kolmapäev, 9. detsember 2015

Miks ei karda

See kümme päeva haiglas tundub pikemana, kui 26  päeva veebruaris tundus. Mitte pahas mõttes, mitte et aeg veniks, aga ma tunnetan nüüd aega. Vähem kui enne Rongi, ent palju rohkem kui veebruaris.
Iga päev on avar ja asju täis nagu maailmaruum, kulgeb ja kulgeb ning õhtuks tundub selle päeva hommik nii kaugel olevat kui kuu maast.

Sõnastasin ära, miks ma lisaks kõikvõimalikele kurjadele nähtustele, ohtlikele mehhanismidele ja loodusnähtustele lisaks ka ametiasutuste-tuttavate-sõprade-sugulaste puhul midagi ei karda ning täiesti rahulikult hilinen, kui tundub, et on vaja, ei lähe kohale, kui see tundub mulle vähem tagasi andvat kui kodus puhkamine, jätan õppimata, kui täna ei taha, ütlen tõtt näkku, kui vastav tuju on.

Tavainimeselik oleks ju kena olla, suhteid hoida, teha nii, et teistel meeldiv oleks - aga olen väga otse kogenud, mida teised minu pihta teevad, kui olen neile nii palju andnud, kui oli, kui nii ära lagunesin, et surra valust pääsemiseks oli parem valik, kui ära kannatada, veel ära kannatada, veel ära kannatada, nagu arvasin end suutvat.

Nad ei teinud midagi.

Maailm tahtis alati rohkem, mitte keegi ei vaadanud minu järgi, kui ise ei suutnud, mis tähendab, et mul ei ole midagi hoida.
Kena olemine ei andnud mulle seda vastu, et kui mul oli piinadest nii kõrini, et ükskõik mis oli parem, keegi aitaks, keegi hoiaks, keegi ütleks, et kõik saab korda, sa oled hästi, maailm läheb hästi, ära põe.
Mis tähendab, et kui mul praegu ei ole tore, siis saadangi asjaosalised naeratades persse ning olen rahul takkapihta.
Mul tõesti - tõesti - ei ole midagi kaotada ka sel rindel. Tean väga otsesest allikast, et kena olemine mind ei päästa, kui veri suus ning silmad valust poolkinni.

Kedagi
ei
huvita.

Mis tähendabki, et kui tahan kena olla, võin. Ma tahan päris tihti. Aga kui ei taha, võin mitte olla.

Oot, ma lähen alla suitsuruumi (haiglates on ja koolides mitte? Kuigi Mustamäe PERHis ka polnud, kui meenutama hakata, õed, arstid ja hooldajad käisid rõdul, aga patsiente sinna ei lubatud, nemad käisid liftiga õues ukse taga - mida kuradit?!) ning siis kirjutan edasi.

Üleeile oli mul esimene kord, kui keegi oli minuga nõme siin haiglas. Kuskil 23 läbi midagi istusin ma all kohvikus, jõin masinast võetud lattet, lugesin, ei hullanud, ei puutunud kedagi, lugesin üksi ja jõin kohvi.
Sest ma ei saa nii vara magada kui kell 22.
Ja valvelauatädi tuli, ütles, et on öörahu, miks tuled põlevad? Nii see asi ei käivat - ning kustutas kõik valguse ära, nii et seal lugeda enam ei saanud. Pime oli.
Õnneks oli mul kohv ka praktiliselt otsas, nii et viskasin topsi minema ning läksin palatisse edasi lugema. Aga see jäi mulle väga meelde ning eile olin väga valmis sellele valvelauatädile ütlema, et olgu sõbralikum, muidu siin töötada ei saa - ainult et ma ei mäleta täpselt, mis nägu ta oli. Noorepoolne ja lühikeste tumedate juustega, see on kõik, mis meeles on.
No kui mõnd nendele tunnustele vastavat näen, eks ma siis ütlen talle tõtt näkku =)

Karta pole mul midagi, aga ütlen sõbralikult.

