Probleemilahendaja

Seekord vähemalt alustan juttu millestki üliargipäevasest.

Nimelt. Kui ma olin oma lõputöö ära kaitsnud, käisin poes - mingi, üleülejärgmisel päeval näiteks. Ja ostsin paki (mitte paku!), mis lubas mulle, et kasvatab austerservikuid.

Olin mitu-mitu korda süngelt erinevatel aegadel erinevates poodides meenutanud, kuidas mingil ajal oli võimalik kultuurseentena osta šampinjone ja austerservikuid, kuid nüüd juba aastaid ainult šampinjone. Et osad neist on pruunid ja osad hästi suured, osad plast- ja osad laastukarbis ja eriti laiskadele on ka toored viilutatud šampinjonid müügil, ei muuda, et värskeid tooreid seeni on müügil ainult šampinjonidena. Mis mulle maitsevad, aga võiks natu vaheldust ka olla!
Ja siis nägin seda kodus austerservikute kasvatamise karpi, isegi vaatasin, aga mõtsin: "Nooh, kallis ja kahtlane, järeleproovimata kraam, aga võib-olla kunagi ..." Siis tuli mulle pähe, et kaitsesin just lõputööd, tähistuspotentsiaal. Mul on sünnipäev värskelt möödas, tähistuspotentsiaal nr 2. Ja raha ka väga puudu pole - MILLAL SIIS, kui mitte kohe?!

Nii et ostsin paki ära, tõin koju ja eile panin töösse. Teda tuli esmalt pesukausis leotada 8-12 tundi ja siis aknalauale panna, lõigata kilesse noaga X ning siis on kavas ette nähtud iga päev teda 2-4 korda "veega piserdada".
Kui ma seda poes lugesin, mõtsin, et ilmselt pealt. Kastad käe vette ja raputad ning piisad lendavad. Pole probleemi.
Aga kodus nüüd asja ära leotanuna ning teda reaalselt nähes sain aru, et ehei. Teda tuleb pritsida küljelt. Ja üldse on see käe vettepistmise ja siis vehkimise mõte mage, sest seal on ainult üks umbes viieteistkümne ruutsentimeetri suurune auk, kuhu peaks pihta saama palju veega (jestas, Suure Hulga Veega, no kui korrektselt võib kirjutada?!) ning selleks tuleks ümbrus ikka päris märjaks pritsida, et sinna piisavalt palju vett läheks. 2-4 korda päevas.
Ilmselt mõtlesid paki kokkupanijad veepritsina seda pudelit, millega sündsad inimesed lilli piserdavad.

Nojah.

Mul tegelt isegi on kolm toalille (teised on kas ära antud või ära surnud). Peamiselt seepärast, et mul pole autot, millega nad Tartusse Hüljatud Toataimede Varjupaika saata. Kaks aaloet ja havisaba, kolmanda, hiigelsuure (ja kunstipärselt kolmandiku osas kuivanud) aaloe sain ära antud.
Ma ei viitsi neid kasta. Või noh, see ei tundu oluline, sest nad isegi ei meeldi mulle. Kui mul endal on janu või kui lihtsalt tuleb peale empaatiahoog teemal "janu on nii vastik!" kastan. Ja siis ohtralt, sest tunnen ennast ning tean, et lähemad nädalad must jälle asja pole selleks.
(Emake maa, nüüd ma pean minema lilli kastma, varsti jätkan.)
(Niih, tehtud.)
Põhiline põhjus, miks ma taimi ei kasta, on see, et nende potid on liiga väikesed, ümber istutada ma ei viitsi, sest siis peaks ka suuremad potid juba ostma ning need toataimed isegi ei MEELDI mulle! Ent vesi ei mahu suurema nikerdamiseta enam praegustesse pottidesse, kust taim isegi välja kipub kasvama.

See selleks, teid ilmselt ei huvita mu toataimede täpne seisukord ja üldse hakkasin sellest rääkima, et tõdeda: mul ei ole kodus kastmispritsi ja pole ka eales mõelnud, et peaks olema.
Oma seenekasvatuse jaoks eraldi prits osta tundus nii räme raiskamine, et ma isegi ei plaaninud nõnda. Kui see oleks ainus väljapääs, oleks kergem ikkagi käega pritsida

Aga, meenus mulle, mul on ju vannitoas vähemalt kolm pritsitavat puhastusvahendit! Üks klaasipesuvedelik pärandina selle korteri eelmiselt elanikult. üks sellest mälestusväärsest sündmusest, kus mu tütre isa organiseeris pool oma peret mulle koristama ja nii muuseas panid nad näiteks uue katte esikupõrandale. Ja siis veel pudel "puhastusvahendit vannitoale" jumal teab kellelt, mida ma kordagi kasutanud pole. (Selgelt mul ei kulu puhastusvahendeid kuigivõrd).
See tähendab ju kolme pritsiga pudelit!

(Sellest kõigest kirjutades meenus mulle, et minu kord oli eelmisel nädalal trepikoda koristada. Meenus, sest see on ainus olukord, kui ma lisan põrandapesuveele mingit puhastusainet. Pesin siis selle põranda ka ära, esmaspäeva hommik ongi ju ainult pikenenud pühapäevaõhtu.)

Nojah, aga tagasi nende pritsiga pudelite juurde, mis väga kahjulikke puhastusvahendeid täis.
Alul mõtsin, et kaks klaasipesuvedelikku kokku valades saab ju ühe pudeli tühjaks! Aga tühjagi, mul ei ole õnnestunud möödunud kaheksa aasta jooksul ka ühte pudelit nii tühjaks pesta, et see pooltühi oleks ja no nii surmapõlgavalt ükskõikne ma ka pole, et mürgist vedelikku lihtsalt kempsupotti kallata.
Ent koos mõttega kempsupotti mitte kallata tuli mõte: "No kui kempsuharja seisupurki valada, veel kuidagi läheks." (Ainus osa sest koristusprogrammist, mida kasutasin ja kasutan, oligi üleliigse puhastusvahendi harjahoidikusse valamine.) Koos sellega saabus avastus, et aga kui ma valaksin ta järjekordse ainult-kempsuharja-nõus kasutatava puhastusvahendi üldse-mitte-pritsiga pudelisse, oleks üks pritsiga pudel hoobilt tühi!
Mõeldud-tehtud.

Siis pesin pudelit ja kuigi see pudel on ikka veel kraanikausis ja ootab veel põhjalikumat pesuvahendist loputamist, olen oma suutlikkusest leida kodust pritsiga pudel, vaimustuses.

Nii ma mõtlengi. Mitte "miks ei saa" vaid "kuidas võiks saada".
Probleemilahendamine on mul veres.
See olengi mina. Ükskõik, kas puruks või rõõmus.
Ma teen, mis vaja, igas olukorras. Enese äratapmine oli ka probleemide lahendamine. Pideva valutamise lõpetamine.
Kerge miinus selle probleemidega tegelemise oskuse ja vajaduse juures.

Maailma veidrust tunnistamas

Teate, see on päris rõve.
Mul on ikka veel uskumatus sees, et Trump valitigi presidendiks, et päriselt ongi olemas need inimesed, kes peavad üht rassi kuidagi ülemaks kui teist, üht sugu kuidagi paremaks kui teist ja räägivad sellest kõva häälega. Või mustade tähtedega valgel põhjal.
Avalikult ning häbenemata.

Piiratus ning juhmus olid nagu mingil ajal sellised kvaliteedid, millega väga ei eputatud, mida varjati - ja nüüd on korraga kõik noid nakkusi kandvad inimesed nagu avastanud, et eieiei, nemad on torm (ükskõik kui vastik) ja teised peavad sellega kohanema leppima või ära minema.
Näiteks teise ilma, kui muidu ei saa.

Kõige keerulisem ongi selle tõdemuse juures, et nad tegid oma avastuse "olen, kes olen, ja ei karda seda tunnistada!" umbes samal ajal, kui minagi seda oma elu kohta avastasin.
Peaaegu mõtleksin, et see maailm ikka toimibki minu, eraldi ja eksklusiivselt just minu järgi ning peaksin ette vaatama, mida soovin, sest soovid võivad täituda. Või kuidas elan, sest alati võib mu ette panna kõverpeegli ja krt, mis sealt kõik paistab ning väljagi tuleb!

Peaaegu.

Aga mitte päris =) Ei võta vastutust võõraste lusikate eest, võõra käitumise, suhtumiste ega maailma huku eest.
Mina vastutan enda eest. Ning enda ees. Kõik.
Et teised võivad olla lollakad, et paljud kenad inimesed ikka seletavad, kuidas peaks räääääkima ja lahke olema ja mõjutama ka nende, kes sulle talumatud tunduvad, meeli nagu veetilgad kivile tilkudes - nende asi.
Mina ei jaksa kellegi teise eest vastutust võtta.
Endalgi jamasid piisavalt, tänan.
Kui see ongi ainus maailm, kus ellu jäin, ning toimib kuidagi minupõhiselt - hei, mina ei mäleta, et oleksin tolle maailma valinud ja otsustanud, et olgugi minu jaoks ja järgi! Mis tähendab, et ikkagi mina ei vastuta, isegi kui see ON minu maailm.
Noh, ja pealegi - nii suur asi kui maailm ei ole kuidagi minu mõjutamiseks vajalik =) Mida ma tean mingis Kongo maanurgas toimuvast?! Kusjuures isegi selleks läks mul wikipeediat tarvis, et teada saada: on kaks Kongot. Pffff. Kui nad oleks olemas minu jaoks, vähe ressursi raiskamine poleks v? Aga isegi kui on - mina ei vastuta selle eest, sest mina pole asju nii korraldanud.

