Seekord tuleb pärast estconi täiesti tavaline post, mitte mingi ülevaade

Ma iga kord unustan ära, kui rõve tundub valuvaigistiteta migreen, ja jälle meenudes on: "Kuidas SAAB nii vastik olla olla?!"
Kusjuures seekord polnud "valuvaigistiteta migreen" isegi mitte seepärast, et valuvaigisteid poleks, vaid ma võtsin ühe annuse sisse ja kolm tundi hiljem olin valust hullumas. Tol hetkel ei tulnud nagu meelde, et mõju võib läbi olla, mul oli VALUS ja aju ei töötanud kõige paremini.
Lihtsalt mõtsin, et varsti uued sisse võtta tasuks koos kohviga, äkki mõikab etemalt.

Päris migreenitabletid olid otsas, võtsin estconi-nädalavahetuseks kaasa kaks tükki, ent ei arvestanud, et need reedel juba ära kuluvad. Ja no täna, st pühapäeva hommikul, lõikas .... mis mõttes on ütlemine "lõikas nagu noaga" üldse? Noaga lõikamine on tühiasi! Mind võiks ikka väga mitu korda noaga lõigata, ilma et valu midagi peavalu poolegi oleks.
Olgu, põrutas nagu suure haamriga korduvalt ja korduvalt samasse kohta järjest.
Nii hull kui täna hommikul vist polegi olnud. Kunagi. Käed surid ära ilma peatoe külge klammerdumiseta, lihtsalt niisama, duši all olek aitas kahekümneks minutiks, lapsed magasid samas toas, nii et üritasin oiata vaikselt ja nutta hääletult, kuid ikkagi ärkasid nad üles, tegid pai ja masseerisid  ...
... kohv, ibukas ja veel üks soe dušš hiljem saab jälle täitsa olla. Tuikab?

Sanji ja Zoro ometi kord ei kakle omavahel.
Mina usun täiega sellesse kunstnikku ja
tema nägemusse!

Võrreldes sellega, mis oli, on jumalast hea.
JUMALAST hea.

***

Üldiselt oli seekord mulle sisukam estcon kui eelmisel aastal, lausa 3 ja pool tõhusat ettekannet kuulatud-vaadatud ja et ma kogu reedese õhtu ja osa pühapäevahommikust jubeda valu käes vaevlesin, oli lihtsalt paratamatu.
Liiga palju inimesi mulle.
Ja kui mõned neist on ka pingelised (mu taluvus lollide suhtes on oluliselt langenud), on eriti rõve.
Aga teekond sinna ja tagasi oli kombes, mitu täiesti huvitavat kavapunkti jälgitud, One Piece oma parimates ilmingutes (ma tean võrrelda, jälgin ka uusi episoode, kui need peale tulevad, ja no nii lahedat lugu ei põimu, kui mu vanade osade vaatamisel 200 ja 300 vahel) nauditud ning söök oli samuti täiesti hea.
Alkohol? Mitte tilkagi.

kilpkonn tegi minust ja mu tütrest pildi.
Juhin tähelepanu, et tütre seljal pusa peal on pilt Zorost.
Perekondlik fänlus on tore asi =)

Mul oli nii rõve olla, et ei julgenud.
Kohv? Ikka.
Lapsed kaasas? Olid.
Mu tütar vestles selle mehega (lahe!), kes meid kohale sõidutas ja tagasi tõi, ning sõnastas tänapäevase (minu meelest üleni pädeva) mõtteviisi: "Kui sul on olemas arvuti, wi-fi ja vool, sa ei ole kusagil üksi ega igavle. Katus ja söök ka - mida veel vaja?!"
Ja nii ongi. Võrguga arvuti on universaalne seltsiline, tema ainus puudus on, et ei kallista.
Pornot ka täis seksisõpradele, kes millegipärast ei fantaseeri.
Mina küll eelistan ise mõelda. Isegi praegu, madala seksuaalsusega nagu olen - vahel ovulatsiooni aegu ikka kutsub mõtisklema.
Ainult orgasmi, oh-ah, seda ikka pole.

Hm, aga selle "paljude inimestega koos olles tuleb ka migreen" tõdemusega vist ikka pean midagi tegema.
Sest ise ma ju ronin sündmustele, kus inimesi palju - ja see pole isegi "mul hakkab siis tore!" eksiarvamus, lihtsalt kuidagi on sees mõte, et "niimoodi inimeseks olemine käib, ma siis ka".

Aga inimeseks olemine on nagu naiseks olemine ju. "Mina olen selline? Olen. Järelikult naised (või inimesed üldse) on ka sellised."
No ja kui on mulle raskeid inimesi kasvõi üks mu lähiümbruses, on juba jäle olla.
Kui neid on rohkem, on veel halvem. Oleneb muidugi raskusastmest ka.
Ja isegi kui on kerged ja toredad inimesed, aga neid on PALJU, mulle tundub ikka vaevaline.
Miks ma teen endaga nii?! Ise lähen ju ...
Järgmisel nädalavahetusel ka. Rollimängijate kokkutulek tuleb ka.
Praegu pea veel tuikab, on meeles, et vast ei tasuks ise sõrmi sahtli vahele sättida. Aga kui on üle, kui on PÄRIS hea olla, alati loodan, et ehk seekord läheb hästi, teeme ära!

Krt, ma ses osas olen täiesti õppimisvõimetu vist. Või noh - mul on väga paljude teemade kohta sees küll "ei tasu loota, nagunii läheb halvasti".
Aga kuna MÕNIKORD on rahva hulgas suhtlemine seni ka hästi läinud, vähemalt valuvaigistite toel, olen ürituste suhtes täis põrmustavat optimimimimimismi.
Aitab. Kui senilubatud on möödas, hakkan "ei" ütlema.
Mitte kõigele ja kogu aeg, aga no mida ma ronin kohtadesse, kus 90% aint haiget (füüsiliselt) saan?