Huvitav, kui võtaksin end kokku, kas mul õnnestuks öelda midagi intelligentset, mida juba 29 korda varem pole öelnud?
Blalablaalaablaanlabla. Blah!
Eeeee ... ei.
See intelligentsuseosa ei tulnud üldse välja.
Kurvalt pean ka tõdema, et põrmustav optimimimimimimism on jätkuvalt minuga.
Või noh, pole isegi mitte kurvastav tõdemus, eksole. Et ma ei karda, et ma ei oska karta, on nagu lahe. Jep, selgelt liiga vapper omaenda hea jaoks, ei suuda end hoida, kõik see - aga noh, jah.
Kas ma oleksin meelsamini ettevaatlik, arg, hirmu täis?
Nooo ei!
Missugune tõde paraku EI tähenda siiski ka, et mul poleks: "Kas ma võin sust kinni hoida? Jälle keegi kirjutas kommentaari, mille ainus mõte, et olen loll ja halb inimene!"
Teise inimese ümbert hoidmine annab ikka tohutult jõudu ja rõõmu. Tunnet, kuidas keegi on ka minuga ja hoolib piisavalt, et vähemalt korraks lasta mul olla väike ja nõrk. Ja kui see keegi on minu jaoks nagunii ka muid asju maailmapalju teinud, lahke olnud, arvestanud - siis on maailm kohe elatavam, elu elatavam, ja mul jälle jõudu ise tugev olla.
Kui mul ei ole tunnet - ja mul ei ole olnud liiga paljudel kordadel minevikus - et keegi kaitseb mu seljatagust, on mulle olemas igal juhul, on tunne, et maailm lömastab mind, kui ise kõike teha ei suuda.
Usk inimvõrgustikku; igaüks aitab teist oma võrgustikus, kui see abi vajab, on tore.
Aga teoreetiline. Reaalne tunne, et keegi armastab ka mind, hoolib, on mul halb või hea, on mul ikkagi kallistades. Inimesest kinni hoides. Maailm püsib kohe paremini küünarvarre kaugusel ja ei vaju mulle peale.
Ja üldse, pole ju minu asi seda korda teha.
Maailm saab hakkama. Minu asi on hoolitseda enda eest.
Aga on mul tundega meeles too tõik, kui emban teist inimest ja too ei põgene kohe ära seepeale.
Muidu on teoreetiline teadmine.
Oi, kas ma pole võrgupäevikus maininud viimasel paaril aastal, kuidas mulle hirmsasti meeldib kallistada? Mida, viiel aastal!? KUUEL?
Nojah, ilmselget ikka ei taipa väga korrata.
Kui ma inimest ei puuduta, on suht kama, kas ta on arvuti taga 1300 km kaugusel või istub must üle laua ja joob kohvi. Usun, et ta on mulle olemas, kui ta reaalselt katsutav on, puudutusega tajutav.
Ei tõmbu kohe eemale, tahabki minu ligi ka olla.
Kõike võin ette kujutada - aga reaalset puudutusetunnet VÕIN kujutleda, aga see pole see pole see pole see.
Aga noh, jah. Ma olen snoob. Ega ma siis kõiki ei taha puudutada, ainult neid, kes mulle meeldivad.
Muidu on nii, et käisin eile kinos.
Thor.
Väga nunnu film, v.a. et mis mõttes Asgardis elaski 680 inimest? =P
Led Zeppelini ma nagunii armastan, väga kõvasti ja laialdselt, ja mul on on noori Planti-Page'i kontsertvideodes vaadates ikka väga: "Nad olid kunagi jumalad. Üleni ja igas aspektis. Siis möödus aeg, nad läksid vanemaks, paksemaks, teevad ikka head muusikat aga - aga - aga --- aga nad ON kunagi jumalad olnud!!!"
Ent Immigrant song'i armastan veel väga eriliselt. Mu lemmiklugu Zeppilt juba siis, kui olin 11 või nii.
Ikka veel on. Kuigi konkurents on kõva.
Oh, ja nüüd oli see filmis, mis mulle nii väga meeldis!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 29. oktoober 2017
neljapäev, 26. oktoober 2017
Tagasi tavapärasusse vol II
Oi, tere =)
Tasapisi hakkan taas normaalseks saama.
Mõneti oli vahepealne pauk isegi kasuks: kui vahepeal ei meenuks, mis tunne on endas suurelt kahelda, võibolla ei oleks ma ka nii veendunud, et endas kahelda on jube, seda ei tasu teha, ja liigset enesekindlust ei ole olemas.
Sest eneses kahtlemine?
Inimesed (kaasa arvatud mina) on lollakad NIIEHKNII. Kogu aeg selle ees õudust tunda, et äkki olen nüüd loll, on jõu ning seesmise rahu räme raiskamine.
Tasapisi hakkan taas normaalseks saama.
Mõneti oli vahepealne pauk isegi kasuks: kui vahepeal ei meenuks, mis tunne on endas suurelt kahelda, võibolla ei oleks ma ka nii veendunud, et endas kahelda on jube, seda ei tasu teha, ja liigset enesekindlust ei ole olemas.
Sest eneses kahtlemine?
Inimesed (kaasa arvatud mina) on lollakad NIIEHKNII. Kogu aeg selle ees õudust tunda, et äkki olen nüüd loll, on jõu ning seesmise rahu räme raiskamine.
Sest ega keegi ei päästa endas kahtlemisega end lollakas olemisest. Ainult jaks ja rõõm kaovad kui tilk vett supi sisse.
Muidugi. Teiste halvaks pidamine on nõme. Aga "enda heaks pidamine" ja "teiste halvaks pidamine" on väga erinevad asjad.
Nagu VÄGA.
Oi, kas ma eksisin teelt, rahast ja lastest rääkides?! Et rääkisin teiste kohta halvasti?
Kusjuures ainult natukene, eks ole.
Mul lihtsalt "hakkamasaamise" definitsioon oli seal, kus ta mul ikka olnud on (ja miks ma siiamaani enesetapmist enda jaoks adekvaatseks teoks pean; nii palju sisemisi uksi avanes).
Kui ma ei sure, kasvatan end kokku nagu ennegi. Kuni ei sure, elan edasi nagu ikka.
Elik phmt - kuni ma ei sure, ongi kõik korras. (Ja kui surin, tuligi alles ette, et oleks nagu mõtet teismoodi proovida.)
Mulle tuli ÖELDA, et kõigile ei ole "hakkamasaamine" see asi. Et kõik ei mõtlegi "kuni ei sure, saan hakkama".
Ma lihtsalt ei tulnud enne selle peale.
Aga noh, jah. "Normaalsus" mulle on näiteks see, et ma ärkan kell 5.50 üles, et kempsu minna, ning ei jää siis enam magama.
Vahepeal, ebanormaalsel ajal, magasin sügavalt ja kui tuligi pissihäda, ei olnud probleemi pärast uuesti uinuda. Unenäod olid ka viimase peal.
Ärkvel oli raske - aga unega hea.
Aga mulle meeldib rohkem tunne, et ärkvel on hea. Olen valmis unerõõmud selle nimel ära pisendama, näiteks mitte magama jääma poolteist tundi surmväsinuna voodis külitades, et aga mõte oleks klaar ja tunne puhas.
Kurat, see enesesse uskumine, oma sisetunde oluliseks arvamine (jah, ma võin eksida, mis siis?! praegu arvan nii) on nii tähtis - ja ometi tuli mul "ma ei taha näha ka kommetaare, lasen kellelgi teisel enne läbi lugeda, kas tasub üldse vaadata" teiste inimeste arvamuse, nende enda olulise sisetunde väljendamise peale.
Mõtsin, miks.
Jah, mul ei ole ega olnud mingit probleemi sellega, kui arvati teistmoodi kui mina, samas eeldusi samu võttes. Noh et faktid on samad, tõlgendus erinev. Täiega lahe, mõttevahetus, uued ideed!
Aga mul oli tohutu probleem, maailma raskus vajus mu õlgadele, kui minust aru ei saadud. Kui korraga pidanuks hakkama a-st ja b-st seletama, et näed, need on tähed, neist moodustuvat sõnad ja mõtsin neid ja neid tähti järjestikku kirjutades seda sõna.
Ma ikka jäin kõvasti hätta endalegi selgitamisega, miks see nii õudne oli. Teiste jaoks oli "arusaamatus" seletus, mulle öelduna pidanuks "arusaamatus, te mõistate erinevalt" nagu kergendav tõdemus olema - aga minu jaoks see just oligi jube.
Mis mõttes minust aru ei saada, mis mõttes peaksin end tõlkima, et arusaadav olla, mis mõttes inimesed eeldavad automaatsetena asju, mis minu jaoks üldse automaatsed pole, samas minu jaoks iseenesestmõistetav on neile "ei mõista, mis ta mõtleb, võtame siis kõige halvema võimaliku võimaluse ja usume seda".
Ma olen valesti, selge ju! Nad eeldavad, et õiged inimesed oleksid sellised ja mõtleksid nii, nagu nemad arvavad. Mina aga mõtlen ning tegutsen valesti!
See oli väga ränk. Aga noh.
Teraapiast oli seekord ometi väga selget kasu.
Me rääkisime õnnelikest mälestustest, sellest tulenevalt muusikast. Jutustasin, kes laulis mulle, mis mu enda suhe laulmisega oli ja on, kes vilistas - ja liikusime sealt edasi õhtujuttudele ja mängudele ja ... ja kui ma siis aru sain, et lapsest saati olen õigust laps olla, laulda, mängida, lõbu pärast lugeda pidanud pidupäeva-eriks, sündmuseks, mida tuli ette hästi harva või mille jaoks ma pidin kodust ära minema või vähemalt mitte kellegi silma alla sattuma.
Jah, mul on tunne, et mu lastel on hea elu, sest neil on õigus nemad ise olla kogu aeg. Beebi, kolmene, seitsmene, kolmeteistkümnene.
Et ma tapsin ennast, kui nad olid kaheksa ja kaksteist? Noh, teate. Minu kodus sel ajal loeti mind juba ammu emotsionaalselt küpseks - ja ma pingutasin ka, et ootusi õigustada.
Krt, ma ei saa sellest üle, et olin kaheksa, kui klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju.
Naeraks, aga liiga hirmus.
Mingi raha, mingi isa kodus, pffff ... pisiasjad, PISIASJAD.
Nii ebaoluline võrreldes tõeliselt tähtsaga.
Ole see, kes oled, täpselt selline, nagu oled, su vanem ei nõua, et oleksid keegi teine.
Kas kõik need "head lapsevanemad" ka nii teevad oma lastega, ma ei tea.
Kuidagi nagu oletaksin, et kui teeksid, oleks toredaid õnnelikke lapsi rohkem. Aga ei, noh, kui inimesed arvavad, et raha ja kahe vanemaga peakski laps õnnelik olema, nad võibolla tähtsatele asjadele tähelepanu ei pööra?
Jep, mina arvan nii. Et võin eksida?
Nagu ei arva, et eksin.
Nagu VÄGA.
Oi, kas ma eksisin teelt, rahast ja lastest rääkides?! Et rääkisin teiste kohta halvasti?
Kusjuures ainult natukene, eks ole.
Mul lihtsalt "hakkamasaamise" definitsioon oli seal, kus ta mul ikka olnud on (ja miks ma siiamaani enesetapmist enda jaoks adekvaatseks teoks pean; nii palju sisemisi uksi avanes).
Kui ma ei sure, kasvatan end kokku nagu ennegi. Kuni ei sure, elan edasi nagu ikka.
Elik phmt - kuni ma ei sure, ongi kõik korras. (Ja kui surin, tuligi alles ette, et oleks nagu mõtet teismoodi proovida.)
Mulle tuli ÖELDA, et kõigile ei ole "hakkamasaamine" see asi. Et kõik ei mõtlegi "kuni ei sure, saan hakkama".
Ma lihtsalt ei tulnud enne selle peale.
Aga noh, jah. "Normaalsus" mulle on näiteks see, et ma ärkan kell 5.50 üles, et kempsu minna, ning ei jää siis enam magama.
