teisipäev, 7. jaanuar 2014

Vana vagu

Noh, hakkaski aasta jälle peale.
Kolmandat - ei, neljandat, see on eilne postitus - päeva järjest jooksen nagu segane ainult selleks, et paigale jääda.
(Et edasi jõuda, peaksin jooksma kaks korda kiiremini, loomulikult.)

Kell 6.13 üles.
Kohv keema, paar (no ok, umbes 165) kõhulihast. Kohvivesi tassi, veevanni plekkkruus šokolaadiga. Paar selja ja paar kõhulihast (vastavalt 66 ja umbes 180). Šokolaadiglasuur koogile, kookoshelbed peale, kingitus kapist välja, vahukoor vahustada. Veel mõned seljalihased, pesen enda ära ja tirin päevariided selga. Segan vahukoore sisse kohupiima, raban kingituse ja koogi, lülitan arvuti sisse ning kuni ta käivitub, äratan sünnipäevalapsest Tütarlapse lauluga.
Kell on 7.05.
Poeglaps ärkab ka. "Sinu pärast pidin ma kümme sekundit varem ärkama!" käratab ta mulle nördinult. Laotan puhtad riided vooditele, taon parooli pildi ette võtnud arvutisse sisse ja lidun kööki, kus koorin apelsine ja pakin oma koti kokku. Joon kohvi ja lõikan kööki ilmuva sünnipäevalapse loal koogi lahti.
Kraban kohvi, oma apelsini ja vahukoorega kohupiima ja suundun arvutisse järele vaatama, kuhu ma täpselt praktikale pean minema.
Tuvastan aadressi, sihtjaamast on vaja minna umbes 7 minuti kaugusele.

(Muide, seda postitust kirjutan teist päeva, sest esimesel kell 21.19 võttis aju kätte ja aeglustas tööd 60% jagu, sest liiga palju avatud programme - ja mul oli väga vaja oma 200 sõna päevas täis ilukirjutada.
Sest elu on näidanud, et kui pidada seda 200-sõna asja vältimatuks rutiiniks, suudangi iga päev oma 200 sõna valmis produtseerida. Aga kui pidada seda asjaks, mida ma ei tee, kui olen suremas (haigusest, kurbusest, vihast, väsimusest, ajapuudusest, laste kisast või põnevusest kellegi teise raamatut lugedes), selgub ainult, et olen kuidagi väga sageli suremas ja produktiivsus langeb nagu kivi katuselt.)

Kui olin esmalt Poeglapse ja siis ka enda koos sünnipäevalapsega viimaks kodust välja saanud, rongi peale lidunud ja sellega praktikajaama sõitnud, kand-varvas meetodil arvutist tuvastatud õigesse kohta jõudnud ja end valvelauatädile esitlenud, selgus, et see oli täiesti vale maja ja ma pidanuks olema hoopis kaks bussipeatust kaugemal.
Bussini 15 minutit, kella üheksani 8 minutit. Lippasin siis jalgsi kohale, loomulikult hilinesin ja niipea, kui uksest sisse sain, pandi kohe tööle.

Olen vist paar korda ka maininud, et olen natuke halb uute inimeste ja kohtadega.
Eriti halb on nendega harjuda siis, kui keegi ümbruskonnas lisaks muudele vaevadele käitub ettearvamatult. S.t. on tükk aega ühesugune ja siis teeb midagi ootamatut.
Aa, et see jäi vist mainimata, et nüüd on mul vaimse tervise õenduse praktika. Ettearvamatust süle ja seljaga.

Kuus tundi hiljem olin LAIP.
Tegelikult oli aju lukus juba kella 10-ks, aga no polnud parata, põrnitsesin klaassilmselt enda ette ja kannatasin ära. Niipea, kui tahtsin kuhugi seinal rippuvasse tutvustusteksti või kaasavõetud raamatusse õudse uue maailma eest peitu minna, tegi mõni klient-patsient midagi, mida pidanuks märkama (ja soovitavavalt eos lämmatama) ja siis oli süütunne lisaks kõigile muudele vaimsetele piinadele lisaks.

