Peavalumõtisklused

Ma ütleks, et peavalu tõmbab lõpuks tagasi ja jee, ainult eile (toim: üleeile) õhtul arvasin sedasama - ning sittagi.

Aga no praegu on palju heam olla kui päeval, mil nutsin pisarateta ja miski peale duši all istumise ei aidanud - ent õnnetuseks on mul 60 l boiler ja see sai mingi aja pärast soojast veest tühjaks.
Ning kuna mul on nüüdseks 37+ tundi halb olnud, on esiteks pähe hästi palju mõtteid tulnud, mu suhted teistega on valgustavad olnud ning kokku ma arvan, et tean enda ja inimeste kohta midagi uudset - aga mida, päris kindel veel ei ole. Panen kirja, ehk loob sõnastamine süsteemi.

Või siis panen homme kirja, valu taas kasvab.

1. See ei ole mingi uus avastus mul, et enamasti suudan kõigi teiste eest hoolitseda, maailm on täis mu väiksemaid õdesid-vellesid - aga kui mul on halb, siis on üsna vähe neid, kes mu eest vastu hoolitsevad. Et appihüüd mobiliseerib (aitäh raha eest, aitäh ibuka eest! nii nunnu!), ent enamasti arvavad inimesed, et ah, see on ju tugev isegi, mis tast poputada.
Ikka veel! Nagu - mis ma peaksin oma suhtemustreid päriselt muutma, virisema rohkem, siis inimesed märkaks v?
Mul on see mudel sees küll, et ma hädaldan aint siis, kui on juba tõesti halb. Ja olen siis täiega segaduses sellest, et miks mulle ei tehta pai, ei öelda, et läheb üle, natuke veel, kõik saab korda - vaid antakse näiteks külma nõu ainult. Nagu see oleks mu oma süü, et halb on, seda tulnuks vältida juba eos ja mida ma üldse hädaldan.
See, et olen teiste vastu hea, mõistev ja lahke, ei too midagi tagasi. Kes aitab mind, aidanuks nagunii, ka siis, kui ma enne üldse kellegi teise eest hoolitsenud poleks.
Õnneks vähemalt konkreetne appikarje paneb liikuma - aga see on lihtsalt üllatav, kui vähesed ja kui suva on kõigil neil, kellele ma suureks õeks olen olnud.

Peavalu on peaaegu taandunud, no natuke veel!

2. Kuna mu peavalud on selgelt pingepeavalud, mille ainus erinevus klassikalisest "sellised sümptomid viitava sellele" on valu tugevus ning kestvus, hakkasin mõtlema, et kus mul siis seekord pinge oli. Nagu poleks ju - polnud praktikat, seltskondlikku üritust, kuhjuvaid kohustusi - miks?!
Üllatavalt ei läinud üldse kaua aega, et selgus saabuks.

Paar kuud tagasi kirjutasin sellise luuletuse. Ise üleni uskusin.

Mata tulevik maha!
See pole seeme, ega tast ei kasva puud
ega kõrvitsat ega kooki
ega mitte midagi muud,
aga mata tulevik ikkagi maha.
Teda pole,
võimalik, et sellist ka ei tule.
Tegelikult ei tasu
kulutada kahe nädala pärast saabuvat raha
ega jagada laskmata karu nahka
ega õppida trigonomeetriat, lõpetades urri kõhus.
Tee asju täna,
praegu,
kuni münt on õhus.

Siiamaani usun. 
Aga. Kui ei saa valida asju, mida just praegu tahaksin. Kui mul on raha otsas ja söön seda, mis toidukapis on, kui lähen kooli või sünnipäevale, sest lubasin ja on vaja, kui valikuid peaaegu ei ole ja mu ees on ainult üks tee, siis tulebki pinge lihtsalt sellest, et ei saa valida.
Korraga saan täpselt aru, millest see maailmasuurune kergendus, kui mõnest kindlalt lubatud olengust ära ütlesin, millest see tunne, et kuradile töö, sõidaks rongiga hoopis teises suunas, mis siis, et mu töö mulle tegelt meeldis, miks ma tahan valida oma sukk- ja aluspükse ning kohvikruusi. 
Ma võin, kui tahan on nii oluline! 
Selle valikuvabaduse puudumine, et mida ma süüa tahan, kuhu ma sõita tahan, mis mulle praegu enim meeldiks, ongi pinge. Iseenesest, ilma selleta, et tahaks midagi muud, kui saab. Valikuvõimaluse puudumine ongi pinge!
Jaa, kohustused on ka toredad, aga lasta neil kuhjuda, peab-peab-peab, on jube. Täiesti kombes on, et mõnel päeval on vaja ära teha need kolm asja - aga ma tahan siis ise valida, millal, mis järjekorras, kuidas just. Nädalas kaks päeva kuhgi kella peale minna on hädapärast toimiv. Aga kui ma ei saa valida - ja enamik inimesi ei saa, tööpäev algab siisjasiis, vaja kohal olla, tunnid siisjasiis, vaja kohal olla, ning sedasi viis päeva nädalas - on pinge automaatselt. Isegi kui mulle tegelt meeldib see kohustus, mida teha ja milleks kohal olla!

Hommik. Peaaegu kadunud valu! Jai!
Mitte et ma poleks ikka veel hästi õrn ning väsinud sellest, mis kaks päeva oli. Kuskil mu sees on ka tunne, et noh, nüüd saab kõik need kahel päeval tegemata jäänud asjad ära teha ning pean mõistusega end korrale kutsuma, et ei ole vaja. Oled väsinud? Oled. Puhka! 

3. Huvitav, kas valikuvajadus on tegelt hästi paljudel ning ühiskond ehitatud nii, et enamik meist elab permanentse pinge all?

4. Sellest hoolitsemisevärgist ma tõesti ei saa aru. Nagu tõesti. Ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kui olen tore, tahavad inimesed mind rohkem aidata, kui mul raske on. Mitte tingimata need, kelle vastu tore olen olnud, äkki aitab hoopis keegi teine, aga põhimõtteliselt jee, nii toimib.
Minu peas.
Ja tegelikult ei toimi. Ma võin öelda, et tee mulle pai, mul on praegu vaja - eih, sedasi tellimise peale olla ebasiiras. Allmõte, mida ma loen, on: "Halda ise ennast ära, seni oled suutnud, suudad ka edasi."

Oot, mis ma ei ole tegelt nii tore, kui arvan? No aga ma ei oska ka enam toredam olla! Enam toredamaks ei saa minna, mult endalt märkimisväärset pingutust nõudmata!
Ja kui aus olla - ma meeldin endale rämedalt just nii.

5. Tegelt ei ole mingit viiendat punkti. Vedru käis maha. Joon kohvi, ei mõtle midagi, las jääda.

Seda värvilist tausta ka ei oska normaalseks muuta.
Las. Jääda. 

Lihtsad valikud

Ei, mul peab ju midagi muud öelda olema, kui et vahel siiski saab kohvist kõrini ja joon hoopis teed, sest tahtsin pigem seda?
Kammaaan ..?

Ma ostsin maitsestatud rohelisi teesid, sest mulle tundusid need kuidagi paremad. Nimed olid ka ilusamad: suvine ja nagu jaapanis ja koidukuma ja mis kõik veel.
Kuni avastasin, et oi. Ma võin osta rohelist teed ja erinevaid taimeteesid ja siis ise segada - esiteks tuleb odavam, teiseks saan täpselt oma maitse järgi tuunida ja kolmandaks on ise teha lahe. Ilusa nime võib ka juurde mõelda.
Nüüd segangi teesegusid ise ja olen paksult rahul.

Ainus asi, mis rahulolu natuke tagasi tõmbab, on see, et ma ei joo nii palju teed, et teesegud ruttu otsa saaksid ja pean seega kaua ootama, et uut luua. Kuna raha sai otsa (Poeglapse trennireis võtab omajagu ja Ruudule ka maksin sel kuul) on mul järgmine kohv ka Löfbergs ja üldse mitte midagi edevamat.
Mis võiks mõne inimese panna mõtlema, et võiks rohkem teed juua, aga mitte mind. Tahan kohvi? Läheb, kohv saab tehtud ja joodud.