Vahepeal, ebanormaalsel ajal, magasin sügavalt ja kui tuligi pissihäda, ei olnud probleemi pärast uuesti uinuda. Unenäod olid ka viimase peal.
Ärkvel oli raske - aga unega hea.
Aga mulle meeldib rohkem tunne, et ärkvel on hea. Olen valmis unerõõmud selle nimel ära pisendama, näiteks mitte magama jääma poolteist tundi surmväsinuna voodis külitades, et aga mõte oleks klaar ja tunne puhas.
Kurat, see enesesse uskumine, oma sisetunde oluliseks arvamine (jah, ma võin eksida, mis siis?! praegu arvan nii) on nii tähtis - ja ometi tuli mul "ma ei taha näha ka kommetaare, lasen kellelgi teisel enne läbi lugeda, kas tasub üldse vaadata" teiste inimeste arvamuse, nende enda olulise sisetunde väljendamise peale.
Mõtsin, miks.
Jah, mul ei ole ega olnud mingit probleemi sellega, kui arvati teistmoodi kui mina, samas eeldusi samu võttes. Noh et faktid on samad, tõlgendus erinev. Täiega lahe, mõttevahetus, uued ideed!
Aga mul oli tohutu probleem, maailma raskus vajus mu õlgadele, kui minust aru ei saadud. Kui korraga pidanuks hakkama a-st ja b-st seletama, et näed, need on tähed, neist moodustuvat sõnad ja mõtsin neid ja neid tähti järjestikku kirjutades seda sõna.
Ma ikka jäin kõvasti hätta endalegi selgitamisega, miks see nii õudne oli. Teiste jaoks oli "arusaamatus" seletus, mulle öelduna pidanuks "arusaamatus, te mõistate erinevalt" nagu kergendav tõdemus olema - aga minu jaoks see just oligi jube.
Mis mõttes minust aru ei saada, mis mõttes peaksin end tõlkima, et arusaadav olla, mis mõttes inimesed eeldavad automaatsetena asju, mis minu jaoks üldse automaatsed pole, samas minu jaoks iseenesestmõistetav on neile "ei mõista, mis ta mõtleb, võtame siis kõige halvema võimaliku võimaluse ja usume seda".
Ma olen valesti, selge ju! Nad eeldavad, et õiged inimesed oleksid sellised ja mõtleksid nii, nagu nemad arvavad. Mina aga mõtlen ning tegutsen valesti!
See oli väga ränk. Aga noh.
Teraapiast oli seekord ometi väga selget kasu.
Me rääkisime õnnelikest mälestustest, sellest tulenevalt muusikast. Jutustasin, kes laulis mulle, mis mu enda suhe laulmisega oli ja on, kes vilistas - ja liikusime sealt edasi õhtujuttudele ja mängudele ja ... ja kui ma siis aru sain, et lapsest saati olen õigust laps olla, laulda, mängida, lõbu pärast lugeda pidanud pidupäeva-eriks, sündmuseks, mida tuli ette hästi harva või mille jaoks ma pidin kodust ära minema või vähemalt mitte kellegi silma alla sattuma.
Jah, mul on tunne, et mu lastel on hea elu, sest neil on õigus nemad ise olla kogu aeg. Beebi, kolmene, seitsmene, kolmeteistkümnene.
Et ma tapsin ennast, kui nad olid kaheksa ja kaksteist? Noh, teate. Minu kodus sel ajal loeti mind juba ammu emotsionaalselt küpseks - ja ma pingutasin ka, et ootusi õigustada.
Krt, ma ei saa sellest üle, et olin kaheksa, kui klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju.
Naeraks, aga liiga hirmus.
Mingi raha, mingi isa kodus, pffff ... pisiasjad, PISIASJAD.
Nii ebaoluline võrreldes tõeliselt tähtsaga.
Ole see, kes oled, täpselt selline, nagu oled, su vanem ei nõua, et oleksid keegi teine.
Kas kõik need "head lapsevanemad" ka nii teevad oma lastega, ma ei tea.
Kuidagi nagu oletaksin, et kui teeksid, oleks toredaid õnnelikke lapsi rohkem. Aga ei, noh, kui inimesed arvavad, et raha ja kahe vanemaga peakski laps õnnelik olema, nad võibolla tähtsatele asjadele tähelepanu ei pööra?
Jep, mina arvan nii. Et võin eksida?
Nagu ei arva, et eksin.
esmaspäev, 23. oktoober 2017
Jutuajamine ettekujutuses
Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.
Jaa, mida, kahtlemata on eelmine teema lõpetatud.
Jaa, kahtlemata tegin selle vea, et lugesin kommentaare teises võrgupäevikus ilmunud postituse all, mis riivamisi ka mind puudutas.
Sa. Kurat.
Aga noh. Inimesed on lollakad. Pole minu asi.
Ma ei ole täiuslik? (Mõttes, et toon ise teema lauale ja siis häirun tagasisidest.) Nojah, ei ole.
Jama küll.
Ma ei näe, et keegi peale minu kannataks. Mitte et mina võiksin kannatada, nõup. Ennast hoida on mõistlik ja hea. Aga noh, endale käru keerates võib siiski rohkem loll olla, kui kogemata teistele halba tehes.
Seal on oluline vahe.
Ja nüüd tean, et olen natuke õrn jälle. Enne ei teadnud, see tuli mulle suure üllatusena. MisMÕTTES tunnen mingit muud valu kui enda sees kasvanut? Nagu saangi haiget, kui väljastpoolt tehakse? Luud murduvadki kõva hoobi tagajärjel?
MisMÕTTES hoolin, nagu päriselt HOOLINGI teiste arvamusest PÄEVI järgemööda?
Jaa, PMS.
Jaa, jäin haigeks, emotsionaalne haprus kohe kohal.
Aga krt, sel oli ka põhjus, et haigeks jäin. Jah, kaotasin oma rahakoti ära, jah, ponnistasin end natuke üle kõiksuguste sellega seotud jamade pärast. Aga emotsionaalne pauk oli ikka ka vähemalt pooles ulatuses tähtis.
Ma veel mõtlen, kas edaspidi hoian end rohkem või lihtsalt olen mitte hoides rohkem valmis, et vastu lõugu saan.
Sest noh. Mu alastus on mu soomus, ma varjates ei taha elada.
Aga vastu lõugu saada on VALUS.
Ikka veel värisen selle kommentaari peale. Adrenaliin voolas kosena vereringesse.
Hästi abiks on (mõttes) Sanjiga rääkida.
Ta on animes parasjagu selle koha peal, kus väga usutavad ähvardused nende pihta, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad, on viinud mehe valmidusse teha asju, mis üpris-üpris valusad ja vastikud.
Ent ta on valmis neid tegema, et neid, kellest hoolib, õnnelikuna hoida.
"See on minu teema ka," ütlen talle.
Taevas on hall, meretuul viib koka sigaretisutsu minema.
"Ma ju tean, mida sa siin teed ja mispärast. Aga vaata. Miks sa oled valmis endaga nii paljut tegema, võibolla kogu oma ülejäänud eksistentsi panti panema, on Zeffi ja mugiwarade õnnelik ja hea elu, eks?"
Mul ei ole tegelikult vastust vaja. Aga ta kergitab suunurka, kehitab õlgu, võtab veel ühe mahvi.
"Selge ju. Sa paistad kuramuse palju teadvat!"
"Oi, ma teangi. Seletasin juba eelmisel korral, kuidas."
Selg vastu müürisakki on hea istuda. Sanji seisab kummargil, toetub küünarvarte ja rinnaga kividele ja suitsetab. Pilk merel, mis vaevu lainetab. Hall ja vaikne, nii vaikne.
Lasen oma loenguga edasi: "Kuula nüüd hästi, sest see on tähtis."
Väike paus. Lasen edasi?
No mitte päris järjest.
On veidi piinlik tarka mängida, kui ma ise nii kergesti sinna auku lendan, mis tema loogikas on, nii et naeratan omaette natukene.
Või siis osaliselt ka talle.
"Sa teed endale halba, et nemad õnnelikud oleksid, eks ole. Ilma sinuta, teadmata, kuidas sa just hakkama saad, kuid õnnelikud."
Paus.
"Aga su loogikaviga on seal, et nad üldse oleksid õnnelikud, kui sina oled õnnetu." Vaatan talle otsa. Tema minule ei vaata.
Püüan sõnadega temani jõuda, isikliku kogemuse jõud peab ju ka midagi maksma? Püüan. Hingega. "Ma ju tean, kurat. Kurat! See paganama eneseohverduse teema on mulle ka teema, ja just sellepärast olen sellele mõelnud ja mõelnud ja mõelnud."
...ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja ...
"Kui sul on halb, teed sellega valu just neile, kes sust hoolivad. Kellest sina hoolid. Neile, kes tähtsad on. Kellele sa ei tee halba sellega, et sinul on valus, on need, kel sust sügavalt kama. Või kes lausa rõõmustavad, et sulle haiget saavad teha."
Ma lähen kirglikuks, kurat ja põrgu. Rahu, Triinu, rahu, võta hoogu maha!
Aga ei, järgmised sõnad tulevad lausa meeleheitlikud.
"Sa ei taha ju seda!"
"Ei, seda ma ei taha." ütleb Sanji tasa. "Ja ma ju tean. Muidugi on sul õigus. Ma tean."
Mõistlik mees. Oh, rumal ei ole ta tõesti ühegi kandi pealt.
Ta käte ümber helgivad võrud, mis oodatavalt plahvatavad, kui noor Vinsmoke (jaa, Sanji raudselt ei hindaks, kui teaks, et ma seda nime kasutan mõttes, aga sellepärast ta ju hädas ongi, et Vinsmoke!) näiteks saarelt põgeneda üritab. "Aga teine võimalus on veel hullem. Jah, nad saavad haiget. Jah, neil on jäle mulle mõeldagi. Aga nad on vähemalt elus!!!"
Ma raputan pead ja naeran.
Mõrult, sest lõbusat pole siin midagi.
"Miks sa nii arvad? Kas sa arvad, et kuitahes ilgelt sa käituksid, Luffy - LUFFY! - lihtsalt kehitab õlgu ja sõidab minema? Nad tulevad praegu sulle järele. Võitlevad end risti läbi saare. Võin sulle ette ära öelda, et mitte miski, mida sa teed, ei peleta neid minema." Kurat, see on hetk, kui ettepoole kummarduda oma istepaigast müüririnnatisel ja Sanji ülikonnastatud õlale käsi panna. "Sest nad hoolivad, päriselt hoolivad."
Vaikus. Ma hoian ta õlga ja tunnen, kuidas ta ei lõõgastu, kuidas pinge ja pinge ja pinge.
Lasen lahti, aga mu hääl võib nüüd veel vaiksem olla, me pead on nii lähestikku. "Ja nemad on ainsad, kellele sa haiget teed sellega, et sina haiget saad. Nemad hoolivad. Need, kellele ei taha haiget teha, on just need, kes haiget saavad."
Oh, ma räägin ka endast, nii väga!
"Aga need, kes ei hooli ning kellest sina ei hooli, vat nemad on rahul."
Ta vaatab mulle otsa. Ta ei taha sellele mõelda, mõelda, et ta tegi IKKAGI vea, oh, ma mõistan seda kulmualust jahedat pilku nii hästi!
Piin on pinna all. Seda ei näidata välja.
Mis ei tähenda, et seda olemas ei oleks.
Mul ei ole midagi teha peale jätkamise. "Äkki ei tasu siis sedasi valida? Alistuda, et neil oleks hea, kannatada, et neil oleks hea? Äkki tasub võidelda enda eest, sest SEE on tegelikult ka nende eest võitlemine, kes loevad?! Võitled enda eest ja nende eest korraga!"
Sanji ei vaata enam mulle otsa. Meri, hall meri ja hall taevas on see, mille poole ta pilk on pööratud, kui ütleb: "Aga nüüd on juba pisut hilja, eks ole? Ma olen enda käsist-jalust siduda lasknud. Nii kinni kui kinni."
Paus.
"Kunagi ei ole liiga hilja," sõnan vaikselt. "Alati on valik."
***
Olgu, teine teema näiteks homme. Või ülehomme.