Väga õudne.
Kuigi inimesed, nii personal kui asjaosalised, on tegelikult armsad enamjaolt.
Aga no nii väsinud olen, et lihtsalt ulu.

Ulgumise asemel läksin ent pärast praktikat hoopis ujulasse, sest mingil segasushetkel otsustasin, et ujun (lisaks muule spordile, eelkõige lõualagetamistele, sest tõsta ma jätkuvalt ei jaksa) jaanuaris 15 km (ei tundugi nii palju, eks ole - eriti kui teil on ka tuttavaid, kes ujuvad nt 5 km igal hommikul vms) ja hankisin selleks ka kuukaardi.
Mul on õnnetuseks see häda, et kui vahepeal ei puhka, siis kipub kuskil 800 meetri peal jalatald krampi minema. Suvel pärisveekogudes mitte, aga basseinis millegipärast küll. Vbla on asi selles, et seal perioodiliselt lükkan end labajalaga lahti seinast?
Igatahes ei tule need 15 km üldse mingi 6-8 korraga kätte, seni olen 4 korda käinud ja skoor on täpselt 4400 m. Parem õlalihas valutab seejuures üsna kõvasti, miskipärast.
Vbla on šokeeritud, et peab palju vähem hiirt liigutama?

Nii et lisaks praktikale, õppevõlgade likvideerimisele ja kirjutamisele ma ka ujun kogu aeg, et poleks hetkegi planeerimatut aega.
Ning istun vahepeal saunas, sest sellega, et lähen esmalt sauna sooja, ma üldse motiveerin end ujulasse minema sedasi praktika abil surnuks väsitatud peast, nagu ma olen.

Ujumise ja jooksmisega ponnistamise suurepäraseks nähtavaks tulemuseks on see, et mu pealt lahkus pea igasugune lihasreljeef. Mul on selline tüütu kehatüüp: lihas muutub väga ruttu nähtamatuks, kui jooksvalt palju musklipunnitamisharjutusi ei tee. Läheb rasvakihi alla peitu phmt. Neid punnitusharjutusi pole ma aga umbes poolest detsembrist tõesti rohkem kui neljal päeval teinud, sest kes see kogu aeg jaksab ja joosta ja ujuda ju võib ka ja...
...ja nüüd on nõõ-mee.

No ja siis on kodu ja lapsed ja söögitegu ja õppimisel aitamine ja teise poolaasta õpikutele paberite panemine ja loovkirjutamine ja homme on mul pealegi arvestus.
Kell on 21 õhtul ja korralikku süvenenud õppimise asemel ma kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Mis mul arus on?!

Nojah, eks mul on arus see, et homme kuuest üles siis jälle, värske peaga mäletan paremini. (Kontrollitud fakt.)

Aga oi, kurat!
Miks mul on vaja nii rasket elu elada, et endast lugu pidada?! Kas kuidagi kergemini ei saa siis õnnelik olla?

21 kommentaari:

  1. Vabandust, aga minu arust teed Sa küll üle mõistuse palju trenni. Miks nii palju, on mul vist ridade vahel kaduma läinud või räägiti sellest kunagi varem: just need kõhulihased ja kükid vms. Mina nii ei jaksaks. Kuidas Sa ära ei kulu..
    Naised ümberringi vehivad teha 5 tiibetlase harjutusi. Aitab, ka kõhulihastele. Tundub lihtsam ning võtab vähem aega.
    Ma ei tea.. Puhka natuke ja haista lillekest... Samas mis see minu asi on? Võtasin sõna, kuna paljas lugemine väsitas, mis siis elamisest rääkida..

    VastaKustuta
  2. See arutelu meil juba oli, eksju? Üksikvanem + rohkem soove, kui sellisele ette nähtud on = stress. Lahendused olid samuti selged - vähem soove, vanemluse jagamine või rohkem raha, millega teenuseid sisse osta ja aega säästa.