Nüüd, kus mul on rohkem raha, on nii kerge ära unustada, mismoodi elasin, kui üldse ei olnud.
Ma viisin oma Pealinnas-käigud miinimumini, sest lihtsalt polnud piletite jaoks raha. (Tollal olid piletid odavamad, näiteks euro kakskümmend üks ots.)
Kannatasin kohutavaid peavalusid ilma tabletita, sest mul ei olnud füüsiliselt seda raha, mida maksis pakk ibukat, kuskilt võtta. (Kui tuli, siis valuvaigisti oli miski, mille varud KOHE ära täiendasin.)
Venitasin tampoone kasutada viimase võimaluseni, sest uue paki jagu - jap - polnud raha olemas.
See seebi riivimine pesu pesemiseks, mille üle siin võrgupäevikus imestati, oli täiesti tavaline raha-otsas-tegevus.
Ja siis jõukamad sõbrad arvasid, et on täiesti normaalne saada kokku ja minna välja sööma. (Facepalm.) Kurat, ma ei saanud endale isegi tee ostmist hästi lubada! Headel päevadel täpselt tee ostmist saingi.

Olemasoleva toidu söögikordadeks arvestamine oli ka normaalsus. Pakk mune ei olnud iialgi "kui tahan keedu- või praemuna, teen". Kaks muna pannkoogitaignasse (üks hukkaläinud hapukoorelõpp ka eeldab, et pannkoogid on teema), kaks muna selle peale, mis makaronidest üle ning praadimisele läheb, neli muna šokolaadikoogi taignasse, sest muidugi tahaks vahel ka Midagi Head, ning kaks muna siis on selleks, et lähevad kasutusse siis, kui tahaks neid kuhugi lisada (milline soov tuli sageli, makaronid ülepraetuna kolme munaga olid näiteks märgatavalt paremad kui kahe munaga).

Eriti koomiline oli mu üritus inimeste vastu hea olla, sest nad ju kurtsid, et raha otsas, nii et ma ikka tegin külla minnes süüa kaasa, sest ma teadsin liiga hästi, mida see "raha otsas" tähendab - ainult et nüüd tagasi mõeldes saan aru, et minu "raha otsas" ja nende "raha otsas" olid oluliselt erinevad asjad. See ei olnud neile kuidagi normaalne, mismoodi mina elasin kõik päevad, kui mul polnud just seda "jai, raha tuli!" hetke, mis mul kaane pealt viskas ning vahel poes lausa magustoidukreeme osta lubas.

Oh, täna on tulemas see jõleda peavalu päev, mil mitte midagi teha ei saa vist - hommikul Poeglast äratades oli õrn-õrn peavalupoeg, võtsin ettenägelikult tablettigi, et ta suuremaks ei läheks - kuid praegu on juba märgatav valu ning pannes kohvile koort peale (veel üks vaestest aegadest pärit harjumus - ma loputan koorepaki alati kohviga läbi enne äraviskamist, sest natuke lisavalgendit kohvi peal on jee) hakkas kergelt ka iiveldama.

Ja paraku - mul on raha otsas ning alles veel 1 ibukas ja neli diklofenakki.
Või kui täpne olla, siis päris otsas ei ole, aga ära planeeritud piima ostmiseks ja rongipiletiks Poeglapsele,
Loodatavasti olemasolevatest tablettidest piisab, ema juures saab valuvaigistivaru täiendada ja sinna sõitmiseks on mul kuupilet.

Sa kannatad ära, sest muud võimalust pole.
Või noh: on. See ei ole mul ka mingi uus mõte, et kui sa just ei ole kinni seotud ning sundtoitmisel, on teine võimalus ikka veel, aga ma lubasin, et kümme aastat uuesti ei proovi ning ega ei taha ka ausalt öelda.
Lihtsalt see mõte, et kannatad ära, sest valikuvõimalused on sellised, mis oleks veel halvemad, on mulle jube tuttav.  See, et alati on valik ära surra, ei tundu mulle üldse võõristava mõttena. Nadja Savtšenko teab seda, mina tean seda. Pea ALATI on valik.

Lähen ilma provotseerimata, lihtsalt mõttest, tigedaks inimeste peale, kes ei saa aru, et kui ma tegin valiku ära surra, oligi see minu jaoks parem valik! Kaasa arvatud valu, mida põhjustan oma perele, kaasa arvatud kõik poolelijätmised ja jamad - kui see oli minu jaoks parem valik, siis mul pidi ikka päris rõve olla olema!
Kurat, kurat, kurat! Peavalu on täpselt nii palju kontrolli all, et saan veel suitsu teha selle vihastamise peale,

Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei saa aru, et kui ma tegin valiku teised õnnetuks teha, ja see oli ikkagi minu jaoks parem valik, oli mul järelikult endal kirjeldamatult halb!

Jagatud mure

Rääkisin ühega ja ta meenutas mulle, et inimestel on maailmakerge end minu suhtes süüdi tunda - kui ikka oleks toona taibanud ja midagi teistmoodi teinud, äkki oleks kõik teistmoodi läinud? Rongi poleks mu ellu tulnud, see koorem oleks neist ja minust mööda läinud ning üldse võiks olla kuidagi parem.

Ja kuna mina reageerin neile, kes mind süüdistavad, saavad pihta tegelikult need, kel nagunii on rõve.
Teen siis ühe eraldi postituse sel teemal.

Tegelikult on ju loomulik, et kui selline vastik asi juhtus, on inimeste sees tahtmine kuhugi süü panna.
Sel juhul on kaks võimalikku adressaati. Võib võtta "süü" enda peale: mõelda, et polnud arusaaja, lohutaja, ajapühendaja, tegin ikka nii valesti. Või võib panna pahaks teo tegijale: kuidas sa võisid, kas sa teiste peale üldse ei mõelnud, nõrk, isekas, ebausaldusväärne, ise oled "süüdi"!
Mina end süüdi ei tunne ning hakkan aktiivselt vastu neile, kes üritavad "süüd" minu peale panna. Aga need, kes nagunii ennast süüdistavad, saavad ainult pihta sellest, sest mina ka nagu kinnitan, et nende viga, nende otsused või otsuste tegematajätmine on selle halva aluseks mu elus.

Ei.
Ei.
Ei.

Minu maailmas ei ole keegi "süüdi".
Küll natuke imestan Rongimehe pimeduse üle, aga isegi tema ei ole kuidagi "süüdi" mu peas, teistest rääkimata. Kurat, ma ei saanud isegi aru! Mõtlesin, et see on halb nagu ennegi on olnud, enesetapumõtted tõesti ei olnud mulle kuidagi uudsed, arvasin, et mõtlen ja elan üle nagu ennegi.

Mis oli teistmoodi: olin endale sisse harjutanud küsimuse "milline inimene ma tahan olla, kas see, kes ainult mõtleb, või see, kes teoks ka teeb"? Ja sellele oli vastuseks paraku, et teokstegija.
Kas ainult mõtlen jooksmaminekust või lähen ka? Kas ainult mõtlen allavõtmisest või võtan ka? Kas ainult mõtlen kursusetöö tegemisest või teen seda? Kas ainult mõtlen enese äratapmisest või tapan?
Ma ei tahtnud olla see, kes ainult mõtleb-plaanib-kunagi teoks ei tee. "Sul on plaane palju, kuid ühtki neist/ iial täide sa ei vii - miks on see küll läinud nii?"

Ja see ei ole kellegi süü. Ei olnud siis, ei ole praegu. Ma olin haige ja katki ja keegi - ka ma ise - ei saanud aru, kui haige ja katki. Verd ju ei jooksnud, näha midagi polnud ning isegi ma ise ei arvanud, et "mul on halb" oleks kuidagi enneolematult halb. Nüüd, antidepressandid peal, on vahe määratu, ent siis ma ei saanud aru, et hambad ristis edasi pressida ei ole enam mõistlik.
Kuidas oleks pidanud teised mõistma, et midagi on kapitaalselt paigast ära, kui mina ei mõistnud?! Nad ei ole kuidagi süüdi. Te ei ole kuidagi süüdi.

Vahel juhtub halbu asju, ilma et keegi süüdi oleks. Maa väriseb, puud kukuvad teele, meri tõuseb tavalisest tasemest 2 ja pool meetrit kõrgemale. Inimesed jäävad haigeks ja keegi ei märka. No juhtub!
Mis teha.



Laul ei ole tegelikult milllegagi seotud - otsisin Heldur Karmo laulu "Murtud lubadus", kust see palju-plaane-värk pärit on, aga seda juutuubist ei leidnud. See-eest leidsin selle Pühajärve-loo, mis oli mu lapsepõlvelemmik.