Kaua seda ühte hobust ikka peksta.
(Mitte et mina peksaksin. Hobust. Mul tuleb õudus peale mõeldes, et teen kellelegi meelega ja teadlikult haiget.)
Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.
Jaa, mida, kahtlemata on eelmine teema lõpetatud.
Jaa, kahtlemata tegin selle vea, et lugesin kommentaare teises võrgupäevikus ilmunud postituse all, mis riivamisi ka mind puudutas.
Sa. Kurat.
Aga noh. Inimesed on lollakad. Pole minu asi.
Ma ei ole täiuslik? (Mõttes, et toon ise teema lauale ja siis häirun tagasisidest.) Nojah, ei ole.
Jama küll.
Ma ei näe, et keegi peale minu kannataks. Mitte et mina võiksin kannatada, nõup. Ennast hoida on mõistlik ja hea. Aga noh, endale käru keerates võib siiski rohkem loll olla, kui kogemata teistele halba tehes.
Seal on oluline vahe.
Ja nüüd tean, et olen natuke õrn jälle. Enne ei teadnud, see tuli mulle suure üllatusena. MisMÕTTES tunnen mingit muud valu kui enda sees kasvanut? Nagu saangi haiget, kui väljastpoolt tehakse? Luud murduvadki kõva hoobi tagajärjel?
MisMÕTTES hoolin, nagu päriselt HOOLINGI teiste arvamusest PÄEVI järgemööda?
Jaa, PMS.
Jaa, jäin haigeks, emotsionaalne haprus kohe kohal.
Aga krt, sel oli ka põhjus, et haigeks jäin. Jah, kaotasin oma rahakoti ära, jah, ponnistasin end natuke üle kõiksuguste sellega seotud jamade pärast. Aga emotsionaalne pauk oli ikka ka vähemalt pooles ulatuses tähtis.
Ma veel mõtlen, kas edaspidi hoian end rohkem või lihtsalt olen mitte hoides rohkem valmis, et vastu lõugu saan.
Sest noh. Mu alastus on mu soomus, ma varjates ei taha elada.
Aga vastu lõugu saada on VALUS.
Ikka veel värisen selle kommentaari peale. Adrenaliin voolas kosena vereringesse.
Hästi abiks on (mõttes) Sanjiga rääkida.
Ta on animes parasjagu selle koha peal, kus väga usutavad ähvardused nende pihta, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad, on viinud mehe valmidusse teha asju, mis üpris-üpris valusad ja vastikud.
Ent ta on valmis neid tegema, et neid, kellest hoolib, õnnelikuna hoida.
"See on minu teema ka," ütlen talle.
Taevas on hall, meretuul viib koka sigaretisutsu minema.
"Ma ju tean, mida sa siin teed ja mispärast. Aga vaata. Miks sa oled valmis endaga nii paljut tegema, võibolla kogu oma ülejäänud eksistentsi panti panema, on Zeffi ja mugiwarade õnnelik ja hea elu, eks?"
Mul ei ole tegelikult vastust vaja. Aga ta kergitab suunurka, kehitab õlgu, võtab veel ühe mahvi.
"Selge ju. Sa paistad kuramuse palju teadvat!"
"Oi, ma teangi. Seletasin juba eelmisel korral, kuidas."
Selg vastu müürisakki on hea istuda. Sanji seisab kummargil, toetub küünarvarte ja rinnaga kividele ja suitsetab. Pilk merel, mis vaevu lainetab. Hall ja vaikne, nii vaikne.
Lasen oma loenguga edasi: "Kuula nüüd hästi, sest see on tähtis."
Väike paus. Lasen edasi?
No mitte päris järjest.
On veidi piinlik tarka mängida, kui ma ise nii kergesti sinna auku lendan, mis tema loogikas on, nii et naeratan omaette natukene.
Või siis osaliselt ka talle.
"Sa teed endale halba, et nemad õnnelikud oleksid, eks ole. Ilma sinuta, teadmata, kuidas sa just hakkama saad, kuid õnnelikud."
Paus.
"Aga su loogikaviga on seal, et nad üldse oleksid õnnelikud, kui sina oled õnnetu." Vaatan talle otsa. Tema minule ei vaata.
Püüan sõnadega temani jõuda, isikliku kogemuse jõud peab ju ka midagi maksma? Püüan. Hingega. "Ma ju tean, kurat. Kurat! See paganama eneseohverduse teema on mulle ka teema, ja just sellepärast olen sellele mõelnud ja mõelnud ja mõelnud."
...ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja ...
"Kui sul on halb, teed sellega valu just neile, kes sust hoolivad. Kellest sina hoolid. Neile, kes tähtsad on. Kellele sa ei tee halba sellega, et sinul on valus, on need, kel sust sügavalt kama. Või kes lausa rõõmustavad, et sulle haiget saavad teha."
Ma lähen kirglikuks, kurat ja põrgu. Rahu, Triinu, rahu, võta hoogu maha!
Aga ei, järgmised sõnad tulevad lausa meeleheitlikud.
"Sa ei taha ju seda!"
"Ei, seda ma ei taha." ütleb Sanji tasa. "Ja ma ju tean. Muidugi on sul õigus. Ma tean."
Mõistlik mees. Oh, rumal ei ole ta tõesti ühegi kandi pealt.
Ta käte ümber helgivad võrud, mis oodatavalt plahvatavad, kui noor Vinsmoke (jaa, Sanji raudselt ei hindaks, kui teaks, et ma seda nime kasutan mõttes, aga sellepärast ta ju hädas ongi, et Vinsmoke!) näiteks saarelt põgeneda üritab. "Aga teine võimalus on veel hullem. Jah, nad saavad haiget. Jah, neil on jäle mulle mõeldagi. Aga nad on vähemalt elus!!!"
Ma raputan pead ja naeran.
Mõrult, sest lõbusat pole siin midagi.
"Miks sa nii arvad? Kas sa arvad, et kuitahes ilgelt sa käituksid, Luffy - LUFFY! - lihtsalt kehitab õlgu ja sõidab minema? Nad tulevad praegu sulle järele. Võitlevad end risti läbi saare. Võin sulle ette ära öelda, et mitte miski, mida sa teed, ei peleta neid minema." Kurat, see on hetk, kui ettepoole kummarduda oma istepaigast müüririnnatisel ja Sanji ülikonnastatud õlale käsi panna. "Sest nad hoolivad, päriselt hoolivad."
Vaikus. Ma hoian ta õlga ja tunnen, kuidas ta ei lõõgastu, kuidas pinge ja pinge ja pinge.
Lasen lahti, aga mu hääl võib nüüd veel vaiksem olla, me pead on nii lähestikku. "Ja nemad on ainsad, kellele sa haiget teed sellega, et sina haiget saad. Nemad hoolivad. Need, kellele ei taha haiget teha, on just need, kes haiget saavad."
Oh, ma räägin ka endast, nii väga!
"Aga need, kes ei hooli ning kellest sina ei hooli, vat nemad on rahul."
Ta vaatab mulle otsa. Ta ei taha sellele mõelda, mõelda, et ta tegi IKKAGI vea, oh, ma mõistan seda kulmualust jahedat pilku nii hästi!
Piin on pinna all. Seda ei näidata välja.
Mis ei tähenda, et seda olemas ei oleks.
Mul ei ole midagi teha peale jätkamise. "Äkki ei tasu siis sedasi valida? Alistuda, et neil oleks hea, kannatada, et neil oleks hea? Äkki tasub võidelda enda eest, sest SEE on tegelikult ka nende eest võitlemine, kes loevad?! Võitled enda eest ja nende eest korraga!"
Sanji ei vaata enam mulle otsa. Meri, hall meri ja hall taevas on see, mille poole ta pilk on pööratud, kui ütleb: "Aga nüüd on juba pisut hilja, eks ole? Ma olen enda käsist-jalust siduda lasknud. Nii kinni kui kinni."
Paus.
"Kunagi ei ole liiga hilja," sõnan vaikselt. "Alati on valik."
***
Olgu, teine teema näiteks homme. Või ülehomme.
Kaua seda ühte hobust ikka peksta.
(Mitte et mina peksaksin. Hobust. Mul tuleb õudus peale mõeldes, et teen kellelegi meelega ja teadlikult haiget.)
reede, 20. oktoober 2017
Mis krdi ÕIGUS vol II
Räme nädal.
Muidugi huvitav ka, vaheldus vahelduse otsa ikka venitab aja pikaks. Aga mu kehaline vastupanu on täpselt nii nõder, kui oodata võikski, ja olen haige. Sain aru, et nüüd on jama, kui hommikul hakkasin kätekõverdusi tegema, käpuli põrandal taipasin, et seda küll ei taha. Tegin hoopis kassiküüru ja lehmanõgusust seljale 37 korda, ja kuskil 30 korduse kandis oli süda täiesti paha ning pilt õõtsus.
Ei ole väga normaalne isegi minu puhul.
Kraadisin. Nojah. Arvata oligi.
Aga see, et ...
Ma arvan, mul tulebki arusaamatus teemal "kes piisavalt ei teeni, ei tohiks lapsi saada" sisse, sest minu lapsed ei aja kasinalt läbi mitte seepärast, et ma piisavalt ei teeni (noh, praegu, onjo, päris normaalselt), vaid annan ära, mis vajadusest üle. Dohh.
Reeglipäraselt.
Sest ma tahan nii.
Jaa, päris esmavajaduste lõpuni enam asju ei lase. Pesupesugeel, kohv ja väike varuraha ikka on - aga mis on konkreetselt "võin ka mujale anda, me ei sure selle kätte" ja kel on vähem kui minul või kui on konkreetne eesmärk (Ukraina medabi on NII TÄHTIS, kurat, kas minu ja mu lapse kohvikust ostetud smuutid on siis olulisemad kui mõne inimese ELU või?!), ma annan ära.
Sest mul on prioriteedid paigas.
Inimene on tähtis, sest ta on inimene, mitte seepärast, et ta on mu tuttav, lähisugulane või rahvuskaaslane nt.
Üldse, tegelikult on mulle arusaamatu, mis mõttes kellelgi on "õigus" millelegi.
Rahale? Armastusele? Puhtale veele? Elule? Hingetõmbele?
Kas vastsündinu, kes ei hakkagi hingama, ei omanud hingetõmbele ÕIGUST, aga 96-aastane mölakas (jah, teate, on ka selliseid), omas väga paljudele? Kas sõdur Ukrainas omab elule vähem ÕIGUST kui sina? Kas inimesed kuskil Saharas omavad vähem veele ÕIGUST kui vanavanaema lehm?
Kuidas üldse saab mõelda, et kellelgi on millelegi ÕIGUS?! Mida see TÄHENDAB?!
Ma võin öelda, et minu laps olla on alati majanduslikult kahjulikum, kui paljude mu kommentaatorite oma. Ma võin ka öelda, et olles need kommentaarid läbi seedinud ja klikiarvu (misMÕTTES 3 korda rohkem, kui mu seni populaarseimal postitusel? ebapärlikarp on sitaks populaarne) üle mõlenud, olen VÄGA kindel, et mu otsus veel lapsi saada on hea ja õige.
Sest krt, tuua maailma rohkem minu moodi mõtlevaid ja tundvaid minu geenidega inimesi saab ainult hea olla. Jääb oma õigust ja iseennast kõige tähtsamaks pidavaid mölakaid protsentuaalselt maailma inimeste hulgas natuke vähemaks.
Kuramuse ÕIGUS ...
Jah, see on mind palju kujundanud, et mul enda meelest polnud millelegi ÕIGUST. Ainult haigena. Siis oli mul ÕIGUS koolist koju jääda, voodis vedeleda ja jutukaid lugeda. Muidu olin krooniliselt laisk ja lohakas ning kui kellelgi ette jäin, oli absoluutselt vajalik saata mind kas õppima või koristama.
(Niisiis olin kodus nii vähe kui võimalik.)
Aga sellest kasvas välja minu veendumus, et mitte kellelgi pole mitte millelegi ÕIGUST. Kõik on kingitus, saatuse naeratus, vedamine.
Et ise-tublidel läheb hästi? Ei.