    (See blogisissekanne, et naised ei taha probleemide üle kurtes lahendusi, vaid kurta, on mul loetud ja meeles, ei ole vaja viidata)

    VastaKustuta
  3. Trenni teeb mu arust küll parasjagu, need kõhud-seljad ei kuluta eriti midagi, ei aega, ei muud. Iseasi, kas selliseid ujumisülesandeid tasub sisse võtta. Ja iseasi, kas trennil on mõtet, kui sellel pole mitte mingit eesmärki peale trenni tegemise.

    VastaKustuta
  4. Mõlemale poole hingamine krooli ujudes võib aidata õlavalust lahti saada (vastandina siis ainult ühele poole hingamist kasutades)

    VastaKustuta
  5. Just, kõhud seljad käivad nagu välk, seepärast ma neid hommikuti teengi.

    Muidu, tegelt ei taha ma mitte ainult kurta, vaid sellist althõlma kiitust ka, et öelge, te ju näete ka, et ma olen vapper ja võrratu, onju? See ei ole minu luul, onju? Siin on ju natuke kangelaslikkust juba märgata, onju, onju, ONJU?

    + saatsin oma kursatöö täna kell 9 ära, sest avastasin kell 4, et homme kell 10:30 on kaitsmine, ja kirjutasin ta ruttu valmis.
    Olen imeline töömasin!!

    Loodetavasti lubatakse imeline töömasin ka kaitsmisele nüüd sedasi hilinenud tööga.
    Kool õnneks eeldab, et me oleme kõik idioodid ja siis lubatakse igast asju, mida vbla ei peaks lubama.

    Aga homne kaitsmisele kuluv praktikapäev tuleb järgi teha muidugi, ja töömasinal on seega VEEL ROHKEM TÖÖD varsti.
    Kui... eee...äge?
    Äh, misasi?
    Kui ebaäge ikka tegelt!

    VastaKustuta
  6. Aaa, ja ma ei oska krooli ujuda tegelt =)

    või noh, hädaga saan hakkama, aga pole aastaid proovinud ka mitte.

    VastaKustuta
  7. ma tahaks öelda, et tegelikult ei ole natukene vaba aega siin-seal üldse nõme ja sa ei muutuks sellepärast vähem ägedaks, kui sa mõne trenni asemel endale hingetõmbamist lubaks - lisaboonuseks see, et äkki jääb järgmise haigeksjäämiseni niiviisi rohkem tervet aega - aga mis ütleja ma olen, kui ma eeskuju anda ei suuda. pluss mul on täpselt sama mood asju oskuslikult niiviisi viimasele minutile jätta (nagu see su kursatöö), et lihtlabasest tähtaja täitmisest saab kangelastegu ja siis saaks endale justkui rohkem õlale patsutada kui asjade rahulikult valmistegemise eest. umbes et kui regulaarselt ei esine päevi, mil magamine üldse vahele jääb, siis oleks nagu laisk inimene.

    teoreetiliselt nagu teaks, et magamine on hea, teeb tasakaalukamaks ja võimekamaks jne, aga loll tunne ütleb "a kust üldse aru saab, et sa võimekas oled, kui sa seda magamata peast saavutuste tegemisega ei tõesta?" sest väljapuhanud ajudega ja ilma magamatuse sangpommita kompetentne olemine on ju pehmodele. mis siis, et kompetentsem.

    VastaKustuta
  8. Mul on väga raske end valmissaavale tööle panna, kui tähtaega pole. Et ma võin niisama nokitseda mingit asja, aga ma ei tee teda kunagi valmis, kui tähtaeg puudub, sest mille jaoks, aega on maa ja ilm täiendada.

    Tegelt ma panin endale ise tähtajaks 6. jaanuari selle kursusetööga, aga kuna viiendal ei olnud veel tunniplaanis üldse üleval, et millal kaitsmine ja mis värk, siis polnud motti seda endatähtaega täita.
    Sest kaitsmine oleks võinud ju olla ka 25. jaanuar näiteks. Kes selleks ajaks üldse mäletab oma valmistehtud tööst midagi..?