Kohustused ja nende puudumine

Mulle meeldivad kohustused, ikka veel. Nad annavad päevale raamid. Neid sedasi väiksemaks hakkida, et nad rasked ei oleks ning niisamaolekuks ka aega jääks, on tore.
Kui kohustusi on kogu aeg, neid tuleb teiste kohustustega ühendada ja siis ideaalis veel kolmeks-neljaks koondada, et vähegi muud aega ka jääks, on kahtlemata jube elada. Aga kui on see, mis mul praegu - mitte ühtegi kohustust-vajadust pole, ongi neli tundi täiesti täitmata aega, millle jooksul mitte midagi ei pea - on teistmoodi vastik.

Ei, suudaksin midagi välja küll mõelda, mida teha, üks raamat on teise lugemise peal pooleli, õmbluskorvis 28 asja umbes ja phmt võiksin järgi teha tolle nädala trenne, mil mul 5 päeva pea rohkem või vähem valutas ja ainult 52 90-st tehtud sai. (13 on järele ka tehtud tegelt).
Aga see absoluutne vabadus valida, millegagi ei ole kiiret, midagi ei pea, kõik vajalik on ära tehtud, aknad pestud, soe toit valmis, on nii - keeruline ära hallata?
Keeruline ära hallata.
Mul on ära teenitud lapsevaba aeg, peaks sellega vähemalt midagi mõnusat tegema, kui ka mitte kasulikku - ning mul ei tule midagi paremat pähe kui lebamine ja lae vaatamine.
Netis ka keegi minuga ei räägi, uäää!

Ah, aga ma võin edasi vaadata Fight Clubi, olen 45. minuti peal (kuhu jõudsin nelja päevaga ka) juba ligi 2 nädalat pooleli.
Oh, kohe kergem olla, kui mingi kohustus on konkreetne =) Seepeale võiks ka kaks seeriat trenni teha, poodi vahukoore ja piima järele minna ning maailm tundub hoobilt lihtsama kohana, kus elada.

Nüüd olen Fight Clubiga 53.-s minutis.
Ma ei tea, miks filmide vaatamine on raskem kui raamatu lugemine.
Või ei, tegelikult tean küll. Raamatut lugedes on peamiselt aktiveeritud mu kujutlusvõime, info tuleb sisse ainult silmade kaudu ja sealt tuleb ka tegelikult ebaoluline osa, peamise töö teeb mu enda aju pea sees. Aga filmid!
* silmade kaudu tuleb pilt
* kõrvade kaudu tuleb tekst (ja see annab ka lisa-ajutööd, sest ma ka tõlgin ju kogu aeg enda jaoks, kui on võõrkeelne film)
* igasugune visuaalne detailirikkus, muusika, mehelikud kõhulihased jms viib tähelepanu loolt mujale
* aga kui lugu jääb jälgimata, on tulemuseks segapudi, ma ei saa enam aru ja pean uuesti vaatama-kuulama, et järje peale saada.
* Fakk!

Ja siis inimesed reisivad, et saada lisakogemusi?! See oleks üleni naljakas, kui ei näitaks mulle, KUI imelik ikka olen sellega, et kõik kohad mu ümber on uut infot täis ja selle ära haldamine keerukas.
Kurat, mulle ei meeldi isegi seks enam! Või noh, pole just väga palju pärast Rongi proovinudki - aga iseseisvalt ma orgasmi igatahes ei saa, nii osav mu vasak käsi paraku pole. Ning kellegi teisega pole pärast Rongi ka saanud.
Olen imelik. Olen. Imelik.
Tõsi, ses pole midagi uut. Ma ei ole mingi keskmine, isegi ei püüa enam keskmine olla, olengi imelik. Lill =)

Selle rõõmsa mõttega lähen poodi vahukoore ning piima järele.

Võibolla, muide, meeldivad tited mulle seepärast ka, et nad söövad aja ära. Kui sul on titt, sul ei ole kunagi täitmata aega. Võib peale tulla kohustuste üleküllus, kindlasti tulebki, aga seda, et midagi ei pea, midagi ei taha, lihtsalt tühi aeg - seda ei ole. Vabadus on alati kingitus, mitte koorem.

Nõuandmisest vol II

DISCLAIMER: ikka veel pole süüdistus.

Emake maa!
Sain just aru, miks ma igasuguste nõuannete ja soovituste peale sülitan.
Et see "mis mul siis sinu arust viga on?!" on seal küll, aga baas on hoopis teine.

Vaata, algul peale rongi ma olin veendunud, et olen loll, loll, loll, pidasin umbes kõiki targemateks kui ennast, sest vähemalt ei läinud nad oma elu sittadel hetkedel rongi alla. Üritasin mõtlemisülesandeid ja oma ellu puudutavaid otsuseid anda kellelegi teisele, võtsin vastu kõik soovitused, mis tulid, sest mul oli nii halb, et olin valmis ka tolmu sööma või oma lapsepõlvest rääkima, kui see mu olemise kuidagi paremaks teeks kellegi arust. Psühholoog? Muidugi! Ülesanded omaette täitmiseks? Muidugi! Pidev enesevaatlus, milline tegevus mul olemise natuke normaalsemaks teeb, mis ei tee? Muidugi!

Mis aga ei juhtunud, oli see, et mul hakkaks parem. Ikka oli halb. Väga halb.
Veider on see, et ma psühhiaatri aja küsisin ka ise lähedaselt sugulaselt  välja, kusjuures kahel korral, sest esimesel ma jäin haigeks (nagu 39 palavikku-haigeks) ööl enne arstiaega.
Nojah, ja kui siis antidepressandid toimima hakkasid, sain aru, et miski eelnev tõesti ei toiminud. Mul hakkas nii palju parem, nii palju parem, nii palju parem, et seda pole isegi millegagi võrrelda.

Kuidas minu antidepressandid toimivad (ma kõigi kohta ei tea, aga enda omade kohta ikka): põhimõtteliselt on need endorfiini inhibiitorid, mida ma juurde söön igal hommikul. Et endorfiinid tekkisid kogu aeg, heaoluhormoon tekkis ja tekib üha - aga kuna oli puudu see asi kehas, mis heaoluhormooni hea olemiseks tõlkis, oligi mul kogu aeg halb. Ega ma ise aru ei saanud, et haiguslikult halb, mõtlesin, et selline see inimene olemine ongi - alles siis, kui üleüldine halb ära kadus, vaatasin ringi ja mõtlesin: "Whoa! Niimoodi võib ka?! Emake maa, kui tore!"

Kui endorfiine ka tunda suudan, on kõik hoopis teistmoodi!

Aga nüüd - kui inimesed oleks aru saanud enne, kui halb mul oli, nad oleks ju midagi ette võtnud? Arvestades, kui palju oli ehedat šokki, kui palju viha ja "kuidas sa võisid?" pärast, neil vist päris kama ei olnud. Lihtsalt ei saadud aru.
Otse öeldes - ajutegevus ei viinud sinnani lihtsalt.

Ja ka pärast olin mina see, kes endale toimiva abivariandi leidis. Põhimõtteliselt tähendas see, et tõmbasin end ise juukseidpidi mülkast välja. Seda kuramuse psühhiaatriaega küsisin ka ise (kuigi ise kinni ei pannud).
Ja nüüd mul ongi kõige suhtes, mida keegi teine minu elu kohta arvab: "Aa, enne rongi sa ei saanud aru, et mul halb on? Pärast sa ka midagi kavalat ei öelnud? See olin mina, kes ennast aitas. Aga ikka veel mõtled sa, et sul on mulle mingil teemal nõu anda? Päriselt?!"
A mine persse!

Vähemalt iseenda küsimustes olen kõige targem inimene maailmas ja kui mõni inimene on natuke targem kui üldine mudru, ma juba olen heldinud ja rõõmus, et niisugune on üldse, tahaks teda aina emmata ja silitada,
Aga enamasti kipuvad lähedased inimesed mulle ikka ka paar nõuannet puistama. Ja siis imestavad, miks ma neid persse saadan.

LISA: hästi tähtis lisa =) Ma kasutasin sõna "inhibiitorid" täiesti valesti ja mu antidepressandid pole mitte endorfiinide inhibiitorid (e. pidurdajad, vt. kommentaaridesse, kus mulle selgus saabub), vaid endorfiinide TAGASIHAARDE inhibiitorid.

Pisiasjad

Minust on saamas "kirju koera" tegemise asjatundja.
Nimelt ei tööta mu ahjul alumine siin, millega seoses küpsetamine pole variant, invaliidne ahi kõlbab enam-vähem külmutatud pitsa sulatamiseks, kuumadeks võileibadeks ja korra õnnestus küpsetuskarbis ka üsna normaalne liha teha.
Ent koogi küpsetamiseks peaks ahju hingeelu sügavuti mõistma või koogi lihtsalt poole valmimise peal ümber keerama, ning see on mulle liiga palju jama.