Sest tahan.

18 kommentaari:

  1. Tead, ega haiglas ei ole nagu oma kodus, et kondad ringi millal tahad ja hoiad tuled põlemas millal tagad. Ütlen ma ka hästi sõbralikult. Sest meil osakonnas on ka nii, et 22:00 lähevad tuled kustu, kuna vara on äratus, masinpesija tuleb juba 6:50 koridori peal tegutsema. Ja siis tulevad varsti ka juba protseduurid peale, veenivered peavad olema võetud enne hommikusööki ja vahepeal on venima kippuv vahetuse üleandmine jne. Nii et. Muretse endale kõrvatropid ja pealamp (see mida matkamisel kasutatakse), siis saad lugeda ja tukkuda millal tahad. Sest kogu haigla sinuga nüüd küll ühte sammu astuma ei hakka, ilmaasjata ärritad ennast.

    Terv,

    Keit

    VastaKustuta
  2. jaa, aga mina oli allkorruse kohvikus, kus polnud tõesti kedagi peale minu. Terves tiivas olime meie ja valvelauadaam üksi. Ei tulnud ka tööle kedagi enne kella 8.30 järgmisel päeval ning ma põletasin tulesid ainult enda kohal reana, nii vähe, kui sain. Öörahu pidada seal, kus mitte kedagi peale minu pole, on ikka vähe nõme.

    VastaKustuta
  3. Keit, siin pole ju küsimus "kogu haiglas", vaid puhtas inimlikkuses. See robot-tädi on unustanud, et tema on seal haigete jaoks, mitte vastupidi.

    VastaKustuta
  4. Minu viimane haiglakogemus.
    Mul oli selgroovigastus (ogajätke murd) + õmmeldud ja üleni sidemeisse mässitud pea + peapõrutus. Kõik arstid soovisid 2. sünnipäeva puhul õnne.

    Hommikusöök toodi palatisse - tatrasupp, sihuke veega keedetud lurr.
    Enne lõunat tuli tädi koristama.
    "Oi kui tubli te olete, kogu pudru sõite ära."
    "AAAAAAGA MIKS TEIL LUSIKAS PESEMATA ON?!?"

    Pilgutasin hämmastusest silmi ja lubasin end järgmiseks korraks parandada.

    VastaKustuta
  5. Tead, Kaur, ma olen töötanud nii "valvelaua tädina" kui õena ja jube väsitav on, kui kliendid ei saa aru, et reegleid ei tee mingid pisi-alluvad, vaid need ongi asutuses kehtivad sisekorrareeglid. Ja siis tuleb klient ja valab pisi-alluva peale oma pahameele välja, samas mõtlemata, et tema kõnnib sealt varsti kaks kätt taskus minema, teenindaja aga töötab sellel töökohal aastaid ja peab taluma viisaka näoga võib-olla sadu "erisoovidega" kliente. (P.S. Ja siis ülemus võib-olla pragab selle pisi-alluvaga, kui kõik tuled polegi punkt 22:00 kustus, sest asutuse kokkuhoiupoliitika osana on nii otsustatud. See ongi tema tasu "inimlikkuse" eest.)

    VastaKustuta
  6. Vat see on koht, kus minu meelest on Kauril väga õigus. Et kui sul on valida, kas olla eelkõige inimene või eelkõige hea alluv ja kui siis sa oled hea alluv, on see sinu enda valik ja minu õigus on seda halvaks panna.
    Ega alati ei pruugi olla inimene olemine mõnusaks tehtud. Sellest hoolimata on minu arust inimeseks olemine kui palju tähtsam, kui reeglite järgimine.