See inimeste avalikult ja avameelselt juhm olemine on rõve ikkagi. Ja meedia võimendab seda, sest - noh, sest. Ei jaksa isegi põhjuseid ette lugeda, miks mingite naeruväärsete abordivastaste või rahvuslaste jutte avaldatakse. Õudne on hoopis see, et neid ka loetakse ning noogutatakse nõustuvalt kaasa. "Keegi lõpuks julgeb ka välja öelda, kuidas asjad on!"
Vabandust, see on: "Keegi on piisavalt juhm, et näha ainult asja üht, väga kitsast külge, ja keegi teine on piisavalt ahne, et seda nõmedust ka avaldada."
Julgusega pole seal midagi pistmist. Julgus on üks mu lemmikomadusi, võin paljugi inimesele andeks anda, kui ta vapralt käitub. Aga julgusel ning juhmusel on vahe. Päris suur, suurem kui kaks tähte. Suur Kanjon paistaks üsna tilluke selle erinevuse kõrval.

Mu poeg on nii lahe. Seekordne tsitaat ei ole isegi eriti koomiline, lihtsalt lahe.
Poeg: "Mängisin ise, üksinda Monopoli. Päris igav."

Aaaaa! üks täiesti seostumatu tõdemus!
Vaata. Kui kinkida raha, kingitakse vabadus. "Vali ise, mis sulle meeldib ja mida vajalikuks pead," ütleb see kink.
Võib väga tühine kogus olla - oma poja neljandal sünnipäeval kinkisin talle 2 euri. Ja ta oli täiega õnnelik. Ok, tollal see 2 euri oli natuke suurema ostujõuga kui praegu, aga iva oli muus - ta sai ise otsustada, mida selle rahaga teha, millist maiustust osta. Või hoopis krõpse. Või jäätist.
Ainus juht, millal raha pole hea kingitus, on see, kui inimesel on seda oma tarbeks maailmalahedalt, igatahes rohkem kui sinul.
Siis tuleb sisse, et võiks valida talle isiklikult midagi, mis talle tõesti meeldida võiks ja mida tal juba pole. Või midagi maitsvat, see on üsna kindla peale minek =)
Raske on nii. Inimest peaks päriselt tundma ju!
Aga kui tal on raha puudu, mis võiks olla parem kink kui vabadus?! Isegi armastus on selline so-so - mina rõõmustan hirmasti, meeletult, arulagedalt, kui keegi suudab mind hästi üllatada, kui kingitus on just mulle ja tabab täppi. Aga kui natuke mööda panna, juba selgub mu tunde järgi, et tõeline armastus ju ongi: "Ma tahan, et sa oleksid vaba! VABA!"
Mu arust ülim voorus ja vähemalt minu puhul ka teistele pakkudes tõene. Sest ma PÄRISELT soovin head neile, keda armastan, ja midagi paremat kui vabadus ei tea =)

Mida, muidugi soovin teistele seda, mis mulle endale parim tundub! Kui neile ei meeldi, pole nad nähtavasti nii kaugele arenenud, aga küll jõuavad =P

Kui nad mingid lollakad pole just. Arenemisvõimetud. Aga noh, neile ma ei soovi (enam) head ka. Nüüd on nad mul pohhui. Nagu ka juhmid isikud ajakirjanduses ja eraelus. Et vihkamine ahistab rohkem mind kui neid, keda vihkan?
Ma ei tea, minu jaoks vihkamine ONGI see, et mul pohhui, mis nad teevad ja kuidas on. Mind LIHTSALT ei huvita. Ei hakka vabandama, et vabandust, laske palun mööda. Lähen üle, kui mööda tahan ning subjekt ei taipa esimese ütlemise peale kõrvale tõmmata.
Et ajakirjandus avaldab lollakaid arvamusi? Selge, mu huvimäär nii avaldajate kui nende inimeste vastu, kes arvavad, lihtsalt langeb.
Kui vaja, ma võin surra endale tõelistena tunduvate tõdede eest. Aga et mul oleks huvi kedagi teismoodi mõtlema panna?
Eih. Ei ole minu vastutus.

Paneks pildi ka, aga krt, põle teist

Nonii, nüüd olen diplomeeritud õde.
Mul on teatav segadus hinges, et mis siis selle dokumendiga edasi teha, aga püüan vähemalt mõned päevad lõdvalt võtta, kirjutamisele keskenduda ja mitte maailma paigast liigutada proovida.

Aktus oli jama. Muidugi ootasingi, et on jama, aga olin valmis selleks, et mu ootusi petetakse.
Eih. Oli isegi veel jamam, ei kujutanud ettegi sellist tüütust. Kui teine inimene hakkas kõnet pidama, kuulsin oma selja tagant pominat: "Issand, andke lihtsalt need diplomid kätte ja asi vask!!!"
Õnneks ainult kaks inimest olidki, kes enne diplomite kättejagamist kõnesid pidasid. Mis pärast sai, ei tea, sest oma paberi pihku saanud, pagesin saalist külgukse kaudu välja.

Krt, ja selle nimel nägin nii kaunis välja?!?! Ma olin oma kolmkümmend sekundit laval ja kõik muu oligi üleni ebaoluline. Ok, pärast perekonnaga Lendavas Taldrikus söömine ja kingiks saadud ükssarvikuid kujutavad kõrvarõngad olid mõnusad.
Vähemalt polnud ma sedasi üles löödud nagu umbes pooled teistest lõpetajatest. Või oleks aus öelda "vähemalt pooled"? Olin hoopis teistmoodi üles löödud ju =)

Kui koju jõudsin, võtsin kunstripsmed maha ning plekitükid kõrvast, pesin näo puhtaks, riputasin õejaki kappi ning jätsin sukkpüksid ebamäärasesse hunnikusse toolile. Pugesin öösärki ja pikka kampsunisse, mis mul hommikumantli aset täidab, tõmbasin jalga Eesti Etno villased sokid (vabalt võin firmanimega eksida) ja asusin geeli juustest välja kammima.
Magasin. Magasin. Magasin.
Ikka veel ääretult väsinud.
Aga mis oleks ilma uneta, ei hakka isegi kujutlema. Liiga jube. Rongis, koju sõites, tegin paar korda ainult silmad lahti. Mitte et maganud oleksin, lihtsalt lahtiste silmadega istumine võttis liiga palju energiat.

Ja krt, ma ei teinud ju midagi muud kui hommikul meiki, triikisin jaki ära, panin lühikesed pidžaamapüksid sukkpükste peale jalga, et alasti tunnet poleks, ning sõitsin kohale. Istusin, tõusin, käisin kempsus, istusin, tõusin, pagesin, sõin ja käisin poes enne kojusõitu. Poeglaps tahtis šokolaadicroissanti.
Aa, ühe suitsu tegin ka kultuurikeskuse ukse ees päikeselaigus, kui üleriided juba garderoobi andnud olin.

Järele mõeldes: võiks selle diplomi kotist ka välja võtta ning kuskile panna, kus ta sirgelt on. Praegu vedeleb seal ebamäärasel kujul, mis kilekaante vahel olevatel dokustaatidel on, kui nad tagantkätt kotti toppida.
Niih, tehtud.

Lugesin Gaimani "Eikusagi" ka eesti keeles läbi. Hämmastav. Ongi uudsed muljed, kuigi inglise keeles korduvalt loetud. Ma vist olen ise ka natuke - muutunud.
Jagan Loteriis kunagi-ilmselt-varsti.
"Kuidas markii oma mantli tagasi sai" on lugu, mis ses väljaandes on romaani lõppu paigutatud ning pole mul veel läbi. Aga jutu algus on küll päris nõrk. Alates sellest, et markii kujutamine noorena kisub väga Richardi tegelase poole lõpetades sellega, et romaanis rentslirahvas ei rääkinud.
Aga no - pole läbi, ei tohiks veel seisukohta võtta, kuna nii halb, et edasi ei loeks, pole samuti.

Ah, aga ma tean, kuidas üle elada oma pildipuudus! Muidugi! Ma lasen end samades riietes ja sarnase meigiga pildistada! Kellelgi.
Kunagi.
Vat ei mõtle praegu täpsemalt. Ei jaksa.



Sellest, mis toimub avalikus ruumis ja kui jäle see on, kirjutan ka. Varsti.

Hajamõtted

Väsinud?
Emake maa küll!
Kas eesti keeles on üldse olemas mõiste selle kohta, kui kohutavalt kurnatuna ma end tunnen?! Ja mida väsinum olen, seda vähem adun midagi peale valu, valus süütunne poeb igast praost esile ning sosistab, et ikka võiksin veel seda ja seda ja seda teha, oleksin parem inimene!
Oot, kas mu elu peamine mõte on end väsitada? Ei?
Õige, tunneme end selle pärast ka veel süüdi, et end süüdi tunneme. Väga progressiivne, produktiivne ning professionaalne takkapihta.

Võiksin ulguda seepärast, et mu keha on vähemalt pool minust, et tunded on kehas ja mõistus ei kontrolli neid pea üldse - ent mida seegi parandaks. Nii on, punkt.
Väsimus toob kaasa valu, viha, süütunde, kurbuse, sest kui aju on palju tööd teinud, ei kontrolli ta protsesse nii paljugi kui tavaliselt.
Võiksin magama minna, kuid tahan enne veel suitsu. 24. kuupäeva sees ei tohi, leppisin pojaga kokku, ja ootan nüüd kangelaslikult kuupäevavahetust, sest tahan oma lubadusi pidada.

