Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
reede, 30. oktoober 2015
Sõltuvus vol II
Ehk siis - mida ma kogu aeg räägin? Ha!
***
Poeglaps vaatab läbi oma trennikotti pakitud asju.
"Usalda, aga kontrolli!" lausub ta valjusti ning jah, ketsid on, püksid on, särk on, veepudel on.
"Ma küll ei tea, keda, ma ise ju pakkisin selle koti," jätkab Poeglaps pominal.
kolmapäev, 28. oktoober 2015
Peaaegu
Kodust väljumiseni, kui ma lähen varasema rongiga ning saan enne loengut veel 20 minutit istuda ja aknast välja vaadata (mis ei ole üldse paha asi!), on 36 minutit.
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.
Huvitav, kas peaks riidesse panema?
Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.
Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.
Ok, nägemist!
***
Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.
Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.
Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!
Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.
See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.
Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.
Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.
Huvitav, kas peaks riidesse panema?
Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.
Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.
Ok, nägemist!
***
Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.
Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.
Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!
Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.
See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.
Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.
Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!
esmaspäev, 26. oktoober 2015
Sest olen sõdalane
Võiks ju ka otse välja öelda =)
Kui mul on halb, ütlen ju selle otse välja? Kaunitesse kujunditesse rüütatult paremal juhul, aga ei varja?
Noh, nüüd on mul hea. Juba pikemat aega. Kuudes.
Mul on tunne, et olengi umbes kõige lahedam (no mõned on veel lahedamad, aga umbes) inimene, keda tean, mul ei ole midagi kaotada, tehes täpselt seda, mida tahan, võin kõike, sest mida hullemat muga ikka juhtuda saab, kui et suren ära - ning seda olen juba korra teinud.
Polnudki nii jube.
Mul. Ei. Ole. Midagi. Kaotada.
***
Me mängime Poeglapsega ikka veel loomamängu, kui tal on igav ja muud ei tule pähe. Seda, kus on vaja öelda loom selle tähega, millega eelmine loom lõppes.
Selle mängu käigus on täiesti loomulikult ning ponnistuseta sündinud järgmised liigid:
Kakasitikas
Rasvakotkas
Preili vistrik (pistrik)
Sipelgamõmm
Mul on Poeglapsega selgesti lahe.
Aga seda, kui lahe on mu Tütarlaps, ei oska kohe sõnadesse pannagi. Ta on KÕIKE. Ilus, kunstiliselt andekas, muusikaliselt andekas, ei karda nõme välja näha, kujuteldamatult hea mäluga, töökas, hea seltskond, hea maitsega, võtab oma vajaduste eest ise vastutuse, samas on vähenõudlik, elutark juba vanuses 13 - midagi olen täiega hästi teinud, et ta olemas on!
Ükspäev, kui ta minuga oli - elab ta mu ema juures, sest see on koolile oluliselt lähemal ning ta on vanuses, kus aeg muutub selliseks ressursiks, mida ei ole raisata - läksime läbi pargi. Tütarlaps kibrutas kulme ning rääkis:
"Tead, ma sain hiljuti aru, et see ongi me ainuke elu. Et kõik edasilükatud asjad on edasi lükatud asjad, "ma võiks praegu XXXXi teha, aga teen teine kord" tähendab, et see hetk kaob päästmatult minevikku ning ei tule enam kunagi tagasi, sel hetkel sa XXXXi ei teinud."
Mul jäi mentaalselt suu ammuli. Reaalselt oli see kinni ning sügistuul ei puhunud sisse, aga see on asi, mida MINA olen alles viimastel aastatel avastanud. 13-aastasena niimoodi mõista!
A muidu on ilus ilm, mul on kohv, juuksed tõmbuvad dušijärgselt lokki, aknal ootavad sigaretid, running up that hill mängib ning mida veel tahta?
Kui mul on halb, ütlen ju selle otse välja? Kaunitesse kujunditesse rüütatult paremal juhul, aga ei varja?
Noh, nüüd on mul hea. Juba pikemat aega. Kuudes.
Mul on tunne, et olengi umbes kõige lahedam (no mõned on veel lahedamad, aga umbes) inimene, keda tean, mul ei ole midagi kaotada, tehes täpselt seda, mida tahan, võin kõike, sest mida hullemat muga ikka juhtuda saab, kui et suren ära - ning seda olen juba korra teinud.
Polnudki nii jube.
Mul. Ei. Ole. Midagi. Kaotada.
Me mängime Poeglapsega ikka veel loomamängu, kui tal on igav ja muud ei tule pähe. Seda, kus on vaja öelda loom selle tähega, millega eelmine loom lõppes.
Selle mängu käigus on täiesti loomulikult ning ponnistuseta sündinud järgmised liigid:
Kakasitikas
Rasvakotkas
Preili vistrik (pistrik)
Sipelgamõmm
Mul on Poeglapsega selgesti lahe.
Aga seda, kui lahe on mu Tütarlaps, ei oska kohe sõnadesse pannagi. Ta on KÕIKE. Ilus, kunstiliselt andekas, muusikaliselt andekas, ei karda nõme välja näha, kujuteldamatult hea mäluga, töökas, hea seltskond, hea maitsega, võtab oma vajaduste eest ise vastutuse, samas on vähenõudlik, elutark juba vanuses 13 - midagi olen täiega hästi teinud, et ta olemas on!
Ükspäev, kui ta minuga oli - elab ta mu ema juures, sest see on koolile oluliselt lähemal ning ta on vanuses, kus aeg muutub selliseks ressursiks, mida ei ole raisata - läksime läbi pargi. Tütarlaps kibrutas kulme ning rääkis:
"Tead, ma sain hiljuti aru, et see ongi me ainuke elu. Et kõik edasilükatud asjad on edasi lükatud asjad, "ma võiks praegu XXXXi teha, aga teen teine kord" tähendab, et see hetk kaob päästmatult minevikku ning ei tule enam kunagi tagasi, sel hetkel sa XXXXi ei teinud."
Mul jäi mentaalselt suu ammuli. Reaalselt oli see kinni ning sügistuul ei puhunud sisse, aga see on asi, mida MINA olen alles viimastel aastatel avastanud. 13-aastasena niimoodi mõista!
A muidu on ilus ilm, mul on kohv, juuksed tõmbuvad dušijärgselt lokki, aknal ootavad sigaretid, running up that hill mängib ning mida veel tahta?
reede, 23. oktoober 2015
Teha, mida inimene tahab
Ma olin eelmises postituses väga väsinud?
Noh, see pole midagi pärast eilset väsimust, see kuramuse larp kestis poole kaheteistkümneni öösel (lubati, et "hiljemalt pool 11 lõppeb, siis teeme järelbriifi"), järgmisel päeval olin ma üleni peavalune ning pehmem kui kassipoeg, nii nõder, et lükkasin oma järjekordsed alastipildid lihtsalt edasi - ning ei suutnud süüa midagi peale kohvi pool päeva, sest kõik ajas iiveldama. Sealjuures pidin ma silma kinni panema, kui kohvi valasin, sest nägin nii hullusti kahekorra, et muidu oleksin tassist mööda kallanud.
Ütleme, et nüüd kolm päeva taastun. Mingeid plaane ei tee.
Noh, võibolla pühapäeva õhtuks pisikese =)
Olen mõnevõrra pahane larpikorraldaja peale, aga kuna ta tegelt on mu lemmikute hulgas, saab andeks. Lihtsalt no NATUKE oleks võinud mõelda ka. Mõned meist ei ela samas linnas ja pidid veel õhtul ühistranspordiga koju saama.
Kui nad ei saa just oma ema juurde minna, sest viimane rong läks ära. Ja noorema lapse ööseks üksi koju jätta, sest no ta jäi sinna, mis teha.
Muidu oleks saanud varem minema joosta, aga ma jätsin oma telefoni koju (no ennegi väsinud, noh!), kella vaatamine nõudis selle küsimist kelleltki ning arvasin, et mu ajataju on lihtsalt mööda, nii hilja ju ei saa olla, nagu mulle tundus.
***
Okei, selgitan natuke, mida tähendab "teha, mida tahan":
Näiteks võiks tuua koristamise, sest see on kõigile tuttav.
On mingi tase, kus endal on vastik olla, kui ei korista. Selle tegija, mida hetkel tahab teha, on leidnud enda jaoks õige aja koristamiseks. Võib koristada ka enne, kui midagi muud teha ei ole ning see tundub kõige mõistlikuma viisina aega mööda saata, ent see on sihuke juhuse asi - võibolla ei ole seda tühja aega enne.
Aga. kui juhtumisi ei ole tegu kõige puhtama inimesega, on ammu enne, kui tal endal vastik hakkab, teiste inimeste piir käes. Kui siis keegi külla sattuks, kasvõi üle ukse vaataks, eriti hull, kui keegi puhtam inimene elaks samas kohas - oleks neil täiega rõve, mõni võibolla isegi minestaks, ja siis vana mina tunneks ilmatusuurt piinlikkust, et oleks vist pidanud juba enne juba rohkem koristama. Kuram.
Uus mina mõtleb, et kel vastik, see koristagu ise. Põrgut ma jaksan ja viitsin teiste heaks elada. Ega ma kätt ette pane, kui keegi tahab koristada, aga see ei ole minu asi. Veel.
Aa, vastuolu algusega =) Ega - larpikorraldaja mõtles ju ka endale ja oma vajadustele, kui keegi jääb linna ula peale, on see tema enda asi!
Aga sellepärast ta saabki palumata andeks ja kuulub ühtlasi mu lemmikute hulka - et ta vastutab enda eest ja enda asjus, teised vastutagu enda eest ise. Kui ma ei vaadanud varem kella, on see minu asi, ju mul siis oli ema ses linnas, kelle juurde minna, ja noorem laps teises linnas saab ka omaette magatud, ju ma siis pidasin võimalikuks kella mitte tihemini vaadata. (Või küsida.) Kui ma ei läinud enne lõppu ära, ju ma siis arvasin, et suudan selle väsimuse kuidagi üle elada.
Kui kellelgi on vajadused, kui ta tahab midagi, hoolitseb ta nende eest ise, teised ei pea. Võivad, aga ei pea. Ning rämedalt on abiks näiteks oma vajaduse väljendamine. Muidugi on kergem, kui need korjatakse õhust, kui ei ole tarviski midagi öelda - aga kui sul on tarvis, ÜTLE.
Mitte ära seisa ebamugava näoga, lootes, et äkki keegi märkab, et toad on sinu jaoks liiga segi.
See on ka enda eest hoolitsemine, kui teised vähemalt teavad, mida sulle teevad.
Seal on muidugi ka see koht, mis mind praegu täiega segadusse ajab, sest mina ei tea üldse, mida suudan ja mida mitte, ma ei tunne ennast ning võin hindamisega täesti puusse panna. Teised ei saa teada minu kohta asju, mida ma isegi ei tea! Või noh - saavad, aga päris ma usaldan nende teadmisi, ja kui aus olla, siis nad panevad mööda ikka päris tihti, sest ma ei ole üldse see, kes varem.
Kõik on minuga seoses segaduses, ma ise kaasa arvatud, ning kõige kahtlasemad on nende arvamused, kes segaduses ei ole. Nad ei saa järelikult aru, et on üldse midagi segadusseajavat!
Noh, see pole midagi pärast eilset väsimust, see kuramuse larp kestis poole kaheteistkümneni öösel (lubati, et "hiljemalt pool 11 lõppeb, siis teeme järelbriifi"), järgmisel päeval olin ma üleni peavalune ning pehmem kui kassipoeg, nii nõder, et lükkasin oma järjekordsed alastipildid lihtsalt edasi - ning ei suutnud süüa midagi peale kohvi pool päeva, sest kõik ajas iiveldama. Sealjuures pidin ma silma kinni panema, kui kohvi valasin, sest nägin nii hullusti kahekorra, et muidu oleksin tassist mööda kallanud.
Ütleme, et nüüd kolm päeva taastun. Mingeid plaane ei tee.
Noh, võibolla pühapäeva õhtuks pisikese =)
Olen mõnevõrra pahane larpikorraldaja peale, aga kuna ta tegelt on mu lemmikute hulgas, saab andeks. Lihtsalt no NATUKE oleks võinud mõelda ka. Mõned meist ei ela samas linnas ja pidid veel õhtul ühistranspordiga koju saama.
