esmaspäev, 14. september 2015

On märkamist väärt?

Magasin täna kella 6.55ni, siis saatsin poja kooli, kirjutasin oma tänase loovtöö ära (200 sõna), võtsin ravimeid ja läksin uuesti magama. Kell 9.44 ärkasin, sest rõvekülm oli, hoolimata kolmest pealolevast tekist, mõtlesin, et noh, hommik! Aga ei jõudnud kempsuskäimisest kaugemale.
Kell 12.56 ma ärkasin lõpuks päriselt, tegin kohvi ja nüüd kirjutan teile, kohv kõrval.
Oot, ma võtan lonksu.
Kohvi väljamõtleja sai preemiaks kohvi. Täiesti tasakaalus maailm!

Ühemõttena, olen rõveväsinud niisiis.
IKKA VEEL olen väsinud, kuigi surnuks väsitanud sündmus oli laupäeval, kell on päris hiline täna ning võiks ju mingi puhkus asju muuta sel väsimuserindel?
Sittagi. Lusikad otsas.
Seda, kuidas ma lähen lusikate lõppedes enda sisse ära ja miski ei huvita, kavatsengi kirjeldada. Paari näiteta see ei olegi arusaadav. Teile on ka kama, et mingi juhe vedeleb tänaval ja et limusiin pööras sinna parkimisplatsile, mida te ületasite parasjagu. Lihtsalt see, kuidas mulle jõuabki ajju ainult minu jaoks vahetult tähtis info (või siis info, mida kavatsen hiljem võrgupäevikusse kirjutada), on eripärane. Minu "kama" ja tavalise normaalse inimese "kama" ei ole samad asjad.

Läksin Poeglapsega laupäeva hommikul Lõunalinna ning mind tegelikult väsitas juba see ära, kuigi Üritus polnud veel alanudki. (Tütarlapsel oli lokkav nohu ja kuna ta viimane kolmekümne üheksase palavikuga haigus tuli tagasi, sest neiu hakkas aktiivseks liiga varakult, on ta nüüd ettevaatlik.)

Poeglaps: Ma vaatasin, et see juhe tänaval on mao moodi!
Mina (pead pööramata, teadmata, mis juhtmest on jutt, kus ta oli ja kas oli mao moodi kuidagi, aga võttes end kokku, et sotsiaalne olla): Ahah.

Õhtul nii 21 paiku tulin üle parkimisplatsi, kuhu pööras valge limusiin. Ma spetsiaalselt salvestasin mällu hiljem, et valge ja limusiin, pikk ning teistsugune, kui enamik autosid. Aga parkimisplatsi ületades oli mu ajus ainult "auto tuleb, huvitav, kas ma peaksin sammu pikendama või läheb ta teed, mis minu omaga ei lõiku?" Ma ei tuvastanudki muid parameetreid kui vahetult olulised. Olin väsinud ning aju ei võtnud sisse asju, millega midagi peale polnud hakata.

Natuke mõtlesin selle üle hiljem ja sain viimaks aru, miks mulle on nii tähtis tähtis olla ja miks ma ühtlasi olen see inimene, kes väljendab, kui talle miski tähtis on olnud, ning kui ei väljenda, siis teadlikult - "ei oska midagi öelda, mis poleks igav, ilmselt on teisel rohkem rõõmu sellest, et ma ei ütle mingit banaalsust", eks ole.
Mu tutvuskonnas pole ühtegi inimest, kes väljendaks oma kogemusi rohkem.
Ikka veel. 
Ma olen ikka veel see inimene, kes ütleb, kirjutab, naeratab, noogutab, tänab, kes teeb märkama. Kui ei tee, siis tal tõesti on kama või on tegu selle teadliku mitteütlemisega.

Aga võibolla sel on põhjus?
Kuidas ma lihtsalt ei kogegi asju, inimesi, sündmusi, mis vahetult olulised ei ole, pole äkki üldlevinud nähe? See, kuidas mina väljendan, kui on midagi väljendada, tegelikult on märgiks, et leidub ka neid asju, mis jäävad väljaspoole mu märkamispiire. Aga kui pidevalt märgata kõike, võibolla tõesti ei ole millegi märkamine eraldi väljendamist väärt sündmus ja märgatu tähtisolemise märk?

Kuigi tegelikult ma ikkagi arvan, et inimese märkamine ja talle aja pühendamine on sihukesed asjad, milleta lihtsalt ei olegi teine inimene tähtis. Näe, tehke ka testi viie armastuse keele kohta =)
Muide, minu tulemuses pole koosveedetud aeg üldse väga oluline:



















10Words of Affirmation
9Acts of Service
5Physical Touch
5Quality Time
1Receiving Gifts


Mis on tegelt päris pädev. Mul on suht kama, et teen midagi koos oma lemmikinimesega, kui ta ei ütle, et talle on minuga koos seda midagi teha tähtis, näiteks. Lisaks, kui tean, et talle meeldib see tegevus ka, niisiis ta ei ole spetsiaalselt minu pärast tegemas seda midagi, mida me teeme, mul on üpris kama, et teeme seda koos.
On tore seda midagi teha, hea meel, et tal on tore, aga mu heameel ei ole midagi vastastikkuse armastuse väljendamisest tingitut. Ma ei näe, et seda üldse seal oleks. Lihtsalt meeldib, et sümpaatsel inimesel on hea.
Ja kingitusi ma ei pea üldse oluliseks, eks ole.

