "mind enam ei koti" :)

    VastaKustuta
  26. Oijah, ei taha keegi sind muuta veel vähem sinu eest otsustada. Täiskasvanud ehk lõplikult väljakujunenud inimese muutmine on võimatu, kaldun arvama.
    Inimest ei saa muuta, aga inimese elule saab tema vajadusel ja nõusolekul anda sobivma suuna...rõhutan, tema enda VAJADUSE KORRAL.
    Ja teiste inimeste kaasabil. Vaimne või mat. toetus - see ei ole ju mitte midagi ennekuulmatut.
    Sa oledki ju lahe:), aga paras hädapätakas tundud ka olevat mõnikord...

    VastaKustuta
  27. see ei ole päris see sõna, mida kasutaksin, aga no ok.

    idee omaksvõetav.

    VastaKustuta
  28. OMG!
    Ma küll ei tunneta selle postituse üheski lauses, et kirjutajal oleks mingi probleem või et ta vajaks abi.

    Abi vajaksid eelkõige ikka need, kes postitavad päevast-päeva, et - issand, ma tegin pannkooke ja käisin Muriga jalutamas. :)))

    Antud postitus räägib just vastupidisest - vaimu vastuhakust kõiksusele. Püüdest aru saada. Püüdest kasutada seda, mille poolest me peaksime tegelikult loomadest erinema - abstraktset mõtlemisvõimet.

    Oma peaga mõtlemise paratamatuks kaasnähuks on üksindustunne ja mõnikord ka äng.

    Kui hakkad ise mõtlema, siis jõuad järjest sügavama teadmuseni, milline tühine kübeke on inimene. Iga tee lookleb lõppematu paelana tühja otsatusse. Mida rohkem püüad, seda kaugemale näib eesmärk nihkuvat. Mõtlema hakata, tähendab oma jalgealust õõnestama hakata, ütles keegi.

    Universumi ääretus on õudne...

    Kuid veel õudsam oleks kasutada oma üürikest aega selleks, et kirjutada - issand, ma tegin pannkooke, issand-issand, kui armas koer mul on!!! Issand, ma pean nüüd oma mehele süüa tegema. Tsauki!

    VastaKustuta
  29. Inimkond on vaimustav4. veebruar 2014, kell 01:32

    :D! Ja siis veel see "kaur kussaelad!?". Lihtsalt :)

    VastaKustuta
  30. No mu mulje on, et Tundmatu Sõdur, üritab mind suruda. Kuhugi. Heatahtlikult, aga siiski.

    Esialgne avaldus "mina ju ometi tunnustan ja kiidan, mis mõttes ei ole sa seejuures õnnelik", kusjuures ma isegi ei tea, kes on "mina" jättis suht...

    khm, KUMMALISE

    ...mulje.

    VastaKustuta
  31. Mõtlesin just välja! Selleks, et lapsiomav-töötav-laenumaksev inimene saaks olla mõistev, kaastundlik, armastav ja harmooniline, on vaja kas korralikku kogust raha või suurt hulka hiinlaseid, kes sinu eest esilekerkivad probleemid lahendaksid. Ma toon näite. Sulle tundub, et peaksid rohkem oma vanemate eest hoolt kandma -kes on juba vanad. samas on sul ka lapsed ja sellest tulenevad kohustused. Lisaks läks katki külmkapp ja külmaga jäätus kinni kanalisatsioon. Raha jätkub aga täpselt toidu ostmiseks. Mida nüüd teha? Kuidas sellises olukorras olla harmooniline ja armastav? Kas saata vanemad nö pikalt ja prioriteerida külmikut? Või pigem loobuda lastega jahmerdamisest ja panustada kanalisatsioonile? Või põigata ikkagi vanemaid vaatama ja süüa ülejänud kuu koos lastega makarone (bussisõit vanemate juurde maksab!)? Kuidas leida tasakaal?
    Vastus on tegelikult lihtne, eksole? Selleks on vaja raha, millega asjad siuhviuh korda teha! Ja aega jääb ülegi. Võib käia vanemaid vaatamas ja samas korraldada lastele mõnus tordisöömine! Ka peldiku saab käigult korda. Juhul, kui raha pole, võiks sama töö teha ära hiinlaste abil.

    Kuid seni, kui hiinlaseid ja raha pole võtta, tuleb ise sabistada ja tasakaalust pole juttugi. Kui, siis ainult korraks viieks minutiks peldikusulatamise ja kületuskapiremontimise vahepeal.