Teen parem "kirjut koera". Olen seda möödunud kümne päeva jooksul neli korda valmistanud, enam-vähem seda retsepti aluseks pidades, ja kuigi igal variandil olid omad plussid ja miinused, on mõned pisikesed asjad, mida olen õppinud.

* Kondentspiimaga jamamine ei tasu ära - või on tõesti parim sidusaine, kõige parem on sulatatud või pluss sulatatud šokolaadi ühendus pluss veidi piima.

* "Kalevi" küpsised ei kipu koogis pehmeks minema. Tükid on hoopis teise konsistentsiga kui ülejäänu. Mõne jaoks on see ilmselt plussiks, minu jaoks selge "Selga" või nende värkide, mida Säästumarket müüb, eelistamise põhjus.
Ei, muidugi ma teen "kirjut koera" kandilistest pakiküpsistest, olen mõnes asjas siiski ka mõõdukas traditsionalist!

* Marmelaaditükid võivad olla oluliselt suuremad, kui intuitiivselt arvasin. Sentimeeter korda sentimeeter korda kaks sentimeetrit ei ole liiga suur. Kooki süües pole arugi saada, et mingid suured marmelaaditükid sees on.

* See-eest osa marmelaadi kummikommidega asendamine ei ole hea mõte. Kummikomm on nii paganama kõva võrreldes kõige muuga, et esmalt on kooki raske lõigata nii, et ta laiali ei pudiseks, ning pärast keerukas süüa.

* Purustatud mandlid võivad olla - isegi väga halvasti purustatud mandlid, mis suuremalt jaolt terved. Nad ei mõju suus üldse nii võõralt kui kummikommid.

* "Kalevi" piparmündišokolaad on väga hea.

* Kakaod pole õigupoolest üldse vaja panna.

* Kohviga sobisid kõik variandid niiiiiiiiiiii hästi =)

Rosinaid vm kuivatatud puuvilja ei proovinudki sel lihtsal põhjusel, et mu Poeglaps tunnistab neid toiduks vaid paljalt, kui nad on kuskil sees, on jäkk-jäkk-jäkk.

Oo, toidupostitus, selline puhas ja ühel teemal tuligi või?! Nagu vanasti, söök hakkab elus jälle mingit kohta omandama =)

Panen võrgustiku ISE kokku

DISCLAIMER: hakkab peale normaalselt, aga keerab rongi peale ära. 

Olgu, see teema tuleb uksest ja aknast (loe: Ritsiku juurest, seal kommentaarides tekkis, ja Marca juurest ka, lugesin täna hommikul kohvi kõrvale), üritan siis kuhugi oma vaatenurgaga jõuda. Ma juba ette näen, et kuna mul on tegelikult inimese suhete osas lähikogukonnaga kaks vastandlikku seisukohta, pean kuidagi kaval olema, et nad mõlemad sõnadesse panna ja kuidagi oma elufilosoofia ära ikkagi kirjeldada.

See võrgustiku asi (jaa, ma lingin iseenast pidevalt, mitte mingeid teaduslikke artikleid) on miski, millesse üleni usun. Inimkari moodustab võrgustikke, see on hea, nii peabki. Ei ole vaja ise kõike suuta, kõike teha, kõike olla, teistele toetuda on normaalne ning ilus.
Ja samas, ja samas selle võrgustiku-värgi negatiivne külg on, et teistel on pidevalt mingit ütlemist teemal, kas sa elad nende jaoks normaalselt, õigesti, klapid nende maailmaga, neil on seisukoht, kas nii on hästi või mitte.

Seda ma ei taha võtta =)

Tahan ise oma võrgustiku kokku panna, määrata, keda sinna valin, keda mitte, ning hoolida ainult nende arvamusest, kelle ise olen oma võrgustikku kuuluvaks lugenud, keda pean piisavalt targaks, et nende arvamusest hoolida. Ülejäänutelt ootan peamiselt, et nad mind rahule jätaksid. Ela ise ja lase teistel elada. Oma parimat elu elavad nagunii kõik, tegutsevad oma parimal viisil, nii hästi, kui suudavad.
Mina ka.
Ja ma ei arva sugugi, et kui ma mingite inimestega ühes majas elan (naabrid), annab see kuidagi neile või mulle osalusõiguse üksteise võrgustikes. Ei. Isegi see, kui ma mingi inimesega koos ühes kodus elan ja teda kallimaks pean, annab mulle temaga koos eksisteerimise õigused täpselt piirides "ela ise ja lase teistel elada" ehk kuni mind konkreetselt ei sega elamast miski, mida ta teeb, tehku!
Aitan teda, kui ta abi küsib, kui tema käitumine hakkab mind segama, pakun ise mingeid kergendusi välja, ent kui ei sega, mul on ainult heameel sellest, et ta teeb, mida ise tahab!

Hea. Meel.

Nii, ja nüüd on mul sisemine segadus, sest mina olin funktsionaalne rongini välja, küll kurtsin vasakule ja paremale, ent ega ma midagi sellist ju teinud, et see teisi elamast segaks?
Noh, ja siis oli rong, mis küll segas paljusid. MisMÕTTES ma siis niimoodi, protest ja viha pärast!
Oot, mõtlen.

Ma ütlesin.
Ja ütlesin. Ja ütlesin. Ja ütlesin. "Mul on halb!"
Kui kedagi väga ei huvitanud, siis võtsin selle endasse, et ei huvitagi, Kuni lihast masin teeb, mis ette on nähtud, ongi järelikult teistele kõik hästi.
Kurat, mul hakkab praegu hale endast =)
Põhimõtteliselt täitsin kõik rollid ära, mis mul võrgustikus olid, mis siis, et olin üleni haige, ja sain tagasisideks seda, et võinuks ikka paremini täita, olla parem ema, olla parem tudeng, olla korralikum, kirjutada paremini. Keegi ei võtnud mul ümbert kinni ja ei imestanud, et krt, nii tubli! Kuule, ära ole nii tubli, me armastame sind nagunii ka siis, kui sa ei tee miljonit asja!

Just. Ma ütlesin, et mul on halb, aga kuna see ei seganud kedagi elamast, järeldasin, et olen või ei ole, kuni keegi mu funktsioonid ära täidab - ja keegi täidab, ma teadsin ja tean - ongi ebaoluline, kas mina neid täidan.
Ja läks nagu läks.
Ikka väga veider on, et elus olen. Phmt lotovõit - või keeras maailm ennast nii, et ellu jäin ning aju suht tagasi kasvatada saan.

Selgelt see teema elab mul sees =) Ärge võtke isiklikult, sõbrad, ma tean, et teil on takkajärgi halb. Ma tean. Lihtsalt mul oli asja käigus nii halb, et enam ei hoolinud teistest. Vihastan ikka veel jubedalt, kui keegi ütleb: "Aga miks sa siis teiste peale ei mõelnud?!"
Sest. Ma. Teadsin. Et. Keegi. Mu. Funktsioonid. Ikka. Ära. Täidab.

Aga tõsi on, et kui nt naaber oleks tulnud mind paitama lambist, oleks mu reaktsioon "WTF?! Appi!" Sest tegelikult ei ole naabrid osa mu võrgustikust. Mul on sõbrad ja sõbra-tuttava vahelised armastused, neist piisab täiesti. Ma ei taha mingeid naabreid oma kogukonda!

Käisin Rüütelkonna Seltsi Kevadisel Suurkogul 1937

See peavaluvärk on ikka päris jube. Mu mulje, et ketoprofeen aitab, oli paraku esimese korra puhul aitamisest tulnud eksitus. Tegelikult on tast abi umbes sama palju kui ibukast - vahel aitab, vahel mõjub natuke, nii et on valus, ent mitte kõva häälega niitsuma ajav. Vahel on ibukas ja ketokas korraga piisava mõjuga, et tund aega oleks ainult natuke valus, ent kindlat viisi valust vabanemiseks retseptivabana pole.

Ja oleks siis nii, et mu kogemustega oleks "ah, peavalu, see pole midagi XXXXXXi kõrval!" Ei, mul on just vastupidine mulje - lapse sünnitamine ega luumurrud pole nii jubedad kui tugev pea- või menstruatsioonivalu. Kunagi kooliajal oli mul isegi mõte, et sisemine valu on kordades jubedam kui väline, traumast tulenev, viimast ma suudaks taluda üüüüsna kaua - aga siis adusin, et kui keegi nt piinab mind, hakkab mul olukorra õudusest pea KA valutama ning siis on lihtsalt kaks koos, jee.