See on mu ajus juurdunud teadmine, et mida annad, seda saad, aga samas: ega tegelikult ei ole nii, et inimesed muutuks mu jaoks kellekski muuks. Et ma ütlen küll ise, kui on midagi head öelda, tänaval teen võõrale komplimendi, kui tal on lahe kampsun, noogutan ja naeratan igale autojuhile, kes mu ülekäigurajal üle tee laseb, aga kui keegi kingib mulle midagi väikest, ta on minu peale mõelnud seda hankides, ma noogutan, tänan viisakalt ja panen asja lihtsalt kappi ära. See, et kingituse andjale on see palju rohkem väärt, kui kiita mu blogiposte, tuleb mulle pähe näiteks aasta pärast.
See, et mina omalt poolt kiidan ta vesti, ei ole elu- ja isiksustmuutev meie kummagi jaoks.

Me oleme, kes me oleme, eks ole. Muutumine on teema, aga see käib väga vähehaaval, väga märkamatult, kui sa näed inimest sagedamini kui kord aastas.

Ennast näeme oluliselt sagedamini =)

5 kommentaari:

  1. Kui ma sellest armastuse keelte asjast mingi, mõmmm, mitte liiga ammu aga mitte otse hiljuti kuulsin, tundus see väga huvitav, aga ma ei hakanud liiga hullunult otsima, ainult mõtisklesin omaette. Aga nagu, test! Jee! Nii saab enda kohta paremini teada. (Internetitestide usaldusväärsus on mudigi kaa mingi teema, ent mitte see teema.)

    VastaKustuta
  2. Oi, test, tore.

    Mul tuli enda üllatuseks

    9 Acts of Service
    7 Physical Touch
    7 Quality Time
    4 Words of Affirmation
    3 Receiving Gifts

    Üllatav oli see, et acts of service tuli kõige suurem - ma oleks ise arvanud, et ma olen ikka põhiliselt touchy-feely. Aga kui ma järele mõtlen, siis hakkasin ma A.-d rohkem tähele panema just umbes siis, kui ta oli lühikese vahega mu kostüümi tassida aidanud, mulle õuest puid toonud ja naati korjanud.

    Kvaliteetaeg tuli vbla ebaadekvaatselt suure skooriga, sest mul ei ole koosveedetud ajast üldse nii palju tähelepanu vaja, kui nemad lõpptulemuses kirjeldasid - mulle piisab täiesti samas toas olemisest nii, et kumbki tegeleb oma asjadega, ongi kvaliteetaeg käes.

    VastaKustuta
  3. Jee-jee, test on alati tõmbenumber!

    Huh, ma pole selle testiga lõpule jõudnud, aga ma vihkan seda, kui keegi mind kiidab (kas olen mingi orvuke, et mulle tuleb välist kiidulaulu laulda v?) või kui keegi ntx minu pärast telefoni vastu ei võta. Sest kellelgi on ju vaja rääkida. Mis mõttes ei võta vastu? Olen tundlik ses osas, sest olen sellega häirivalt palju kokku puutunud. Mitte ise helistajana, vaid selle mittevastuvõtja kõrval viibijana, kes käsutab võta vastu-võta vastu! just.

    Jõudsin lõpule. Seal on pooltel juhtudel valida kahe ebameeldiva asja vahel. Mida nad "love´i" all seal üldse mõtlevad? Mina mõtlen üheselt keppi ja möllu, seetõttu physical touch ongi vist esikohal, et ma sellest seisukohast lähtudes vastasin. Tglt minu puhul on parim viis oma armastust näidata mind ignoda või minuga koos mööda metsa või lagunenud maju või hooldamata tehasepiirkondi turvamehena pildistamas kaasas jõlkuda ja vait olla. Seksistlik, jube seksistlik lähenemine :(; metsas on tglt 2 inimest alati liiga palju, seal oleks love mitte kaasa tulla.

    Aga physical touch on tõesti õige vastus mul, sest see kestab hetke, jääb suht märkamatuks, ei kõiguta vaimset tasakaalu. Ühesõnaga läheb ruttu ja valutult mööda ning vajaduse korral on seda lihtne selle käiguski eirata ja teha nägu, et ei olnduki olemas. Jätab valikuvabadust.

    11 Physical Touch
    8 Acts of Service
    6 Quality Time
    3 Receiving Gifts
    2 Words of Affirmation

    VastaKustuta
  4. =) Mina muidugi kuulsin (no hea küll, lugesin) sellest kuskil poolteist või natuke vähem aastat tagasi esmakordselt, aga siis oli lihtsalt tähtsamat, millele mõelda või mida avaldada.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.