laupäev, 8. oktoober 2016

Sisutühi rõõmustamine

Jätkuvalt on kõik hea.
Sügis on nii hirmsasti mu lemmikaastaaeg.
Ma sedavõrd külmakartlik ka pole, et see takistaks sügist nautimast. Täna tulin emakodust tulema nii, et seljas olid unesokid, mu väga napp pidžaama ja sinna peale visatud dressikas, pikk seelik ja kevadsügisene mantel. Nimelt selgus, et kui tahan postkontorisse minna sedasi, et too veel ka avatud on, pean tormama 10 minuti pärast väljuvale rongile.
Üldse ei olnud hirmus jäätav sedasi paljasääri.

Ostsin poest muudele asjadele lisaks kolm kohupiimataskut ja SÕIN KÕIK ÄRA.
Mõne tunni eest tuli pähe, kuidas äkki on mul mao ülehappesus sellest, et ma muud kaloreidandvat kui vahukoore ja piimaga kohvi tarbin - noh - vähe.
Äkki see on Organismi märguanne, et no söööööööööööööö ometi! Ma ei suuda ka lõputult!

Siis mõtsin veel, et kuna ma tõesti-tõesti ei taha tegelikult kuskilt baaridest oma lapsele isa otsida ka viimase võimalusena mitte, siis on ju kohtinguportaalid! Seal saab kõik ausalt ära öelda ja ei ole mingit häma.

Esmalt proovin siiski nende vallaliste isastega, kes mulle päriselt ka meeldivad. On nagu - loogiline. Pakkumine minuga laps saada on hull kompliment ju tegelt =)
Tean küll seda, aga kuna väga paljud on ewwwww! selle ideegi peale, on juba endal ka "äkki ma teen valesti kuidagi?"
Mu ema ja paar tuttavat aint rääkisid rahast, aga rohkem probleemi ei näinud. Kaks sõpra (jee, mul on kaks sõpra siiski veel!) on olnud leebelt neutraalsed. Lapsed on kumbki oma sugu uue lapse poolt hingega, aga teise soo vastu pikahambalised. Kuid kõik (KÕIK) teised, kellega olen sel teemal kõnelenud-kirjutanud, siinsed reaktsioonid k.a, on pakkunud vastukajasid mahedast halvakspanust rämedani.

Aga mis siis. Maailm on hea. Inimesed on nii ilusad ja head. Kõik saab korda.
Ja ma ei põe =)
Lõpuks - ma ei olegi normaalne. Väga vähesed on keskmised. Otsida õnnelikkust mingitest karja keskmistest rahulolunäidikutest oli tähelepanuväärselt naiivne! Võiks kokku võtta kui "seda ma juba proovisin, ei toiminud".

Ja mu praegused lapsed on ju niiiiiiiiiiiii lahedad!

Kõik muu on ka hästi. Detailidesse laskumata - nõnda hästi, et ei oska midagi enamat tahtagi =)

21 kommentaari:

  1. Rõõmustamine on alati natuke sisutühi, sest siis on kõik nii õigesti, et imelik hakkab lausa. Kõik, kuni selleni, et päike ripub õigetpidi taevas. Kiik on püsti.
    Hoia seda seal niikaua kui jaksad.
    Mis puutub halvakspanusse, siis võib see mõnikord olla hoopis näruselt sõnastatud mure. Mis siis, et keegi ei saa päriselt teiste pärast muretseda. Või noh, muretseda saab, aga tulemust sel pole, see on teravate asjade lennutamine nii, et hea ei hakka kummalgi ja haiget saavad mõlemad.

    VastaKustuta
  2. Oh, kindlasti on muretsemine vähemalt 70% =) Lihtsalt: aa, siis kui ma teie meelest kõik õigesti tegin ja lõpuks ennast tapsin, te ei muretsenud? Ja nüüd, kui teen, mis tahan, muretsete? Natu - ebaloogiline pole v?

    VastaKustuta
  3. Heeeei, liialdad või unustad või mõtled olematuks! Mina nt ei näe selles programmis yldse midagi halba. Või noh, näen selles nii vähe halba, et kui mu elu mingeid tohutuid ymberkorraldusi tegema ei juhtu, võtan ju vast ise ka midagi sarnast ette.

    (Ma olen endale viimasel ajal niigi nähtamatu tundunud, muidu kirjutaks puhtalt unustamise arvele ega laseks end torkida.)

    VastaKustuta
  4. Õige, ma unustasin =) Täh!

    Vabandust!

    VastaKustuta
  5. Tapad ennast ära - mõjutad eelkõige ainult enda elu. Okei, kaks olemasolevat last peab ka keegi teine üles kasvatama, st sinu võimetuse pärast peab keegi teine kulutama seda aega, raha ja emotsioone, mida sina kulutama ei vaevu / ei suuda.