Käisin larpamas ja tegelt olin larpipäeval veel valuvaba ning imestasin ja rõõmustasin selle üle täiega. Et järgmisel päeval oli ja on õudne olla, on niigi vedamine, pinge ei löönud seekord mitte ette läbi, vaid takkajärele. Mängust ei kirjuta siia väga, aga mida märkasin (mõned asjad on uuele minale uudsed, mõned kinnitavad enne juba tehtud avastusi):

* Noored. Mehed. On. Nii. Kenad. Ja. Toredad.
Puhtesteetliselt. Puht-nii-tore-et-selliseid-inimesi-on-nad-teevad-mu-maailma-paremaks-vaatekohast. Oleks siis selliseid olnud 1 või 2 või 3! Ei, Kümmekond, kelle läheduses oli lihtsalt hea olla.
Ma ei tea, naisi ikka ses suhtes diskrimineerin vist täiega, neid oli selliseid umbes-täpselt üks.

* Seda üht ent vaatasin ja kuulasin muudkui mõnuga. Nii sire ja kaunis ja ehe! Mitte sellel larpil, aga varem olen veel üht sellise kehakujuga riietumas näinud ja toona mõtlesin, et krt, võiks ikka kümme kilo alla võtta, see siugjas ilu on nii ilus! Nüüd tean, et "ega lahja lehm ole veel kitseke"-lause kannab sügavat tõde, sellist kehakuju ma ei saavutaks nagunii kunagi ega kuidagi, ja tegelt on mul endanagi päris hea olla.
Aga krdi ilus ikka =) Ja lahe inimene!

* Õuduslarpides, õudusfilmides ja -raamatutes on oluline see, mis sind päriselt hirmutab. Ma juba varem ei olnud eriti kartlik inimene, mulle õudusfilmid ega -raamatud üldse peale ei läinud, sest filmides ehmusin aint ootamatu kaadrivahetuste peale ja kui kedagi rõvedalt tapeti, oli rõve (mitte hirmus, vaid vastik). Raamatud olid otseselt igavad. Mul oli ning on kama, mis jubedaid asju juhtub ja kuidas üldse neile vastu ei saa. Huvitavad on need lood, kus probleemid kuidagi lahendatakse, mitte need, kus nad on igavesed ning tulevad jälle ja jälle. Frustratsioon ei ole see emotsioon, mida kunstist otsin.
Enam ma ei karda ka eriti midagi, miska õudslarpide õudusosa läheb must täiega mööda. Ainus õudne hetk, mis mind kuidagi mõjutas, oli ühe tegelase nähtamatute olendite poolt lõhkikiskumine, mida pealt nägin. Mul oli sest vennast teravalt kahju. Aga et mul oleks hirm, et need kollid nüüd ka minu kallale tulevad? Eeeee ... jama küll, kui tulevad? Võibolla suren ära, nojah?

* Veider oli tunda ka larpimaailmas, kuidas "see on minu asi" ja "see mind ei huvita" olid selgelt erinevad asjad. Et mõis maalihke käigus, mille mängijad esile kutsusid, hävines, oli mulle üle mõistuse. Surin. No surin siis.
Mina tegelesin peamiselt kahe asjaga - et ma olin 30 aastat tulevikku nihkunud ning et ainus inimene, keda uues ajas teadsin, oli mälukaotusega - ning et ma mälukaotusega isikule lõpuks meenusin, oli minu suur võit ja surin õnnelikuna.

Oh, peavalu on kella üheksaks õhtul taandunud peaaegu olematuks. Isegi mõte suitsule ei aja enam iiveldama kohe.
Lähen ja ostan sigarette ja siis mõtlen, kas üks ka ära teha või on see liiga suur samm veel.

Ja siis see, et
* larp on nii väga kunst ning nii väga kollektiivne kunst. See, mida mängutegijad teevad, on korraga hirmus tähtis mängu õnnestumiseks ja samas täiesti kõrvaline, kui mängijad peale lastakse ning nemad oma tee leiavad. Mitte keegi ei ole tähtsusetu, ainult need on ebaolulised, kes mitte midagi ei tee, mitte kuidagi välja ei näe ja kogu mängu keldris peidus on.

Erinevat sorti

Keskmise idee on mulle jätkuvalt individuaalsuse kõrval teisejärguline, tüpiseerimine enamasti kunstlik ja lahterdamine lahterdaja eralõbu.
Aga tasapisi ise normaalsemaks läinud, saan siiski aru, et mingi alus sel laadideks jagamisel on, mõned omadused on kuidagi gruppidele üle kantavad ning kuigi gruppide äärmused on peaaegu alati üksteisest kaugemal (kui grupp pole just väga väike) kui grupi keskmine ülejäänud elanikkonna keskmisest, mingi idee sel on.

Elik tervitused Kaurile.

Hakkas pihta sellest, et ma ikka ja ikka ja ikka olin Rongimehega seoses segaduses. Sest ta ei ole ju halb ega loll inimene, kuidas ta siis nii mööda vaatas, nii selgeid asju ei näinud, nii veidraid otsuseid tegi ja pärast mulle ainult suud oskas vastuseks maigutada, kui küsisin, miks?!
Vahepeal mõtlesin, et misasja, kas tema ongi siis ainuke Paha, keda ma üldse elus kohanud olen?! Kõik ülejaanud on ise rõvedalt haiget saanud ja sellest pikapeale ära moondunud, sest keegi ei armastanud ega lohutanud neid, aga ma ei saanud Rongimehele seda ka pimesi juurde arvestada, sest mina ju armastasin teda nii kaua nii hästi!

Rolli/inimese teooria aitas mind natuke edasi. Et kui täita kogu aeg ise rolle ja panna teistele ka rollid peale, ongi võimatu näha kõiki ühtlasi rolliväliste inimestena. Ja kui sa paned inimesele peale rolli, mis talle tegelt üldse ei klapi, tekibki täiesti veider olukord, kus inimene käitub ühtviisi, ent kuna sa tõlgendad seda läbi rolli, mis talle määranud oled, tõlgendad täiesti mööda.

Oi, ma tean seda viimasel ajal nii hästi =) Mulle ikka üritatakse peale panna rolle, mis nii üldse ei haagi - ja midagi muud kui "arvake mida tahate!" või "a minge persse!" vastu öelda ega mõelda polegi.

Nojah. Aga ma kuidagi ikkagi ei suutnud mõista, kuidas saab olla pime neis suhetes, mida sa oma määratud rollidele ette ei näe, kuidas on võimalik mitte mitte vaadata, vaid mitte näha.
Ja siis korraga saabus arusaam!
Ma olen alati mängides lawful tegelast arvestanud mõttes, mis on seaduslik, mis mitte, mida ta teeks, mida ei teeks. Aga päriselus, kui sa niimoodi iga liigutuse üle mõtled, on jube keeruline elada ning sedasi on ka veider valida tegelikult. Mitte "mis on õige, mis on vale", vaid "mis on seaduslik, mis mitte". Väga veider.
Ning siis tuligi arusaam. Et lawful-inimesed mitte ei mõtle, et see on seadusega lubatud ja reeglite järgi, see mitte, vaid nad ei näegi neid mittereeglipäraseid asju üldse! Et miski võib olla ka mitte-reeglipärane, inimesed elavad rollidest väljaspool, on midagi sellist, mida nad lihtsalt ei näe, see ei mahu neile pähe!

Oo, kui palju selgemaks muutus kõik korraga!

Noh, ja kui ma juba nii kaugele olin mõelnud, mõtlesin muidugi ka edasi. Selgelt mu alignment on chaotic good, praegu täiesti rõõmuga ja vabalt rakendatav - aga varem ma püüdsin olla true neutral. Et no mõtlesin kõige üle ja leidsin mõistuslikult parima tee - aga kui ära see mu kurnas, kui kogu aeg oli ees see üks, parim tee, ning hetketahtmistele polnud üldse kohta, näen alles nüüd, kui lasen endal vabalt chaotic olla.

Aga muidugi ma ei saa sellisena aru saada lawful-mõtteviisist, chaotic või neutral, ükspuha!

Ent valikuVÕIMALUS on vist üle kõige

Polegi ammu ühtegi "mulle meeldivad"-posti teinud.
Kuna mul on nüüd väga piiratud nii meeldivate kui ebameeldivate asjade hulk, võiks ju. Šnitsel nuudlitega jms. (Mitte et mulle meeldiks šnitsel või nuudlid, eks ole, tsitaadiväärtus ainult.)