Ausalt öelda hirmutab mind vahel, et nii tark olen - ja vahel kohe eriti, et nii kuramuse loll siiski. Sest ma ei ole eriti tark - lihtsalt olen sunnitud olnud tõdema, et teised on enamasti veel lollimad.
Kõik inimesed on nõmedad. Aksioom.
Mina olen ka inimene, ent ...
Kuhugi toetuda pole, kellestki kinni hoida pole, jõuluvana pole olemas ja mina olengi omaenda õnnelikkuse suurim ning täpseim spetsialist.
Vahel on jube seda tõdeda. Enamasti ei ole, aga enam ma nii väsinud ka enamasti pole.

***

Järgmine päev mitte ainult kuupäevaliselt, vaid üldse. Maailm 50 kraadi parem. Väsimus on saatanast.
Tähendab, ta on ikka minuga (just torkasin endale parema pöidlaküünega silma, ai), ent mitte selline kõikehaarav ja -varjutav. Lihtsalt pehmekstegev ning kahvatusiniselt uduvinene.
No hea küll, varjutab ikka kõike, aga mitte nii tugevalt.
Õrnalt märgatav sinakus silme ees.

Mulle jubedalt meeldib mu uus soeng (muuhulgas kurnusin eile ka seepärast, et käisin juuksuris - mida, arvasite, et ei laekugi midagi rahalist v?!). Praegu kammisin juuksed läbi ja näen peeglist vaadates peaaegu normaalne välja. Nii hea soeng! Võib isegi normaalne paista, kui vaja!
Ei, see ei ole õrritus "nüüd te ei teagi, milline olen, nänänännäää!", ehk mind lõpuaktusel ikka keegi pildistab.
Loodetavasti =)
Siis näitan ka.

Täna on ees nii palju, kaks asja juba tehtud ka! Eile oli plaanis nii palju ja tegin veel rohkem! Üleeilsest ei tasu rääkidagi.
Olgu, see tundub jabur mulle endalegi, kui sedasi kirja panen. Kes mulle selle eest medali annab, et enda täiesti ära rüsan?!?!?!
Aga õejaki lõpetamiseks ostan täna ikkagi.
Pitsilised võrksukad tellisin üleeile ära, loodetavasti tulevad need kohale ka. Kui ei tule, pean leppima sukkpükstega, mis mul juba olemas. KUI ÕUDNE!
Või siis mitte. Kui arvestada, et saan valida umbes kümne paari erinevate mustriliste, sukaefektiga ja muidu huvitavate (0 paari nahavärvilisi) sukkpükste vahel. Mulle lihtsalt sukkpüksid ja sukad hirmsasti meeldivad, noh!
Oh, ja siis on veel 5 paari avamata pakkides ka. Tekib küsimus, MIKS ma üldse veel ühe paari tellisin. Raha üle või midagi.

Mul on värk sõnadega. Selgelt olen sõna-inimene, miks ma muidu blogin, mitte ei videoblogi, kirjutan, mitte ei tee visuaalkunsti vms.
Ent mu sõnalisus on ka sellest, et olen asjaoludele, mis EI ole sõnad, üsna pime. Kui mulle ei öelda (või ei kirjutata) asju, ma võin neid aastaid ja aastaid mitte näha. Alles peale ütlemist asetub kõik korraga paika, ma üldse tulen selle peale, et nii ka saab.
Või siis teen viimaks ka ilma sõnadeta avastuse ja oigan sisemiselt, kuidas nii palju aastaid mööda vaatasin!
Kui ei sõnastata, võin mitte aru saada kõigile teistele väga ilmsetest asjadest.
Lihtsalt olen selline. Jama küll.

Vana lugu uues kuues

Nii väsinud, et isegi vihane ei jaksa enam olla. Kuigi vihastasin päris korralikult.
Kusjuures adun küll, et kui inimene on mu meelest rumal, ei tasu tema peale vihastadagi, ent mõne osas ikka kahtlen veel. Kipun andma neile punkte, mida nad ei vaja ega ära teeninud pole, ja teen endale haiget, sest loodan neid olevat targemad, kui nad on.
Nüüd olen nii väsinud, et vihane olla ka enam ei jaksa.
Kes kurat sai sellest õnnelikumaks, et ennast nii ära väsitasin?!

Kui olen inimese maha kandnud, on mul pohhui, mida teeb, ütleb, arvab. Aga kui ei ole, kui loodan teda lahe olevat, vat siis vihastan nõmeduste peale ja kurnun. See on siuke muu väljapääsuta kui puhkus-ringkäik: vihastamine ja kurvastamine väsitavad ja mida väsinum olen, seda vähem tunnen üldse midagi peale viha ja kurbuse.
Seda vähem tunnen üldse midagi peale valu.

Phmt vihastasin selle peale, et inimene heitis mulle ette, et ma ei näinud konservipurgi põhja. Et mis mõttes viskan minema konservipurgi, kus põhjas on veel lusikatäis toitu. Kusjuures ta näitas seda mulle ja kahel esimesel korral ma ikka ei näinud, et seal üldse midagi oli, aga see ei andnud talle vihjet, et ma ei näe allapoole hästi.
Vihastasin ennast siniroheliseks. Jama küll, et ma pole täiuslik. Aga mina end selle pärast küll halvasti ei kavatse tunda. Probleem ei ole minul ja kui tema tahab prügis sorida ja leida, et ma ikka liiga varmalt konservikarpe ära viskan. lasku käia.
Tema probleem, mitte minu oma.

Muidu - muidu on kõik vanaviisi.
Vä-si-nud.
Aga kui juba olen väsinud, ega väga vahet pole, kas kurnun veel enam. Kandideerisin seega netitsi ühele õetööle (rõhutades oma vajadust osaaja järgi ja et käelisi protseduure teen pehmelt öeldes kehvasti).
See on tegelt väga huvitav, kuidas ikka veel on zen: kandideerisin! Jee mina! Küll ma olen ikka tubli!
Aa, et see peaks ka oluline olema, kas mind võetakse sinna tööle? Eeeee ... kellele täpselt?
Ma teen just seda, mida hetkel tahan. Et ka mingi tagajärg on, on viiendajärguline teema ning sellele ei loodagi.

Ikka veel.
Ei tea, kas nüüd nii jääbki v?
Mulle meeldis last ka küsida, et ei tahetud teha, oli täiesti viiendajärguline - aga probleem on nüüd selles, et enam nagu pole kelleltki küsida, kelt küsidagi rõõm oleks. Nüüd tulekski peale hakata nendega, kelle puhul eesmärk pühitseks abinõu - aga ma ei taaaahaaaaaaaa!
Tahan titte, ILMA et peaksin enne midagi tegema =)
Aga nii vist ei saa.
EI, tegelt ma tahan titte ikka rohkem, kui ei taha sooviavaldamisprotseduuri läbi teha. Aga natuke edasi lükata seda kiiret asja ju ometi võib!

Täna võiksin isegi nõme olla - kuigi muidugi pole

Mallukas tegi must paar pilti, millest kaks sünnipäevaks välja käin.

Seekord olen täiesti riides ja isegi mitte sukkade väel, sest vaheldust peab ka olema.
No natuke võib põue näha.

Huvitav, tunne ei ole raasugi nii tuhandeaastane kui kaks aastat tagasi. Tundub, et "elu, suvaline hetk selllest on ikka elu, jee!"

Taevad, kui jube asi see depressioon ikka on! Pani mu arvama, kuidas aeg sai nagunii ümber ja mida siin üldse enam.
Kõige õudsam mu enda jaoks: ei saanudki aru, et midagi on viltu. Mõtlesin, et sedasi inimesed elavadki. Ma olen mingi eriti nõrk lihtsalt, et tulevik mulle võika ja talumatuna ette joonistus, ikka üldse ei oska eluraskustega toime tulla. Oleks siis veel midagi erilist, eks ole. Ainult tavaline "ei saanud, mida tahtsin".

Nüüd ... no esiteks on mul jube hea meel, et ei saanud.
Ja teiseks: ha!
Ei karda midagi, miski ei suuda mind jalust lüüa, ükski väline asjaolu pole tugevam kui mu seesmine sära. Olen krdi purustamatuks muutunud selle nähtamatu, kuid üha raskema, ühe hirmsama koorma vedamisega!
Aga maailma ikka ära parandada ei suuda =)

Pagan.

Kui see midagi annab, siis teadke: armastan teist väga-väga paljusid, neid ka, keda ei teagi. Neid ka, keda tean ainult ühe märgi järgi kusagil. Ja et mõnesid väga rõhutatult ei armasta (need enamasti teavad ise ka), muudab mu armastuse veel ilusamaks ja selgemaks, eks? Kõigile ei annagi, valin!

Käisin jooksmas, Hea tunne oli, aga ühel hetkel tuli ette, kuidas seda juhust nüüd saab tuua näitena inimestele, kes IKKA VEEL ei saa aru, mida "tee, mida tahad!" tähendab.
Hea oli joosta, üldse ei tahtnud seisma jääda, aga sealpool teed, kus olin, lõppes kõnnitee, ja auto tuli. Ja teha seda, mis tahan, tähendas sel hetkel ikkagi peatumist, sest mu soov mitte auto alla jääda oli suurem, kui soov peatumatult edasi joosta. Samuti oli soov siledal teel püsida tugevam kui huvi põõsastes ragistada, et ometi mitte peatuda.
Sa teed seda, mida tahad, kõige ja kõigi ümbritsevatega arvestades.