    VastaKustuta
  32. ma olen su blogi lugenud
    ma ei arva, et sa oled bipolaarne miks sa arvad, et sa oled bipolaarne
    tegelikult sa ikka ei ole
    Ma tahaks sind suunata. mitte su nõusolekul, vaid vajadusel
    minu arust sa peaksid olema täiskohaga kirjanik
    ma arvan, et sul on see vajadus
    kui sa ise nii ei arva, siis sa tegelikult ei tea
    mina tean
    sest ma olen su blogi lugenud


    -AbFab

    VastaKustuta
  33. AbFab, Kas lihtsalt irvitamine parandab midagi?

    VastaKustuta
  34. AbFab lihtsalt viitab võimalusele, et naine ise käib oma blogi kommenteerimas.

    VastaKustuta
  35. Ja ma omakorda viitan võimalusele, et siia on hullumaja palat lahti lastud. Loodetavasti ei aidanud mina sellele kuidagi kaasa. Oeh.

    K.

    VastaKustuta
  36. AbFab võtab kokku selle, mida mina ettevaatlikult ja ääriveeri (sest ma olen leebe ja pealegi alati meelitatud, kui keegi mulle ütleb, et "nii äge" ja "sind tahaks aidata") siin mõnd aega juba mõista annan sõdurile.

    Et tegelikult on see üsna kriipi, kui keegi tuleb ja ütleb, et ta teab minust paremini, mida ma vajan, milline olen ja mis mind elus aitaks, sest ta on lugenud mu blogi.

    Et tegelt tõesti natuke õudne hakkab.

    VastaKustuta


  37. Sest ta on lugenud SINU blogi? Kas sinu blogi ei olegi siis sina ise? Kas sa oled tegelikult siis teistmoodi? :) Kas see blogi pole mitte avalik ja kellele iganes lahkamiseks välja pakutud?
    K. L. M. N.

    VastaKustuta
  38. Seda, et tglt. on siin varem ka viiteid ja soovitusi olnud vägaväganaisele, et kuidas mingis olukorras käituks tema asemel või kuidas soovitaja asemel oleks tema arvates õigem. Ma ei tea, kui arvestatavad need on olnud...

    VastaKustuta
  39. Tegin ilmselt kõige suurema vea sellega, et ei arvestanud kirjutamata reeglitega mis siin kommentaariumis kehtivad. Loomulikult on "vanadel kaladel" väljakujunenud tava rääkida ainult otse teemasse ja kaitsta blogipidajat nö. "kahtlaste sissetungijate" eest. Ilmselt paljud ei loe enam vanu sissekandeid ja ei mäletagi neid. Mina lugesin mõne päevaga enam-vähem kogu blogi läbi nagu raamatu. See on siis 5-6 aastat ühe inimese elust, väga aus ja südamesseminev paljastus. Olin tema imelisest sõnakunsti valdamisest vaimustuses ja olen siiamaani..Aga, kurvaks tegi ka ja kaastunne tekkis ja abistamisevajadus tekkis ka.
    Ma olen teile võlgu veel ühe selgituse. Ma ei ole mees vaid 50le lähenev naine. Nimi Tundmatu Sõdur tulenes kommikastist, kus vvnaine uhkelt teatas, et ta EI VAJA SÕDUREID ENDA EEST VÕITLEMA. Aga naissõdureid on ka ju olemas:). Ja nii ta läks.
    Ilmselt taandun nüüd, sest piinlik on. Sain aru, et topin oma nina täiesti võõra inimese ellu ja ainuke tulemus on see, et teen iseennast lolliks.
    P.S. Kui ma tahan naisele näit. moosi ja kompotti või mida iganes vaja, saata, siis pöördun otse reaalse isiku poole:) Mingi tööpakkumine oleks ka tagataskus, kui huvitet...

    VastaKustuta
  40. preemia saad siis kui lapsed suured on :)

    VastaKustuta
  41. Ma loodan, et sa haiget ei saanud, T.S.

    Alati on kole kurb, kui tahetakse parimat, aga välja tuleb nagu "miidaa?!"

    VastaKustuta
  42. ps: Sinu raamatut lugesin nagu loom, mõnuga ja mitu korda.