Kui nad ei saa just oma ema juurde minna, sest viimane rong läks ära. Ja noorema lapse ööseks üksi koju jätta, sest no ta jäi sinna, mis teha.
Muidu oleks saanud varem minema joosta, aga ma jätsin oma telefoni koju (no ennegi väsinud, noh!), kella vaatamine nõudis selle küsimist kelleltki ning arvasin, et mu ajataju on lihtsalt mööda, nii hilja ju ei saa olla, nagu mulle tundus.
***
Okei, selgitan natuke, mida tähendab "teha, mida tahan":
Näiteks võiks tuua koristamise, sest see on kõigile tuttav.
On mingi tase, kus endal on vastik olla, kui ei korista. Selle tegija, mida hetkel tahab teha, on leidnud enda jaoks õige aja koristamiseks. Võib koristada ka enne, kui midagi muud teha ei ole ning see tundub kõige mõistlikuma viisina aega mööda saata, ent see on sihuke juhuse asi - võibolla ei ole seda tühja aega enne.
Aga. kui juhtumisi ei ole tegu kõige puhtama inimesega, on ammu enne, kui tal endal vastik hakkab, teiste inimeste piir käes. Kui siis keegi külla sattuks, kasvõi üle ukse vaataks, eriti hull, kui keegi puhtam inimene elaks samas kohas - oleks neil täiega rõve, mõni võibolla isegi minestaks, ja siis vana mina tunneks ilmatusuurt piinlikkust, et oleks vist pidanud juba enne juba rohkem koristama. Kuram.
Uus mina mõtleb, et kel vastik, see koristagu ise. Põrgut ma jaksan ja viitsin teiste heaks elada. Ega ma kätt ette pane, kui keegi tahab koristada, aga see ei ole minu asi. Veel.
Aa, vastuolu algusega =) Ega - larpikorraldaja mõtles ju ka endale ja oma vajadustele, kui keegi jääb linna ula peale, on see tema enda asi!
Aga sellepärast ta saabki palumata andeks ja kuulub ühtlasi mu lemmikute hulka - et ta vastutab enda eest ja enda asjus, teised vastutagu enda eest ise. Kui ma ei vaadanud varem kella, on see minu asi, ju mul siis oli ema ses linnas, kelle juurde minna, ja noorem laps teises linnas saab ka omaette magatud, ju ma siis pidasin võimalikuks kella mitte tihemini vaadata. (Või küsida.) Kui ma ei läinud enne lõppu ära, ju ma siis arvasin, et suudan selle väsimuse kuidagi üle elada.
Kui kellelgi on vajadused, kui ta tahab midagi, hoolitseb ta nende eest ise, teised ei pea. Võivad, aga ei pea. Ning rämedalt on abiks näiteks oma vajaduse väljendamine. Muidugi on kergem, kui need korjatakse õhust, kui ei ole tarviski midagi öelda - aga kui sul on tarvis, ÜTLE.
Mitte ära seisa ebamugava näoga, lootes, et äkki keegi märkab, et toad on sinu jaoks liiga segi.
See on ka enda eest hoolitsemine, kui teised vähemalt teavad, mida sulle teevad.
Seal on muidugi ka see koht, mis mind praegu täiega segadusse ajab, sest mina ei tea üldse, mida suudan ja mida mitte, ma ei tunne ennast ning võin hindamisega täesti puusse panna. Teised ei saa teada minu kohta asju, mida ma isegi ei tea! Või noh - saavad, aga päris ma usaldan nende teadmisi, ja kui aus olla, siis nad panevad mööda ikka päris tihti, sest ma ei ole üldse see, kes varem.
Kõik on minuga seoses segaduses, ma ise kaasa arvatud, ning kõige kahtlasemad on nende arvamused, kes segaduses ei ole. Nad ei saa järelikult aru, et on üldse midagi segadusseajavat!
teisipäev, 20. oktoober 2015
Kõigile!
Olen nii väsinud. Nii väsinud. Nii väsinud.
Täna oli jälle koolipäev, selle nädala ainumas, ja sedasi kord nädalas on suht norm koolis käia - aga ikkagi väsinud.
Nädalavahetusel käisin Tütarlapse isal külas. Väsinud.
Homme lähen larpile, väsinud juba mõttestki sellele.
Täna pärast kooli käis mul külaline, üleni tore. Ja ma olen nii väsinud, taevani väsinud, aga ei julge veel magama minna, sest vahel (enamasti) ma ei uinu hoobilt, vaid see nõuab omaette pingutust.
Liiga väsinud, et seda pingutust teha.
Mitte et te seda postitust ikka homme ei näeks, kui olen natuke värskem, võimelisem koherentne olema ning ühte teemat kauem hoidma kui viis minutit. Ühelausega: võtke seda "tänast" eilsena.
Hommikul panin ennast põlema. Otseses mõttes.
Ei viitsi täuslikult sõnastada teadvuses taustal olevat etteheitvat häält, midagi vaimus "paras sulle, oli siis vaja suitsetada!", aga juhtus see, et panin sigareti põlema ning omast arust kustutasin vehkides tiku.
Paraku tundis parem käsi, milles tikk oli, mõne hetke pärast põletusvalu ning ma viskasin tiku refelektoorselt eemale.
Või vähemalt arvasin, et viskasin, kuni silmanurgast leeki nägin. Mu süli põles.
Seal olid kinnas ja mantel rõõmsalt tuld võtnud tikust, mille ma omast arust eemale olin visanud, enne seda omast arust kustutanud, ja selgesti ei olnud ükski mu arvamustest selle tiku kohta tõesed. Kustutasin peale puhudes, rapsides ja viimaks selleks ajaks üleni mustaks põlenud tikku eemale heites ennast ära, aga nüüd on mul mantlis auk, vasema kinda väike sõrm kõrbenud ning ma ise mõnevõrra ebakindel küsimuses, kas mind üldse milleski kunagi usaldada võiks.
Ma ei olnud isegi eriti väsinud - oli hommik, alles läksin kooli.
Auguga mantlis.
See on ilus mantel. Maksis kaltsukas 11 raha. Mõtlen täiesti tõsiselt nähtava paiga augule õmblemise peale. Nähtamatut ei hakka üritamagi, aga minu mitmekordse nägemise ja koomilise nõelakasutusega saaks võibolla täiega stiilse lõpptulemuse.
Teate, sellise väga lohaka =)
Tütarlapse isa elab Eestis olles ikka mõisas. Kus me tal külas käisime.
Mina, mittekorralik inimene, kes aga on pärit korralike inimeste perekonnast, mõtlen hardusega sellele, et niimoodi on ka võimalik elada.
Lihtsalt tehes, mis meeldib. Meeldib oma toit? Kasvuhoonest, oma kanadest, oma partidest ja oma aiast saab paljugi. Meeldivad koerad? Võtame. Meeldivad kassid? Võtame. Mitu. Olgu, oma õele lastetegemise üritamine on põhjuseks, miks mõni kõuts munad kaotab.
Maja on soe, aga samas on aknad vanaegsed ja õhku täiega läbi laskvad. Lihtsalt - meeldib soe maja? Järelikult on vaja paremat ahju. Mitte kuramuse aknaid vahetada.
Pealegi on ahjuehitamine toredam kui akende vahetamine.
Muidugi on raha puudu. Raha on alati puudu. Aga kõigeks, mida päriselt tahetakse, jätkub.
Näiteks kanadeks, võrkkiikedeks, heaks söögiks, järelpõlve ülevalpidamiseks...
Miks ma olen nii kaua elanud, üritades ümbruse ja teistega muganduda, kui mul on eeskujud selle tegemises, mida tahetakse, ammu olemas?
Oot, ma panen ühe kukepildi veel.
Ma käisin külas ja külas käies selline elu ongi.
Nii ilus, et võtab hinge kinni isegi tuimuril nagu mina nüüd. Sügis lõhnab värskelt ja kaunilt. Päike paistab läbi veel puu otsas püsivate lehtede. Nii ilus on, et ma ei püsi väsimusest hoolimata toas, jalutan õues ringi, istun võrkkiiges, silmad suured ning sees uskumatus, et niimoodi üldse saab.
Saab. Teha. Mida. Tahetakse.
Tahetakse ju head, kõigile teistele ka. Endale ka. Teistele ka. Kõigile ja kirssidega!
Oh, tundub, et avaldan täna =)
Täna oli jälle koolipäev, selle nädala ainumas, ja sedasi kord nädalas on suht norm koolis käia - aga ikkagi väsinud.
Nädalavahetusel käisin Tütarlapse isal külas. Väsinud.
Homme lähen larpile, väsinud juba mõttestki sellele.
Täna pärast kooli käis mul külaline, üleni tore. Ja ma olen nii väsinud, taevani väsinud, aga ei julge veel magama minna, sest vahel (enamasti) ma ei uinu hoobilt, vaid see nõuab omaette pingutust.
Liiga väsinud, et seda pingutust teha.
Mitte et te seda postitust ikka homme ei näeks, kui olen natuke värskem, võimelisem koherentne olema ning ühte teemat kauem hoidma kui viis minutit. Ühelausega: võtke seda "tänast" eilsena.
Hommikul panin ennast põlema. Otseses mõttes.
Ei viitsi täuslikult sõnastada teadvuses taustal olevat etteheitvat häält, midagi vaimus "paras sulle, oli siis vaja suitsetada!", aga juhtus see, et panin sigareti põlema ning omast arust kustutasin vehkides tiku.
Paraku tundis parem käsi, milles tikk oli, mõne hetke pärast põletusvalu ning ma viskasin tiku refelektoorselt eemale.
Või vähemalt arvasin, et viskasin, kuni silmanurgast leeki nägin. Mu süli põles.
Seal olid kinnas ja mantel rõõmsalt tuld võtnud tikust, mille ma omast arust eemale olin visanud, enne seda omast arust kustutanud, ja selgesti ei olnud ükski mu arvamustest selle tiku kohta tõesed. Kustutasin peale puhudes, rapsides ja viimaks selleks ajaks üleni mustaks põlenud tikku eemale heites ennast ära, aga nüüd on mul mantlis auk, vasema kinda väike sõrm kõrbenud ning ma ise mõnevõrra ebakindel küsimuses, kas mind üldse milleski kunagi usaldada võiks.
Ma ei olnud isegi eriti väsinud - oli hommik, alles läksin kooli.
Auguga mantlis.
See on ilus mantel. Maksis kaltsukas 11 raha. Mõtlen täiesti tõsiselt nähtava paiga augule õmblemise peale. Nähtamatut ei hakka üritamagi, aga minu mitmekordse nägemise ja koomilise nõelakasutusega saaks võibolla täiega stiilse lõpptulemuse.
Teate, sellise väga lohaka =)
Tütarlapse isa elab Eestis olles ikka mõisas. Kus me tal külas käisime.
Mina, mittekorralik inimene, kes aga on pärit korralike inimeste perekonnast, mõtlen hardusega sellele, et niimoodi on ka võimalik elada.
Lihtsalt tehes, mis meeldib. Meeldib oma toit? Kasvuhoonest, oma kanadest, oma partidest ja oma aiast saab paljugi. Meeldivad koerad? Võtame. Meeldivad kassid? Võtame. Mitu. Olgu, oma õele lastetegemise üritamine on põhjuseks, miks mõni kõuts munad kaotab.
Maja on soe, aga samas on aknad vanaegsed ja õhku täiega läbi laskvad. Lihtsalt - meeldib soe maja? Järelikult on vaja paremat ahju. Mitte kuramuse aknaid vahetada.
Pealegi on ahjuehitamine toredam kui akende vahetamine.
Muidugi on raha puudu. Raha on alati puudu. Aga kõigeks, mida päriselt tahetakse, jätkub.
Näiteks kanadeks, võrkkiikedeks, heaks söögiks, järelpõlve ülevalpidamiseks...
Miks ma olen nii kaua elanud, üritades ümbruse ja teistega muganduda, kui mul on eeskujud selle tegemises, mida tahetakse, ammu olemas?
Oot, ma panen ühe kukepildi veel.Ma käisin külas ja külas käies selline elu ongi.