Ilmselt on ilus ka võrgupäevikus öelda: kaitsesin oma lõputöö ära. Kõik, diplom veel kätte saada ja kogu kupatus tehtud.
Sel teemal üldse kergendust ei ole, ainult meeletu väsimus ja "minge persse, ma ei JÕUA"-tunne. Tülpimus. Ma olen seda diplomit nii kaua teinud ja mis ma sellega nüüd peale hakkan? Olen parem inimene v? Targem? Lubage naerda - kuigi tegelt ei viitsi isegi seda teha. Silmapööritus ja kulmukergitus, aitab küll.
Paar tundi pärast kaitsmist sõin migreenitableti nahka, mis aitas hoogu koguva peavalu, ent mitte arutu-kohutava-põrmustava väsimuse vastu. Kui see viimane lõpuks üle läheb, on juba võit =) Siis mõtlen edasi teemal "töö, haridus ja ülejäänud elu".

Praegu puhkan.

Ah, mis seal ikka, panen kaks pilti samast seeriast veel. Lastega. Nad nii krdi oivalised, noh!

Seda, kas teha uus soeng, veel mõtlen. Olulisel kohal on sünnipäevaks tulevate laekumiste hulk - kui kingitakse ainult asju, ma oma raha juuksuri peale ka ei kuluta. Aga kui tuleb raha, siis kingin endale selle eest soengu.

Mida, normaalne on juba päris kaua välja nähtud!

Võiks natuke aega jälle välja näha sama sotsiaalselt vildakas, kui seestpoolt olen =)

Nii, nüüd ootan südaöö ära, et õige kuupäev kukuks, ja seejärel postitan!

Mida teha, mida ometi teha?

Üks üsna pidev tajuväärakus on küll minu puhul tõene: tajun nüüd inimesi ründavamana, kui nad tegelikult oma sõnades on.
Mitmel korral kinnitust saanud.

Enne, muide, reageerisin rünnakutele vaid siis, kui mul juba olid hambad kurgus - ja siis ka peamiselt uskumatusega. Vastu eriti ei hakanudki, lihtsalt imestasin, kuidas küll inimesed nii rumalad on?!
Nüüd hakkan. Ärksalt. Võibolla isegi siis, kui otseselt ei rünnata, lihtsalt - ei olda sõnakalt nõus. Oh, aga kuidas ma end siis veel tunnen, kui mind tõesti rünnatakse!
Mul tuleb siis meeleheide peale - mitte et kardaksin, aga see, kui lollid ja jõhkrad inimesed on, lööb mu tummaks ja õnnetuks. Likvideerin selle tunnistused omailmast, kui saan, lihtsalt seepärast, et ei taha näha maailma, mis seesugust juhmust endas tolereerib.

Täna aga avastasin (taas), et hei! Jaa, on küll osad inimesed lollid ja jõhkrad. Öäk. Kirjutavad hirmus halbu raamatuid. Loevad neid ja kiidavad. On niisama üldkokkuvõttes nõmedad. Lisaks tuleb sageli - nagu päriselt, SAGELI - ette, et inimesed lihtsalt ei saa aru, mida mina kirjutan või räägin, ja siis vaidlevad vastu asjadele, mida ma öelnudki pole. Phmt peavad mind ette lollimaks, kui nemadki on, ja arvavad, et nii nagu nad minust valesti aru said, ongi minu arvamus. On minu nõmedus, MINU küündimatus, sellega tuleb neil vaielda!
Jube!

Aga teised teevad One Piece'i, kirjutavad häid raamatuid, loevad NEID, kiidavad ning on niisama lahedad-head-vaprad.
Jaa, igal inimesel on puudusi (sealhulgas ülioivalisel minul), aga mõnel on need suured ja teda määravad, mõnel aga pisitillukesed, vaid omapäradena lugevad.
Ma küll häirun, kui mõned, keda oma karja kuuluvaks pean, on kuku-pikali-kui-nõmedad. Aga miks krt häiruda sellest, kui kuku-pikali-kui-nõmedad on need teised?! Kes polegi minu võrgustikus? Tean, tean: kõik inimesed ju pole minu inimesed! Mulle ei peagi kõik meeldima! On ometi ka Gaiman, Kate Atkinson, see sõber, too sõber, need lahedad tuttavad ja inimesed, kes teevad One Piece'i!

Miks lasta end häirida noist vägahirmuseredalt teistsugustest? Võib nad ju rahulikult inimeste killast välja arvata ja jälgida kui veidraid elukaid.
Ilmselt mul tekib tõrge, kui olen kedagi üsna okeiks-targaks pidanud ja siis ta käitub ülitobedalt. Jaa. Nii on.

Toosinane-üks-noh-see-sõber ütles, et tema on oma peas teinud lolluste talumiseks reegli: igaüks võib korra päevas loll olla.
Ei tea, ma küll nii tihti ei tahaks lubada. Kui inimene on sedavõrd järjepidevalt loll, siis ta ikka ongi juba loll!
Kuigi. Täiesti on olemas ka kaks inimest, keda algul pidasin lollimaks kui lolliks, ent nad on aastate jooksul arenenud ning nüüd mitte küll täiesti toredad, aga igatahes inimesed.
See selleks: on ju täiesti olemas ka lahedad! Ja neid on palju! Ma ei pea masenduma seepärast, et kõik pole sellised, võin lihtsalt neile lahedatele keskenduda ja ignoreerida ülejäänusid!

Mis siis, et juhmid ei saa must aru! Nende kuradima kaotus!
Mitte et ma ise arusaamatuses osapoole rollis poleks endamisi mõelnud, et kui mina ei saa aru, on seletus järelikult kehv. Väike, pea märkamatu vahe tuleb sisse sealt, et mina ei seleta, räägin oma meelest selgeist asjust, ja siis saadakse neist valesti aru. Kõvasti ja valesti.
Ja ma ka ei viitsi.
Ei jõua maailma soojaks kütta.

Võiks hoopis rääkida oma suhtest toiduga.
Sest "vaata ette, mida sa soovid!" tuleb siin täiega mängu. Soovisin süüa nii palju kui tahan, ilma et juurde võtaksin? Noh, soovitu on mul olemas.
Õigupoolest, kui suudaksin süüa järjepidevalt ROHKEM, võtaksin alla. (Proovitud.) Aga lihtsalt ei jaksa.
Ma ei jaksa nii mõnelgi päeval teha süüa ja siis seda süüa ka, pean valima ühe kahest. Täiesti sageli tuleb seda ette, et teen näiteks supi valmis ja siis tarbin seda homme, sest ei jõua kohe. Ei suuda. Vahel söön natuke, et oleks rist kirjas.
Söömine on ka selline pingutus, et kulutada oma toidutarbimisvõimekus näiteks ühe õuna peale, kust tuleb nii palju vähem kaloreid kui ühest nõhk-koogist, on täielik jõu raiskamine. Mitte et ma seda ikka ei teeks, aga siis, kui alla võtsin, ei teinud. Sõin teadlikult kõige kaloririkkamaid asju, mida tahtsin. Iga kord, kui meelde tuli ja otseselt vastumeelne polnud.

Ent ei jaksanud seda hoida. Nii krdi raske! Praegu söön juba kolmveerand tundi ühte õuna (poekaup, selline pisike Granny Smith, päris tavaõuna mõõtu) ning ei saa ega saa seda otsa, aga ma ei jaksa ju kogu aeg kooki, rasvast peekonit ja kohukest ka pugida! Tülgastus tuleb peale.
Söömine on krdi raske töö ja kui veel aju ka muudkui kipub küsima, kas on ikka vaja, sööme äkki vähem, on täiesti pekkis.

Seepärast mul näiteks on trenniga palju vähem probleeme, et kui keha on liikumisega nõus, ütleb ka aju vastava ettepaneku peale innukalt: "Jaa, ikka!" Kuid söömine on tema arust murettekitav teema, mida on raske õigesti käsitleda. Mao ülehappesus ja peenem talje ja mida krdit kõik veel.
Möllan kehatunnetuse ja faktide tunnistamisega ringi, pooli asju ei tea ja lõpuks ikkagi ei söö nii palju, kui vaja oleks.

Võibolla on mul sama värk, kui mõne inimese mõistmatus segab end mõnusalt tundmast? Mõne oma ei sega: kui olen enda jaoks paika pannud, et ah, see ongi lollakas, üldse ei häiri.
Aga kui vahel oleks nagu päris arukas, ent mõnikord täiesti lambist asju ja mõtteid võttev tüüp, tekib sisemine segadus. Ei oska käituda, ei oska olla, süüa või mitte süüa, mis see parem lahendus siis nüüd on ..?
Too või see on nagu lollid praegu, aga samas sel või teisel korral ju nagu polnud? Ja muusikamaitse on tollel inimesel ka hea, sellele aga meeldivad minu meelest samuti täiega lahedad antiikkangelased. Mida nüüd teha?! Kuidas olla ses ebakindlas maailmas, kus miski ei püsi?

Õnneks on need teised inimesed. Need, kes on lahedad ja teevad toredaid asju, kelle väikesed puudused on nende omapära ning üldse on nende ja nende loominguga mõnus.