    A eks ta selline kerge endasaboteerimine ole. Lihtsalt ma ei funktsioneeri tööde osas ilma kerge surveta.

    VastaKustuta
  9. Lapsele palju õnne sünnipäevaks! Ja oled-oled tubli, oled!

    VastaKustuta
  10. Sul igav ei hakka neid kõhulihaseid niimoodi nühkida päevast päeva? Nende kõhu ja selja ja kere süvalihaste jaoks on ju umbes miljon harjutust.

    VastaKustuta
  11. =)

    kas ma ütsin, et need olid ühesugused harjutused kõik!

    HA! Ei öelnud!
    (ei ole ka.)

    VastaKustuta
  12. Tead, Kaur, selle lisavanema otsimise kohta:

    ma mõtsin et episood leevikesega ei võtnud mult midagi ära, et noh, oli nagu oli ja siis sai läbi ja suuri vigastusi ei jäänud kummalegi, kokku hästi -

    aga võttis küll.

    Mul on nüüd täiesti null usku, et mul võiks mingi mehega, kelle ma endale otsin, olla mingi vaikne rahulik funktsioneeriv pereelu. See lihtsalt on nüüdseks ära proovitud, ideega, et "ma olen ju nii hea naine ja kui me oleme mõlemad motiveeritud, see kindlasti toimib, sest armastus on rohkem otsus kui tunne".

    Ja see ei toiminud. Üldse. Natukenegi mitte. See oli ÕUDNE ja ei teinud mu elu kergemaks, vastupidi. Lihtsalt veel üks lisakoorem, mida vedada.

    See leevikesekogemus võttis mult maha kogu usu maailmas, et võiksin olla niimoodi malbelt ja tasaselt kellegi naine, üldse kunagi.

    Et noh - surmahädas ja näljasurma piiril mul oleks ikkagi ilmselt kergem olla avalik prostituut kui müüa ennast niimoodi vaikselt ja väikselt maha selle nimel, et keegi vahel süüa teeks ja nõusid peseks ja piima ka ostaks.

    Mul on vaja, et mind armastataks ja tahetaks, mitte meest, kes lapsi tooks ja viiks ja raha annaks.

    VastaKustuta
  13. Njah, ma ei oska sellele vastata (ehkki ega vist ei peagi). Ei tea ka seda, kas selle teadmise omamine on Sinu jaoks nüüd hea või halb või kas saab seda üldse mingites kategooriates hinnata (ja jällegi, ega vist ei peagi).

    Aga miks sa arvad, et ei või olemas olla meest, kes võtakski tahta ja armastada, mitte ainult lapsi kooli viia ja raha anda?

    Ja ahh, ega ma ei oota mingit vastust. Ma tegelikult kommenteerin ainult sellepärast, et kuna inimese eneseanalüüsi on antud juhul huvitav lugeda (sest sa kirjutad huvitavalt, ja nauditavalt, igavat eneseanalüütikat on kõik blogid niigi täis), siis tundub selle tagant-torkimine ja õli-tulle-valamine kasulik olema :)

    VastaKustuta
  14. oot, kas see leevikese-lugu oli kõik puha otsuse pealt, et oleme head ja läheme paari, küll siis laabub?

    siinkirjutatust jäi mulje, et kokkuminek tuli armumise pealt ja siis selgus, et kui pikemalt koos olla, siis oleks vaja ka seda, et muidu oleks koos tore, mitte aint armunud peast. näiteks et oleks millestki rääkida. aga paraku oli selle inimesega puudu just see niisama-tore.

    VastaKustuta
  15. ("siinkirjutatust jäi mulje" - tähendab, varasematest leevikesejuttudest jäi selline mulje. mitte praegusest kommentaariumist.)