Nii ilus, et võtab hinge kinni isegi tuimuril nagu mina nüüd. Sügis lõhnab värskelt ja kaunilt. Päike paistab läbi veel puu otsas püsivate lehtede. Nii ilus on, et ma ei püsi väsimusest hoolimata toas, jalutan õues ringi, istun võrkkiiges, silmad suured ning sees uskumatus, et niimoodi üldse saab.
Saab. Teha. Mida. Tahetakse.
Tahetakse ju head, kõigile teistele ka. Endale ka. Teistele ka. Kõigile ja kirssidega!
Oh, tundub, et avaldan täna =)
reede, 16. oktoober 2015
Sõltuvus
Vaata, tegelikult kogu aeg põdesin, et mul pole piisavalt huvi teiste inimeste vastu.
See ei ole mingi Pärastrongi-värk, mind juba varem ei huvitanud paljud asjad, mul hakkas igav, miks üldse rääkida, kui midagi huvitavat teada ei saa ega väljendada ole?
Aga kuidagi inimesed ikkagi suhtlesid ja suhtlevad neil igavatel mitte-teemadel nagu ilm, tervis ja päevasündmused, niisiis pidasin end imelikuks, puudega ühikuks, kes lihtsalt ei tunne huvi teiste vastu nii palju kui võiks.
Nüüd võin rahuga kuradile saata =) Mul ongi nüüd teistsugune vaade elule. Et vbla on täid, ei ole üldse erutumise teema, sest täid on nii väike probleem elus, et lihtsalt naera.
Või noh. Tegelikult ei viitsi isegi naerda. Nii tühine asi.
Samas ma nagu saan teoreetiliselt aru, et uue kallima leidmine-otsimine, lapse kooliminek, kolimine või töövahetus on inimese elus suure tähtsusega sündmused ning pingutan, et neile rohkem tähelepanu anda. Minu jaoks on need sellised poolläbipaistav sündmused, midagi, mida teadmiseks võtta, aga mitte midagi, mille teemadel erutuda. Peab hästi kirjeldama, et ma kaasa elaks =)
Ega need mulle ka minu elus mingid tähtsad teemad ole. Kolimine võibolla oleks, põhiliselt läheks korda ebamugavus seejuures. Aga siis oleks kolinud, rahu settiks ning rohkem sellest ei mõtleks. Teine koht, suur asi küll.
Neid asju, mille ebamugavus jätkub pikemat aega, on vähem.
Kuigi just täna, vaatades Poeglast enne kooli kempsuukse taha kadumas, mõtlesin, et titt on lahe küll - aga siis tuleb aastatepikkune periood, mil lapse potilkäimine on minu asi, kogu aeg on ajus tema viimase eritamise aeg ning küsimus, kas on juba hetk uueks, ning emake maa küll.
Küsimus pole selles, et vastik oleks, küsimus on selles, et mina vastutan, mu ajju mahuks kohe vähem asju, kui oluline osa sellest oleks lapse potilkäimisega hõivatud.
Võtaks automaatselt kohe mitu lusikat ära, onju.
Seepärast arvasingi, et väike laps = minu vastutus. Suurem laps = tema enda oma. Ta tegeleb oma potitamise ja tühja kõhuga ise.
Aga natuke häirib suhtlemist see, et mulle ei ole teistele olulised teemad ka enam eriti olulised. Põnevam on mingi ammu surnud roomlase-barbari saatus kui teise töökoha juurdevõtt inimesel mu ees.
Olgu, sõltuvusest siis.
Seda olen juba lähiminevikus väljendanud, et usun nüüd inimeste kui võrgustikku sisse mitte "oh-ma-kehv-mul-on-vaja-ikka-vajalik-olla", vaid tõsiselt ja "nii-ongi-normaalne" -võtmes.
Kui mul on abi vaja, aidatakse. Ma ise aitan kõiki, keda suudan, nii palju, kui suudan. Me oleme üks. Kui kellelgi on halb, on ta mina. Kui kellelgi on hea, on ta mina. Kui kellelgi on mida iganes, on ta ikka mina.
Võibolla ei olegi inimkond tähtis, loomkond tähtis, üldse elu oluline. Aga see on kõik, mis meil on.
Ja siis on armastus. Selle definitsiooni võtsin omaks, et armastus on, kui sa ei saa võibolla midagi kaua aega selt inimeselt, aga ta kannab su jaoks väärtust sellest hoolimata. Ta võib olla sulle täiesti kasutu, ikka on tähtis. Ikka on osa su võrgustikust. Sellepärast nutetakse neid taga, kes on kaua haiged olnud ning siis surevad, sellepärast on valus mõnest ilma jääda, kes sind kaua aega väärkohelnud on - sest kunagi oli aeg, kui ta andis sulle ja sina talle ning sidemed, mis siis sõlmiti, on sulle oluliseks saanud.
Võrgustiku osa.
Sõltuvus.
Ma usun sõltuvustesse nüüd suurema kirega kui iial. Mingid asjad, mingid inimesed meeldivad, kuigi neist pole kasu. Kui on kasu, on mitmekordne sõltuvus, aga kui pole, on midagi ikka.
Kunagi kirjutasin sellise luuletuse:
Palve
Mulle meeldivad sõltuvused.
Mida rohkem, seda parem.
Iga pidevnauding, iga vajadus,
mida täita,
kisub mind eemale tõe teelt,
enese tundma õppimise rajalt;
eemale aususest,
puhtusest.
Sest teate, mida ma näeksin,
kui sõltuvused mu samme ei seaks,
kui mu silmad oleksid neist pimestamata,
kui sõrmepaksune pruun kohvi-šokolaadi- ja tubakakiht
mu tundeid ja mõtteid ei kataks?
Mida ma näeksin,
kui vaataksin end sirgelt, selgelt ja otse?
Mitte midagi.
Mitte midagi ei näeks.
Vahest ehk kerge läigatus annaks märku,
et õhu ja õhu vahel midagi – siiski – vist – paistab?
Inimene on nii väike.
Mina veel väiksem, veel õhem,
veel olematum
kui sina.
Ja selle tõe eest,
selle tühjuse nägemise eest,
oh sõltuvus,
kaitse ja kata mind!
See ei ole mingi Pärastrongi-värk, mind juba varem ei huvitanud paljud asjad, mul hakkas igav, miks üldse rääkida, kui midagi huvitavat teada ei saa ega väljendada ole?
Aga kuidagi inimesed ikkagi suhtlesid ja suhtlevad neil igavatel mitte-teemadel nagu ilm, tervis ja päevasündmused, niisiis pidasin end imelikuks, puudega ühikuks, kes lihtsalt ei tunne huvi teiste vastu nii palju kui võiks.
Nüüd võin rahuga kuradile saata =) Mul ongi nüüd teistsugune vaade elule. Et vbla on täid, ei ole üldse erutumise teema, sest täid on nii väike probleem elus, et lihtsalt naera.
Või noh. Tegelikult ei viitsi isegi naerda. Nii tühine asi.
Samas ma nagu saan teoreetiliselt aru, et uue kallima leidmine-otsimine, lapse kooliminek, kolimine või töövahetus on inimese elus suure tähtsusega sündmused ning pingutan, et neile rohkem tähelepanu anda. Minu jaoks on need sellised poolläbipaistav sündmused, midagi, mida teadmiseks võtta, aga mitte midagi, mille teemadel erutuda. Peab hästi kirjeldama, et ma kaasa elaks =)
Ega need mulle ka minu elus mingid tähtsad teemad ole. Kolimine võibolla oleks, põhiliselt läheks korda ebamugavus seejuures. Aga siis oleks kolinud, rahu settiks ning rohkem sellest ei mõtleks. Teine koht, suur asi küll.
Neid asju, mille ebamugavus jätkub pikemat aega, on vähem.
Kuigi just täna, vaatades Poeglast enne kooli kempsuukse taha kadumas, mõtlesin, et titt on lahe küll - aga siis tuleb aastatepikkune periood, mil lapse potilkäimine on minu asi, kogu aeg on ajus tema viimase eritamise aeg ning küsimus, kas on juba hetk uueks, ning emake maa küll.
Küsimus pole selles, et vastik oleks, küsimus on selles, et mina vastutan, mu ajju mahuks kohe vähem asju, kui oluline osa sellest oleks lapse potilkäimisega hõivatud.
Võtaks automaatselt kohe mitu lusikat ära, onju.
Seepärast arvasingi, et väike laps = minu vastutus. Suurem laps = tema enda oma. Ta tegeleb oma potitamise ja tühja kõhuga ise.
Aga natuke häirib suhtlemist see, et mulle ei ole teistele olulised teemad ka enam eriti olulised. Põnevam on mingi ammu surnud roomlase-barbari saatus kui teise töökoha juurdevõtt inimesel mu ees.
Olgu, sõltuvusest siis.
Seda olen juba lähiminevikus väljendanud, et usun nüüd inimeste kui võrgustikku sisse mitte "oh-ma-kehv-mul-on-vaja-ikka-vajalik-olla", vaid tõsiselt ja "nii-ongi-normaalne" -võtmes.
Kui mul on abi vaja, aidatakse. Ma ise aitan kõiki, keda suudan, nii palju, kui suudan. Me oleme üks. Kui kellelgi on halb, on ta mina. Kui kellelgi on hea, on ta mina. Kui kellelgi on mida iganes, on ta ikka mina.
Võibolla ei olegi inimkond tähtis, loomkond tähtis, üldse elu oluline. Aga see on kõik, mis meil on.
Ja siis on armastus. Selle definitsiooni võtsin omaks, et armastus on, kui sa ei saa võibolla midagi kaua aega selt inimeselt, aga ta kannab su jaoks väärtust sellest hoolimata. Ta võib olla sulle täiesti kasutu, ikka on tähtis. Ikka on osa su võrgustikust. Sellepärast nutetakse neid taga, kes on kaua haiged olnud ning siis surevad, sellepärast on valus mõnest ilma jääda, kes sind kaua aega väärkohelnud on - sest kunagi oli aeg, kui ta andis sulle ja sina talle ning sidemed, mis siis sõlmiti, on sulle oluliseks saanud.
Võrgustiku osa.
Sõltuvus.
Ma usun sõltuvustesse nüüd suurema kirega kui iial. Mingid asjad, mingid inimesed meeldivad, kuigi neist pole kasu. Kui on kasu, on mitmekordne sõltuvus, aga kui pole, on midagi ikka.
Kunagi kirjutasin sellise luuletuse:
Palve
Mulle meeldivad sõltuvused.
Mida rohkem, seda parem.
Iga pidevnauding, iga vajadus,
mida täita,
kisub mind eemale tõe teelt,
enese tundma õppimise rajalt;
eemale aususest,
puhtusest.
Sest teate, mida ma näeksin,
kui sõltuvused mu samme ei seaks,
kui mu silmad oleksid neist pimestamata,
kui sõrmepaksune pruun kohvi-šokolaadi- ja tubakakiht
mu tundeid ja mõtteid ei kataks?
Mida ma näeksin,
kui vaataksin end sirgelt, selgelt ja otse?
Mitte midagi.
Mitte midagi ei näeks.
Vahest ehk kerge läigatus annaks märku,
et õhu ja õhu vahel midagi – siiski – vist – paistab?
Inimene on nii väike.
Mina veel väiksem, veel õhem,
veel olematum
kui sina.
Ja selle tõe eest,
selle tühjuse nägemise eest,
oh sõltuvus,
kaitse ja kata mind!
kolmapäev, 14. oktoober 2015
Inimesed on vastikud
Kuskil on tehtud mingisugune kohutav viga. Eiei, olge nüüd, MINA ei teinud.
Kuigi nojah, eile.
Sellest hoolimata, et üleeile.
Ja raske oli mul juba üleüleeile!
Phmt ma istusin praegu arvuti taga 20 minutit, ei teinud siin midagi peale oma intensiivraviarvestuste vaatamise (kõik on tehtud, miinimumi peale, aga tehtud - miinimum on 70%, ärge kartke!), üks jalg sukkpüksis ja teine väljas, sest ma olin liiga väsinud, et teist jalga ka sukkpükstesse panna.
Kusjuures need on head sukkpüksid, sellised, mida on mõnus jalga panna, mitte mingid pigistavad ja/või katkiminevad õudused.
Otsisin netist paisid, aga midagi peale selle tehtud arvestuse (eile oli järeltööde päev, ühe arvestuse sain kohe teada, et tegin ära, teist pidi ootama) nagu polnud.