    Kõik need sinu ümber olevad inimesed, kes juba praegu on sunnitud osaliselt sinu koormat kandma (vabandust, selle asja nimi oli "kes tahavad hirmsasti aidata"), on vägagi teadlikud, et iga uue lapsega kaasneb täpselt sama moodi teatav tõenäosus, et ühel hetkel nemad sellesse projekti, millest nemad kümmet minutit kepirõõmugi pole saanud, taas oma aega, raha ja emotsioone tambivad, sest sind enam ei huvita, sest pole enam alla kolmene ja armas (ja mis kõige tähtsam, sinust täielikult sõltuv, et sa end olulisena saaksid tunda).

    VastaKustuta
  6. Ehk siis, mis ma öelda tahtsin, on see, et loogiline ju, et inimesed muretsevad eelkõige selle pärast, kuidas sinu otsused neid endid ja sind ümbritsevaid (olemasolevaid ja potentsiaalseid lapsi ning nende sugulasi) mõjutavad. Sinu elu või surm iseenesest on üsna tähtsusetu piisake meres.

    VastaKustuta
  7. Mu meelest tuleb sellest Rentsi jutust välja üks võimalik probleemide allikas. Nimelt see, et üks inimene peab laste puhul tegelema kõigega ja vastutama kõige eest. Pole enam nii, et terve küla kasvatab, vaid kasvatavad üks-kaks inimest ja kui nad kogu aeg ja kõigega hakkama ei saa, siis on nad läbi kukkunud ja peaksid häbenema. Ma oletan, et mõnes kollektiivsemas ühiskonnas võiks vvn ehk rahulikult olla saripaljuneja või titekanseldaja ja viieaastaste või teismelistega tegeleks lihtsalt teine inimene, ilma et see oleks probleem.

    Liialdan natuke, aga tegelikult on mulle juba ammu tundunud, et see on üks põhimõtteline probleem meie ühiskonnas. Individualiseerumise kaasnähe ilmselt.

    VastaKustuta
  8. (teismelised on väga ok, mulle ei meeldi vanus 3-8 umbes. 4-9. No midagi sellist. Täiega ajab hulluks!)

    Aga jah, see, et üks inimene peab lapsi kasvatama üksi või äärmisel juhul kaksi, mees ja naine, on naeruväärne mõte =) Kahjuks väga levinud =)

    VastaKustuta
  9. (Aa. Muidu. Aga ... aga ... aga miks Rentsi kotib üldse mu paljunemine =) Kammaan, mu emal on sellega ok (kui rahaasjad aetud), mu lastel on ok ja isa pole üldse midagi öeld /kuigi blogist kindlasti teab/. Nemad on kuidagi tõenäolisemad mu lastekasvatamisel kaasa lööma kui Rents =)

    VastaKustuta
  10. Mulle meeldib , et sa loed :)

    VastaKustuta
  11. Eiei, ega mind väga ei kotigi. Ma lihtsalt selgitan seda, et "enne ei muretsenud ja nüüd muretsete" on täiesti vale mõttekäik, sest mitte kummalgi juhul ei muretseta sinu pärast, sinu tühine isik polnud enne muretsejate muretsemise keskmes ega ole ka nüüd, nad mõtlevad pigem selle peale, kas ja kui palju tõenäolist lisajama kaasneks. Ehk siis muretsevad enda elu pärast või "ilmsüüta lapsukeste" pärast, teine täiskasvanu teeb nagunii oma otsused ise, tahab elab, tahab sureb, mis tema pärast ikka muretseda.

    Selle "küla kasvatab lapsed" lähenemise peale mõtlesin ma hiljuti "Viikingeid" vaadates. Seal on ka päris palju seda suhtumist (kuigi enamasti hoolitsetakse nende "päris omade" eest ikka tiba paremini). Lihtsalt seal on kõik sellega üles kasvanud ja harjunud (nii vanemad kui lapsed - kui lapsi kasvatatakse nii, et nad on harjunud palju individuaalset tähelepanu saama, on selle järsk kadumine neile hulga hullem, kui nad on harjunud pideva karjaga, keda lihtsalt elus hoitakse, ei morjenda see eriti) ning kõik selleks valmis. St igaüks pole valmis mitte ainult oma last kellegi kaela peale viskama, vaid ka ise teiste omade eest hoolitsema, pole päris nii ühesuunaline see tänav. Tänapäeval seda valmisolekut ei ole, on eeldus, et igaüks elab oma elu nii, et ta sellega liigselt teisi ei koorma ja oma elu vilju teiste kaela peale ei jäta - tähendagu siis seda, kui mõni valjuhäälne autota ökoinimene tegelikult kogu aeg teistelt küüti lunib või seda, et keegi eeldab, et küll küla, mis üldse selle vastu huvi ei tunne ja tegemisotsuses kaasa ei saanud rääkida, ta lapsi kasvatab.