    VastaKustuta
  16. Mina olen võimeline armuma igasse vabasse mehesse, kel on enam-vähem kena raam, natuke ajusid, hea süda ja siiras tugev huvi minu vastu, nii et mul on lootust, et sel armumisel ka mingit pointi on. S.t. ma läksingi tema puhul välja selle peale, et armuda, ja see õnnestus ka.

    Sest kui mina inimesse süüvin, siis leian alati midagi, mis on super, imeline ja mis võtab mu südame - küsimus on ainult, kellesse ma süüvima hakkan üldse.
    Ja siis ka selles, et hiljem ei ilmneks halbu üllatusi esialgsete baaseelduse osas.

    Mõtlesin, et olen nende halbade üllatuste eest üleni kaitstud, sest kuidas inimene ikka feigib ajusid, kenadust ja headust pikemat aega järjest? Ma nägin ta ju kohe läbi, oligi kena ja hea ja mitte ka rumal inimene.

    Kahjuks selgus aga natukene liiga hilja, et ma unustasin ühe aspekti, sest pidasin seda iseenesestmõistetavuseks.
    Leevikese huvi minu vastu ei olnud eksklusiivselt minule suunatud ega ka eriti tugev. Minu asemel võinuks olla kestahes viljakas eas kena naine, soovtavalt selline, kes liiga palju ette ei jääks ja mingeid omapoolseid asju ei tahaks, mis teda harjunud tsoonist välja kisuksid, ja ta olnuks täpselt sama rahul.

    Nüüd ilmselt ongi.

    Aga mina niimoodi ei saa, et mina ei ole tähtis. Milleks mulle selline kallim üldse, kelle meelest mina võin elada kuskil oma elu ja tema kuskil oma elu ja lahe on lihtsalt mõelda, et ma olen olemas ja saadan skaibisuudlusi?!

    VastaKustuta
  17. Ehk siis: minu armumine oleks võinud veel vabalt tükk aega edasi kesta, kui mul olnuks tunnet, et see on vastatikkune.
    Aga kuna mu meelest tema huvi selle suhte jätkamise vastu oli akadeemiline ja praktiline ja absoluutselt mitte emotsionaalne, samuti tekkis mul tunne, et ta pole üldse võimelinegi seda emotsionaalset huvi tundma, ei näinud ma oma eluaja sellise maskeraadi peale raiskamisel mõtet.

    VastaKustuta
  18. aa, okei. mulle jäi vanadest postitustest mulje, et temaga oli ka intellektuaalses mõttes igav, umbes et ainult armumiseks kõlbaski.

    ma ise olen korra niiviisi kätte võtnud kellessegi armuda ja see läks kah jamalt (kuigi võib-olla peamiselt sellepärast, et ma olin kole noor) ja sestsaadik otsustasin, et ma ei korralda enam kunagi endale niiviisi armumist. vbla ühe ebaõnnestumise pealt liigne üldistus, aga sinu lugu lugedes tuleb kiusatus seda üldistust edasi uskuda.

    sest paistab, et puhtalt mõistusliku otsustamisega "nii head omadused, sellesse tüüpi tasub küll armuda" jäävad mingid olulised asjad ikkagi kahe silma vahele.

    VastaKustuta
  19. a Kauri point muidugi jääb, et ega tahtmine-armastamine ja kasulikkus üksteist ei välista.

    teisest küljest jääb ka sinu point, et sihi- ja plaanipäraselt otsides seda komplekti hästi ei saa. sest sellisel otsimisel on see häda, et nii jäävad need variandid välja praakimata, kes ise üldse ei vastu otsi.

    kokkuvõttes jääb lootus, et äkki kunagi lihtsalt juhtub.

    VastaKustuta
  20. *kes ise üldse vastu ei otsi*

    VastaKustuta
  21. jah, ma jätan selle ukse lahti, et äkki juhtub, aga sihipärase huvi osutamise vastassoo vastu otsustasin mõneks ajaks maha jätta.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.