Mäh.
Samas muidugi, kui nüüd järele mõelda, oleks mõni asi veel pai, kui ma nii väsinud poleks ja neid ebaoluliseks ei peaks.
Tunne, et inimesed minu ümber jäävad järjest lollimaks, tugevneb pidevalt. Näiteks eile, kui ma viisin endale voodissepanemiseks puhtaid linu ja padjapüüri teise tuppa, peatas lähedane sugulane mind lavasosinal ja ütles, et tal on paar küsimust.
Mõtlesin, et mingi tähtis asi.
Ja siis viis ta mind teise tuppa ja küsis voodipesu kohta, mille ta kapipõhjast leidnud oli, kas see on puhas. Ma sisistasin, et pole aimugi, aga ta jätkas mingi küsimusega millegi muu pihta, mille ta oli leidnud ühest kastist, kuhu ta umbes viimasel poolel aastal enne vaadanud ei olnud, tegi viite minu kui "millegipärast tigeda" kohta ja ma plahvatasin.
"Ma olen niiiiiii väsinud, ma ei taha sellele mõelda!"
Lähedane sugulane, keda ma seni suhteliselt arukaks olen pidanud, sai mu plahvatuses pihta ning küsis seepeale ise ka kõrgendatud häälel ning silmad punnis: "Ja kelle süü see on?!" ning seepeale läks mul vint täiesti üle.
"See pole kellegi süü. Ei sinu, minu ega Tütarlapse (kes sealsamas veel arvutis oli ja üldsegi ei maganud, kuigi ma olin talle öelnud, et mingu), see lihtsalt ON!"
Siiamaani vihastan sellele mõeldes, et mu väsimus kellegi SÜÜ on.
Ei, muidugi, minu enda, mina ju läksin rongi ette, ma nüüd tunnen end selle arvel rämedalt süüdi, et ajukahjustus - kellel läks paremaks sellepärast, käsi püsti!
Äh, te olete nii nõmedad, kes käe tõstsid, teie pärast ma ka ei viitsi =P
Inimesed
on
lollakad.
Mu arust =)
Aga Tho on täiega tore!
Kuigi nojah, eile.
Sellest hoolimata, et üleeile.
Ja raske oli mul juba üleüleeile!
Phmt ma istusin praegu arvuti taga 20 minutit, ei teinud siin midagi peale oma intensiivraviarvestuste vaatamise (kõik on tehtud, miinimumi peale, aga tehtud - miinimum on 70%, ärge kartke!), üks jalg sukkpüksis ja teine väljas, sest ma olin liiga väsinud, et teist jalga ka sukkpükstesse panna.
Kusjuures need on head sukkpüksid, sellised, mida on mõnus jalga panna, mitte mingid pigistavad ja/või katkiminevad õudused.
Otsisin netist paisid, aga midagi peale selle tehtud arvestuse (eile oli järeltööde päev, ühe arvestuse sain kohe teada, et tegin ära, teist pidi ootama) nagu polnud.
Mäh.
Samas muidugi, kui nüüd järele mõelda, oleks mõni asi veel pai, kui ma nii väsinud poleks ja neid ebaoluliseks ei peaks.
Tunne, et inimesed minu ümber jäävad järjest lollimaks, tugevneb pidevalt. Näiteks eile, kui ma viisin endale voodissepanemiseks puhtaid linu ja padjapüüri teise tuppa, peatas lähedane sugulane mind lavasosinal ja ütles, et tal on paar küsimust.
Mõtlesin, et mingi tähtis asi.
Ja siis viis ta mind teise tuppa ja küsis voodipesu kohta, mille ta kapipõhjast leidnud oli, kas see on puhas. Ma sisistasin, et pole aimugi, aga ta jätkas mingi küsimusega millegi muu pihta, mille ta oli leidnud ühest kastist, kuhu ta umbes viimasel poolel aastal enne vaadanud ei olnud, tegi viite minu kui "millegipärast tigeda" kohta ja ma plahvatasin.
"Ma olen niiiiiii väsinud, ma ei taha sellele mõelda!"
Lähedane sugulane, keda ma seni suhteliselt arukaks olen pidanud, sai mu plahvatuses pihta ning küsis seepeale ise ka kõrgendatud häälel ning silmad punnis: "Ja kelle süü see on?!" ning seepeale läks mul vint täiesti üle.
"See pole kellegi süü. Ei sinu, minu ega Tütarlapse (kes sealsamas veel arvutis oli ja üldsegi ei maganud, kuigi ma olin talle öelnud, et mingu), see lihtsalt ON!"
Siiamaani vihastan sellele mõeldes, et mu väsimus kellegi SÜÜ on.
Ei, muidugi, minu enda, mina ju läksin rongi ette, ma nüüd tunnen end selle arvel rämedalt süüdi, et ajukahjustus - kellel läks paremaks sellepärast, käsi püsti!
Äh, te olete nii nõmedad, kes käe tõstsid, teie pärast ma ka ei viitsi =P
Inimesed
on
lollakad.
Mu arust =)
Aga Tho on täiega tore!
pühapäev, 11. oktoober 2015
Iseseisvus - kas ja kuidas?
Olgu, see on tõesti rabav!
Mu Tütarlapse isa, tema vend, venna naine ja Tütarlapse vanaema veetsid oma laupäeva mu elamist "koristada aidates". Tütarlapse isa ütles, et ma talle fb-sse saadaksin, mida vaja teha. No ma mõtsin, et KUI nad viitsivad ja aega üle on, siis võiks pesta ära 2 akent ja võtta tolmu kapipealselt, mis on ligi lae ja kuhu ma vist viimati ronisin tolmuimejaga nt 4 aastat tagasi.
Ta üles, et paneb kirja, aga ei luba.
Õigesti tegi, pestud on ainult üks aken, seegi üsna lohakalt.
Ja täna ma siis tulin ise siia korterisse pärast ühepäevast pausi.
Tulin koju.
Siis käisin toast tuppa phmt tund aega ja tegin: "Appi. Appi. Kui lahe! Appi!"
Esikus on uus põrand (no olgu, uus linoleum, aga varem seal ei olnud linoleumi, vaid punakaspruuniks värvitud laudadele liimitud punakaspruun paber, mis oli umbes pooles ulatuses lagunenud, pealt ära ja kes kurat üldse liimib põrandale paberi?!). Liistud peal ja selline nägu ees, nagu ta käikski seal.
Loomulikult on uus põrand puhas - aga puhas on ka raamaturiiul seal peal, mille keskmisel astmel ma hoian kingi ja ülemisel mida iganes, mis käest ära on vaja panna - näiteks kindaid.
Millal ma viimati sealt riiulilt tolmu võtsin? Kolm kuud tagasi? Ja siis ka ainult sealt, kus silma hakkas.
Esik näeb nüüd välja, nagu elaks siin keegi suhteliselt tsiviliseeritud.
Värvine metallist treppredel on kadunud. Lambilüliti seina küljes, mitte suvaliselt juhtme otsas rippumas. Ja istumiseks on taburet! Nagu. Istumiseks! Minu esikus!
Köögis on ka suured muutused. Vakstud kappide peal ja laual. Lauakatted. Külmkapp, laud ja taburetid on kolinud. Keegi on säravaks küürinud isegi selle termoskruusi, mida ma enam kui aasta kasutanud pole. Rösteri pealt võib oma peegelpilti imetleda.
Kõik näib teistmoodi, värske ja hea vaadata.
Selle üle, kuidas on üldse võimalik ühe päevaga nii palju tolmu võtta kui mu tubades, ma ei hakka üldse imestamagi.
Muidugi olid ka mõned asjad, mis ma muiates uuelt kohalt endisele panin, aga üldiselt olen lihtsalt üleni rõõmus. Tänulik ja rahul. See, et ma olen hetkel haige, veel väsinum kui enamasti ning tatt jookseb ninast välja suht lakkamatu joana, tähendab ainult seda, et ma ei jaksa kuigi aktiivselt rõõmustada - sest kuitahes puhanuna sellist koristus-remondipäeva ma ise ei oleks teinud.
Nii tore!
***
Kes tahab positiivseid emotsioone, võib nüüd posituse lugemise pooleli jätta. Edasine ei ole aktiivselt pahur, aga väga hämmastunud ning käsilaiutav siiski.
Te mäletate seda hinna-postitust? Omast arust ma ütlesin seal kõik elus tehtavate valikute kohta ära, aga täna rääkisin lähedase sugulasega, kes oli hoopis mingit X-meelt, ja kuigi ta seda võrgupäevikut loeb, oli ta mu arvamuse üle üleni üllatunud ning lisaks ei saanud minu hinnangul mõhkugi aru.
Nii et ma siis uuesti.
Enda meelest nii selget asja, mis ometi kutsus nii palju inimesi arvamust avaldama.
Igal valikul on oma hind.
Kui näidet laenata, siis kahenädalast last maha jättes ümbermaailmareisile mineja on kas
a) psühhopaat, tal on suva
b) väga teadmatuses
c) väga väga väga tõsiselt selle ümbermaailmareisi jaoks tööd teinud, see on talle VÄGA oluline ning phmt on ta niisiis valmis andma oma kahenädalase lapse kellegi teise hoole alla, sest alternatiiv oleks veel hullem. Muuhulgas sisaldaks see ka võimalust visata lapsele kogu tema elu näkku: "Sinu pärast ma ei saanud sinna reisile minna, kuhu nii väga tahtsin!"
Sittagi. See oli valik, mille vanem tegi. Kui ta valis mitte minna ja jääda lapsega, oli see tema valik. Mitte kuskilt mujalt kaela kukkunud "peab".
Kui ta valis reisile minna ja ei saanudki hiljem lapsega sellist sidet, nagu ihkas, oli see tema valik.
Ise valitud. Sellega tuleb edasi elada.
Maailmas, kus ta pole üksi.
Sain kätte, kus mu pilk sellele, et võrgustik või üksiksik ja tema valikud kui mingid mitteparalleelsed kõverikud lõikuvad ning üheks saavad.
Vaata, üldiselt tundub mulle idee, et inimene peaks nagu olema self-sufficient ning ise kõike suutma, võimalikult iseseisev olema, ennast ise üleval pidama ning enda järelt ise koristama, väga hävitavana.
Selle najal ma sinna rongi ette jõudsingi.
Ma ei olnud selle järgi kõige oma 34 eluaastaga ikka veel iseseisev, elasin ilma üüri maksmata boonusisa korteris (siin, noh) ning maksin ära ainult enamiku kommunaale, mitte kõiki. Sellest hoolimata ei olnud mul lastele sünnipäevakingiraha kuskilt võtta, kui mulle kutsest paar päeva ette teada ei antud, ning möödunud aasta detsembris avaldas mu ema arvamust, et sellepärast ma polegi mehele saanud, et mu ümber selline kaos valitseb. Kusjuures tema jutu alltekst polnud "kuradile see mehelesaamine, peamine, et sa ise õnnelik oled", vaid "sellepärast sa õnnetu olid ja rongi alla läksidki, korista ometi rohkem".
Kõike peab inimene ise suutma - koristada, raha teenida, hobidega tegeleda, lapsi kasvatada, partnerit võluda - ja kui ta midagi neist ei suuda, ideaali ei saavuta, ongi ta läbi kukkunud.
Hävitav idee.
Mulle tundub hoopis sõbralikuma (ja tõesema) mõttena, et me kõik oleme inimkarja liikmed, osakesed võrgust. Keegi võib osata ning tahta paabulindudega vaipu tikkida, keegi teine müüb, mida talle tuuakse ja mida inimesed ostavad, ning keegi kolmas vahendab neid vaipu esimeselt teisele ning pole üldsegi ülearune lüli tikkija, kes ei taha asjaajamisega tegeleda, ja kaupmehe vahel.
Ta teeb, mida tema oskab, ja ka see oskus on vajalik nii tikkijale kui kaupmehele (või -naisele), kes muidu iialgi omavahel kokku ei puutuks ning sellest mõlemad õnnetumad ja vaesemad oleks.
Ning ei ole vaja selle vastu sõdida, mul Tütarlapse isale koristusabi-päeva asjus öelda, et eieieiei, ma saan hakkama muidu ka, ära tule, ära aita, ära tee!