Aa, et neist ebameeldivatest ka ei tohi enda segada lasta? Ega ma ei lasegi, saadan, kuhu parasjagu tahan. Aaaaaa, et ma ei peaks neilt ootamagi midagi, mida nad ise ei anna? Ha. Vat selle kohta ütles mäemamma ritsiku kommentaariumis väga väga väga hästi:

A) otse loomulikult ei saa meie kedagi muuta! Kõigil on oma head ja vead, ehk siis absoluutselt kõikide inimeste juures on asju, mis mulle või kellelegi teisele närvidele käivad. Ja sellisel puhul on lihtsalt vaja möönda, et NII ON. Mõnikord, kui mul näiteks mõne kalli inimese puhul miski hirmsasti pinda käib, siis ma ütlen endale, et mul on ju ka kiikse millega teised elama peavad. Ehk siis, me ei saa muuta inimest, aga iseenda suhtumist küll. ja ma räägin isiklikust kogemusest. promise!!!
B) AGA, see ei tähenda et peaks laskma endale pähe istuda. Üks asi on võtta teist inimest sellisena nagu ta on, teine asi on respekteerida iseenda piire, millest üle ei lasta. See kuulus "sinu vabadus ei tohi piirata minu vabadust". Siis on iseenda suhtes aus ja õiglane öelda (välja öelda niisiis). Ja öelda enne, kui sada eelnevalt alla surutud kihti plahvatavad ja sa karjuma hakkad 
Sageli ei juleta öelda, sest kardetakse, et mis ta must nüüd arvab või et ma pahandan teda või miskit muud stiilis, ma ei taha paha olla.
Aga kui sa ei reageeri, siis oled ju tohutult paha iseenda suhtes.

Ja nii ongi. Mina kannan oma vajaduste, oma tahtmiste ja suutmiste eest hoolt nii hästi kui suudan. Kui miski mulle ei meeldi, ei ole mitte minu asi seda alla neelata, vaid väljendan rahulolematust.
Olen enda vastu hea, kaitsen oma piire. Kui teistega kokkuleppele ei saa, lähen nende juurest ära.

Ja söön, palju tahan, aga rohkem ka mitte  =)

Selleks on ka võrgustik hea: teise ideed ja vaatenurk

Ikka väsinud.
Eile olin aktiivne ka. Sest ma võin küll endale kinnitada, et aega on, aga mingil hetkel tuleb ikkagi soov asjad ära teha ning kui ma pole täiesti audis, lähen ja teen. Sest tahan!
Ning pärast olen nii väsinud, et ajaks nutma, aga olen nutmiseks ka liiga väsinud.

Vahetasin ühe sõbraga kirju ja ühes ütles ta asja, mida ma ei ole isegi püüdnud sõnastada - aga täpselt. Täpselt!

Ja mind ajab ilgelt närvi see joga, et inimene peab iseendas õnnelik olema ega tohi loota, et teised teda õnnelikuks teevad. Sest on tehtud mingi 75 aastat kestnud uuring meeste õnnelikkuse kohta ja jõutud lühidalt järeldusele, et mehi teevad õnnelikuks head ja südamlikud lähisuhted sh eriti lähisuhe partneriga. Ja kuna mehed on inimesed ja naised ka, siis ma arvan, et sama valemit võib kasutada ka naiste jaoks. 

Ma ei ole seda sõnastanud, aga just.
Nagu mis mõttes peaks iseendas õnnelik olema ja siis tulevad sinu juurde ka head suhted, kui head suhted on õnne jaoks olulised? Oma saba sööv madu veits pole v? See on jälle selline tavatõde, see iseendas õnnelik olemine, mille üle ma mõelnudki pole. Psühholoogid ütlevad, ju neil on õigus.

Et mul elus pole psühholoogidega midagi peale olnud hakata, nad pole mulle midagi (kahe erandiga, see "äkki läheb hästi?" oli avastus ning psühholoogi "no kui inimesed on sinu vastu kurjemad, siis selles väljendub vast usk, et nüüd võib, nüüd sa talud seda?") öelnud, mida juba teadnud poleks, jätsin arvestamata.
Rääkimata sellest, et mingeid uuringuid oleksin läbi mõelnud.
Vat seda ma mõtlengi tarkuse all - et on võime asju seostada, näha mõjureid, nähtusi, mis klapivad või ei klapi. Mina näen päris hästi neid mõjutajaid, aga mitte ka kõige paremini kõigist. Nagu siinkohalgi tõestub: ka mulle saavad ilmselged asjad üllatusena tulla.

Oh, olen pädev, panen lingi ka õnneuuringu lühikokkuvõttele. Pikalt oli samuti, ent kes seda ikka lugeda viitsib. Eesti keeles oli, aga ma ometi ei jaga Telegrami =) Peaksin siis tõestama hakkama, et eieieiei, SEE on päris uuring, noh!
See oli päris uuring. Pikaajaline sihandane.

Mao oma saba söömine läheb täpselt kokku minu iseseisvus vs võrgustik mõtiskeludega. Mitte iseseisvus ei tee õnnelikuks, sa ei saa üksi rõveda enesetunde inimesest rõõmsaks inimeseks, sest isolatsioon teistest ei tee kuidagi õnnelikumaks. Võrgustik teeb. Aga kui vaadata nii, et võrgustik saabki hakata vormuma, kui piisavalt iseseisev oled, head suhted tulevad, kui sa neid enam ei vaja, ongi purkis ja bambuses. Head lahendust polegi, sest iseendas õnnelik olemiseks peab puudega olema.
Inimene (kui on normaalne inimene) loomulikult ja looduslikult on karjaloom. Sotsiaalne. Mis tähendab, et kui tal karja pole, on ta hädas. Aga kui nüüd öelda talle, nii et ta usub (oo, ja mina uskusin!), et enne karja ei saa, kui omaette õnnelik oled, ongi jama käes. Õnnelikuks ei saa, aga kui õnnelik pole, neid asju ka ei tohiks saada, mis õnnelikuks teevad.
Jee.

Kurat. Kurat. Psühholoogid minu eesel ja perse! Ma ikka kuidagi arvasin, et nad teavad, lihtsalt mina olen erand. Aga sittagi.
Isegi teadus räägib ajuti teist keelt kui nende tavateooriad. Aga ei, ikka on vaja arvata, et tavateooriad on jagamist väärt! Mitte neid kahtluse alla panna ja täpsemalt uurida ja värki.

Igapäev

Kuramuse rõve.
Kui ennast kokku võtan ja varud mobiliseerin, suudan päris palju. Aga kui siis taastun nagu praegu ja kogu organism kokku kukub, on väga õudne. Kõik valutab, liigun pisikeste sammudega, vahepeal lihtsalt seistes, seinast kinni hoides, ning ei jaksa üldse midagi. Ja seda just taastumiseks aega andes. Kolmandal-neljandal päeval saabub see täielik jõuetus ning nõrkus, näen 3x halvemini, liigutan paremat kätt täiesti mööda eesmärgist - sest siis on varuakud täis, asi lülitub peageneraatori peale ümber ja see on täiesti tühi!

Rõ-ve!

Kusjuures, kui elu nõuab, suudan end jälle kokku võtta, varuakude peal toimida ja vajaliku ära teha. Olen ka enda suhtes kuritegelikult varmas seda tegema. Mähhhhh.
Tubli? LOLLLLL!!!!
Kahtlustan isegi, et tubli ja loll on natuke kattuvad mõisted. S.t. loomulikult saab inimene olla täiesti mittetubli ja ikka loll. Aga tubli ja tark?! Kui ta on eredalt tark, ta ju ei olekski tubli, vaid naudiks elu ning ei rühmaks end mingigi naudingu saamiseks siniseks näost?!?!?! Tark inimene ei saa tubli olla, ta on õnnelik ning tasakaalus ilma, et peaks muudkui pingutama! Isegi kui teab natuke vähem kui mõni tubli, see ei olegi talle oluline elus.
Miska targaks saamiseks tubli olemine näib veel eriti koomiline.
Mille eest inimestele koolis hindeid pannaksegi?
Väike vihje, kui keegi seda vajama peaks: tarkust mõõta on keeruline. Tublidust koos eeldusega, inimene pole päris idioot, oluliselt lihtsam.

Ei, ei hakka kohe üritama ümber muuta põlvkondade kaupa inimestele pähejäänud ning nende arust usutavat väidet, et kool teeb targaks.
Võtame rahulikult. Kõigepealt kaitsen oma lõputöö ära, siis vaatan edasi. Ei hakka kohe tubli olema!

Kuigi see lapseasi ikka kummitab. Nii keeruline! Ma küsisin neilt ära, kes mu lemmikud on + üks on vahepeal naisele läinud, talt ei hakanud küsimagi. Nüüd on üleval ja küsimata kandidaadid, kellel mõni oluline puudus: kas on nad homod või juba väikese lapse isad, lihtsalt lahku läinud, või jube noored vms. Kõhklen. Kõhklen. Kõhklen veel.
Ei, nad kõik on toredad inimesed, aga sedasi on miljon raskust, mida muidu poleks. Mis ma pean tõesti kohtinguportaalidesse pöörduma või?! Aga ...

Kurat.
Mulle meeldiks, kui mu lapseisa mulle ikka meeldiks ka!
Mitte et elukogemus poleks näidanud, et mulle meeldib laps ikka, isegi kui tema isa enam mitte. Aga kuidagi halb algus oleks, kui too isa mulle ennegi ei meeldiks! Ja ma nüüd na mugavaks läinud, tahaks võimalusel väikest isapoolset majanduslikku toetustki.