Kusjuures tean seda TÄPSELT sellest isiklikust kogemusest, mis mu enesetapmiseni viis. Olen nii krdi tubli olnud, et nüüd tahaksin toonasele endale pai teha, kohvi ja kooki anda ning rääkida-rääkida-rääkida, kuidas EI OLE VAJA nii palju teha, mitte krdi keegi ei täna. Sind omakorda aidatakse täiesti sõltumatult sellest, mida sa teed, see sõltub ainult sellest, millised TEISED on. Palun puhka!
Ta oleks mulle märgade silmadega otsa vaadanud ja ohanud, et tal ei ole ÕIGUST puhata.
Ei ole v? Jah, ega ei ole küll.
Aga kellelgi ei ole.
Õigust puhata ei saa olla. Nagu ka ühtegi muud õigust.
Jep, on inimesi, kes teevad veel rohkem (kuigi üllataval kombel mitte väga palju, mineviku-mina oli RÄMEtubli, võttis ka uneajast töö tegemiseks - ja põdes, et kuue unetunniga hakkama ei saa, eriti nõrk, iga ärkvel oldud hetke ka töö alla ei tahtnud panna, eriti laisk), mis-krdi-siis?
ÕIGUST puhkusele, ÕIGUST rahale, ÕIGUST hingetõmbele EI OLE OLEMAS.
On vedamine ja teiste inimeste lahkus ja oma otsus, et kui mina enda eest ei seisa, ei seisagi keegi.
Aga ÕIGUS?!?!?!
Haijah!
Proovige mind ümber veenda, kui tahate =P
Muidugi huvitav ka, vaheldus vahelduse otsa ikka venitab aja pikaks. Aga mu kehaline vastupanu on täpselt nii nõder, kui oodata võikski, ja olen haige. Sain aru, et nüüd on jama, kui hommikul hakkasin kätekõverdusi tegema, käpuli põrandal taipasin, et seda küll ei taha. Tegin hoopis kassiküüru ja lehmanõgusust seljale 37 korda, ja kuskil 30 korduse kandis oli süda täiesti paha ning pilt õõtsus.
Ei ole väga normaalne isegi minu puhul.
Kraadisin. Nojah. Arvata oligi.
Aga see, et ...
Ma arvan, mul tulebki arusaamatus teemal "kes piisavalt ei teeni, ei tohiks lapsi saada" sisse, sest minu lapsed ei aja kasinalt läbi mitte seepärast, et ma piisavalt ei teeni (noh, praegu, onjo, päris normaalselt), vaid annan ära, mis vajadusest üle. Dohh.
Reeglipäraselt.
Sest ma tahan nii.
Jaa, päris esmavajaduste lõpuni enam asju ei lase. Pesupesugeel, kohv ja väike varuraha ikka on - aga mis on konkreetselt "võin ka mujale anda, me ei sure selle kätte" ja kel on vähem kui minul või kui on konkreetne eesmärk (Ukraina medabi on NII TÄHTIS, kurat, kas minu ja mu lapse kohvikust ostetud smuutid on siis olulisemad kui mõne inimese ELU või?!), ma annan ära.
Sest mul on prioriteedid paigas.
Inimene on tähtis, sest ta on inimene, mitte seepärast, et ta on mu tuttav, lähisugulane või rahvuskaaslane nt.
Üldse, tegelikult on mulle arusaamatu, mis mõttes kellelgi on "õigus" millelegi.
Rahale? Armastusele? Puhtale veele? Elule? Hingetõmbele?
Kas vastsündinu, kes ei hakkagi hingama, ei omanud hingetõmbele ÕIGUST, aga 96-aastane mölakas (jah, teate, on ka selliseid), omas väga paljudele? Kas sõdur Ukrainas omab elule vähem ÕIGUST kui sina? Kas inimesed kuskil Saharas omavad vähem veele ÕIGUST kui vanavanaema lehm?
Kuidas üldse saab mõelda, et kellelgi on millelegi ÕIGUS?! Mida see TÄHENDAB?!
Ma võin öelda, et minu laps olla on alati majanduslikult kahjulikum, kui paljude mu kommentaatorite oma. Ma võin ka öelda, et olles need kommentaarid läbi seedinud ja klikiarvu (misMÕTTES 3 korda rohkem, kui mu seni populaarseimal postitusel? ebapärlikarp on sitaks populaarne) üle mõlenud, olen VÄGA kindel, et mu otsus veel lapsi saada on hea ja õige.
Sest krt, tuua maailma rohkem minu moodi mõtlevaid ja tundvaid minu geenidega inimesi saab ainult hea olla. Jääb oma õigust ja iseennast kõige tähtsamaks pidavaid mölakaid protsentuaalselt maailma inimeste hulgas natuke vähemaks.
Kuramuse ÕIGUS ...
Jah, see on mind palju kujundanud, et mul enda meelest polnud millelegi ÕIGUST. Ainult haigena. Siis oli mul ÕIGUS koolist koju jääda, voodis vedeleda ja jutukaid lugeda. Muidu olin krooniliselt laisk ja lohakas ning kui kellelgi ette jäin, oli absoluutselt vajalik saata mind kas õppima või koristama.
(Niisiis olin kodus nii vähe kui võimalik.)
Aga sellest kasvas välja minu veendumus, et mitte kellelgi pole mitte millelegi ÕIGUST. Kõik on kingitus, saatuse naeratus, vedamine.
Et ise-tublidel läheb hästi? Ei.
Kusjuures tean seda TÄPSELT sellest isiklikust kogemusest, mis mu enesetapmiseni viis. Olen nii krdi tubli olnud, et nüüd tahaksin toonasele endale pai teha, kohvi ja kooki anda ning rääkida-rääkida-rääkida, kuidas EI OLE VAJA nii palju teha, mitte krdi keegi ei täna. Sind omakorda aidatakse täiesti sõltumatult sellest, mida sa teed, see sõltub ainult sellest, millised TEISED on. Palun puhka!
Ta oleks mulle märgade silmadega otsa vaadanud ja ohanud, et tal ei ole ÕIGUST puhata.
Ei ole v? Jah, ega ei ole küll.
Aga kellelgi ei ole.
Õigust puhata ei saa olla. Nagu ka ühtegi muud õigust.
Jep, on inimesi, kes teevad veel rohkem (kuigi üllataval kombel mitte väga palju, mineviku-mina oli RÄMEtubli, võttis ka uneajast töö tegemiseks - ja põdes, et kuue unetunniga hakkama ei saa, eriti nõrk, iga ärkvel oldud hetke ka töö alla ei tahtnud panna, eriti laisk), mis-krdi-siis?
ÕIGUST puhkusele, ÕIGUST rahale, ÕIGUST hingetõmbele EI OLE OLEMAS.
On vedamine ja teiste inimeste lahkus ja oma otsus, et kui mina enda eest ei seisa, ei seisagi keegi.
Aga ÕIGUS?!?!?!
Haijah!
Proovige mind ümber veenda, kui tahate =P
kolmapäev, 18. oktoober 2017
Mis krdi ÕIGUS?!
Okei, ma siis nüüd kirjutan lahti oma vaimsed kukkumised üle-eelmise posti kommentaaride peale.
Seda on veider teha, sest ausalt: ma eriline "sain võrgupäevikupostile tagasisidet ja nüüd mõtlen oma eluväärtusi ümber"-tegija ega uskuja, et nii üldse saab, pole ju.
Inimene kirjutab. Et lugejad midagi ütlevad seepeale, on nende mure! Võivad ka vait olla, ikka nende reaktsioon.
Üleskirjutamine minu jaoks on (enamasti) lihtsalt üleskirjutamine ning tagasiside ...
Noh, tore, kui minuga nõus ollakse.
Inimesed ongi lollakad, kui absoluutselt ei olda.
Üldse, kui kõik oleksid ühesugused, oleks maailm päris õudne. Erinevad arvamused on ok.
Ent avastasin tänu tagasisidedele ja oma vastuste üle mõtlemisele seekord, et aa.
Aga ma ei arvagi, et raha väärt oleksin. Kes tahab, see maksab mulle, kes ei taha, ei maksa. Et mina VÄÄRT oleksin midagi, mis on üle ellujäämispiiri?
Kuidas üldse saab sedasi mõelda?
See oli päris jube avastus enda kohta ja korraga kõik mu elupõhimõtted vankusid.
Sest SELLE avastuse, et jah, ma olen väärt elama sellisena, kui olen, tegin ära mõned aastad tagasi. Rahaasja sinna juurde liitmine tundus "kuidas ma siis seda ei arvestanud?!" ning korraga tuli päästmatult "ma olen kogu oma elu valesti elanud!"-tunne.
Mis oli kohutav.
Ikka veel on tunda, aga kui see kohutavuse adumine parasjagu saabus, oli ikka nii rõve, et häälega niutsumine, pisarad, veel niutsumist, küüned peopesas ja ulg.
Aga terapeudi abiga (ometi kord oli tast reaalset abi jälle!) esitasin endale küsimuse, mida ma nüüd selle avastuse valguses teisiti teen - ja leidsin, et ei midagi.
Ikka leian, et mina aitan inimesi, kui mina saan, ja kui mul on jama, ehk aidatakse mind. Vorst vorsti vastu "kõigel, mida teen, on hinnasilt küljes"-mõtlemine lihtsalt ei ole mina. Ma ei saa nii, ma ei taha nii, see on mulle vastik.
Kõik "mis õigusega ta abi küsib"-pahameeleavaldused on nende küsijate probleem, mitte minu oma. Mina leian, et abile ei olegi ÕIGUST, see on teiste inimeste headuse küsimus, ja kui küsimus on minu headuses, siis - kui ma saan anda, ilma ise ära suremata vaesusse, on loomulik anda. Kui keegi vajab midagi minu käes olevat rohkem kui mina, mul on ainult hea meel anda asi või raha tema kasutada, sest maksimaalse õnne küsimus maailmas on mulle oluline.
Kui teile pole, palun, ma ei keela kedagi elamast ainult endale ja sisisemast, kui teised teismoodi elavad.
Aga mina niimoodi ei oska, ei taha, ja vaatan neile "aga mis ÕIGUS"-inimestele kerge põlgusega.
Mis krdi ÕIGUS? Mis see on mingi oluline asi v?
Minu maailmas ei ole ja ma ka üldse ei taha, et oleks.
Seda on veider teha, sest ausalt: ma eriline "sain võrgupäevikupostile tagasisidet ja nüüd mõtlen oma eluväärtusi ümber"-tegija ega uskuja, et nii üldse saab, pole ju.
Inimene kirjutab. Et lugejad midagi ütlevad seepeale, on nende mure! Võivad ka vait olla, ikka nende reaktsioon.
Üleskirjutamine minu jaoks on (enamasti) lihtsalt üleskirjutamine ning tagasiside ...
Noh, tore, kui minuga nõus ollakse.
Inimesed ongi lollakad, kui absoluutselt ei olda.
Üldse, kui kõik oleksid ühesugused, oleks maailm päris õudne. Erinevad arvamused on ok.
Ent avastasin tänu tagasisidedele ja oma vastuste üle mõtlemisele seekord, et aa.
Aga ma ei arvagi, et raha väärt oleksin. Kes tahab, see maksab mulle, kes ei taha, ei maksa. Et mina VÄÄRT oleksin midagi, mis on üle ellujäämispiiri?
Kuidas üldse saab sedasi mõelda?
See oli päris jube avastus enda kohta ja korraga kõik mu elupõhimõtted vankusid.
Sest SELLE avastuse, et jah, ma olen väärt elama sellisena, kui olen, tegin ära mõned aastad tagasi. Rahaasja sinna juurde liitmine tundus "kuidas ma siis seda ei arvestanud?!" ning korraga tuli päästmatult "ma olen kogu oma elu valesti elanud!"-tunne.
Mis oli kohutav.
Ikka veel on tunda, aga kui see kohutavuse adumine parasjagu saabus, oli ikka nii rõve, et häälega niutsumine, pisarad, veel niutsumist, küüned peopesas ja ulg.
Aga terapeudi abiga (ometi kord oli tast reaalset abi jälle!) esitasin endale küsimuse, mida ma nüüd selle avastuse valguses teisiti teen - ja leidsin, et ei midagi.