Jah, ilmselt on see tõsi, ma kuidagi saaks hakkama - aga mul on toredam praegu? On. Neil on hea tunne, et mind aitasid? Ka on.
Kes, kurat, kaotab siis?! Miks olla iseseisev, õnnetu ning anda teistele tagasisidet "Ei, ma ei taha teie abi"?
Jah, tahan küll. Oleme võrgustik!
Lisaks tuleb siin mängu see, mida hinna-postituse osad kommentaatorid mulle ette heitsid. Et lapsed, miks ma neile rohkem ei mõelnud, nad on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtsad!?
Sest isegi, kui ma ei mõelnud asjade peale, vaid võtsin maailma puutuvaid eeldusi automaatselt, olen ma loomupäraselt loogiline. Kui inimene peab ise suutma, ise tegema, ise koristama-teenima-ilus olema, kui ta teistelt midagi ei oota, ei ole olemas ka teispidist sõltuvust - et temast sõltutakse. On kas võrgustik, kus kõik loevad, kõik on olulised, abivajajad annavad vähemalt seda, et nad vajavad abi - või individualistid, kes ei sõltu kellestki ja kellest keegi ei sõltu.
Mõlemat ei saa.
Mulle meeldib see võrgustiku-variant oluliselt rohkem, aga ometi usun ma ka individuaalsetesse valikutesse, ning sain nüüd pihku, kuidas.
Iga valik, mida keegi teeb, mõjutab ka võrgustikku, muidugi.
Seda tasub arvestada alati - osa hinda maksavad ka võrgustikuosalised. Nad on osa valijast, osa valikust, sama lahutamatu neist kui hingamine inimesest.
Mu Tütarlapse isa, tema vend, venna naine ja Tütarlapse vanaema veetsid oma laupäeva mu elamist "koristada aidates". Tütarlapse isa ütles, et ma talle fb-sse saadaksin, mida vaja teha. No ma mõtsin, et KUI nad viitsivad ja aega üle on, siis võiks pesta ära 2 akent ja võtta tolmu kapipealselt, mis on ligi lae ja kuhu ma vist viimati ronisin tolmuimejaga nt 4 aastat tagasi.
Ta üles, et paneb kirja, aga ei luba.
Õigesti tegi, pestud on ainult üks aken, seegi üsna lohakalt.
Ja täna ma siis tulin ise siia korterisse pärast ühepäevast pausi.
Tulin koju.
Siis käisin toast tuppa phmt tund aega ja tegin: "Appi. Appi. Kui lahe! Appi!"
Esikus on uus põrand (no olgu, uus linoleum, aga varem seal ei olnud linoleumi, vaid punakaspruuniks värvitud laudadele liimitud punakaspruun paber, mis oli umbes pooles ulatuses lagunenud, pealt ära ja kes kurat üldse liimib põrandale paberi?!). Liistud peal ja selline nägu ees, nagu ta käikski seal.
Loomulikult on uus põrand puhas - aga puhas on ka raamaturiiul seal peal, mille keskmisel astmel ma hoian kingi ja ülemisel mida iganes, mis käest ära on vaja panna - näiteks kindaid.
Millal ma viimati sealt riiulilt tolmu võtsin? Kolm kuud tagasi? Ja siis ka ainult sealt, kus silma hakkas.
Esik näeb nüüd välja, nagu elaks siin keegi suhteliselt tsiviliseeritud.
Värvine metallist treppredel on kadunud. Lambilüliti seina küljes, mitte suvaliselt juhtme otsas rippumas. Ja istumiseks on taburet! Nagu. Istumiseks! Minu esikus!
Köögis on ka suured muutused. Vakstud kappide peal ja laual. Lauakatted. Külmkapp, laud ja taburetid on kolinud. Keegi on säravaks küürinud isegi selle termoskruusi, mida ma enam kui aasta kasutanud pole. Rösteri pealt võib oma peegelpilti imetleda.
Kõik näib teistmoodi, värske ja hea vaadata.
Selle üle, kuidas on üldse võimalik ühe päevaga nii palju tolmu võtta kui mu tubades, ma ei hakka üldse imestamagi.
Muidugi olid ka mõned asjad, mis ma muiates uuelt kohalt endisele panin, aga üldiselt olen lihtsalt üleni rõõmus. Tänulik ja rahul. See, et ma olen hetkel haige, veel väsinum kui enamasti ning tatt jookseb ninast välja suht lakkamatu joana, tähendab ainult seda, et ma ei jaksa kuigi aktiivselt rõõmustada - sest kuitahes puhanuna sellist koristus-remondipäeva ma ise ei oleks teinud.
Nii tore!
***
Kes tahab positiivseid emotsioone, võib nüüd posituse lugemise pooleli jätta. Edasine ei ole aktiivselt pahur, aga väga hämmastunud ning käsilaiutav siiski.
Te mäletate seda hinna-postitust? Omast arust ma ütlesin seal kõik elus tehtavate valikute kohta ära, aga täna rääkisin lähedase sugulasega, kes oli hoopis mingit X-meelt, ja kuigi ta seda võrgupäevikut loeb, oli ta mu arvamuse üle üleni üllatunud ning lisaks ei saanud minu hinnangul mõhkugi aru.
Nii et ma siis uuesti.
Enda meelest nii selget asja, mis ometi kutsus nii palju inimesi arvamust avaldama.
Igal valikul on oma hind.
Kui näidet laenata, siis kahenädalast last maha jättes ümbermaailmareisile mineja on kas
a) psühhopaat, tal on suva
b) väga teadmatuses
c) väga väga väga tõsiselt selle ümbermaailmareisi jaoks tööd teinud, see on talle VÄGA oluline ning phmt on ta niisiis valmis andma oma kahenädalase lapse kellegi teise hoole alla, sest alternatiiv oleks veel hullem. Muuhulgas sisaldaks see ka võimalust visata lapsele kogu tema elu näkku: "Sinu pärast ma ei saanud sinna reisile minna, kuhu nii väga tahtsin!"
Sittagi. See oli valik, mille vanem tegi. Kui ta valis mitte minna ja jääda lapsega, oli see tema valik. Mitte kuskilt mujalt kaela kukkunud "peab".
Kui ta valis reisile minna ja ei saanudki hiljem lapsega sellist sidet, nagu ihkas, oli see tema valik.
Ise valitud. Sellega tuleb edasi elada.
Maailmas, kus ta pole üksi.
Sain kätte, kus mu pilk sellele, et võrgustik või üksiksik ja tema valikud kui mingid mitteparalleelsed kõverikud lõikuvad ning üheks saavad.
Vaata, üldiselt tundub mulle idee, et inimene peaks nagu olema self-sufficient ning ise kõike suutma, võimalikult iseseisev olema, ennast ise üleval pidama ning enda järelt ise koristama, väga hävitavana.
Selle najal ma sinna rongi ette jõudsingi.
Ma ei olnud selle järgi kõige oma 34 eluaastaga ikka veel iseseisev, elasin ilma üüri maksmata boonusisa korteris (siin, noh) ning maksin ära ainult enamiku kommunaale, mitte kõiki. Sellest hoolimata ei olnud mul lastele sünnipäevakingiraha kuskilt võtta, kui mulle kutsest paar päeva ette teada ei antud, ning möödunud aasta detsembris avaldas mu ema arvamust, et sellepärast ma polegi mehele saanud, et mu ümber selline kaos valitseb. Kusjuures tema jutu alltekst polnud "kuradile see mehelesaamine, peamine, et sa ise õnnelik oled", vaid "sellepärast sa õnnetu olid ja rongi alla läksidki, korista ometi rohkem".
Kõike peab inimene ise suutma - koristada, raha teenida, hobidega tegeleda, lapsi kasvatada, partnerit võluda - ja kui ta midagi neist ei suuda, ideaali ei saavuta, ongi ta läbi kukkunud.
Hävitav idee.
Mulle tundub hoopis sõbralikuma (ja tõesema) mõttena, et me kõik oleme inimkarja liikmed, osakesed võrgust. Keegi võib osata ning tahta paabulindudega vaipu tikkida, keegi teine müüb, mida talle tuuakse ja mida inimesed ostavad, ning keegi kolmas vahendab neid vaipu esimeselt teisele ning pole üldsegi ülearune lüli tikkija, kes ei taha asjaajamisega tegeleda, ja kaupmehe vahel.
Ta teeb, mida tema oskab, ja ka see oskus on vajalik nii tikkijale kui kaupmehele (või -naisele), kes muidu iialgi omavahel kokku ei puutuks ning sellest mõlemad õnnetumad ja vaesemad oleks.
Ning ei ole vaja selle vastu sõdida, mul Tütarlapse isale koristusabi-päeva asjus öelda, et eieieiei, ma saan hakkama muidu ka, ära tule, ära aita, ära tee!
Jah, ilmselt on see tõsi, ma kuidagi saaks hakkama - aga mul on toredam praegu? On. Neil on hea tunne, et mind aitasid? Ka on.
Kes, kurat, kaotab siis?! Miks olla iseseisev, õnnetu ning anda teistele tagasisidet "Ei, ma ei taha teie abi"?
Jah, tahan küll. Oleme võrgustik!
Lisaks tuleb siin mängu see, mida hinna-postituse osad kommentaatorid mulle ette heitsid. Et lapsed, miks ma neile rohkem ei mõelnud, nad on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtsad!?
Sest isegi, kui ma ei mõelnud asjade peale, vaid võtsin maailma puutuvaid eeldusi automaatselt, olen ma loomupäraselt loogiline. Kui inimene peab ise suutma, ise tegema, ise koristama-teenima-ilus olema, kui ta teistelt midagi ei oota, ei ole olemas ka teispidist sõltuvust - et temast sõltutakse. On kas võrgustik, kus kõik loevad, kõik on olulised, abivajajad annavad vähemalt seda, et nad vajavad abi - või individualistid, kes ei sõltu kellestki ja kellest keegi ei sõltu.
Mõlemat ei saa.
Mulle meeldib see võrgustiku-variant oluliselt rohkem, aga ometi usun ma ka individuaalsetesse valikutesse, ning sain nüüd pihku, kuidas.
Iga valik, mida keegi teeb, mõjutab ka võrgustikku, muidugi.
Seda tasub arvestada alati - osa hinda maksavad ka võrgustikuosalised. Nad on osa valijast, osa valikust, sama lahutamatu neist kui hingamine inimesest.
reede, 9. oktoober 2015
Areng, mingipidine
Täna on jälle päev pärast kolme pikka koolipäeva.
Olen väga väsinud: piisavalt, et mitte magama jääda, kui hommikul poja koolisaatmiseks ärgatud, piisavalt, et mitte tahta midagi teha, piisavalt, et pea käiks ringi juba hommikust saati, kõndides mööda teed vaarun vasakule ja paremale endale märgatavalt, ning kohmakus on täiesti lämmatav, selline, et hüvakäega ei tasu eriti midagi teha. Pahemaga on mingeid resultaate ka näha.
Nii raske on sellelt rabelusepuult alla tulla, mis koos kooliskäimisega kasvas!
Mu tendents bipolaarsusele on reaalne, mis siis, et psühhiaatrilist haigust jagub ainult depressiivsuse jagu. Ma olen mingi vaimsete häirete pundar (mis paneb mõtlema, et normaalseid inimesi üldse polegi - kui mina koondan endas autistlikke omadusi, bipolaarsust, depressiivsust, nartsissismi, nüüd ka ajukahjustust ning olen sealjuures veel suhteliselt toimiv ühiskonnaliige), aga no on.
Raske alla tulla.
Eile ma ei suutnud magama minna, sest aju tahtis kõike teha: pesu kuivama riputada, loovkirjutada (mis mul on lugu valmis ja testlugejatele saadetud? Alustame siis uut!), skaibis suhelda, süüa teha, mida iganes, et mitte ainult puhata, mida mul tegelikult vaja oli. Ning kui olin end mõistuse abil veidi peale kaheksat õhtul voodisse sundinud, tuli õde külla.
Mis andis mulle vabanduse taas üles tõusta ja uuesti magama minna alles kell 11. Kõlab nagu normaalne aeg, aga ma olin niiii-iiiii-iiiiii väsinud juba koolipäeva lõpus umbes kell pool kolm.