* Kohv. Emake maa, esimesena tuleb pähe ikka see, mis iga päev kasutuses ja nautimisel on! Kusjuures musta kohvi ma ei taha, valgendiga ikka, aga see valgendatud variant on nii hea. Kui ma söön maitsega jäätist, on kohvimaitseline üks mu eelistusi. Mulle meeldib tiramisu, sest seal on see varjund. Kohv kõrvale muudab hõrkudeks mitmed muidu "mingi magus asi"-magustoidud, ei muuda halvemaks ühtegi soolast toitu, koorega kohvist ma võin umbes elada ja alles õhtul tuleb meelde, et eih, midagi võiks siiski süüa ka ju!

* Roosa ja roheline on tore värvikombinatsioon ikka veel. Aga pruun türkiissinisega samavõrd. Need värvid nagu käivad kokku. Kui ma kunagi peaks seinu värvima, on need kaks kombot esikohal. Võin ruumi ka tumebeežiks värvida, see oleks lihtsalt pruuni heledam, koorega segatud variant, aga türkiis PEAB lisandiks saama!
Põhimõtteliselt meeldivad mulle üldse värvid, muidugi. Valged seinad ja hallikasbeežid diivanid on mulle "MIKS sedasi ruumi raisata, kui võiks hoopis midagi lahedat teha?!" Väike must kleit on "Nojah, aga kas see poleks rohelise või sinisena lahedam?" Pulmades pruudi valge paneb mõtte keerlema suunas "See peaks ju rõõmus sündmus olema?!"
Kusjuures kõige veidram on seejuures, et mulle rõivaste juures kipuvad sobima sellised värvitoonid, mis muidu väga "meh" on. Kahvaturoosa. Hõbehall (ikka sinna helehele-poole). Külmbeež. Pffff.

* Üksinda kodus olemine. Kõik on tuttav, ettearvatav, miski ootamatu ei sekku, teen täpselt, mis ise tahan, täpselt selles tempos, mis tahan - taevalik!

* Higilõhn. Enam ei diskrimineeri, et meeste oma peab olema - ei, naiste oma on sama hea, isegi mu enda higi on tore. Kuigi ma kasutan nädalaks lõhnavabaks tegevat deod, on selle mõju otsalõppemist tähistav lõhn nii hea, et täiesti tobe on trenni teha ja naeratada. Aga no ma siiski hoian mingisugust tsiviliseeritust, kasutan peale pesemist jälle ja sinna see rõõm läheb.
Tegelikult ma arvan, et lõhna nauditavus tulebki sellest, et harva saab. Aga tont teab - kui mul oleks kõrval keegi, kes pidevalt nii lõhnaks, võibolla polekski vastik? Lihtsalt peab olema puhas värske higi. Ligi nädalane pesematus ei lõhna enam üldse hästi.

* Oma juttude üle lugemine.
Kuule, ma kirjutan ikka pagana hästi omaenda eelistusi arvestades! Ükspäev lugesin "Joosta oma varju eest" üle, krdi hea oli. Ainult seda "Pikkade varjude" teksti on raske taasvaadata, viimistlematus torkab valusalt silma.
Aga nüüd mul on jälle lihtne end toimetada, sest oma tekste üle lugeda on mõnus.

* Need lahedad ootamatused! Enamasti, eks ole, mulle ootamatused ei meeldi: nad on enamasti kas ebameeldivad juba algolemuselt (no et toolil tuleb jalg ära) või siis ebameeldivad seetõttu, et nad on ootamatud (näiteks tuleb keegi ootamatult külla), aga see hetk, kus tekib "wtf, kui lahe!" on täiega tore.
Uskumatus, et midagi nii lahedat üldse sai mu ellu tulla. Oo. Oo.

* Sukkpüksid. Ma sukki praegu nii väga ei hinda, liiga palju jama ja veel selline pooltalvine aeg, aga ilusad naturaalse materjali lisandiga sukkpüksid on täiesti lemmikud. Muster - ilus. Sukaefekt - ilus. Värviline - ilus. Mustad või ihuvärvilised ühte värvi ja mustrita on vähe igavad, ent kuna mul selliseid ongi 0 paari, meeldib mulle kõik sukkpüksikotis elav ja mu arvukad kinnised pakid samuti.

* Värviline puuvillane uus aluspesu. (Mis, püksikutest räägime siin! Rinnahoidja on ka aluspesu v?)

* Valikuvõimalus. Tahan-ei taha. Lähen-ei lähe. Teen-ei tee. Söön-ei söö. Ei ole sundseisu, üks meetod on hea, teised halvad, ainult üks tee ees käidav. Ise valin, mis hetkel meeldib.
Näiteks pühkisin praegu pool esikut üle. Rohkem ei tahtnud. Vähem ka ei tahtnud. Täpselt nii palju tegin, kui tunnet oli. Nii hea!

* Tited.
Ei, ma saan aru, sellest olen maailmapalju juba kõnelenud-kirjutanud, aga nad on nii armsad ju! Nii - aaaaaah!

* Kookos.
Peaaegu nagu kohv, kuigi siiski mitte. Ütleme, kui võtaks mu elust ära kohvi, oleks "misMÕTTES?!" ja kui võtaks ära kookose, oleks "nojah siis, tuleb teisi häid asju süüa". Aga seda, et mulle meeldib üks asi nii soolaste kui magusate toitude sees ning kui on valida, võtan alati selle lisandiga, teiste söögivärkide juures pole.

* Päikesetõusud ja -loojangud. Värviline taevas üle kõikvõimaliku sinise, musta ja halli! Triip tumekollast hallikaslilla pilve all või roosa-oranži-lilla-kahvatusinise-helerohelise möll, ikka on lahe, ikka on "oh!"

* Kallistamine. Ja paid. Ja musid. No mis mõttes on meie ühiskonnas inimesi, kellele ei meeldi füüsiline lähedus?! Mul on just vastupidi, inimesed katsuvad üksteist minu maailmas liiga vähe ja rohkem on uhkem!

* Avalus. Ma ei saa ja ei saa ja ei saa sest varjamisest aru. Sa ei taha, et teised su halbadest mõtetest nende kohta teaks? Aga ... kui sa hoolid nende haigetsaamisest nii palju, et mitte tahta neid teadvat, äkki lihtsalt mõtlekski neist hästi siis, tähtsad nagu nad sulle on? Ja kui halvad mõtted tulevad vastupandamatult pähe, on ju kama, et need mõeldavad haiget saavad võibolla?
Ma pooldan hella ausust: sa ei pea kõike väljendama jõhkraimal moel, mis võimalik - aga olulised on nii hellus kui ausus ju! Valetamine ja mitteütlemine on lihtsalt nõmedad su enda suhtes ka!

* Õhtu lõpp-öö. Kella 4 ajal on mu meelest juba hommik, aga see kellaajaliselt 10.31 - 03.23, ahhhhh!
(Tegelt ma panin kellaajad umbes, aga neid oli tore mitte nulli või viiega lõpetada.)

Rohkem ei tule praegu midagi pähe. Mähh.
No ma loodan, et ei tule pähe on võtme-lauseosa ja tegelikult on meeldivat veel. Lihtsalt ei tule pähe!

See lugu meeldib mulle ka, aga ilmselt läheb vaimustus üle. Muusika algab kuskil 20 sekundi peal muidu =)

Oh, ma olen nii tark ja ilus!

Olen ikka hädas selle iluvärgiga.
Viimaks ometi usun, et ok, olen umbes isiklikus tipus. Nii hea vaadata, kui ma umbes võikski ideaalis olla. Ei muudaks mind kaunimaks vähem kaalu ega pikemad juuksed, isegi vinne naljalt ei tule enam, suhteliselt sile nahk. No mitte midagi ei kerki pähe.
Ja mis siis? Ma ei oska selle kuramuse iluga ikka midagi paremat peale hakata kui varem.

Pilte saab teha aint.
Mitte et varem ei oleks saanud. Lihtsalt toona ma panin punnile peitepulka peale, enam ei ole seda vaja. Tegelikult varem tõmbasin ka kõhu sisse ja enam ei tõmba, aga kuna mu kõht näeb suhteliselt samasugune välja reaalselt, on see rohkem enesekindluse, mitte ilu teema.

Mis te tahate öelda, et ilu ongi ainult see, mis ta on?! Ei panda padaje, kui ei oska padaje panna, ning muud kasu tast ei ole, kui et osad tähelepanu osutavad mehed on ka päris sümpaatsed?!
Ei, teoreetiliselt teadsin seda muidugi juba ammu-ammu, siingi olen jälle ja jälle kirjutanud, ent reaalselt-tegelikult-päriselt, katse-eksituse meetodil asja uurides samale tulemusele jõuda on ikkagi kummastav.