Ikka leian, et mina aitan inimesi, kui mina saan, ja kui mul on jama, ehk aidatakse mind. Vorst vorsti vastu "kõigel, mida teen, on hinnasilt küljes"-mõtlemine lihtsalt ei ole mina. Ma ei saa nii, ma ei taha nii, see on mulle vastik.
 |
| Mitte et ma teaksin, kes Tomi Lauren on |
Kui teile pole, palun, ma ei keela kedagi elamast ainult endale ja sisisemast, kui teised teismoodi elavad.
Aga mina niimoodi ei oska, ei taha, ja vaatan neile "aga mis ÕIGUS"-inimestele kerge põlgusega.
Mis krdi ÕIGUS? Mis see on mingi oluline asi v?
Minu maailmas ei ole ja ma ka üldse ei taha, et oleks.
esmaspäev, 16. oktoober 2017
Ere ja kirgas
Eelmine postitus kütab minus veel kirgi, seega pole nagu otsest VAJADUST mus midagi uut kirjutada ja nagunii on kõik tunded ka tooniga "A mine persse, kui mina tahan, ongi see argument!"
Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.
Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."
Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee... millestki?
Mida?!
Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.
Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.
Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.
Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.
Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.
Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.
Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.
Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."
Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee... millestki?
Mida?!
Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.
Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.
Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.
Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.
Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.
Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.
reede, 13. oktoober 2017
Laps, laps on kõike väärt!
Tita kõhtu saamine sel aastal ei õnnestu.
Minu mitte-nii-tore endometrioos (nüüd on juba mõlemas munasarjas v? Tõsi, arst ütles, et see uus kolle võib mitte olla kolle, vaid kollakeha) on piisav tõenäoline takistus rasestumisele, et läheksin detsembri algul hoopis operatsioonile.
Olen ikkagi rahul ja rõõmus. Aeg on ainult aeg jne. Samm oma beebile lähemale on taas tehtud.
Lihtsalt sel aastal ta ikka ei tule.
No nii on.
Jõuab.
Vahel, kui mõtlema hakkan, kipun käsa ringutama ja pead vangutama. Nagu ... inimestel on normaalne sissetulek ja siis muretsevad, kas nad lapsega saavad rahaliselt hakkama.
Fakk.
Mina olen teatud perioodil õpetanud oma lapsi, et peale pesemist ei tasu pesukäsna ära loputada, vaid lihtsalt kuivaks pigistada (et puhastavat ainet kauemaks jätkuks, noh). Seebi riivimisest pesumasinasse, et midagi keemiliselt küürivat oleks, rääkimata. Pesnud end ja lapsi kaks aastat köögis pesukausis või minu ema juures, sest meie vannitoapõrandast tilkus vesi alumise naabri korterisse. Kandnud ja oma lastele kandmiseks saanud teiste vanu asju praktiliselt eranditult, ainult sokid, sukad ja aluspesu olid enda omad. Lugemiseks oli raamatukogu, filmivaatamiseks arvuti (kuigi jumala tükk aega ma kartsin nii kohutavalt selle arvuti pärast, et ei tõmmanud torrentit, sest kui arvuti oleks mingi viirusega hukka läinud, MIDA ma oleksin teinud?!), kinkisin inimestele peamiselt isetehtud toitu ja ainult sünnipäevad, kuhu mu lapsi kutsuti, ja kooli- ja lasteaiaväljaminekud olid mulle ahistavad "kurat, jälle?!"
Raha oli kogu aeg nii otsas, et euro ja veel natuke rongipileti eest üks ots oli väljaminek, mida pool aega tahtsin ette teada.
Ja ma ei pidanud end kohutavalt vaeseks. Kõigil oli kõht täis, arved said makstud ning kui raha oli, käisin kaltsukatuuril.
Olgu, ei ostnud mitte mingit elektroonikat. Kui üks aasta erilise jõukuse hetkel tõin poest mikseri, olin ise ka hämmastunud, milline kröösus olen. Aga no - isa hoidis mul nina vee peal teemal "mingi arvuti peab kirjutaval inimesel kirjutamiseks olema" ja ema juurest sai kohvi ja tualettpaberit näpata.
Aga siiski.
Kui loll peab inimene olema, et sissetulekuga 1000 eurot kuus mitte rahaliselt hakkama saada?! Nagu - laste sünnipäevakutsed, kooli- ja lasteaiakulud, laste söök, mähkmed ja aluspesud maha arvata ja ikka on SITAKS raha. Mina elasin selle summaga ning kahe lapsega üsna normaalselt neli kuud. Hädaga venitas ka viienda välja.
Olgu, mul korteri peale ei kulu ega kulunud, aga ikkagi.
Ma ei saa ARU.
Kärbi oma pere vajadused VAJADUSTE tasemeni, izver!
Nagu - olgu, ma tean, mida tähendab väga napilt hakkama saamine ja seda tõesti ei soovitaks kellelegi. Kui esimest korda ostsin niimoodi ehteid, et kolm eurot kulutasin poja kaelaketile mõttega "Isegi kui talle ei meeldi, on tore, et olemas on", olin samas üsna jahmunud, et nii ka saab. Et iga kulutus ei pea olema täie ette läinud ja üleni arukas, et võibki kolm eurot lihtsalt "äkki läheb vaja, äkki ei lähe" alla panna.
Aga faking 1000 raha? Ka siis, kui peres on ainult üks sissetulek ja kaks täiskasvanut, kaks last ja korteriarve, on selle summaga normaalne toime tulla.
Võin kanda ilusaid riideid, mitte "kõige vähem koledaid, mis puhtad on"? Pole hädas, kui mu lapsi sünnipäevadele kutsutakse? Söön, mida täna tahan, mitte hoolikalt kaalutletud "mis on tervislik, suht maitsev, naturaalne ja mahub mu eelarvesse"? Pole sunnitud-isetegemise-meister enne jõule?
500 eurot kuus on selleks rahulikult piisav.
Pange korteri eest juurde see summa, mis korterile läheb, ja öelge, kust krt see mure lapsesaamise finantsilise külje pärast?! Et inimesed ei taha elada nagu mina elasin? Kui sul üldse tööd ei ole (nagu minul), siis on jah raske, aga kui on?!
Täiesti arusaamatu. Nagu - laps. Ta on su tulevik, ainus surematus ja su arust on vaja hädaldada ning muret ette tunda sellepärast, et ei saa raamatuid poest osta, vaid pead raamatukogust laenutama, et ei saa tolle lapsega veekeskusse minna, vaid pead leppima pannkookidest ja suhkruga teest piknikuga looduses, et riideid hangid kaltsukast teile mõlemale ja loomaaias käies (väga odav pilet, kui oled soodusinimene) ei saa ühtlasi ka välja sööma minna?
Aga need on teised inimese teisuguste prioriteetidega.
Minu mitte-nii-tore endometrioos (nüüd on juba mõlemas munasarjas v? Tõsi, arst ütles, et see uus kolle võib mitte olla kolle, vaid kollakeha) on piisav tõenäoline takistus rasestumisele, et läheksin detsembri algul hoopis operatsioonile.
Olen ikkagi rahul ja rõõmus. Aeg on ainult aeg jne. Samm oma beebile lähemale on taas tehtud.
Lihtsalt sel aastal ta ikka ei tule.
No nii on.
Jõuab.
Vahel, kui mõtlema hakkan, kipun käsa ringutama ja pead vangutama. Nagu ... inimestel on normaalne sissetulek ja siis muretsevad, kas nad lapsega saavad rahaliselt hakkama.
Fakk.
Mina olen teatud perioodil õpetanud oma lapsi, et peale pesemist ei tasu pesukäsna ära loputada, vaid lihtsalt kuivaks pigistada (et puhastavat ainet kauemaks jätkuks, noh). Seebi riivimisest pesumasinasse, et midagi keemiliselt küürivat oleks, rääkimata. Pesnud end ja lapsi kaks aastat köögis pesukausis või minu ema juures, sest meie vannitoapõrandast tilkus vesi alumise naabri korterisse. Kandnud ja oma lastele kandmiseks saanud teiste vanu asju praktiliselt eranditult, ainult sokid, sukad ja aluspesu olid enda omad. Lugemiseks oli raamatukogu, filmivaatamiseks arvuti (kuigi jumala tükk aega ma kartsin nii kohutavalt selle arvuti pärast, et ei tõmmanud torrentit, sest kui arvuti oleks mingi viirusega hukka läinud, MIDA ma oleksin teinud?!), kinkisin inimestele peamiselt isetehtud toitu ja ainult sünnipäevad, kuhu mu lapsi kutsuti, ja kooli- ja lasteaiaväljaminekud olid mulle ahistavad "kurat, jälle?!"
Raha oli kogu aeg nii otsas, et euro ja veel natuke rongipileti eest üks ots oli väljaminek, mida pool aega tahtsin ette teada.
Ja ma ei pidanud end kohutavalt vaeseks. Kõigil oli kõht täis, arved said makstud ning kui raha oli, käisin kaltsukatuuril.
Olgu, ei ostnud mitte mingit elektroonikat. Kui üks aasta erilise jõukuse hetkel tõin poest mikseri, olin ise ka hämmastunud, milline kröösus olen. Aga no - isa hoidis mul nina vee peal teemal "mingi arvuti peab kirjutaval inimesel kirjutamiseks olema" ja ema juurest sai kohvi ja tualettpaberit näpata.
Aga siiski.
Kui loll peab inimene olema, et sissetulekuga 1000 eurot kuus mitte rahaliselt hakkama saada?! Nagu - laste sünnipäevakutsed, kooli- ja lasteaiakulud, laste söök, mähkmed ja aluspesud maha arvata ja ikka on SITAKS raha. Mina elasin selle summaga ning kahe lapsega üsna normaalselt neli kuud. Hädaga venitas ka viienda välja.
Olgu, mul korteri peale ei kulu ega kulunud, aga ikkagi.
Ma ei saa ARU.
Kärbi oma pere vajadused VAJADUSTE tasemeni, izver!
Nagu - olgu, ma tean, mida tähendab väga napilt hakkama saamine ja seda tõesti ei soovitaks kellelegi. Kui esimest korda ostsin niimoodi ehteid, et kolm eurot kulutasin poja kaelaketile mõttega "Isegi kui talle ei meeldi, on tore, et olemas on", olin samas üsna jahmunud, et nii ka saab. Et iga kulutus ei pea olema täie ette läinud ja üleni arukas, et võibki kolm eurot lihtsalt "äkki läheb vaja, äkki ei lähe" alla panna.
Aga faking 1000 raha? Ka siis, kui peres on ainult üks sissetulek ja kaks täiskasvanut, kaks last ja korteriarve, on selle summaga normaalne toime tulla.
Võin kanda ilusaid riideid, mitte "kõige vähem koledaid, mis puhtad on"? Pole hädas, kui mu lapsi sünnipäevadele kutsutakse? Söön, mida täna tahan, mitte hoolikalt kaalutletud "mis on tervislik, suht maitsev, naturaalne ja mahub mu eelarvesse"? Pole sunnitud-isetegemise-meister enne jõule?
500 eurot kuus on selleks rahulikult piisav.
Pange korteri eest juurde see summa, mis korterile läheb, ja öelge, kust krt see mure lapsesaamise finantsilise külje pärast?! Et inimesed ei taha elada nagu mina elasin? Kui sul üldse tööd ei ole (nagu minul), siis on jah raske, aga kui on?!
Täiesti arusaamatu. Nagu - laps. Ta on su tulevik, ainus surematus ja su arust on vaja hädaldada ning muret ette tunda sellepärast, et ei saa raamatuid poest osta, vaid pead raamatukogust laenutama, et ei saa tolle lapsega veekeskusse minna, vaid pead leppima pannkookidest ja suhkruga teest piknikuga looduses, et riideid hangid kaltsukast teile mõlemale ja loomaaias käies (väga odav pilet, kui oled soodusinimene) ei saa ühtlasi ka välja sööma minna?
Aga need on teised inimese teisuguste prioriteetidega.
teisipäev, 10. oktoober 2017
Kirjanik?