Varem sain vähemalt mõelda, et no pingutan rohkem, tuleb ka rohkem tulemusi. Selle ajukahjustusega koos tuli ent selline tasakaalupunkt, et ma teen väsinuna kõiki asju halvemini (kaasa arvatud mõtlemine) ning pingutamine väsitab. Jooksvalt. Isegi mitte nii, et pingutan ära ja siis olen väsinud - ei, väsin juba pingutamise ajal sujuvalt kaasa ning seega ongi mu esitusele kõige kasulikum mitte pingutada.
Oh, mul on nüüd ka sarikommentaator nagu Rentsil =) (Ütlen vahele, sest nägin tema kommentaare kirjutamise vahele.) Ma olen päris, jee!
Täiesti mingi perversene enesega rahulolu tõuseb idiootide korjamisel.
Oh, seda võiksin kirjutada, miks mu jaoks nüüd mõned idioodid ja mõningad, kes isegi pole väga lollid tegelikult, võib ikkagi rahuga saata kuhuiganes, kui nad mulle midagi ei anna.
Mul oli avastus. Suhteliselt värske, nii kuuvanune.
Avastus oligi teemal, et võin inimesi persse saata. Ei pea olema lahke kõigi vastu lihtsalt seepärast, et nad konkreetselt midagi väga halba mulle ei tee.
Varem vaatasin üldneutraalselt, et ok, tema on siis selline ja kui ma ei suuda taluda, milline ta on, siis kui ta ei ole kuidagi aktiivselt halb (selliseid inimesi on, mu maailmas kokku umbes viis, neist kaks keskkooliaegsed õpetajad) mu vastu, on see minu probleem, kui ma ei suuda teda kannatada.
Minu koht kasvada.
Ma kannatasin suht kõike suht kõigilt, kui see otsene vägivald ei olnud, ning kui ka inimene tegi minuga koos olles või ütles mulle midagi väga kulmekergitamapanevat, siis kuni see ei olnud mu hinnangul aktiivselt halb, ma talusin, sest see on lõpuks tema asi, mida ta teeb.
Praegu alles vaatan, et mida kuradit.
Kui inimene ei anna mulle midagi juurde, hullem, võtab ära - on täiesti ok saata ta põrgu, persse, kuradile, kuhuiganes! Ma ei pea olema kena kõigi meeste vastu, kelle meelest pandav välja näen ning kes kohmakalt oma sümpaatiat väljendavad. Ma ei pea olema viisakas nende vastu, kes mu meelest tülikad või lollid on. Miks peaks, kui ei taha? Ma ei pea taluma rassiste, homofoobe, lolle, kritiseerijaid, kes samas kõige baasilisematest asjadest aru ei saa, mul ei ole seda tehes midagi võita.
Niisiis on mu käitumine natuke muutunud. Talumise asemel saadan - mitte isegi seepärast, et nii on õigem. Oma arvamuse väljendamine ja kenadus on mu jaoks üsna võrdse väärtusega nähtused, mõlemad on pidamist väärt. Aga lihtsalt - inimesed ei ole mu vastu kenamad, kui ma ise hästi kena olen. Seda, et leebus on aristokraatide põlgus, mõistavad ka vähesed.
Niisiis on arvamuse väljendamine kasumlikum.
Olen väga väsinud: piisavalt, et mitte magama jääda, kui hommikul poja koolisaatmiseks ärgatud, piisavalt, et mitte tahta midagi teha, piisavalt, et pea käiks ringi juba hommikust saati, kõndides mööda teed vaarun vasakule ja paremale endale märgatavalt, ning kohmakus on täiesti lämmatav, selline, et hüvakäega ei tasu eriti midagi teha. Pahemaga on mingeid resultaate ka näha.
Nii raske on sellelt rabelusepuult alla tulla, mis koos kooliskäimisega kasvas!
Mu tendents bipolaarsusele on reaalne, mis siis, et psühhiaatrilist haigust jagub ainult depressiivsuse jagu. Ma olen mingi vaimsete häirete pundar (mis paneb mõtlema, et normaalseid inimesi üldse polegi - kui mina koondan endas autistlikke omadusi, bipolaarsust, depressiivsust, nartsissismi, nüüd ka ajukahjustust ning olen sealjuures veel suhteliselt toimiv ühiskonnaliige), aga no on.
Raske alla tulla.
Eile ma ei suutnud magama minna, sest aju tahtis kõike teha: pesu kuivama riputada, loovkirjutada (mis mul on lugu valmis ja testlugejatele saadetud? Alustame siis uut!), skaibis suhelda, süüa teha, mida iganes, et mitte ainult puhata, mida mul tegelikult vaja oli. Ning kui olin end mõistuse abil veidi peale kaheksat õhtul voodisse sundinud, tuli õde külla.
Mis andis mulle vabanduse taas üles tõusta ja uuesti magama minna alles kell 11. Kõlab nagu normaalne aeg, aga ma olin niiii-iiiii-iiiiii väsinud juba koolipäeva lõpus umbes kell pool kolm.
Varem sain vähemalt mõelda, et no pingutan rohkem, tuleb ka rohkem tulemusi. Selle ajukahjustusega koos tuli ent selline tasakaalupunkt, et ma teen väsinuna kõiki asju halvemini (kaasa arvatud mõtlemine) ning pingutamine väsitab. Jooksvalt. Isegi mitte nii, et pingutan ära ja siis olen väsinud - ei, väsin juba pingutamise ajal sujuvalt kaasa ning seega ongi mu esitusele kõige kasulikum mitte pingutada.
Oh, mul on nüüd ka sarikommentaator nagu Rentsil =) (Ütlen vahele, sest nägin tema kommentaare kirjutamise vahele.) Ma olen päris, jee!
Täiesti mingi perversene enesega rahulolu tõuseb idiootide korjamisel.
Oh, seda võiksin kirjutada, miks mu jaoks nüüd mõned idioodid ja mõningad, kes isegi pole väga lollid tegelikult, võib ikkagi rahuga saata kuhuiganes, kui nad mulle midagi ei anna.
Mul oli avastus. Suhteliselt värske, nii kuuvanune.
Avastus oligi teemal, et võin inimesi persse saata. Ei pea olema lahke kõigi vastu lihtsalt seepärast, et nad konkreetselt midagi väga halba mulle ei tee.
Varem vaatasin üldneutraalselt, et ok, tema on siis selline ja kui ma ei suuda taluda, milline ta on, siis kui ta ei ole kuidagi aktiivselt halb (selliseid inimesi on, mu maailmas kokku umbes viis, neist kaks keskkooliaegsed õpetajad) mu vastu, on see minu probleem, kui ma ei suuda teda kannatada.
Minu koht kasvada.
Ma kannatasin suht kõike suht kõigilt, kui see otsene vägivald ei olnud, ning kui ka inimene tegi minuga koos olles või ütles mulle midagi väga kulmekergitamapanevat, siis kuni see ei olnud mu hinnangul aktiivselt halb, ma talusin, sest see on lõpuks tema asi, mida ta teeb.
Praegu alles vaatan, et mida kuradit.
Kui inimene ei anna mulle midagi juurde, hullem, võtab ära - on täiesti ok saata ta põrgu, persse, kuradile, kuhuiganes! Ma ei pea olema kena kõigi meeste vastu, kelle meelest pandav välja näen ning kes kohmakalt oma sümpaatiat väljendavad. Ma ei pea olema viisakas nende vastu, kes mu meelest tülikad või lollid on. Miks peaks, kui ei taha? Ma ei pea taluma rassiste, homofoobe, lolle, kritiseerijaid, kes samas kõige baasilisematest asjadest aru ei saa, mul ei ole seda tehes midagi võita.
Niisiis on mu käitumine natuke muutunud. Talumise asemel saadan - mitte isegi seepärast, et nii on õigem. Oma arvamuse väljendamine ja kenadus on mu jaoks üsna võrdse väärtusega nähtused, mõlemad on pidamist väärt. Aga lihtsalt - inimesed ei ole mu vastu kenamad, kui ma ise hästi kena olen. Seda, et leebus on aristokraatide põlgus, mõistavad ka vähesed.
Niisiis on arvamuse väljendamine kasumlikum.
teisipäev, 6. oktoober 2015
Minge õige persse
Jälle koolis. Praegu on iseseisva töö aeg, aga kuna me vaatame asjad "kõik koos" hiljem üle ja ma hoian oma lusikaid, võin rahulikult sel ajal võrgupäevikuposti kirjutada.
Mul on kooli suhtes ka sama zen-tunne, mida eelmises postituses kirjeldasin. Et piisab, kui ma siin KÄIN, millegi ärategemine, hinnete saamine, oskamine - on kõrvaline, on juba teine asi, samm edasi. Pole kindel, et ma seda sammu valmis astuma olen.
Kuigi. On siiski olemas mõned asjad elus, mida ma tahan ja mille nimel olen valmis pingutama. Otseselt mitte kooliga seotud, aga mõned on.
Veel 2 last. 2 proosateost, mille üle ma ise uhke oleks.
Tõsi, need on sellised ebamäärased kauged nähtused kõik, mitte midagi vahetut, mitte kedagi hoobilt tunnetatavat. Aga nad on vähemalt mingisugused motiveerivad elemendid mu muidu motivatsioonivabas elus.
Aa. Mu muidu motivatsioonivaba elu ja need vähesed-vähesed asjad, mida tahan. Õige.
Oh, mul on praegu isegi postituse pealkiri sellega olemas.
Elik.
Kõik need, kes annavad mulle palumatut nõu. Kõik need, kes soovitavad mulle asju stiilis "sa polnud küllalt hea, ole veel parem, kui sa oleks olnud parem, siis sul oleks nüüd parem". Kõik need, kes arvavad end mind aitavat, lüües mulle labidaga pähe.
Minge õige persse.
Nagu tõesti. Mul on väga selge arusaam, mis nõu ma ise minevikuendale annaks: ole vähem hea, püüa vähem, maailm ei lähe hukka, kui sa mõnikord ei suuda. Lase lõdvaks!
Aga paljud inimesed arvavad end olevat klassifitseeritud mulle nõu andma, kuigi ma pole seda küsinud, ja nende nõuande sisudeks on: "Sa oled isekas, ole vähem isekas! Hooli rohkem! Pinguta!"
Ma ei saa esiteks aru, miks nad selle nõuandega tulevad, sest seda ma olen küll toibumisest saati teadnud ning väljendanud, et ma olin juba nii hea, kui vähegi suutsin, ja see ei teinud mind õnnelikuks.
Ma olin hea. Siis veel parem. Pingutasin, nii et ninast veri väljas (kujundlikult, kuigi mul kahtlemata on tendents ninaverejooksudele), et olla veel parem, tuua maailma natuke veel headust, rõõmu ja ilu - ja kas see andis mulle midagi?
See ei andnud mulle isegi kuradima seda, et ikka veel ei saaks "sa olid isekas!" signaale!
Maailm tahab alati rohkem. Kui sa annad juba nii palju, jaksad anda ka natuke veel enam, vähemalt on selline üldine arvamus. Ole veel ägedam, veel ilusam, veel tugevam, veel parem, ole veeeeeeeel!
Minge õige persse. Olge ise paremad, mitte ärge andke mulle palumatut nõu, mida ma tõesti üldse ei taha.
Tagantjärele võib öelda, et need kõik tundusidki mulle talumatult lollide kommentaaridena. Kui sa sellest ka aru ei saa, mis mu liikumapanev mootor oli, kui sa sellest ka aru ei saa, kas peaks hea olemise vinti juurde või lahti keerama, miks sa üldse räägid?! Et miks ma oma lastele ei mõelnud? Sest mu lapsed on inimesed täpselt nagu kõik ja kurat, ma mõtlesin kõigile ja leidsin, et nad ei kaota minu näol midagi erilist! Miks ma oma lastele ei mõelnud kui hirmus tähtsatele inimestele?! Kui neil oleks minu jaoks mingi eristaatus, siis peaks mul endal ka enda silmis mingi eristaatus olema,
aga
ei
ole.