Aga selle kõigega tegelen PEALE kaitsmist. Enne puhkan enda välja. On küll raske, iga pealetuleva kohustuse (mul, teate, on juba mõned lapsed, neil omakorda vajadused) korral tahaks kohe kõik ära teha, isegi kui hirmsat kiiret pole. No et oleks tehtud.
Teadlikult pean endale meenutama, et aega on selle kiire asjaga. Aega on. ON!
Praegu ma ei jaksa isegi kõva häälega rääkida. Kamandasin oma poega väga vaiksel häälel elutoa põrandat tühjaks tegema, et seal tolmu imeda saaksin. Ta muide kuulab mind üsna hästi, sellise jõuetu poolsosistava häälega veel eriti. Aga kuidas ma ei jaksa, on natuke koomiline ja natuke traagiline ikkagi.

Vahel mõtlen, et võiksin vbla oma elust raamatu saada. Aga kohe jookseb vastu see, et jube ebausutav lugu. Päris elu? Äh, see, et miski on päriselt juhtunud, on halvim põhjus sellest kirjutada, nagu ütles John Irving. Kõik on päriselt juhtunud!
Ja minu elu ei ole usutav.
Tavaliselt olen sellega väga rahul, tundun endale natuke suuremana kui elu, hea hiilgav on olla. Aga vahel - näiteks praegu - on üksildane tunne. Keegi, ka need inimesed, keda pean suht targaks, ei näe maailma nagu mina. Lihtsalt ei mõika mõnesid asju, mis mulle enesestmõistetavad. Peavad headeks raamatuid, mis minu arust lausa karjuvad näkku, kui asjatundmatu ja ülejalalaskev autor on. Vaatavad maailma teise nuka alt.
Lihtsama ja kogenematuma nuka.

Natuke on seepärast ka raske leida lapseisa, kes mulle meeldiks. Kes on minu moodi, on nagu mina, aint veidi lollim. Kes on teistsugused, kipuvad olema liiga teistsugused. Ja kui ei ole, on neil mõni muu suur puudus.
Kes on naisel, jätan üldse arvestusest välja, sest monogaamiast rahulikult kõrvale käivad mehed oleks mulle endale vastikud. Isegi kui neil on vaba suhe ja naine käib samamoodi kõrvale - LAPS on midagi muud kui lihtsalt seks. Kui tehtaks ta naise eest salaja, oleks vastik, kui peetaks naisega nõu ja too oleks päri, oleks tegu juba nii haruldase juhtumiga, et phmt samasugune lotovõit nagu mu ellujäämine all rongi tuleks teist korda veel.
Mis pole väga - tõenäoline.
Juba praeguse vedamisega ei anna minu elust lihtsalt raamatut kirjutada, sest justkui liiga hästi läheb. Kõik päris päris õudne ja valus on möödas ja isegi kui kurdan, kuidas väsimus on rõve, pole see midagi võrreldes nende asjadega, mis päriselt rõvedad olid.
Ilged.
Rõlged.

Nüüd on kõik lihtne - ja mul vähe kannatust nende jaoks, kellele pole või on lihtsad teised asjad. Hea ja halb kuidagi teistpidi kui mul näiteks. Ei, minu poolest olgu neil teistmoodi, mulle ei ole huvitav ega vajalik kedagi ümber veenda. Lihtsalt mind on võimalik teistmoodi arvama panna ainult väga heade argumentidega. Kui neid kohe ei tule, kaotan huvi. Halvad argumendid ei ole midagi, mida viitsiksin isegi ümber lükata, ma lihtsalt ei hooli neist piisavalt.

Enamik inimesi nende inimlike murede ja rõõmudega on mulle lihtsalt igavad. Kardavad midagi, koguvad millekski raha, sisustavad. Neile on oluline, mis värvi on taldrikud või voodipesu või otsivad parima hinnaga kiiremat arvutit, reisimuljed, autorehvid ja hinded  - no mind ei huvita!
Huvitavad ainult päris asjad. Mis toimub hinges.
Igapäev on mõttetu mudru. Seega olen alati hädas, kui minu käest küsitakse näiteks, mida ma päevad otsa teen. Nagu - mida?! Aega üle küll ei ole, kui seda mõtlete? Mida ma veel võiksin öelda? Mingi - rääkida, kuidas poes käin, nõusid pesen, pojaga õpin, jooksen, treenin, kirjutan? Igav ju!
Eile näiteks näitasin Poeglapsele, kuidas, ja panime siis koos töövihikute ja õpikute teistele osadele paberid ümber. Sinine paber on.
Maru põnev.

Kehalised lood on huvitavamad, sest keha ja hing on suht sarnased minu teoorias (vaim tuleb lisaks ning siis keha ja vaim mõjutavad üksteist, ning nende koosmõjust vormub midagi hingetaolist tegelt). Sellest, kuidas selg valutab, olen nõus pikemalt kuulama ja rääkima kui reisimuljetest näiteks. Mis paneb mõtlema, sest reisimuljed on vaimu teema ja vaim ju mõjutab ka hinge? Miks nad siis mulle nii kohutavalt igavad on?
Vbla seepärast, et muljetamine mitte ei mõjuta hinge, vaid hing on muljete korjamisel juba olemas ja tööriist?
Mittemõjutatav jubin pole mulle huvitav. Kui räägitakse mõne vana naise või lapse või sooliselt ihaldatava isiku kaunistest silmadest, on muljed huvitavad. See hing on mulle põnev, muutuv, tundev, elus. Aga kui jutt käib toidust, tornidest ja treppidest, on hing nii igav (või seda lihtsalt ei näidata mulle), et kui ma oleks siga, oleks rääkija seatüütamises kõrgem klass ning ma sureks igavusse väga ruttu.

Et igapäevaasjad huvitavad mind niivõrd, kui palju nad kellegi hinge mõjutavad. Aga lihtsalt et oli sedasi, vaatasime hiina müüri ja see oli suur - iiiiiigav.

Haigusemõjud

Juba mitmendat päeva on unenägudest meeles rohkem kui vaid killukesed tunnet.
Ilmselt asi selles, et olen haige ja palavikuga elavad unenäod mu peas eredamalt ja tugevamalt, ent ikkagi lahe.
Teemad on ka mõnusad: näiteks nägin varem hästi palju oma Karksi kodu unes. Nagu häääääääääästi palju ja need olid sellised närvilised uned pea alati. Ilmajäämise ja märkamatuna püsimise omad.
Nüüd pole juba kaua näinud, ent mõne päeva eest jälle. Mul oli see maja oma omanduses, aga tuli kuskile teise kohta viia. Me sõitsime mööda jõge sellega ning üritasin teda paigutada ühe kiriku varemetega (meenutas väga Tartu Toomkirikut) kokku sulama ja suht tuli välja ka. Maja üha kasvas selle sobitamisega, võlvkaared ja puha, ning olin üpris rahul.

Praegu nägin unes, kuidas üritasin koos nelja jaapanlasega kuskil Jaapani raudteejaamas koha peal valmistatavate küpsiste müügikohta teha. Tohutult erinevaid jamasid, vähemalt kaks korda ütles üks jaapanlane mulle, et ah, ostame kala ja riisi ja kuradile, teeme seda. Aga niipea, kui me testiks küpsiseid müüsime, olid sabad leti ees ja ma jonnakalt ajasin küpsiseasja edasi.

Seda und, kuidas ütlesin oma (tegelikult surnud) vanaemale tõtt näkku, armastasin samuti. Tunne oli täpselt nagu päriselus: ei karda midagi, mind on võimatu haavata!
On nii kahju kogu sellest ajast, kui olin kurb haavatav ühik, kes püüdis sobituda ja ei suutnud. Nagu ... miks, miks ma ei näinud, et viga ei pruugi olla minus?! Miks ma ei taibanud torm olla juba palju varem?!
Kuigi vanaema puhul suht mõistsin, et tema näeb vildakalt =) Mida ma aga ei mõistnud, oli, et isegi kui ta õigesti näinuks, ei olnud minu asi ta heakskiitu ära teenida. Talle ei meeldi? Tema probleem, mitte minu oma.

Ainus asi, milles tõesti teistele tuginesin, oli raha. Ja mul oli tunne, et kui keegi mind natukenegi rahaliselt toetab (muide, too vanaema ei teinud seda), ongi tal õigus minu väärtust määrata. Et phmt on nad nagu mu ülemused ja nende otsus paikapanev.
Alles nüüd on mul see ka kama. Ütlesin boonusisale, kes üritas panna mind end süüdi tundma riigilt laekuva lastetoetuse pärast, et kui mu tütrel oleks muidu vähegi jama, ma ju toetaks. Aga kui tal ei ole, kui tema tuntavalt ei võidaks, too boonusisa tuntavalt ei võidaks, mu ema tuntavalt ei võidaks, ainult mina kaotaks, mis krdi MÕTE sel poole lastetoetuse neile äraandmisel siis on?!
Ning samas - sellist ideed ei oleks mulle pähe tulnud varem. Kes vähegi mind rahaliselt toetas (ma elan boonusisa korteris ja ta maksab enamiku arveid jätkuvalt), oli must üle ja tema arvamus luges maailmapalju. Alati püüdsin teha nii, et neil hea oleks.