    VastaKustuta
  12. No mina imestan, et muretsevad need, kes ei mu praeguste ega tulevaste lastega kokku puutu või näiteks näeks neid kaks korda aastas minuga koos. Neid endid lapsed absoluutselt ei puuduta(ks), a minu elu kohta ikka on vaja seisukoht võtta ja miks, MIKS?!

    VastaKustuta
  13. Mind jäi natuke "miks nad enne ei muretsenud"-asi vaevama.

    Inimesed on rumalad, sest palju tarkusest tuleb alles kogemustega. Niikaua kui teise inimese elu ei trügi nende mugavustsooni on nende (meie) arust kõik korras, milleks hakata siis parandama midagi, mis töötab? A kui siis tekib äkki mingi ebanormaalne võnge, alates ühekordsest kaane pealt löömisest ning raevuhoost kuni kaevuhüppamiseni, vahepeale mahub kasvõi nutt ja ahastus avalikus kohas - kõik, mis väljub niinimetatud normaalsuse karbikesest - ehmub mõni seni ükskõikne olnu ära. Mõni mõtleb, et ta peab põgenema enne kui tema ka sellesse keerisesse tõmmatakse. Mõni teine hakkab tundma, et ta justkui vastutaks juhtunu eest. Ta paneb tagantjärele võibolla isegi kilde kokku ja avastab, et on küll midagi vaadanud, kuid pole seda näinud.
    Selliselt mõtlejad üritavad nüüd kõiki märke näha, neid lugeda ja kardavad väga, et magavad midagi maha. "Sest muidu jääme me selles süüdi". Süüdi, et nad jälle ei näinud.
    Nad on kogemusest õppinud, kindlasti mitte parimal võimalikul moel ja nüüd on nad lihtsalt tüütud ja kipuvad targutama.
    Aga neil pole ükskõik.

    Sinu elu, sina elad seda, mitte teised. Nii ongi.
    Tahad, siis mõtled, mida teised tunnevad, ei taha, siis ei mõtle.
    Teised elasid oma elu samuti. Kui nad enne su peale ei mõelnud ja nüüd mõtlevad, siis ei tee nad eriti palju teisiti kui sa ise või ükskõik kes teine.
    Kõik see eelnev kõlab nagu õigustus.
    Võibolla ongi.

    Äh, lõpuks on ju kõige olulisem olla õnnelik.
    Tee valib igaüks ise.
    Sa oled oluline inimene kelle õnn loeb nii mõnegi jaoks palju.

    Lubav, et sel teemal ma rohkem sõna ei võta. Isegi minu jaoks on see liiga isiklik.

    VastaKustuta
  14. Rentsil unub see,et oma vanematele oled sa kullatükk, peaasi et olemasoled. Ja see, et VVN just selline on nagu ta on ei muuda teda vähem naiseks või emaks.

    VastaKustuta
  15. Ma ise oletan siiski, et mitte "enne ei muretsenud, nüüd muretseme topelt igaks juhuks" vaid "mis on konventsionaalne, on ok, mis pole, on iuuuuu".

    Kui sa oled nunnu, Anomaalika, siis ma ei kustuta, aga mul on selgelt see, et kui ma vaielda ei taha ja ei taha ka kommentaari vaidlemata üles jätta, sest siis ma oleks nagu nõus, läheb eemaldamisele.
    Ja linke ma nagunii ei avagi, kui seal taga on video mitte tekst.

    VastaKustuta
  16. Ex ma arvan nii nagu arvan. Et teada saad mis lingi taga on pead sa selle pimedas ja nii vaikselt lahti tegema, et ise ka ei näe ja kuule. :)

    VastaKustuta
  17. Mul ei ole midagi selle vastu, et arvad nagu arvad. Mul on midagi selle vastu, et sa pead vajalikuks oma arvamisi siia jätta.

    lingid sisaldamas sõna "youtube" viivad tavaliselt videodeni, mul ei ole vaja neid avada, et seda teada.

    VastaKustuta
  18. Mina ei muretse hetkel üldse, lihtsalt kuna teema oli üleval, siis rääkisin kaasa.

    Ja ma ei tea, ehk VVN-il on teistsugused vanemad. Minu omad on NÜÜD tiba rohkem tingimusteta, aga veel paari aasta eest näiteks isa helistas, et õnne soovida magistrikraadi kaitsmise eest ja küsis TEISE lausena, et millal ma teist kaitsen, too nagu natuke asisem ja ikka päris eriala. Ja üldse on kogu aeg olnud teatud standard, millele mittevastamine on nagu probleem (mitte mulle, kõigile teistele). Nii et ma ei usu tingimusteta armastusse väljaspool vanaemadust, sest pole seda näinud.

    VastaKustuta
  19. Vanaemad, tingimusteta, haa. haa.

    Ma ka ei usu, muide. Tingimusteta armastusse. Lihtsalt mu vanemad nagu ei kaeble võimaliku veel ühe lapselapse teemal, poolvõõrad aga küll =) Mis on vähe - noh - arusaamatu.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.