Kui mul peavalu kontrolli all püsib elik valu on ainult vähe-vähekene, aga samas olen üleni nõrk, hädine ja pehme, väsimus on saja punkti skaalal näiteks 91, tulevad igasugused lollid mornid mõtted.
Jaa, ma mõistusega võin teada, et lollid. (Teangi.)
Mõistusega võin teada, et see on füüsilistest nähtudest. (Teangi.)
Üldse ei aita tunnete vastu.
Nagu mis mõttes, endast on täiega kahju.
Ma jagasin Eva Koffiga romaanivõistluse teist kohta, onjo.
Meie raamatud ilmuvad ühe kirjastuse alt. Kui palju ta just honorari sai, ma ei tea, aga kulka andis tema raamatule märgatavalt rohkem toetust kui minu omale, see on kõvade kaantega, mul tuleb pehmetega, ja tema oma tutvustavas tekstis on, et ta sai romaanivõistlusel II koha, mul, et ma jagasin II-III kohta (mis ei ole faktiliselt tõene, mul on žüriis natsa tutvusi ja tean, et seepärast sain koos Evaga II koha, et neil algul oli plaanis välja anda ka III, aga Taavi Kangur sai Postimehe eripreemia ja 1000 raha niigi, ja siis nad ei andnud).
Nagu. Mul ei ole üldse Eva vastu okast hinges. Mul ei ole isegi kirjastuse vastu. On "oo, viimaks ometi sain kirjutamise eest midagi rohkemat kui kerge täienduse igapäevasele söögilauale".
Aga koos peavalutaustaga tuli: "Ma kirjutan ulmet, nii et keegi ei võta mind kirjanikuna kunagi tõsiselt, nutt ja hala."
Nutt. Hala.
Noh, siis on vaja lihtsalt parem olla, eks ole. Nii sitta kanti hästi kirjutada, et mu "vales" žanris teosed löövad läbi ka üldises siiski?
Lollid mõtted on lollid mõtted on lollid, aga ...
Üldse, see romaan võibolla ongi parim asi, mis ma kunagi kirjutan. Ja ega ta nüüd nii hirmus hea ka pole, on maailmas ka paremaid raamatuid mõned.
Jestas, Päevalehes ilmus mu arvustus raamatule "Lux Gravis" ja keegi kirjutas mu nime alla seal KIRJANIK. Nojah, ise küll nii ei ütleks ...
Kas ma mainisin, et lollid mõtted on lollid?
Take the fucking donuts, kuisulle mulle antakse, jestas!!!!
Mis, kuradi-siis, etsu mu kuradi pea on kuradi nõdras seisus! Take the fucking donuts!!!!!
Ei ole mingit "ei, ma ikka pole neid sõõrikuid väärt"- mõtlemist siin! LOLLLL!!!!
Huvitav, millal ise hakkaksin end kirjanikuks pidama? Kuue teose järel, mis on üleni minu omad ja proosas (sest jummel, ega siis luuletused mingid Päris-asjad pole!)?
Kaheksa?
Mhmh, aga ma ei ole nõus kvantiteedi peale samas panustama. Minu raamatud peavad olema SITAKS head mu enda meelest! Ei taha mingil juhul Reeli Reinausiks hakata!
(Minu Halva Kirjaniku, Kel Iial Ei Oleks Pidanud Miski Ilmuma, sümboltegelane.)
(Olgu, ma olen ainult kahte ta raamatut lugenud, võibolla on ta veidi paranenud, aga ilma peal ei usu, et piisavalt, muutmaks õigustatuks auhinda, mille ta sai.)
Lisaks pakuti mulle tööd uue romaanivõistluse žüriis.
Lubasin järele mõelda.
Sest noh: hea kodune töö?
Ma olen endale nii jäle ülemus, et halvemat annaks otsida. Nõuan endalt, ja mida väsinum (ja seega ebaadekvaatsem) olen, seda rohkem.
Mida mina tahan, on palju vaevalisemalt ette tulev kui see, mida teised. Kui oleks töö kuskil mujal ja kellast kellani, saaksin panna paika, et ok, maksimaalselt 3 päeva nädalas, 8 tundi päevas, parem kui vähem. Kodune "Tee nii palju kui vähegi jõuad! Et ikka võimalikult hästi teha, peaksid romaanid PÄRIS läbi lugema, sirvides ei saa täpset pilti, mis siis, et ei meeldi! Tee rohkem! Loe paremini! Ainus, mida on vaja, on rohkem sinu aega ja pühendumist!" on umbes 8 korda riskantsem.
Samas - aga seda tööd ei peaks otsima, ise tuli koju kätte.
Samas - aga kui ma teiste kirjutisi loen, ise küll ei kirjuta.
Samas - ega nii palju raamatuid polegi maailma vaja, ei tasugi kirjutada, kui ei rebi sees.
Samas - no aga mind tahetakse sinna žüriisse arvestusega, et Kirjanik, äkki siis tasuks kirjutada?
Samas - raha on ka sitaks tore.
Samas - ...
Tegelikult on ÜKS oluline kriteerium.
Kas ma tahan seda teha?!
Noh, selle üle siis mõtlen järele.
Kirjanik ...
Jaa, ma mõistusega võin teada, et lollid. (Teangi.)
Mõistusega võin teada, et see on füüsilistest nähtudest. (Teangi.)
Üldse ei aita tunnete vastu.
Nagu mis mõttes, endast on täiega kahju.
Ma jagasin Eva Koffiga romaanivõistluse teist kohta, onjo.
Meie raamatud ilmuvad ühe kirjastuse alt. Kui palju ta just honorari sai, ma ei tea, aga kulka andis tema raamatule märgatavalt rohkem toetust kui minu omale, see on kõvade kaantega, mul tuleb pehmetega, ja tema oma tutvustavas tekstis on, et ta sai romaanivõistlusel II koha, mul, et ma jagasin II-III kohta (mis ei ole faktiliselt tõene, mul on žüriis natsa tutvusi ja tean, et seepärast sain koos Evaga II koha, et neil algul oli plaanis välja anda ka III, aga Taavi Kangur sai Postimehe eripreemia ja 1000 raha niigi, ja siis nad ei andnud).
Nagu. Mul ei ole üldse Eva vastu okast hinges. Mul ei ole isegi kirjastuse vastu. On "oo, viimaks ometi sain kirjutamise eest midagi rohkemat kui kerge täienduse igapäevasele söögilauale".
Aga koos peavalutaustaga tuli: "Ma kirjutan ulmet, nii et keegi ei võta mind kirjanikuna kunagi tõsiselt, nutt ja hala."
Nutt. Hala.
Noh, siis on vaja lihtsalt parem olla, eks ole. Nii sitta kanti hästi kirjutada, et mu "vales" žanris teosed löövad läbi ka üldises siiski?
Lollid mõtted on lollid mõtted on lollid, aga ...
Üldse, see romaan võibolla ongi parim asi, mis ma kunagi kirjutan. Ja ega ta nüüd nii hirmus hea ka pole, on maailmas ka paremaid raamatuid mõned.
Jestas, Päevalehes ilmus mu arvustus raamatule "Lux Gravis" ja keegi kirjutas mu nime alla seal KIRJANIK. Nojah, ise küll nii ei ütleks ...
Kas ma mainisin, et lollid mõtted on lollid?
Take the fucking donuts, kui
Mis, kuradi-siis, et
Ei ole mingit "ei, ma ikka pole neid sõõrikuid väärt"- mõtlemist siin! LOLLLL!!!!
Huvitav, millal ise hakkaksin end kirjanikuks pidama? Kuue teose järel, mis on üleni minu omad ja proosas (sest jummel, ega siis luuletused mingid Päris-asjad pole!)?
Kaheksa?
Mhmh, aga ma ei ole nõus kvantiteedi peale samas panustama. Minu raamatud peavad olema SITAKS head mu enda meelest! Ei taha mingil juhul Reeli Reinausiks hakata!
(Minu Halva Kirjaniku, Kel Iial Ei Oleks Pidanud Miski Ilmuma, sümboltegelane.)
(Olgu, ma olen ainult kahte ta raamatut lugenud, võibolla on ta veidi paranenud, aga ilma peal ei usu, et piisavalt, muutmaks õigustatuks auhinda, mille ta sai.)
Lisaks pakuti mulle tööd uue romaanivõistluse žüriis.
Lubasin järele mõelda.
Sest noh: hea kodune töö?
Ma olen endale nii jäle ülemus, et halvemat annaks otsida. Nõuan endalt, ja mida väsinum (ja seega ebaadekvaatsem) olen, seda rohkem.
Mida mina tahan, on palju vaevalisemalt ette tulev kui see, mida teised. Kui oleks töö kuskil mujal ja kellast kellani, saaksin panna paika, et ok, maksimaalselt 3 päeva nädalas, 8 tundi päevas, parem kui vähem. Kodune "Tee nii palju kui vähegi jõuad! Et ikka võimalikult hästi teha, peaksid romaanid PÄRIS läbi lugema, sirvides ei saa täpset pilti, mis siis, et ei meeldi! Tee rohkem! Loe paremini! Ainus, mida on vaja, on rohkem sinu aega ja pühendumist!" on umbes 8 korda riskantsem.
Samas - aga seda tööd ei peaks otsima, ise tuli koju kätte.
Samas - aga kui ma teiste kirjutisi loen, ise küll ei kirjuta.
Samas - ega nii palju raamatuid polegi maailma vaja, ei tasugi kirjutada, kui ei rebi sees.
Samas - no aga mind tahetakse sinna žüriisse arvestusega, et Kirjanik, äkki siis tasuks kirjutada?
Samas - raha on ka sitaks tore.
Samas - ...
Tegelikult on ÜKS oluline kriteerium.
Kas ma tahan seda teha?!
Noh, selle üle siis mõtlen järele.
Kirjanik ...
pühapäev, 8. oktoober 2017
Muuhulgas võib huvitatu siit välja lugeda, miks mul teemal "rong" mõnele mehele haiget tegemise ees pisimatki tõrget polnud
***
Verine ja löödud Trafalgar Law!
Awwwwwww!
Nii kuradi SEKS!!!
Veri ja haavad! Ilus valust kurnatud mees ja kui kõik on kadunud, tulen mängu mina! Oh-kui-kaunis!
Et on olemas naised - nagu PALJU naisi - kelle jaoks on erutav, seksikas ja ahvatlev võimukus, teadlikkus, kui mehel on kõik kontrolli all ja ta on targem kui keegi teine?
Mulle on sihandane isane huvitav AINULT juhul, kui ta on kena ning oletan, et jahe võimukus on ta kest ja kesta all peidus veritsev haavatud loom. Aga toores tõmme, "oh-nii-päris-tahan-isegi-ilma-orgasmita!" on mulle keegi (normaalses proportsioonis ja enam-vähem kenade näojoontega), keda kokku lappida saan, kelle valusid vaigistada ning haavu siduda.
Tõsi, kui inimene kogu aeg lahtiste haavadega ringi jookseb, mulle ta ikka mingit pinget ei paku, sest mul on põnev siduda ja ravida ainult neid, kes ise tahavad paraneda.
Kes ei taha, on hoobilt huvisfäärist väljas.
Aaa, õige.
Loomulikult.
Ma ei olegi normaalne inimene.
Isegi selles suhtes ilmselt mitte.
Mitte et väga keegi oleks. Normaalne. (Loendab mõttes, võttes arvesse kõiki naisinimesi, keda on kohanud alates keskkoolist.) Nii, keda tõmbab võim, jahedus ja raha, neid on vist kõva ...
krt, aina saan neli.
Peab ju vähemalt viies ka olema?!
Ach, ongi üks, kelle seksuaalseid eelistusi pole ma iial paika saanud, kuigi olen talt korduvalt küsinud, kui veel noored olime. Ja hiljem ta abiellus nii ebaatraktiivse mehega, et üldseeisaaaru.
Nii et olgu, viis tuleb VIST ära.
Muidu on nii, et vaatasin eile Terminaator 2 ja see on jumalasta hea film! Seni ei olnud vaadanud, sest liikumatu ilmega musklimees, laps ja pildid-klipid, mida näinud olin, üldse ei viidanud, et seal midagi vaadata on.