    VastaKustuta
  7. "Ega alati ei pruugi olla inimene olemine mõnusaks tehtud." - Ja ilmtingimata peab olema selline tropp klient, kes teise töökohustuste täitmist teeb võimalikult ebameeldivaks? Kle, kui sul on midagi haiglareeglite vastu, siis: a) saada haigla juhatusele vastavasisuline kiri, mitte ära mine teenindajale "tõtt ütlema", b) haiglas olemine pole kohustuslik (va. kui pole just tahtevastasel ravil psühhiaatriahaiglas). Nii et ole ise ka õige inimene ja saa teiste positsioonist aru. See ei ole vaid ühesuunaline tee.

    VastaKustuta
  8. Keit, sa oled Lawful Good, seega ei ole sinuga mõtet vaielda.

    Mõttekäik, et Meditsiin on nii suur süsteem, et seal ei ole inimlikkusele kohta, tundub mulle jäle.

    Maailm on reegleid paksult täis, me painutame neid kogu aeg ja valida on vaid see, milliseid reegleid me täna painutame ja milliseid jäärapäiselt järgime.

    VastaKustuta
  9. Mõistan Sind, VVN. See on suur asi, otsustada rääkida ainult tõtt. Ning paganama keeruline, ütlen enda kogemusest. Kohati teeme me sellega iseendale halba. Harjutamise tulemusena tekib oskus tabada ära situatsioonid, kus tekib kompromiss iseendaga, tõe väljaütlemise asemel piirduda vaikimisega.

    Diskussioon Keit Henninguga näitab ilmekalt, et tihti on igaühel oma tõene tõde ja õhus on tunda konflikti. Ka Keit räägib tõtt. Mina isiklikult jagan selles osas Kauri arvamust, inimlikkus eelkõige. Seda kõigis ametites. Ma isegi asendaksin sõna inimlikkus sõnaga professionaalsus.

    VastaKustuta
  10. Üks ilma gmail-kontota palus lisada kommetaanri, et Keit Henningt esindab (või teda esindab - suht ükskõik, komba pidi sedavõtta) maailmakuulsat õde Ratchedi vaadet elule ja korrale. Kui mõned (Hundi ulg) on valmis teda muudkui mõistma - siis mina ei ole. Ma olen veendunud, et iga (tugeva) inimese kohustus on neile õde Ratcheditele vastu hakata - ainult selleks, et võimaldada nõrgematel ellu jääda õdeRätšedite maailmas.
    (Õde Ratched - peategelane Ken Kesey romaanis "Lendas üle käopesa". Raamatu järgi tehti ka film, mis sai palju Oscareid.)

    VastaKustuta
  11. Omalt poolt: mul on HNRK-s personaliga seni ainult head kogemused olnud, see üks välja arvatud. Mõtlesin tagasisidet andes (siin on sihuke eraldi ankeet kojuminejatele), et mis mulle siin kõige enam meeldib ja meeldibki see professionaalsus+sõbralikkus koos, kõik tõesti näevad vaeva, et patsientidel oleks HEA ja nad tõesti paraneksid.
    Ei tasu nüüd ühte halba kogemust ka ületähtsustada =) Kui ma oleksin harjunud sellega, et personal on vaenulik, oleks palju hullem.
    Kuigi ega ma siia siis tagasi ka tahaks tulla, vaataksin mingi teise haigla =)

    VastaKustuta
  12. Murukas, kui sa kunagi peaksid õena (või üldse mingi teenindajana) ka tööle hakkama, eks siis ilmselt saad aru, millest räägin. Praegu ei näe sa paraku omaenda ninaotsast kaugemale. Praegu oled vaid pretensioonikas klient/patsient, kes on valmis alluvatega mölisema, kui need oma tööd teevad, sest ülemuste peale hammas ju niikuinii ei hakka. Tõeline "tugeva inimese" käitumine, indeed. Eriti arvestades, et teenindajad ei saa ju vastu "tõtt öelda" ja kui ütlevad, siis on sul ehk jälle põhjust kaevelda (ja ehk isegi ülemusele kaevata?). Kõik ilmselt poputavad sind seal haiglas nii et vähe ei ole, aga ikka on vaja vinguda, kui ise passid poole ööni kohvikus (mis ilmselt suleti juba tundide eest) ja siis, oh imet, juletakse seal tuled ära kustutada, selle asemel, et võiksid rahulikult minna oma palatisse lugema. See, et keegi teeb lihtsalt oma tööd ja sellega juhuslikult sinu mugavat äraolemist rikub, pole sinu vastu suunatud vaenulikkus. Selline situatsiooni tõlgendamine on lausa absurdne.