See, et nad on Minu Lapsed, ei tee neid kuidagi paremaks ega teise inimesena mulle teoreetiliselt tähtsamaks mingist hutu lapsukesest, keda ma pole elu sees näinud ja kellest olen kuulnud ainult nii palju, et kusagil on mingid hutud. Väga paljudel on hullem elu, kui oleks minu lastel, isegi kui mind enam ei oleks. Saavad hakkama? Mõned saavad, mõned ei saa. Sihuke see elu ongi.
Ja mind ajas nii marru, et inimesed ei saanud midagi aru, aga ei, nõu andma olid küll mihklid. Nt. AbFab andis lingi ja rääkis jumalast objektiivselt, tema faktijagamisest ma saan aru ja kiidan heaks. Aga just need moraalsed nõuanded! Ole parem, ole rohkem, pinguta rohkem, kui sa oleksid rohkem mõelnud teistele, elu sees poleks niimoodi valinud ...
Appi.
Ma ei tea, mida muud teha peale suitsetamise, aga igatahes neile nõuandajatele, kes arvavad, et kui nad mulle halvasti ütlevad, on miski parem: minge õige persse.
Mul on kooli suhtes ka sama zen-tunne, mida eelmises postituses kirjeldasin. Et piisab, kui ma siin KÄIN, millegi ärategemine, hinnete saamine, oskamine - on kõrvaline, on juba teine asi, samm edasi. Pole kindel, et ma seda sammu valmis astuma olen.
Kuigi. On siiski olemas mõned asjad elus, mida ma tahan ja mille nimel olen valmis pingutama. Otseselt mitte kooliga seotud, aga mõned on.
Veel 2 last. 2 proosateost, mille üle ma ise uhke oleks.
Tõsi, need on sellised ebamäärased kauged nähtused kõik, mitte midagi vahetut, mitte kedagi hoobilt tunnetatavat. Aga nad on vähemalt mingisugused motiveerivad elemendid mu muidu motivatsioonivabas elus.
Aa. Mu muidu motivatsioonivaba elu ja need vähesed-vähesed asjad, mida tahan. Õige.
Oh, mul on praegu isegi postituse pealkiri sellega olemas.
Elik.
Kõik need, kes annavad mulle palumatut nõu. Kõik need, kes soovitavad mulle asju stiilis "sa polnud küllalt hea, ole veel parem, kui sa oleks olnud parem, siis sul oleks nüüd parem". Kõik need, kes arvavad end mind aitavat, lüües mulle labidaga pähe.
Minge õige persse.
Nagu tõesti. Mul on väga selge arusaam, mis nõu ma ise minevikuendale annaks: ole vähem hea, püüa vähem, maailm ei lähe hukka, kui sa mõnikord ei suuda. Lase lõdvaks!
Aga paljud inimesed arvavad end olevat klassifitseeritud mulle nõu andma, kuigi ma pole seda küsinud, ja nende nõuande sisudeks on: "Sa oled isekas, ole vähem isekas! Hooli rohkem! Pinguta!"
Ma ei saa esiteks aru, miks nad selle nõuandega tulevad, sest seda ma olen küll toibumisest saati teadnud ning väljendanud, et ma olin juba nii hea, kui vähegi suutsin, ja see ei teinud mind õnnelikuks.
Ma olin hea. Siis veel parem. Pingutasin, nii et ninast veri väljas (kujundlikult, kuigi mul kahtlemata on tendents ninaverejooksudele), et olla veel parem, tuua maailma natuke veel headust, rõõmu ja ilu - ja kas see andis mulle midagi?
See ei andnud mulle isegi kuradima seda, et ikka veel ei saaks "sa olid isekas!" signaale!
Maailm tahab alati rohkem. Kui sa annad juba nii palju, jaksad anda ka natuke veel enam, vähemalt on selline üldine arvamus. Ole veel ägedam, veel ilusam, veel tugevam, veel parem, ole veeeeeeeel!
Minge õige persse. Olge ise paremad, mitte ärge andke mulle palumatut nõu, mida ma tõesti üldse ei taha.
Tagantjärele võib öelda, et need kõik tundusidki mulle talumatult lollide kommentaaridena. Kui sa sellest ka aru ei saa, mis mu liikumapanev mootor oli, kui sa sellest ka aru ei saa, kas peaks hea olemise vinti juurde või lahti keerama, miks sa üldse räägid?! Et miks ma oma lastele ei mõelnud? Sest mu lapsed on inimesed täpselt nagu kõik ja kurat, ma mõtlesin kõigile ja leidsin, et nad ei kaota minu näol midagi erilist! Miks ma oma lastele ei mõelnud kui hirmus tähtsatele inimestele?! Kui neil oleks minu jaoks mingi eristaatus, siis peaks mul endal ka enda silmis mingi eristaatus olema,
aga
ei
ole.
See, et nad on Minu Lapsed, ei tee neid kuidagi paremaks ega teise inimesena mulle teoreetiliselt tähtsamaks mingist hutu lapsukesest, keda ma pole elu sees näinud ja kellest olen kuulnud ainult nii palju, et kusagil on mingid hutud. Väga paljudel on hullem elu, kui oleks minu lastel, isegi kui mind enam ei oleks. Saavad hakkama? Mõned saavad, mõned ei saa. Sihuke see elu ongi.
Ja mind ajas nii marru, et inimesed ei saanud midagi aru, aga ei, nõu andma olid küll mihklid. Nt. AbFab andis lingi ja rääkis jumalast objektiivselt, tema faktijagamisest ma saan aru ja kiidan heaks. Aga just need moraalsed nõuanded! Ole parem, ole rohkem, pinguta rohkem, kui sa oleksid rohkem mõelnud teistele, elu sees poleks niimoodi valinud ...
Appi.
Ma ei tea, mida muud teha peale suitsetamise, aga igatahes neile nõuandajatele, kes arvavad, et kui nad mulle halvasti ütlevad, on miski parem: minge õige persse.
pühapäev, 4. oktoober 2015
Zen
Oot, ma võtan lonksu kohvi ja hakkan siis seletama.
(Emake maa, kui hea kohv!)
Vaata, mul ei ole midagi eriti peale visaduse. Varem ikka mõtlesin eesmärgile ka, aga nüüd on see viiendajärguline - piisab sellest, et teen, ja juba saab enda käest risti kirja ning kõik ongi hästi.
Ma ei tee trenni selleks, et olla kiirem, osavam, tugevam, ilusam. Ma lihtsalt teen, sest muidu oleks võibolla hullem.
Ma õpi selleks, et asju selgeks saada - see on nii suvaline, mis jääb meelde, mis mitte. Aga kui mul on konspekt läbi loetud, veel parem, kaks korda läbi loetud, annan endale punkti, kuitahes vähe või palju sealt mäletan.
Ma ei kirjuta lugu, et head valmis juttu saada. Ma kirjutan iga päev 200 sõna, sest ma kirjutan, olen niimoodi otsustanud.
Ei lähe külla, et end seal hästi tunda - lihtsalt lähen. Ei korista, et tuba pärast korras oleks - koristan, sest see aeg oli täitmata. Ei tee süüa selleks, et seda hiljem süüa - söögitegemine on juba isegi suur ettevõtmine, söömise vähemalt lahutan seal maha. Seda võib pärast teha, eraldi tegevusena.
Väga zen. Tulevikku ei ole.
Ma üldse ei tunneta, et tegevustel võiks ka eesmärgid olla.
Või noh, midagi 24 tunni sees saavutavat või vähemalt väga kindlalt piiritletut siiski: ma võin iga päev lugeda 4 lk konspekti, et see kuu ajaga läbi saada.
Aga lugeda konspekti, eesmärgiga sealt ka midagi meelde jätta - hah.
Siis ei viitsiks üldse lugeda, sest mu mälu on nagu on, kohati täiesti nagu sõel, loen juba loetut nagu täiesti uut teksti - ja kohati, et asju ikka keeruliseks teha, väga hea. "Kuidas on seda võimalik mitte mäletada, nii loomulik ju!"
Asjade tegemine on juba ise tähtis, teha neid mingi eesmärgiga on kõige tarbetult keerulisemaks ajamine.
(Kuidas saab üks kohv nii hea olla?)
Ma ei tee suitsu, et kopsuvähki saada - ma teen, sest see meeldib mulle. Ma ei joo ka kohvi, et kuidagi erksam olla - esiteks ma nagunii ei ole, aga joongi ju sellepärast, et see meeldib mulle. Ma ei kasuta(nud) valuvaigistavat masinat, et valust vabaneda - ma kasutasin, sest ta oli mul, ja kui teda mitte kasutades selgus ootamatult, et oi, tõesti, vaigistabki valu! oli see täielik üllatus.
Mõnes mõttes tähendab see ilma mäluta ja hetkes elamine ning asjade tegemine ainult tegemise enda pärast, et enda vastu peab väga suur usaldus olema. Eeldus, et ju tegin nii, nagu praegugi parimaks peaksin, aitab oletada, mida ma siis tegin, kuhu panin, mida ütlesin.
Samas on hästi raske mingitest otsustest, mis tulid emotsiooni pealt, kinni pidada, sest emotsioon kaob ära sihukesel tuimal nagu mina, niisiis kaob ka otsuse tõukejõud ära ning kõike peab meenutama, et üldse aru saada, miks otsus otsus oli.
Mul on hästi kerge mingi ebameeldiv hetk endast mööda saata lihtsalt sellega, et ei reageeri - ning varsti ei ole mul ka mingit emotsiooni, et reageerida. Tõsi, sama kehtib ka meeldivate hetkede kohta. Faktid isegi püsivad meeles, aga tunnet tuleb taha täpselt nii palju, kui palju ma hetkel viitsin tundmist tagant sundida.
Niisiis reageerin kohe, sest pärast ei olegi midagi.
Täpselt vastand kümme korda hinge tõmbamisele, et rahuneda. Rahu tuleb ju nagunii, nii palju, kui saab, paluks võimalust emotsiooni pealt käituda!
***
Panin selle kõik siia kirja seepärast, et mulle on see lugu, mida loovkirjutan, rämedalt meeldima hakanud. Kohe nii hirmsasti, et arvan, et ongi hea lugu, tahaks valmis saada ja teistelegi lugeda anda.
Ning see on nii veider tunne - et tahakski loo valmis saada. Et sees on kohe selline ind, et päevas 600 sõna kirjutada normaalse 200 asemel on mitte ainult võimalik, vaid lausa kergem, kui 200 täis tiksudes ära lõpetada.
Kas see on samm normaalsusele lähemale? Kas ma tahan seda sammu? Niimoodi elada, et tegemine on ise tähtis, on ju toredam?
Võibolla ongi hea lugu lihtsalt?
(Emake maa, kui hea kohv!)
Vaata, mul ei ole midagi eriti peale visaduse. Varem ikka mõtlesin eesmärgile ka, aga nüüd on see viiendajärguline - piisab sellest, et teen, ja juba saab enda käest risti kirja ning kõik ongi hästi.
Ma ei tee trenni selleks, et olla kiirem, osavam, tugevam, ilusam. Ma lihtsalt teen, sest muidu oleks võibolla hullem.
Ma õpi selleks, et asju selgeks saada - see on nii suvaline, mis jääb meelde, mis mitte. Aga kui mul on konspekt läbi loetud, veel parem, kaks korda läbi loetud, annan endale punkti, kuitahes vähe või palju sealt mäletan.
Ma ei kirjuta lugu, et head valmis juttu saada. Ma kirjutan iga päev 200 sõna, sest ma kirjutan, olen niimoodi otsustanud.
Ei lähe külla, et end seal hästi tunda - lihtsalt lähen. Ei korista, et tuba pärast korras oleks - koristan, sest see aeg oli täitmata. Ei tee süüa selleks, et seda hiljem süüa - söögitegemine on juba isegi suur ettevõtmine, söömise vähemalt lahutan seal maha. Seda võib pärast teha, eraldi tegevusena.
Väga zen. Tulevikku ei ole.
Ma üldse ei tunneta, et tegevustel võiks ka eesmärgid olla.
Või noh, midagi 24 tunni sees saavutavat või vähemalt väga kindlalt piiritletut siiski: ma võin iga päev lugeda 4 lk konspekti, et see kuu ajaga läbi saada.
Aga lugeda konspekti, eesmärgiga sealt ka midagi meelde jätta - hah.