See lihtsalt - on. Ei vii kuhugi mujale, ei anna midagi muud. Täiesti omaette skaalal on jätab soovida-mitte nii ilus-ilus-veel ilusam-veel ilusam-veel ilusam-kõige ilusam. Ja kuigi inimeste maitsed on erinevad, maailm ei pruugi mind nii näha nagu ma ise, loeb mulle see, mida ise mõtlen.
Ma meeldin endale - ja kurat, oleks see siis vähemalt kuidagi väga otseselt välise iluga seotud! Ei, enesekindlus.
Pffff. Kurat, see ei saa ainult minu vastutus ka olla, kui lapsest saati olen elanud maailmas, kus ilu on midagi tähtsat ja ihaldusväärset! Aga noh - parem nüüd kui ei iial.
Ilus olla on tore, aga midagi muud see ilu tõesti, isegi salaja ja kõigi mitteideaalsete eest varjatuna, ei anna kui teadmise, et jee, olen ilus.

Maailm ja mina.
Ah, see asi on küll rääkimata, et kuidas ja miks ma ei kannata enam ÜLDSE palumata nõuandeid.
Kuidagi arvasin, et see mittetalumine on loomulik ja kui olen endaga rohkem rahul, neid nõuandeid enam ei tulegi, aga eksisin täiega. Ühe inimesega läksingi konkreetselt tülli seepärast, ent oli teisigi, kes andsid mulle nõu ja siis üldse aru ei saanud, miks ma vihastasin.
Nagu siiralt ei saanud aru, omast arust olid nad nii loomulikku ja normaalset asja teinud!

Niisiis.
Kui sa annad nõu, siis see on ju mingi probleemi lahendamiseks, millegi endisest paremaks tegemiseks, millegi muutmiseks. Aga kui sa annad palumata nõu, on see natuke riskantne. Ütleme, minu näitel, aga tegelikult on see üldine.

Varem ma leidsin, et mul peab tõesti mingi viga küljes olema, mida parandada, miks ma muidu õnnelik pole - ja võtsin nõuandeid täpselt nii, et see mulle sobib, see ei sobi, see on vana asi, aga see hoopis uudne mõte! Võiks proovida!
Nõuannete saamine oli normaalsus.

Aga nüüd peab mulle esmalt selgitama, mis mul siis nõuandja meelest viga on, et ta seda parandada tahab. Mulle endale meeldib just nii nagu on ju! Miks muuta seda, mis niigi toimib?
Ja kui nõuandja on mu sõber, inimene, kellele ma nagu teoreetiliselt peaks meeldima, on palumata nõuanded veel eriti veidrad. Minu meelest mul ei ole viga seal, sinu meelest on? Kuigi ma nagu teoreetiliselt peaks olema see inimene, kelle sa lähedaseks suhtluseks välja oled valinud kui oma suhtelise lemmiku maailma inimeste seas? Ja sa ei vaevu isegi selgitama, et miks halb, arvad kuidagi automaatselt, et mulle on muutumissoovitusi vaja?!
A mine ka persse siis!

Lähen vihaseks isegi mingite enam-kui-poole-aasta-vanuste asjade peale endiselt =) See automaatne eeldus, et mul on midagi viga, mida muuta, võib ju inimestes elada, aga kui need inimesed nagu peaks mu sõbrad olema ... pfffff.
Milleks mulle sellised sõbrad, nagu tõesti?!

Friends don't dance and if they don't dance
Well they're no friends of mine.

Eelsuvi II

Haa, nüüd on mul pildid ka. Sealt midagi välja valida on raske, sest kuramuse ilusaid on nii umbes 40, aga no võtan mingid.

Hommik oli nagu hommik ikka seal imelises majas. Tütre onu naine (õudselt keerulised ikka need sugulussuhted!) oli ikka veel erutatud sellest, et sai eelmisel päeval endale elu esimesed töötunked ning demonstreeris neid õhinal. Kirjeldas, kuidas ta oli külapoes käimiseks nad natuke sopaseks teinud, et ikka ehe välja näha, mitte mingi vürhvel, ja tütre onu kirjeldas, kuidas ta tunkede pealt näeb laeval täiesti pingutuseta, kes on lihtsalt teiselt laevalt tulnud mehhaanik, aga kes praktikant, keda võib kõige nõmedamat tööd panna tegema kohe.

Aga kohvifiltrid olid otsas ning tuli juua kannukohvi.

Siis me käisime ja tõime Ruudu Läänelinnast ära, kuhu ta oli umbes ristdiagonaalis läbi Eesti sõitnud, ning loomulikult ma usaldasin oma aju valesti: oli meeles, et buss tuleb 11.55, aga ta helistas mulle 11.22, et on nüüd kohal, noh. Kuramuse bussi saabumisaeg oli hoopis 11.15!
Õnneks olime nagunii Läänelinnas, plaanis poes käia enne tema tulekut.
Käisime siis lihtsalt pärast.

Siis sõime-jõime kohvi natuke ja läksime.
Oot, ma panen ühe pildi lugemise vahelduseks.

Mere äärde, sest minu meelest on meri tore. (Ja järved toredad, jõed toredad, mets tore, igav liiv ja tühi väli tore, lumi tore, äike tore, päike tore - kui üritasin välja mõelda, milline loodus mulle meeldib, meeldis mulle kõik, ainult mõte, et ma kunagi ei näe enam ühtegi puud, näis võõrastav. Aga et paar puudeta aastat on vahepeal, tundub täiesti kombes.)
Ruudule kui sisemaa-tüdrukule oli meri "aaaa, nii lahe, KINDLASTI tahan!" ja niisiis läksimegi mere äärde.

Nojah, läksime. Mingil hetkel arvas Ruudu, et ta tahaks meres ka mingit pilti, aga see oli selline rand, kus suuri kive oli aint maal, meres polnud ühtegi. Aga oli see:

Ja muidugi oli umbes 5 kraadi sooja - ei, see polnud see päev vahepeal, mil soe oli - ja muidugi ma arvasin, et noh, ma võin ju sukkpüksid ära võtta ja sinna läbi vee ronida.
Sain oma aasta varaseima mereskäigu kohe umbes kaks kuud varasemaks.

Alles siis, kui välja tulin ja sukki-saapaid jälle jalga tõmbama asusin, hakkas rõvekülm. Enne oli selline - noh, külm, aga mitte põrutavalt. Et asja ikka eriti põnevaks teha, käib mul ju pea ringi, kivid vee all olid libedad ning mingil hetkel kaotasin tasakaalu ning summisin seda otsides meres kõvasti ringi, pritsisin end täis ning olin rõõmus, et vette pikali ei kukkunud.

Siis tegime veel pilte.

Ajasime vahepeal juttu ja siis tegime veel.

Aga see mereskäik oli kindlasti kõige ekstreemsem mu jaoks ning kui mõtlen, KUI väsinud ma lõpuks olin, ilmselt ka kõige kurnavam. Jõudsin juba poole peal sinnani, et hoidsin igal võimalikul ja võimatul juhul silmi kinni ning õhtul tuli veel koju tagasi ka sõita.
Tütarlapse onu viis meid ära bussipeatusse ja ütles midagi sellist, et no loodetavasti oli positiivne kogemus. Vastasin ausalt, et mulle on iga sealolek alati positiivne olnud.
"Mulle küll mitte," vastas mees. "Näiteks täna hommikul olid kohvifiltrid otsas! Ületamatu probleem!"

Sõitsime Pealinna poole ja ma lihtsalt hoidsin terve sõidu silmi kinni, raasugi magamata. Ning Vana-Pääsküla peatuses tuli mul see moment, kus lähed Statoili pissile ja siis ostad sealt kohvi ka, sest alternatiiv oleks rongi tulekuni lihtsalt kinnisilmi istuda.

Täiega hästi kulutatud euro ning 95 senti.

Ühe pildi panen lõpetuseks veel, sest me naersime end oimetuks seda juba fotokast vaadates - tekkis nii, et ma viskasin roogu õhku ja siis see tuli maa poole tagasi, sel ajal, kui mina tegin nägu, et ei tea midagi, täiesti juhuslikult jalutan langeva roo alt läbi.

Ma ei tea, mis see normaalne kokkuvõte nüüd oleks, aga Ruudu fb leht on siin. 