Ja siis olin IKKA isekas, kui end tapsin. Nagu - ma ei saa aru. Tegin end teiste järgi niivõrd ümber, kui suutsin. Ei näinud muud väljapääsu sest ootuste puntrast, kuhu end mässinud olin, kui surra - ja IKKA olin isekas paljude meelest?
Siiamaani panen seda mõtet pahaks.
Mu probleem oli täpselt vastupidine. Rebisin end maailma meeleheaks tükkideks, väikesteks valusateks ribadeks, endale armu andmata. Ja maailm - maailmal ei saanud küll.
Muuhulgas pidas mind järjekindlalt, ka kõige hullemas seisus olevana, isekaks.
Hah!

Aga kõik need sujuvalt rõõmsate unenägude järel tulnud sünged mõtted ja eelmise postituse armastusekriisi mu elus saab panna selle arvele, et haige. Niigi pidasin kaua ja hästi vastu, tühine 37.2 on väike tasu selle eest maksta.
Homme on jälle uus päev, mil ma mitte kuradi midagi (peale selle ja selle ja selle) ei tee ning rahus haige olen. Jee mina!

Jälle hädaldan. Veidi

Keegi ei armasta mind.
Ei, ma tean, see ei ole tõsi, aga lihtsalt ei jaksa praegu nõuda armastust ja omal algatusel ei paista keegi pakkuvat. Pean (aeh) küsima. Oeh. Võibolla magama minema, nüüd kus poeg on võistlema saadetud. Miks, kurat, peavad tal võistlused nädalavahetusel olema?! Ainus aeg, mil saaksin hommikul magada! Miks, miks elu nii raske on?!

Rohkem enne kaitsmist midagi ei tee? Naaaa ... nojah, aga tegelt tasakesi nokitseda ju ikka võib? Kui ma tahan?
Aga keegi ei armasta mind selles linnas,
peale sülitab taevas, alt rögastab pinnas,
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas - 
just see on see, mis mind tapab.

Kunagi kirjutatud luuletus on kogu aeg meeles, kui pooliti meeldiks lihtsalt kerra tõmbuda ja lasta endale pai teha. Aga kuna kedagi pole, kes mulle lihtsalt pai teeks, kipun üha uuesti ja uuesti maailma paigast liigutama naiivses lootuses, et siis keegi märkab, siis saan pai!
Ei, see ei käi sedasi. Ent küsida on nii keeruline, nii vaevarikas!
Veel raskem, kui maailma paigalt liigutada. Kuigi praegu just seda teen: küsin niimoodi anonüümselt ja natuke ümbernurga - kuigi fb-s küsisin juba päris otse ja sealt tuleb ja jee.

Kes tegi, et sedasi väsinud olen? Ise tegin, ise ...
Kedagi pole sõimata ka, ise olin roolis.

Oh, armastage mind, armastage mind, armastage mind ...!
Lähen magama. Võibolla see aitab.

Tõepoolest, parem. Täiesti tundub juba teema minna poodi ja tuua kooki. Ja siis seda kooki süüa.
Ma muidugi olen nõudlik ja söön kolme sorti kooke (nõhk, rummikook, sipelgapesa-kook, lähevad ka kohupiimataskud, aga neid ma päris koogiks ei pea). Kui neid ei ole, ei söögi. Aga vähemalt rummikooki ikka peaks Selveris ka väga halbade juhuste omavahel kokku langedes olema.

Kui ma juba lähen, peaks apteegist ka läbi käima ja pakendid välja viima. Ei, ma tõesti ei tee ju midagi! Kes siis pakendite välja viimist ja nõude pesemist tegevuseks peab?!
Hea küll, ma TEEN midagi. Aga ma tahan seda! Minna välja ilma pakenditeta ja kablutada Selverisse ning siis mitte apteegist läbi käia oleks ju minu jõuressursi absurdne raiskamine!
Vat sedasi. Kui juba MIDAGI teen, teen teisi asju ka, sest nii on optimaalne. Mu arust nii ongi elu. Kas teistel siis on teistmoodi v?!
Selleks, et poodi minna, tuleb riidesse panna. Olgu, panen.

Riidessepanemisel olin ma juba selles toas, kus magan, nii et võtsin linad voodist ära, täna nagunii on ette nähtud pesemas käia ja linu vahetada. Siis läksin ja panin nad ka koos ühe pesukorvis olnud tekikotiga masinasse, sest nii palju linu tahab juba kindlalt omaette pesukorda.
Tegin umbes nii juba enne Rongigi. Optimaalsus, jõu ja aja raiskamisest hoidumine, üks tee, kolm, neli või viis asja. Mis kõik ei teegi nii?!?!
Kuidas nad jaksavad?!

Hapu maitse suus. Mitte enam metalliline, hapu jälle vahelduseks. Kas see on hea või halb märk? Igatahes said täna retseptiravimid otsa. Jälle arsti juurde aeg, ma ei ole ju terve, isegi kook maitseks sellisesse suhu pannes valesti.
Jee ma ei tee midagi =(
Aga kui ma natuke veisesinki enne söön, ehk saab ikka kooki ka?
***
Hämmastav, Selveris ei olnudki muud kui rummikooki. Isegi kohupiimataskuid polnud!
Rummikook it is then. Maitseb hea.
Ja õues oli ääretult ilus: lumi, päike, kuld.

See talv oli vist jaanuaris ära.
Lumine, külm ja vaikne,
vaikus all hangede,
vaikus peal teede,
vaikus me hinges ning
vaikus kehades.
Sammude ühtlane rütm radadel
lumekuhjade vahel,
helveste raputamine õlgadelt
enne tuppa astumist.

Nüüd on jälle kõik
vihmane, porine, lärmakas.
Mõtlen,
kas meil, kes me armastame talve,
kas meil, kes me hingame külma õhku
sisse
ning välja aurupilvi,
õnnelikud, et niimoodi saab,
pole lihtsalt ruumi
üldise lärmi sees
omaette olla?

Talv on meile
puhkuseaeg?

...blöäh...

Kui mu elus toimub palju, ei kirjuta.
Sest kirjutada ja lugeda on huvitav ikkagi mõtteid, ent kui muudkui teha ja teha, ei ole mõtlemiseks mahti.
Vähemalt minul.
Ei ole mõtlemiseks mahti, miski ei tule pähe. Mingi autisti värk vist. Vanasti - noh, enne Rongi - kurtsin siin vahel selle üle. Kuidas pole aega seedida ja pole aega nukker olla ja ei suuda isegi tunda. Linke praegu kohe ei leidnud, nii et peate mind kas uskuma või mitte uskuma.
Nüüd on selline seis mulle harjumatu. Ülekoormus pareb pea valutama ja puhkepäevad lihtsalt on vaja võtta.
Välja arvatud et mu pea ei valuta veel ja tormamine veel üks päev (olgu, kaks) on ju ainult tahtmise küsimus?
On ju?! Noh, ja valuvaigistite, mis juba aimuse peale sisse lähevad. Migreenitabletti ei võta, kui muidu saab. Retseptiravim pole raisata!
Kui teha ja teha, väsin muuhulgas nii rõvedalt ära, et ei saa magada.

Seda kirjutan näiteks kell kaks öösel, kui olin kaks tundi voodis lebanud ning kõiki võimalikke pähe tulevaid meetodeid uinumiseks proovinud. Nähtavasti ei toiminud.
Vat ses osas on küll nõme, et orgasmi enam ei saa, sest varem oli kindel laks, et peale mastrubeerimist magasin. Kusjuures arvan, et see ei ole füüsiline blokk, vaid vaimne. Sest mul lihtsalt ei tööta need kujutluspildid, mis enne Rongi ja Rongimehest lahkuminekut, nii tugevalt kui varem. Uusi pole leidnud, mis üldse toimiks. Natukenegi.
Ilmselt leiab Organism, et jamasid niigi palju, mingi seksihuvi on selgelt ressursside pillamine. Aga see tähendab, et kindlat uinutit pole, kui uni ei tule vahel. Siis lihtsalt ei tulegi.
Jama küll.

Korraks mõtlesin, et loen üles asjad, mida teinud ja tegemas olen, kuid mul hakkas juba kujutluspildi peale igav. Nääh, ei.
Ainult seda ütlen, et andsin oma lõputöö üle. On nagu on, peamine, et läbi saaks.
Ma arvan, et saan. Noh, sedasi ise arvatuna ja juhendaja kiituste põhjal.

Kui homse (larp) ka üle elan, siis mitu-mitu (näiteks viis) päeva ei tee midagi. Mitte midagi. S.t. ka praegu olen alandatud tegevusrežiimiga, ei loe paberraamatuid süsteemselt ega kasuta valuvaigistavat masinat (kui olen väsinud, muutun tuimemaks, muuhulgas ka valu suhtes), ei põhja end veidi vähese trenni osas ega ... nojah, loodetavasti on ikka midagi veel. Et meelde ei tule, ei tähenda ju, et polegi?
Aga kavatsen seda veel veidi jätkata, kuni jälle TAHAN lugeda ja valu vaigistada.
Eee ... mitte et ma nüüd kohe ei tahaks valu vaigistada.
Lähen panen peale.