    VastaKustuta
  43. Kui elada lootuses, et suured lapsed on preemia, tuleb küll "miidaa?!". Vanema arusaam preemia-lapsest (elab lähedal, käib külas, toodab lapselapsi ja on erialaselt edukas) võib olla väga erinev lapse plaanidest (kolida teise ilma otsa, hakata katselenduriks, elada askeesis või luuletajana). Ei ei, preemiad tuleb kohe kätte saada, mitte tulevikku lükata.

    Naine - küsin taas sinult, mitte et ma teada tahaks, aga et mõte käima lükata - kas sina oma vanematele oled "preemia"? See, keda nad sind kasvatades saada lootsid?

    VastaKustuta
  44. ei Kaur, see ei ole mitte see värk mis Sa räägid, absoluutselt mitte!
    (eks igaüks oma mätta otsast, mina niimoodi mõelda ei oska)

    see on mingi ilgelt hea tunne, et sul on sellised toredad inimesed ja et nad päriselt ka hoolivad ja armastavad ja üleüldse on hirmus hea, et nad olemas on, missest, et kaugel(ja võimalikud lapselapsed tulevikus ilmselt vanaema keelt mõistma ei hakka) või olukorras kus Sina neid aitama pead.
    eriti suur preemia on see kui sa näed, et nad on õnnelikud ja neil läheb hästi.

    armastama peab neid muidugi ja südamega kasvatama, aga ma olen raudpoltkindel, et just niimoodi VVN teebki

    lastega paraku on nii, et kui nendega üksi mässad ja raha ka eriti pole, ei ole seda preemiat justkui kuskilt võtta, killukesed küll, kuid sellest ei jätku.

    VastaKustuta
  45. tegelt ei taha ma üldse tulla VVN blogis talle ütlema et kuidas ta elama peaks või mida mõtlema ja tundma - vabandust kui mu sõnavõtt kuidagi niimoodi välja kukkus.
    nii ma seda igatahes ei mõelnud :)

    VastaKustuta
  46. Enamus lapsevanemaid annab oma lastele KÕIK andeks ja vastupidi. Ema ja lapse vaheline suhe on kõige suurem vastastikune mõistmine üleüldse. Mis siis, et see tundub või näib teinekord täiesti vastupidine. T.

    VastaKustuta
  47. no andeksand vist ei ole päris sama asi, mis rahulolu, eks ole? Kui juba läheb andeksanniks, siis vist ei olnud rahulolu vahepeal, ma loogiliselt järeldaksin.

    Mu vanemad on suht leplikud, kuigi kahtlemata on neil natukene imelik, et nad mind ikka veel rahaliselt toetama peavad, et ma enam-vähemgi hakkama saaksin. Aga kuna mul on metsinimesest vend, siis tema kõrval paistan ma üsna ühiskondlikult normaalne välja.

    See-eest oma vanaemadele olen ma küll pettumus. Üks ütles otse välja, et kuni kõrgharidust pole, on tal ikka väga piinlik minu pärast. Ja seda, KUI paha on ikka see, et ma ei suutnud oma lastele ISA valida endale meest valides, seda ma olen viimased 8 aastat iga poole aasta sees vähemalt korra (sageli rohkem) kuulama pidanud.

    TEine vanaema on leplikum: tema tahaks mind lihtsalt rohkem näha. Aga need aastas kolm korda, mis ma kohal käin (heal aastal ka 4), need ei ole ikka piisavad ta jaoks.

    VastaKustuta
  48. Elu on vahel naljakas. Vanaema, kes sind kogu aeg kritiseerib, näeb sind tihemini, kui leplikum vanaema.

    Ja netisuhtlus on puudulik, kuna puudu on miimika ja hääletoon, on teineteise valestimõistmine kerge tekkima. Öelge, mis tahate, aga sõnadest üksi jääb väheks.

    Tumen

    VastaKustuta
  49. ... ja udupea - ei ole mingeid probleeme, kõik on nii ilus, mis sa räägid =)

    VastaKustuta
  50. KV-le

    On küll preemia!


    ma olen see, kes teab sellepärast, et ta on

    VastaKustuta
  51. Haiget saamisega võivad olla sellised lood, et kõige valusam on enda tehtud lollus. Mõtlematult tehtud käigud. Ja siis ma jälle olen tagasi küsimuse juures, et KES ikkagi määrab mis on õige või vale...Ma ei tea:)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.