Aga oli, oh kuidas oli! Põnev loojooks. Naistegelane käitus üsna pädevalt. Hea dialoog - mitte need kuulsad one-linerid (kuigi muutus arusaadavaks, miks need kuulsad on), vaid mida ning kuidas tegelased muidu rääkisid. Sisemine loogika. Väga ehtsa ja sobivana tulnud lõpp.
Olgu, Sarah Connor kui tegelane võtab enda alla ka kaks ainsat kohta, mille kohta mõttes kõvasti kulmu kergitasin. (Natuke kergitasin veel paaris kohas.) Kui sa oled tark, äkki ei tasu valetamise ja meeldidapüüdmisega algust teha, kui juba kolm ja pool aastat vaimuhaiglas kinnises osakonnas olnud oled? + täielik absurdsus, et ta "ikka veel armastab" meest, kellega koos oli umbes nädala 12 aastat tagasi või nii.
Aga ta oli ikkagi väga pädev naistegelene.
"Fuck you!"-pädev, ilma nähtava meigita ja lausega "Ära minu pärast muretse, mina saan ise hakkama!"
Ja no see hingesugulus, mida tundsin terminaatoritega - mõlemaga, aga tollega, kes lõpus käitus, nagu tunneks valu, vähem - on täitsa hingekriipiv.
Nagu jah. Jah. Täpselt nii ma tunnengi. Ei mingit hirmu. Ei mingit kahetsust. Funktsionaalsus ja näotegemine olukordades, kus teatud käitumist oodatakse. Tasapisi saab põhiterminaator selles näotegemises paremaks. Ka mina olen ära õppinud, kuidas inimesed teatud olukordades käituvad.
Kuigi kui pole sellist olukorda olnud ka kõrvalt vaadates, ei oska teha nii, et teised aru saaksid. (Et korrata ilmselget.)
Noh, jah.
On arusaadav, miks mul varem mingit ahvatlust Terminaatori vaatamiseks polnud - Trafalgar Law, Zoro ja Sanji tüüpi mees, kõva mees, kes teatud hetkel on veetud puruksminemise servale ja väga katki juba, on sealt täiesti puudu.
Ega, mu Suure Õe arhetüüp pole ju teemal "väljastpoolt suruti". Ise tahtsin seda rolli samuti!
Mulle nii meeldi
Lihtsalt - lihtsalt et teistele näha jääbki ainult roll ja mitte mina ise, muud osa kui haavade siduja mulle polnudki kellegi elus, oli uskumatult ahastusttekitav avastus.
Mitte et Law ei oleks ikkagi "aah, nii armas, nii ilus, nii nii nii nii niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!", kui ta istub aukilikuslastu ja teadvusetuna tooli külge aheldatuna ning ta pea on tahapoole kaldus, vertikaalis ainult seepärast, et toetub viltusele seljatoele.
Jaa, õpin nüüd abi paluma, abi vastu võtma, enda eest hoolitseda laskma. Kuid mis kihevile ajab ning silmad särama kutsub, on ikkagi "Ta usaldab mind nii palju, et laseb enda juures väga valusate kohtade kallale! Isegi kui tal väga valikut pole, ma ei peta lootusi, seon ta haavad ja võitlen ta eest!"
Pole midagi erutavamat kui absoluutne usaldus.
Mitte. Krdi. Midagi.
Või ei! Olgu, üks asi siiski.
Kena välimus. Ei pea olema maapõhja-kaunis, aga mingist tasemest üle olevate isendite puhul hakkan üldse märkama, et tegu on soolise olendiga. Allpool olijaid siis - loogiliselt - üldse ei näe seksuaalsust võimaldavate isikutena. Kellelegi teisele - ok. Aga mulle, minuga seotuna?
Mul lihtsalt ei haagi.
ÜLDSE.
Ehk kui pole sooline inimene, ta võib mind maapõhja usaldada, mul on ikka ainult sõbralik hellus ta suhtes.
Ikka veel.
reede, 6. oktoober 2017
Prokrastineerimisteooria
Prokrastineerimisega on üks värk, millest keegi ei räägi.
Äkki nad ei tea? Äkki te ei tea?
Oma kogemuse pealt mõtlen nõndamoodi. Kuid kui keegi on sääraseid mõtteid varem tutvustanud, võivad targemad linke jagada.
Minu jaoks on "iseenese tarkusest avastasin".
***
Eks ole, peaksin ju jõuetum olema kui enne Rongi. Vähem tehtud saama, sest lusikate arv piirab ja och ja ach ja...
Ma saan oluliselt rohkem tehtud kui näiteks 5 aastat tagasi.
OLULISELT.
Ma olen faking KAKS AASTAT pausideta trenni teinud?! Mul ei ole raske mahult suuri loovkirjutamisi lõpule viia? Koristan umbes 3x rohkem, nunnutan lapsi, lõpetasin kooli ja ometi magan, kui vähegi tahan ning mul ei ole ajapuudust?
Kuidas siis nii?! Midagi on valesti!
Paneb ju mõtlema?
Mu iseenese näite varal tasapisi ajus selginud teooria on, et ma ei karda enam.
Ülesandeid.
Mul ei ole enne neid enam "aaaah, ilmselt ei tee küllalt hästi, piisavalt palju, nagunii teistele ei meeldi, ma olen ka laisk ja mitte-eriti-tark ning kõik jälle näevad seda!" Tegin midagi? Siis on niigi sitaks hästi ju!
Võiksin ka kahe käega ja ilma lusikata plökerdades putru süüa ja ikka teeksin rohkem kui surnuna!
Võin teha, mida ja nagu ma tahan, see on nagunii rohkem, kui halval juhul oleks!
Mis tähendab, et alustan ja lõpetan (vajadusel päevi või nädalaid hiljem, ei ole mingit kohustust seda koheruttukiiresti teha) emake-maa-kui-palju asju mingi hirmupidurita. Tahan, et prügikast oleks tühi, et mu süda oleks rahulik tehtud asjade teemal, et lastel oleks hea ja põrandal vähem tolmu?
Tegutsen järelikult tasakesi neil rinnetel.
Kõrevalepõige: kas mul peaks õudus peale tulema, kui näen, et One Piece'i on kokku üle 800 episoodi? Aga ma ei pea seda ju täna õhtul ära vaatama!
Nüüd olen episoodi 659 juures. Alustasin ühest. Nagu -
ma ei karda.
Kõrvalepõike lõpp.
Teen ja ei karda tulemusi, hinnanguid, mitte-piisavalt sooritamist.
Pakun, et prokrastineerimine ei ole tegelikult molutamine asjadega, mida sa tahad ära teha, ent ei saa end tegemiseks kokku võetud. See on hoopis venitamine asjadega, mida sa tahaks küll tehtuna näha, aga kardad, et ei tee piisavalt hästi, piisavalt palju, piisavalt piisavalt.
On vähem hirmus üldse mitte teha. kui panna end läbikukkumisvõimalusega olukorda.
Alles siis, kui üldse-mitte-tegemine saab sama õudsaks kui läbikukkumishirm, hakatakse tegutsema.
Kuna mul on nüüd "üks seeria on palju rohkem kui null!" ning "37 sõna on palju rohkem kui null!", mul on lihtne asju tasakesi teha. Tükk tüki haaval. Täna ei jaksa rohkem kui 4 seeriat trenni teha? Noh, teen siis homme, ülehomme ja üleülehomme järele. Ebatõenäoline, et kogu nädala oleks selline sitt ja nõrk olemine.
37+123+86+246 on kokku nii palju rohkem sõnu kui 0+0+0+0.
Liikumine 1 km tunnis viib 1000 tunni pärast 1000 kilomeetri kaugusele.
Aga kui kogu aeg mõtleksin, mis sedasi edasi minnes asjadest välja tuleb, kas teistele üldse meeldib, ma ei tee küllalt hästi-palju-efektiivselt, parimatel päevadel jaksaksin ju 5500 sõna kirjutada ja 7 km joosta ning pärast lihaseharjutusi teha, peaks ikka rohkem (nagu varem tegin), oleks nii. Krdi. Raske.
Ometi on enda surnukspingutamine mingi ühiskondlikult heaks kiidetud asi.
Näiteks kasvõi suurpuhastus. Mis jäle idee! Miks krt ei võiks iga päev natuke koristada (nagu mina seda teen), miks on asja mõte end nõrkenuks rabeleda ja ikka "aga riidekappe ma ei puutunudki ning aknad on jälemustad!" olla mitte-piisavalt-puhastanud-küürinud-süstematiseerinud?
Milleks see hea on?!?!?!
Inimesed lükkavad edasi mitte tegevusi - tegevus ise ei pruugi neile üldse vastumeelne olla, natuke põrandat pühkida, munad ära keeta või 3 lk lugeda on täiesti tore ju - vaid hinnanguid. Ka iseenda omi.
See on õudne ja valus osa, mida ei taheta. Selle eest pagetakse netti, kriipseldamisse, sokkide pesemisse, sarjavaatamisse. Töö-trenn-misiganes ise on täiesti kombes, kuni tegijal pole tunnet, et NII PALJU PEAB TEHTUD SAAMA ja MIS INIMENE MA OLEN, ET SEDA NII VÄHE JA KEHVASTI TEGIN.
Mis te arvate, et see "Ära põe!" on mul niisama käe peal või?
Kui ma loobusin mõtlemast, et olen närune ja nõrk inimene, normaalne ei teeniks nii vähe, ei oleks üksikema, ei vajaks teiste paisid, hea ja õige inimene saaks ise kõigega hakkama, tal oleks vähemalt magistrikraad, ei vajaks kedagi ning ta jaksaks lisaks jagada kõigile hellust ja armastust - läks maailm nii palju paremaks.
Mida ma kartsin: mitte olla piisavalt hea.
Mis mind pidurdas: hirm, et ma teen ja näitan kõigile, et ei olegi.
Ja nüüd, mittekartvana, vaatan maailmas ringi ja mul on nii kahju näha, et see hinnanguõudus paistab olema üleüldine hirm. Üleüldine pidur.
Selline mõtlemine ongi põhiline, mis inimesi tagasi hoiab, ei lase neil endast parimat anda.
Aga kui annan, mis suudan, ja see pole piisavalt hea?
Kui kõik saavad aru, milline närune inimene tegelt olen?
Isegi enda ees ei saa teeselda, et oleksin-võiksin-suudaksin, kui ainult rohkem üritaksin!
Olgu, ma ronisin selle idee põhja. Andsin oma parima, maailm tahtis veel rohkem ja mina veendusin, et olengi vilets inimolend.
Tulin teiselt poolt välja ning naeratan.
Aga ühiskond ja teised inimesed, individuaalsed inimesed, mitte mingid anonüümsed keskmised, on ikka samas lõksus. Seda on nii kurb näha.
Mu tütar on sama asja avastanud, ilmselt ositi mind vaadates, aga sõnastas ta selle varem kui mina. "Oluline pole asju täiuslikult teha," ütles ta. "Oluline on neid teha!"
Siis ta tegeles selle ideega Superheroes-programmis. Ei, ta ei parandanud maailma hoobilt ära.
Kas meil kellelgi - tal, mul ja programmijuhtidel takkapihta - peaks seepärast nüüd piinlik, halb ja kurb olema?
Või mis?
Äkki nad ei tea? Äkki te ei tea?
Oma kogemuse pealt mõtlen nõndamoodi. Kuid kui keegi on sääraseid mõtteid varem tutvustanud, võivad targemad linke jagada.
Minu jaoks on "iseenese tarkusest avastasin".
***
Eks ole, peaksin ju jõuetum olema kui enne Rongi. Vähem tehtud saama, sest lusikate arv piirab ja och ja ach ja...
Ma saan oluliselt rohkem tehtud kui näiteks 5 aastat tagasi.
OLULISELT.
Ma olen faking KAKS AASTAT pausideta trenni teinud?! Mul ei ole raske mahult suuri loovkirjutamisi lõpule viia? Koristan umbes 3x rohkem, nunnutan lapsi, lõpetasin kooli ja ometi magan, kui vähegi tahan ning mul ei ole ajapuudust?