Ma tahaks olematuks muuta selle inimese, kes saadab mulle mingeid maile lõpuaktuse aja ja korralduse suhtes ning et tudengid peaks tund aega varem kohal olema ja koos vannet harjutama. Kurat, ma olen niigi väsinud, ma ei jaksa, ma ei TAHA kujutleda, et selle neetud aktuse ka üle peab elama!
Oli küll plaan minna aktusele õe paraadvormis, võrksukkades, minikitli, paksu meigi ja ereda huulepulgaga, aga hetkel on küll tunne, et jätaks üldse minemata.
Ma. Ei. Pruugi. Jaksata!

A muidu sain täna 15 aastat tagasi emaks. Päris krdima lahe =)

Maailmal ei saa kunagi küll

Nüüd häirib juba (ääretult veidi küll) mind ennastki, et ikka samal teemal arutlen.
Eih, mitte väsimus - jaa, on, jaa, jätkub, jaa, selle võrgupäeviku pidevteema - aga see, kuidas ikka poeb kuskilt välja "ma pole piisavalt hea"-tunne ja -mõte ning siis võitlen sellega.
Teatavate raskustega.
Sest neid inimesi on ka mitu, kes mulle sama üsna otse ütlevad. Et neile ei meeldi, ma ikka võiks rohkem Selline olla. Ja kui vähegi olen hapram, vähegi ebakindlam, see jääb mulle küsimärgina kuklasse tiksuma, et äkki peaks ..? ja ainult teadvustamine, et enda muutmine teiste järgi ei anna midagi, PRAKTIKAS TÕESTATULT ei anna, aitab.

Näiteks istusin täna köögilaua taga, võtsin ampsu ise tehtud äärmiselt maitsvat aasiapärast rooga kanaliha, riisi ja köögiviljadega ning küsisin endalt mõttes retoorilis-irooniliselt: "Noh, mida ma olen hästi teinud?!"
Midagi ei tulnud sel sekundil pähe.
Siis sain oma mõtetel sabast kinni ning küsisin irvamisi endalt: "Olgu, aga mida ma halvasti olen teinud?!"
Midagi halba ei tulnud pähe, küll aga hakkas lademes häid tegusid tulema.
- tegin oma trenni ära
- viisin üllatuskingiks mineva luulekogu posti
- valmistasin tollesama hea toidu, mida näkitsesin
- saatsin oma poja trenni
- viisin pakendid välja ja kuna sealt, kuhu tavaliselt panen, oli pakendikonteiner ära kaotatud, otsisin teise, kuhu oma pakendikott jätta

Kusjuures need oli ainult tänased tegemised, kellaaeg polnud veel üle poole kuuegi jõudnud ning paljusid asju kui liiga väikeseid ja igapäevaseid ei hakanud arvestamagi. Ning ma mõtlen: no MIDA endalt tahaksin siis? Et liigutaksin ikka maailma iga päev paigast?
Mitte kunagi ei ole piisavalt hea, kui just seda ei tee!

Kuradima purjus sitikas!!!
Oleksin enda peale kurjem, et sihandasi ebaterveid mõtteid endale luban, ja haige mõtteringkäik saaks veelgi enam toitu - aga õnneks on teised.
Ühiskond.
Inimesed.
Nad kogu aeg tõestavad mulle, et maailmal ei saa kunagi küll. Kogu aeg on midagi mu juures valesti, võiks ikka teisiti olla. Niipea, kui tuleb meelde, kuidas nagunii on alati valesti, nagunii tahetaks teistsugust mind, et ma teistsugune välja näeks, teistmoodi mõtleks, teisiti räägiks või kirjutaks, lähen rõõmsaks. Mõtlen, et a mine persse, ning raputan kõik võõrad tahtmised endalt maha.

See on nii krdi kergendav mõte.
Ma ei ela selleks, et teistele meeldida. Elan selleks, et ENDALE meeldida.
Ja MIDA ma siis olen halvasti teinud?! Krt, kõige esimesena tulebki minevikku vaadates Rong ette. Et no enesetapmine oli selline vastuoluline ettevõtmine. Aga pärast?! Ma olen nii kuradi tubli ainult!!! Nii tõhus, et kui mõtlen, mida kõike olen teinud, on endalgi hämmastunud olla.
Et ISE otsustasin, et mul on psühhiaatrit vaja, et ISE leidsin, et nüüd on aeg kooli tagasi minna, et ISE peale aastast ilmaolekut taipasin, et aa, riik siiski maksaks mulle töövõimetustoetust, kui ma ainult taotleksin - kõik suured asjad tegin ISE. Mulle on sinna isetegemise juurde tarvis ainult paisid, mis tunnistaksid, et teised ka arvavad must hästi.
Aga ei, maailmal ei saa kunagi küll.
Võiksin ikka parem olla.
Mingu persse!

Vabandust - ei, mis! ei palu vabandust! - ma nüüd lähen teen suitsu. Ja vaatan Sanji pilte.

Oi, tere! Uus aasta tuli!

Kui kuradi kaua läheb jõuluväsimusest toibumiseks?!

Oleks siis nii, et oleks tohutult teinud - ei, ennustasin juba eos, kuidas ei jaksa, ning tegin tasapisi novembri keskelt kõike ette ning jõulude ajal tõesti minimaalselt. Siis tulid päevad aastavahetuse ja jõulude vahel, mil ei teinud üldse midagi peale kõigi nende asjade, mida igaks päevaks ette näen. Ja nüüd on uus aasta ja MA OLEN IKKA VÄSINUD!
Raske on meeles hoida, et olen ikka oivaline, isegi kui jooksvalt ei jaksa midagi. Olen ükssarvik, olen torm, olen, kes olen, ja kuradile muu.
Ei suuda kõike oma kriteeriumite järgi oivaliselt teha. Tuleks ikka paremini ja paremini ja paremini ..! Kuule, lõputult ei jõua ju!
Kuulen.
Kuulen.
Tean.
Aga ikka kipun unustama, kui endale meelde ei tuleta. Tuigun kõndides, võtan asju neist kätt täiesti mööda pannes ja nii pagana raske on süüa! Kogu aeg söön vähem kui võiks.

Aga - see aasta võiks tulla mulle sama hea kui möödunu. Trump andis vaid tunde, et no on maailm parem sellest, olen siin =) No on!
Kuigi kohati pean jõuga meeles hoidma, et paljud teised on lihtsalt veel palju nõmedamad kui mina oma halvematel hetkedel.

Ongi 2017. Ma ei tea, mulle on ikka iga aastavahetus eriline, sest tuleb harjuda uue aastanumbriga ning too, millega ma harjunud olen, on korraga Möödunud Aasta. Nagu misMÕTTES. Reaalsusega, et olen peaaegu 37, on kõvasti kergem harjuda kui sellega.
Pealegi pole sel aastavahetusel piparkooke. Sest mu tütar ei teinud ja keegi teine ka ei tegelenud.
Vähemalt vaatasime telekat. Ainus õhtu aastas, mil ma telekat vaatan. Oja ja Juur olid lausa naljakad. Jee! + mul tuli tahtmine Pet Shop Boysi kuulata.
Kunagi seletasin Poeglapse isale, et nende muusika on selline kurbresigneerunud ja seepärast mulle meeldib. Ta ei uskunud ja ütles midagi sellist, et, mh, mis kurbresigneerunud, "Go west!" Mina vastasin, et seda peab kuulama kontekstis ja üldse ainus omasugune nende loomingus ja tagatipuks kaver.
Ta ikka ei uskunud.



Valasin oma poja alkoholivaba glögiga üle. Ta oli nördinud ja veel topelt selle üle, et minuga üldse ei pahandatud.
"Muidu minule öeldaks kohe:"Mis sa teed?!" ja sinu puhul ei sõimanud keegi," sõnas ta süngelt, pooleldi nutu äärel. Lohutasin teda, et seepärast, et ma olen sant. Ta läks rõõmsamaks.
Pisut.

Tegelt on mul kerge kõhedus sel teemal, et no kas saab siis sama hea aasta tulla?! Või VEEL PAREM?! Nagu - kooli lõpetamisel on niisiis mingit jama oodata v?
Krt, isegi nõmedus romaaniga ei oleks ju HALVEM kui möödunud aastal?! See juba oli!
Ja tita, enda oma, hästi kallis - teda ju sel aastal ei tulnud, aga nii hea aasta oli. Mis tähendab, et miski peaks enne ikka kuninglikult persse minema, et ta saaks tulla ja ikka oleks halvem aasta kui 2016. 
Või tulebki veel parem aasta?! Päriselt?! VEEL PAREM?!?!?!
Oooo ..!
Nah, ei taha ikka loota. Nagunii tekib mingi kohutav jama, mingi tagasilöök peab ju olema, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiin 2016 nii kaunilt läks, kui mu lapsed nii toredad ja imelised on, kui mu intensiivravipraktika nii eduliselt kulges, kuidas ma võtsin end kohutavusteks kokku - ja siis olid nad hoopis kergemad, kui ootasin.
Ok, ÜHES asjas ma 2016. aastal punkti kirja ei saanud - ei avaldanud midagi omaloomingulist trükis. Aga see muutub ka häirivaks alles siis, kui 2017 ka miski ei paberil ei avaldu.

Ok, et siis eesmärk selleks aastaks: midagi paberil avaldada.
Tita? Tita oleks meeletult tore, aga mul on juba varuplaanid ja varuplaanide varuplaanid ja no kui ikka ei õnnestu, hakkan 40. sünnipäeval lapsendamisasju ajama.
Sest ma ei suuda ainult loota. Ma pean midagi TEGEMA asja heaks, kui seda tõesti tahan.

(Võib võtta kui lubadust teemal "paberil avaldamine".)