Eelsuvi I

Arvutis kirjutamine on puhkamine. Ning olen nii väsinud, nii väsinud, nii väsinud.
Nii. Väsinud.

Vaata, ma teadsin ettegi, et see väsitab. Ja ikkagi, ikkagi arvasin, kui juba väsitab, siis väga tagasi ei tasugi hoida, kui läks trumm, mingu ka pulgad, ma vahet ju nagunii ei tunne - välja arvatud, et tunnen küll.
Seal ikka on vahe, kas väga väsinud või veel kaks korda väsinum kui väga väsinud. Viimasel juhul hakkab näiteks pea valutama. Õudsest ringikäimisest rääkimata. Nagu mitte lihtsalt, aga õudsest.
Ma ei tunne (eitus, ei tunne) enam mitte ainult külma ja kuuma, vaid ka janu, nälga, pissihäda (avastan, kui vajadus on hädaline - õnneks oli Statoil sealsamas) ning ei suuda magama jääda. Olin parasjagu aeglase numbrite lugemisega 639 juures, kui juba äratama tuldi.
Ja ikkagi olen omajagu rahul endaga, sest pagan võtaks - muidugi väsitasin enda läbi ja läbi ära.
Aga tulid ka mõned nii eredad eredused, et ikka olid.

Söön ennast sundides (sa vajad seda, glükoosilaks elustab!) kohvi kõrvale piimašokolaadi ja räägin mõnest eredusest.
Teise päeva jätan selleks ajaks, kui mul pildid ka on, sest põhimõtteliselt käisin pilte tegemas.

Juba sinna minemise järel, kus on mu Tütarlapse pere teine pesa, olin risti-põiki väsinud ja kukkusin voodisse.
Mind viidi autoga. Huvitav, mis seisus ma oleksin olnud, bussiga minnes? Igatahes on Tütarlapsel väga meeldiv onu, kel täiesti sõitvad rattad all, ja seal nii lahe majapidamine, et ikka iga kord imestan, kuidas selline koht üldse olemas on.
Müstika.
Üldiselt on lahedad inimesed liiga vaesed, et sellist mõnusust võimaldada. Kel raha oleks, pole aga ses suunas lahedad. Need kanad, need kassid, need pardid, see koer, need traktorid, see sahver, need inimesed!
Köetud tubade ja ülimõnusate vooditega värk pealekauba.

Kella üheksa ajal külastasin kempsu, sõin ära õhtusöögi, mis parasjagu valmis sai, ning vaarusin sängi tagasi.
Sest olin nii väsinud, et lootsin magada.
Tühjagi. Mingi suve-eelne aeg on: minu ümber tiirutas, pinises ning ajuti ka maandus mu põsele või meelekohale kaks sääske. Nagu mida?! APRILLI ALGUSES?! Sain neist rahu alles sellega, et tõmbasin tolle tekkidest, mis kootud oli, üle pea. Siis sääsed enam ei kiusanud, suhteliselt ruttu kindlaks teinud, et sinna hästilõhnavasse paika ligi ei pääse - aga und ka ei tulnud.

Liiga väsinud, et enne südaööd uinuda.

Keerlesin roiult, kootud tekk üle pea, ja lõpuks loobusin.
Natuke enne keskööd, kui kõik normaalsed inimesed magama olid läinud, tõusin mina üles, tervitasin kasse ja tegin endale võileiva, mis koosnes leivast ja võist (väga paks kiht). Sõin selle ära ning sammusin öösärgi peale tõmmatud mantlis õue suitsule.

Üldse polnud külm. Vaikne, tuuletu ja vähimatki lõdisemist esile kutsumata, laius mu ümber kevadöö. Panin sigareti põlema ning süüvisin tähtedesse, mis rippusid mustas taevas nii madalal, et tõesti meenutasid väikesi heledaid valgusekilde ja üldse mitte kaugeid põlevaid gaasikerasid. Üks täht liikus aeglaselt, see oli lennukituli, ent üldiselt valitses rahu, pimedus ning õnn.

Suvel peaks ju veel soojem olema, mõtlesin eemalolevalt, aga siis tulid mulle sääsed meelde ja kõik tundus just piisavalt suvine, et uskuda: nii võikski!

Et ma olen selgelt õppinud mitte ootama, kuni toredad asjad ja nähtused enam toredad pole, tegin tähti imetledes suitsu ära, sees endale veel ühe väga paksu võiga võileiva, pesin hambad ning siis proovisin uuesti magamist.
Sedakorda õnnestunult.

Magasin peaaegu poole kümneni. Nii kaua enamasti välja ei venita, enne üheksat ikka üleval. Täiega lahe - aga üsna ere tõend sellest, kui kohutavalt väsinud ma olin.
Ja teine päev oli veel ees!

Lihtne

Veider. Tegelt lausa naljakas.
Et ma ise saan küll aru, et ma ei ole enam tavaline inimene ja mõned mudelid, mis töötavad suht kõigi peal, minu peal lihtsalt ei tööta. Seda puhast süüdimatut ausust, seda, et ma ei mõtle ei paremini ega hullemini, kui ütlen, naljalt maailmast ei leia. Mitte millegi kartmine ("äkki ta saab valesti aru?"-"a mis see minu asi peaks olema?" - "kaasneb risk haiget saada!" - "no selge. Mitte et see mind kuidagi takistaks") ja selle tegemine, mida tahan, toob kaasa mõnevõrra ebainimliku inimese.

Aga on neid, kes lihtsalt ei mõista seda, kes üritavad mulle kohandada mingeid "ta tegi nii, ilmselt mõtleb nii"-liivavorme ning kuigi see on mulle sügavalt kama, saan aru, mida nad teevad, ning see on veider.
Olgu, see on mulle enamikul juhtudel sügavalt kama. Ühe erandiga, aga noh - ega ma ei saa parata nii ehk nii. Ütleme, mul on kahju, aga no on nagu on. Elame edasi.

Mulle on kõik ääretult lihtne.
Varem nägin hästi palju halle varjundeid, kuidas igal tegevusel on hea osa ja halb osa, kuidas abort või spikerdamine on vaatajast ja tegija erinevatest motiividest tulenevalt alati vastuolulised teemad.
Nüüd on kõik mustvalge, valeõige, on/ei ole. Aborti kas on inimese meelest hea teha või pole. Sa kas spikerdad või mitte. Maailm on selline ja selline ning sa võid ju sinna juurde mõelda, et natuke hea, natuke halb, selle nurga alt võttes paistab teisiti ja teise nurga alt võttes kolmandal moel, nurki on mustmiljon,  - aga maailma sinu mõtted ei muuda ju!
Ainult ennast ajad segadusse.
Ma teen mida mina tahan, oma tahtmisi jõuan veel hädavaevu kindlaks teha, ning kuidas see maailma mõjutab, on juba maailma mure.
Kõik.
Lihtne.
Olgu, selle sain ära räägitud, mis hinge peal (muidugi elasin nii juba ammu, tunnetasin seda ammu ning rõõmustasin nagu lumekuningas, kui viimaks sain end ära tõmmatud suhetest, mis mulle midagi ei andnud, öeldud välja, mida viisakad inimesed ei ütle, ning kui vahel kaasnes väljaütlemisega ka suhte katkemine - noh, õige mul selliseid suhteid vaja! Aga eile olin jälle julge ja aus ning üllatasin sellega mõnesid maapõhja), midagi võiks nagu veel.

Kohv hea? On hea.

Tegelikult segab küll, et kolm sõpra umbes kuuest on ära läinud. Üks on õnneks juurde ka tulnud.
Maailm on mulle vähem värviline ning lähedust hindan ju ikka - lihtsalt seda polnud nendega enam niikuinii, seepärast oligi kahel juhul "õige mul vaja, mine ka persse" ja kolmandal "nojah siis, nii on".

Ma ei ole lihtne inimene enam enda lähedal pidada, just selle kompromissitu aususe tõttu. Inimesi armastan endiselt ja olen täiega lahke, sest see on see, mida ma tahan, aga "kui sul ei ole midagi kena öelda, ära ütle midagi" on täpselt see, mida tegemast keeldun.
Vahel on kusjuures mullegi lihtsam vait olla ja ignoreerida, kuid kui tuleb sisse kraapimistunne - ja see tuleb ruttu - reageerin.

Lihtne.

Nüüd võiks poodi joosta ning piima tuua. Meil läheb kahe peale liiter päevas ning üleeile olin kaval ning tõin kaks liitrit. Mis on otsas ja kohv AINULT vahukoorega on ikka tunduvalt halvem.
Kuigi ta on ikkagi hea.