Siis ei viitsiks üldse lugeda, sest mu mälu on nagu on, kohati täiesti nagu sõel, loen juba loetut nagu täiesti uut teksti - ja kohati, et asju ikka keeruliseks teha, väga hea. "Kuidas on seda võimalik mitte mäletada, nii loomulik ju!"
Asjade tegemine on juba ise tähtis, teha neid mingi eesmärgiga on kõige tarbetult keerulisemaks ajamine.
(Kuidas saab üks kohv nii hea olla?)
Ma ei tee suitsu, et kopsuvähki saada - ma teen, sest see meeldib mulle. Ma ei joo ka kohvi, et kuidagi erksam olla - esiteks ma nagunii ei ole, aga joongi ju sellepärast, et see meeldib mulle. Ma ei kasuta(nud) valuvaigistavat masinat, et valust vabaneda - ma kasutasin, sest ta oli mul, ja kui teda mitte kasutades selgus ootamatult, et oi, tõesti, vaigistabki valu! oli see täielik üllatus.
Mõnes mõttes tähendab see ilma mäluta ja hetkes elamine ning asjade tegemine ainult tegemise enda pärast, et enda vastu peab väga suur usaldus olema. Eeldus, et ju tegin nii, nagu praegugi parimaks peaksin, aitab oletada, mida ma siis tegin, kuhu panin, mida ütlesin.
Samas on hästi raske mingitest otsustest, mis tulid emotsiooni pealt, kinni pidada, sest emotsioon kaob ära sihukesel tuimal nagu mina, niisiis kaob ka otsuse tõukejõud ära ning kõike peab meenutama, et üldse aru saada, miks otsus otsus oli.
Mul on hästi kerge mingi ebameeldiv hetk endast mööda saata lihtsalt sellega, et ei reageeri - ning varsti ei ole mul ka mingit emotsiooni, et reageerida. Tõsi, sama kehtib ka meeldivate hetkede kohta. Faktid isegi püsivad meeles, aga tunnet tuleb taha täpselt nii palju, kui palju ma hetkel viitsin tundmist tagant sundida.
Niisiis reageerin kohe, sest pärast ei olegi midagi.
Täpselt vastand kümme korda hinge tõmbamisele, et rahuneda. Rahu tuleb ju nagunii, nii palju, kui saab, paluks võimalust emotsiooni pealt käituda!
***
Panin selle kõik siia kirja seepärast, et mulle on see lugu, mida loovkirjutan, rämedalt meeldima hakanud. Kohe nii hirmsasti, et arvan, et ongi hea lugu, tahaks valmis saada ja teistelegi lugeda anda.
Ning see on nii veider tunne - et tahakski loo valmis saada. Et sees on kohe selline ind, et päevas 600 sõna kirjutada normaalse 200 asemel on mitte ainult võimalik, vaid lausa kergem, kui 200 täis tiksudes ära lõpetada.
Kas see on samm normaalsusele lähemale? Kas ma tahan seda sammu? Niimoodi elada, et tegemine on ise tähtis, on ju toredam?
Võibolla ongi hea lugu lihtsalt?
reede, 2. oktoober 2015
Ämblik
Olen ikka veel väsinud.
See võiks olla naljakas: veel üks saatuseiroonia, sest enne rongi olin ka kogu aeg väsinud. Aga olen liiga väsinud, et seda naljakaks pidada.
Kõik kurnab: hääled, mida Poeglaps teeb omaette mängides, talle ütlemine, et ärgu hääli tehku (ja võimalik tülitsemine sel teemal), poeskäik, söögi puudumine kapist kellegi teise isude rahuldamiseks, pissihäda, et tuleb vannitoas töötavale mehele öelda, kui pissile tahad, kooli vabanduskirja saatmine, sest laps oksendas hommikul, ärkamine, uinumine, söömine, nälg, kõik, KÕIK. See, kui mult kuupäeva küsitakse, ka!
Lusikate mittekulutamine ei ole sellise faasi tekkides variant, sest neid kulutab iga viimne kui kuramuse asi, saab lihtsalt vaadata, kuhu neid kulutada.
Aga arvutis kirjutamine kulutab aeglasemalt kui mõni teine =)
Ma läheks, kui saaks, arvutisse peitu kõige muu eest, see kurnab palju aeglasemalt kui elu väljaspool.
(Mispeale läksin lihtsalt voodisse külitama, tühja sest arvutist, jäin poole tunni pärast magama ja olen nüüd väga natuke värskem. VÄGA natuke.)
Põhimõtteliselt tahtsin kirjutada millestki, millest olen juba korduvalt kirjutanud, aga et olen (teiste abiga) seal jälle grammi võrra uusi avastusi teinud, võtan teema taas üles.
See on mulle tähtis, pealegi.
Vaata, ma seon ennast maailma külge suhetega. Need moodustavad võrgustiku, mingi võrgu, milles ripun-kiigun-elan nagu ämblik, ning sellisel kujul, võrgustiku kokkusidujana, on mul tähtsus. Aga kui mingi suhe, mis mu meelest on piisavalt tähtis, ära kukub, kui nöör, kuhu ma seni üsna julgelt toetusin, muutub korraga kolm korda õhemaks, selliseks, et sinna ei saa enam toetada oma raskust, ma võin läbi võrgu lihtsalt ära kukkuda, olematuks muutuda.
Ise ei kahetse ka, et oh, ma olin ju ometi nii tähtis. Kellele? Milleks? Üks larpar sajast, üks endine tüdruksõber kümnest, üks võrgupäevik neljasajast ...
Lähedased veresugulased loevad, neile ma olen oluline, aga see ei hoia mind ju maailmas. Ma peaks sel juhul mõtlema, et mu veresugulased on jube tähtsad, tähtsamad kui teised inimesed, aga ei mõtle. Nad on täpselt samasugused inimesed nagu kõik, nagu ma ise, ja kogu inimkond ei ole universumi plaanis tõesti üldse oluline.
Seda võrgustikuloomist võib nimetada ka suhtesõltuvuseks.
Kui nöör on piisavalt tugev, et mind kanda, ma ikka toetun selle peale julgelt. Võrgustik on see, mis hoiab mind maailmas, ning olla piisavalt oluline, et kellegi maailma muudaks minu lakkamine, on mu jaoks väga väga tähtis.
Näiteks mu väikese lapse ning minu vahel on väga tugev nöör, tema maailma muudaks minu lakkamine mastaapselt - aga mida suuremaks ja iseseisvamaks laps muutub, seda peenemaks nöör jääb. Jaa, ta on ikka seal, aga mu võrgu jaoks järjest vähetähtsam. See ei seo mind enam maailma külge, ei kanna mind läbi raskuste, nagu ma võrgustikult ootaks - missugune ootus muudab mu samas üleni suhetest sõltuvaks, paneb mu otsima uusi väga lähedasi suhteid ja hiljaaegu näiteks lasi mul otsustada, et ma ei suuda enam meestega proovida, läheb nagunii sada aastat, et mehest vähegi kõlbulikku nööri välja tuua - aga uus laps on teema küll.
Sest tema toodav nöör on alguses väga tugev ning muutub siis peenemaks aegamööda ja ühtlaselt, mitte äkki ja vapustades.
Nagu juhtus mõne mehega, eks ole.
Ma vist pean ka - täpsustama.
Et. Inimesed kipuvad üldiselt eeldama, et ma kahetsen oma rongiallaminekut. Ma nagu peaks mõtlema, et oi, nii loll otsus vms.
Mul on teile uudis: ei kahetse. Ma elan nüüd paremini kui enne.
Lill.
Aaa. Seda, et mõned inimesed pelgavad, et ma tõmban nad kuivaks ning jätan siis kestad võrku rippuma nagu ämblik kunagi, vist ei pea ütlema? Peab?
No ma ütlesin.
See võiks olla naljakas: veel üks saatuseiroonia, sest enne rongi olin ka kogu aeg väsinud. Aga olen liiga väsinud, et seda naljakaks pidada.
Kõik kurnab: hääled, mida Poeglaps teeb omaette mängides, talle ütlemine, et ärgu hääli tehku (ja võimalik tülitsemine sel teemal), poeskäik, söögi puudumine kapist kellegi teise isude rahuldamiseks, pissihäda, et tuleb vannitoas töötavale mehele öelda, kui pissile tahad, kooli vabanduskirja saatmine, sest laps oksendas hommikul, ärkamine, uinumine, söömine, nälg, kõik, KÕIK. See, kui mult kuupäeva küsitakse, ka!
Lusikate mittekulutamine ei ole sellise faasi tekkides variant, sest neid kulutab iga viimne kui kuramuse asi, saab lihtsalt vaadata, kuhu neid kulutada.
Aga arvutis kirjutamine kulutab aeglasemalt kui mõni teine =)
Ma läheks, kui saaks, arvutisse peitu kõige muu eest, see kurnab palju aeglasemalt kui elu väljaspool.
(Mispeale läksin lihtsalt voodisse külitama, tühja sest arvutist, jäin poole tunni pärast magama ja olen nüüd väga natuke värskem. VÄGA natuke.)
Põhimõtteliselt tahtsin kirjutada millestki, millest olen juba korduvalt kirjutanud, aga et olen (teiste abiga) seal jälle grammi võrra uusi avastusi teinud, võtan teema taas üles.
See on mulle tähtis, pealegi.
Vaata, ma seon ennast maailma külge suhetega. Need moodustavad võrgustiku, mingi võrgu, milles ripun-kiigun-elan nagu ämblik, ning sellisel kujul, võrgustiku kokkusidujana, on mul tähtsus. Aga kui mingi suhe, mis mu meelest on piisavalt tähtis, ära kukub, kui nöör, kuhu ma seni üsna julgelt toetusin, muutub korraga kolm korda õhemaks, selliseks, et sinna ei saa enam toetada oma raskust, ma võin läbi võrgu lihtsalt ära kukkuda, olematuks muutuda.
Ise ei kahetse ka, et oh, ma olin ju ometi nii tähtis. Kellele? Milleks? Üks larpar sajast, üks endine tüdruksõber kümnest, üks võrgupäevik neljasajast ...
Lähedased veresugulased loevad, neile ma olen oluline, aga see ei hoia mind ju maailmas. Ma peaks sel juhul mõtlema, et mu veresugulased on jube tähtsad, tähtsamad kui teised inimesed, aga ei mõtle. Nad on täpselt samasugused inimesed nagu kõik, nagu ma ise, ja kogu inimkond ei ole universumi plaanis tõesti üldse oluline.
Seda võrgustikuloomist võib nimetada ka suhtesõltuvuseks.
Kui nöör on piisavalt tugev, et mind kanda, ma ikka toetun selle peale julgelt. Võrgustik on see, mis hoiab mind maailmas, ning olla piisavalt oluline, et kellegi maailma muudaks minu lakkamine, on mu jaoks väga väga tähtis.
Näiteks mu väikese lapse ning minu vahel on väga tugev nöör, tema maailma muudaks minu lakkamine mastaapselt - aga mida suuremaks ja iseseisvamaks laps muutub, seda peenemaks nöör jääb. Jaa, ta on ikka seal, aga mu võrgu jaoks järjest vähetähtsam. See ei seo mind enam maailma külge, ei kanna mind läbi raskuste, nagu ma võrgustikult ootaks - missugune ootus muudab mu samas üleni suhetest sõltuvaks, paneb mu otsima uusi väga lähedasi suhteid ja hiljaaegu näiteks lasi mul otsustada, et ma ei suuda enam meestega proovida, läheb nagunii sada aastat, et mehest vähegi kõlbulikku nööri välja tuua - aga uus laps on teema küll.
Sest tema toodav nöör on alguses väga tugev ning muutub siis peenemaks aegamööda ja ühtlaselt, mitte äkki ja vapustades.
Nagu juhtus mõne mehega, eks ole.
Ma vist pean ka - täpsustama.
Et. Inimesed kipuvad üldiselt eeldama, et ma kahetsen oma rongiallaminekut. Ma nagu peaks mõtlema, et oi, nii loll otsus vms.
Mul on teile uudis: ei kahetse. Ma elan nüüd paremini kui enne.
Lill.
Aaa. Seda, et mõned inimesed pelgavad, et ma tõmban nad kuivaks ning jätan siis kestad võrku rippuma nagu ämblik kunagi, vist ei pea ütlema? Peab?
No ma ütlesin.
Tellimine:
Postitused (Atom)