    P.S. FB-s ringles kena meem õdede kohta: "Nurses are here to save your ass, not kiss it!"

    Ja head teed ja elu, sest ausalt, sellise tüübiga, kes arvab, et kogu päikesesüsteem tiirleb vaid tema ümber (arvasin, et see on mingi ajutine õnnetusejärgne reaktsioon sul, kuid paistab, et hoopis permanentne), ei ole mul edaspidi midagi rääkida.

    Keit

    VastaKustuta
  13. Haigla on koht täiskasvanud inimestele. Inimesed on aga erinevad. Nõuda ja oodata, et kõik lähevad kell X magama - ja magavad sama soojaga kella Y-ni välja - on lihtsalt rumal. Eriti kui inimesed on seal tõbised ja nende uni sajal põhjusel häiritud.

    Seega, normaalne süsteem teeks sellise pisikese liigutuse, et ka hetkel mittemagav patsient saaks kuidagi ära oldud. Näiteks jätaks puhkeruumi tule põlema.

    Kui nii ei ole, on süsteem ebainimlik.

    Ei, valveõde ei ole selles ebainimlikkuses süüdi.

    Aga kui keegi peab seda ebainimlikkust normaalseks ja vajalikuks, siis on ta, nagu öeldud, LG.

    VastaKustuta
  14. Oi, mul on väga ok, kui meil Keidiga ei klapi, ega me mingid südamesõbrad enne ka olnud.
    Aga lihtsalt
    a) Ma OLEN õena töötanud, 2014 kevad+suvi
    b) ja müünud kontoritarbeid, klienditeendindajana
    c) Inimene olemist see ei välistanud
    d) Inimestega, eriti patsientidega nunnu olemine tasub ära - kui inimene tunneb, et teda rünnatakse, ta asub kaitsesse või ründab vastu ning kulutab oma ressursse sellele. Patsient, kes tunneb end turvaliselt, ei kuluta oma ressursse kaitsele või vasturünnakule, vaid paranemisele.
    e) millest paganast te räägite üldse? Ega mul valveõega mingit probleemi polnud, ainus inimene, kellega mul probleem oli, oli valvelauas istuv garderoobitädi.

    VastaKustuta
  15. (+ muidugi praktikad, see et palka ei saa, ei muuda, et ma olin haiglas siiski pigem töötaja kui patsient)

    VastaKustuta
  16. Krt, ma pean vist sellest eraldi postituse tegema, kuidas mõnedele meeldib vastutust endalt ära lükata, aga minu meelest olen ma ikka mina, alati vastutav omaenda tegude eest, ükskõik, mis ametis või positisioonis.

    VastaKustuta
  17. vvn kuule, sa oled ju larpi mänginud ja võib-olla muid rollikaid ka. Kas sul siis ei ole (ja miks sul ei ole?) kommet inimesi karakteri- ja alginment-klassidesse (ja levelitesse) jagada? Ja kuivõrd nad seal juba on, siis nad on ja seda muuta ei saa. Mul on üks laps näiteks thief ja no ma ei loodagi temalt, et ta käituks nagu warrior, otsejoones ja püstipäi. See vastutuse värk on samamoodi, kui sa pead Süsteemi ja Reegleid ülimaks, siis oled lawful ja ja see on sulle sünni või lastetoaga antud ja nii jällegi lihtsalt ON.

    VastaKustuta
  18. Arvan,et sul on õigus, aga kirjutada võib ikka. Kellele see jahvatamine ikka kahju teeb =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.