Kuidas siis nii?! Midagi on valesti!
Paneb ju mõtlema?
Mu iseenese näite varal tasapisi ajus selginud teooria on, et ma ei karda enam.
Ülesandeid.
Mul ei ole enne neid enam "aaaah, ilmselt ei tee küllalt hästi, piisavalt palju, nagunii teistele ei meeldi, ma olen ka laisk ja mitte-eriti-tark ning kõik jälle näevad seda!" Tegin midagi? Siis on niigi sitaks hästi ju!
Võiksin ka kahe käega ja ilma lusikata plökerdades putru süüa ja ikka teeksin rohkem kui surnuna!
Võin teha, mida ja nagu ma tahan, see on nagunii rohkem, kui halval juhul oleks!
Mis tähendab, et alustan ja lõpetan (vajadusel päevi või nädalaid hiljem, ei ole mingit kohustust seda koheruttukiiresti teha) emake-maa-kui-palju asju mingi hirmupidurita. Tahan, et prügikast oleks tühi, et mu süda oleks rahulik tehtud asjade teemal, et lastel oleks hea ja põrandal vähem tolmu?
Tegutsen järelikult tasakesi neil rinnetel.
Kõrevalepõige: kas mul peaks õudus peale tulema, kui näen, et One Piece'i on kokku üle 800 episoodi? Aga ma ei pea seda ju täna õhtul ära vaatama!
Nüüd olen episoodi 659 juures. Alustasin ühest. Nagu -
ma ei karda.
Kõrvalepõike lõpp.
Teen ja ei karda tulemusi, hinnanguid, mitte-piisavalt sooritamist.
Pakun, et prokrastineerimine ei ole tegelikult molutamine asjadega, mida sa tahad ära teha, ent ei saa end tegemiseks kokku võetud. See on hoopis venitamine asjadega, mida sa tahaks küll tehtuna näha, aga kardad, et ei tee piisavalt hästi, piisavalt palju, piisavalt piisavalt.
On vähem hirmus üldse mitte teha. kui panna end läbikukkumisvõimalusega olukorda.
Alles siis, kui üldse-mitte-tegemine saab sama õudsaks kui läbikukkumishirm, hakatakse tegutsema.
Kuna mul on nüüd "üks seeria on palju rohkem kui null!" ning "37 sõna on palju rohkem kui null!", mul on lihtne asju tasakesi teha. Tükk tüki haaval. Täna ei jaksa rohkem kui 4 seeriat trenni teha? Noh, teen siis homme, ülehomme ja üleülehomme järele. Ebatõenäoline, et kogu nädala oleks selline sitt ja nõrk olemine.
37+123+86+246 on kokku nii palju rohkem sõnu kui 0+0+0+0.
Liikumine 1 km tunnis viib 1000 tunni pärast 1000 kilomeetri kaugusele.
Aga kui kogu aeg mõtleksin, mis sedasi edasi minnes asjadest välja tuleb, kas teistele üldse meeldib, ma ei tee küllalt hästi-palju-efektiivselt, parimatel päevadel jaksaksin ju 5500 sõna kirjutada ja 7 km joosta ning pärast lihaseharjutusi teha, peaks ikka rohkem (nagu varem tegin), oleks nii. Krdi. Raske.
Ometi on enda surnukspingutamine mingi ühiskondlikult heaks kiidetud asi.
Näiteks kasvõi suurpuhastus. Mis jäle idee! Miks krt ei võiks iga päev natuke koristada (nagu mina seda teen), miks on asja mõte end nõrkenuks rabeleda ja ikka "aga riidekappe ma ei puutunudki ning aknad on jälemustad!" olla mitte-piisavalt-puhastanud-küürinud-süstematiseerinud?
Milleks see hea on?!?!?!
Inimesed lükkavad edasi mitte tegevusi - tegevus ise ei pruugi neile üldse vastumeelne olla, natuke põrandat pühkida, munad ära keeta või 3 lk lugeda on täiesti tore ju - vaid hinnanguid. Ka iseenda omi.
See on õudne ja valus osa, mida ei taheta. Selle eest pagetakse netti, kriipseldamisse, sokkide pesemisse, sarjavaatamisse. Töö-trenn-misiganes ise on täiesti kombes, kuni tegijal pole tunnet, et NII PALJU PEAB TEHTUD SAAMA ja MIS INIMENE MA OLEN, ET SEDA NII VÄHE JA KEHVASTI TEGIN.
Mis te arvate, et see "Ära põe!" on mul niisama käe peal või?Kui ma loobusin mõtlemast, et olen närune ja nõrk inimene, normaalne ei teeniks nii vähe, ei oleks üksikema, ei vajaks teiste paisid, hea ja õige inimene saaks ise kõigega hakkama, tal oleks vähemalt magistrikraad, ei vajaks kedagi ning ta jaksaks lisaks jagada kõigile hellust ja armastust - läks maailm nii palju paremaks.
Mida ma kartsin: mitte olla piisavalt hea.
Mis mind pidurdas: hirm, et ma teen ja näitan kõigile, et ei olegi.
Ja nüüd, mittekartvana, vaatan maailmas ringi ja mul on nii kahju näha, et see hinnanguõudus paistab olema üleüldine hirm. Üleüldine pidur.
Selline mõtlemine ongi põhiline, mis inimesi tagasi hoiab, ei lase neil endast parimat anda.
Aga kui annan, mis suudan, ja see pole piisavalt hea?
Kui kõik saavad aru, milline närune inimene tegelt olen?
Isegi enda ees ei saa teeselda, et oleksin-võiksin-suudaksin, kui ainult rohkem üritaksin!
Olgu, ma ronisin selle idee põhja. Andsin oma parima, maailm tahtis veel rohkem ja mina veendusin, et olengi vilets inimolend.
Tulin teiselt poolt välja ning naeratan.
Aga ühiskond ja teised inimesed, individuaalsed inimesed, mitte mingid anonüümsed keskmised, on ikka samas lõksus. Seda on nii kurb näha.
Mu tütar on sama asja avastanud, ilmselt ositi mind vaadates, aga sõnastas ta selle varem kui mina. "Oluline pole asju täiuslikult teha," ütles ta. "Oluline on neid teha!"
Siis ta tegeles selle ideega Superheroes-programmis. Ei, ta ei parandanud maailma hoobilt ära.
Kas meil kellelgi - tal, mul ja programmijuhtidel takkapihta - peaks seepärast nüüd piinlik, halb ja kurb olema?
Või mis?
kolmapäev, 4. oktoober 2017
Tagasi tavapärasusse
Näed, nüüd on juba palju parem.
Ikka veel taastun, aga maailm ei tundu enam jäle. Olen lihtsalt natsa jõuetu veel. Eile pühkisin esikupõranda puhtaks, tegin tomatisuppi, käisin poes, viisin taara ära, loovkirjutasin, andsin mingile papile garaaživõtme, mis mul edasiandmiseks, mängisin civi - täitsa nagu normaalne päev juba!
Imbun vaikselt harjunud rütmi. Mul on jõudu ja huvi mängida!
Täna mängisin ka mitu tundi lausa.
Kuigi natuke on kõhelus sees veel. Ei võta järgmisi kohustusi, ei julge end kuhugi kirja panna, enne kui eelmised haavad pole täielikult paranenud.
Mis on HEA asi. Veidike ikka hoian end ka!
Vahel.
Formuleerisin ära, miks ma ei kannata nõuandeid "ole parem!"
Ma juba olen nii hea, kui jaksan. Olin varem ka, see pole mingi pealerongi-asi. Mis tähendab, et nõuanne "Ole parem!"(mis oli enamiku nõuannete sisu) tuli mulle tõlgituna kätte: "Sa teed, mis jõuad, aga pole piisavalt! Sa oled olemuslikult vilets!"
Nõuandeid jälestan ikka veel, et selge oleks.
Õnneks inimesed enam väga ei paku neid, on õnnestunud välja treenida. Jee, päris lootusetult lollakad me siiski pole!
Tegelikult annavad ju kõik oma parima. Nii et palumata nõuanne tähendabki alati: "Sa pole küllalt hea oma parimat andes, ole parem".
Ja see on ühiskondlikult talutav käitumine. Samas kui öelda "Sa oled loll ja ebameeldiv!" päris ikka ei ole.
Aga ... aga ... need on ju samad asjad?!
Juuksed ka kasvavad jälle, hakkavad lokki tõmbuma (enne polnud väga ruumi lokkis olla, noh).
Unes nägin, et mul on nad pihani (päriselt pole nii pikad iial olnud, kuskil "rinnad katavad ära"-tasemest pikemaks ei kasva) ja lisaks, et tuttav väga kena isane pani mulle käe ümber kolm korda samal peol ja siis mõtsin, et olgu.
Ma vist meeldin talle.
Unes mõtsin, noh.
Tegelikult on ta täpselt sihuke oldki, et mõtlen, kas ma nüüd meeldin-meeldin talle või lihtsalt meeldin või ... ach, aga mis see minu asi peaks olema?
Ei väljenda = ei julge väljendada = tema kaotus, sest kuni ma ei tea, mida ta tahab mind arvavat, ei hakka mina asja üle mõtlemagi. Pealegi pole ma temas peale kauni välimuse väga muid väärtusi tuvastanud. Kõik pinnad, millelt nagu võiks, on alati "nah, oleme liiga erinevad, et võrdlemagi hakata".
See oli ka unenägu, eks ole. On alati võimalus, et ma ei meeldi-meeldigi talle. Päriselt ... no ma tean, et olen päris pandav. Teoreetiliselt isegi tunnen nii.
See ei tähenda, et üheski konkreetses olukorras konkreetse inimesega arvaksin, et whoa, ta on hurmatud!
Tõsi, ega ma ei arva ka inimestest üldiselt nii hästi, et nad üldse võiksid mõista, kui oivaline olen =P
Oh, tagasi harjunud rütmi ja tavapärasusse? Et tavapärasus peaks nagu olema halb asi? Et sinna tagasi jõuda väsitav ja rutiin ning masendus?
No ei!
Kõik oleneb sellest, mis on baastemperatuur. Kui on kogu aeg külm, on tavapärasus jah jube. Aga kui baastemperatuur on +18, on imeliselt mõnus sinna tagasi saada. Suurem arv lusikaid jälle, rohkem polegi midagi ette ära kulutatud, jai!
Ach, nii hea on!
Ei, Jain oli ka hea (varem oli muusikaks siin), aga see laul tuli just täna mulle uudsena ja nii lahe ju!
Ikka veel taastun, aga maailm ei tundu enam jäle. Olen lihtsalt natsa jõuetu veel. Eile pühkisin esikupõranda puhtaks, tegin tomatisuppi, käisin poes, viisin taara ära, loovkirjutasin, andsin mingile papile garaaživõtme, mis mul edasiandmiseks, mängisin civi - täitsa nagu normaalne päev juba!
Imbun vaikselt harjunud rütmi. Mul on jõudu ja huvi mängida!
Täna mängisin ka mitu tundi lausa.
Kuigi natuke on kõhelus sees veel. Ei võta järgmisi kohustusi, ei julge end kuhugi kirja panna, enne kui eelmised haavad pole täielikult paranenud.
Mis on HEA asi. Veidike ikka hoian end ka!
Vahel.
Formuleerisin ära, miks ma ei kannata nõuandeid "ole parem!"
Ma juba olen nii hea, kui jaksan. Olin varem ka, see pole mingi pealerongi-asi. Mis tähendab, et nõuanne "Ole parem!"(mis oli enamiku nõuannete sisu) tuli mulle tõlgituna kätte: "Sa teed, mis jõuad, aga pole piisavalt! Sa oled olemuslikult vilets!"
Nõuandeid jälestan ikka veel, et selge oleks.
Õnneks inimesed enam väga ei paku neid, on õnnestunud välja treenida. Jee, päris lootusetult lollakad me siiski pole!
Tegelikult annavad ju kõik oma parima. Nii et palumata nõuanne tähendabki alati: "Sa pole küllalt hea oma parimat andes, ole parem".
Ja see on ühiskondlikult talutav käitumine. Samas kui öelda "Sa oled loll ja ebameeldiv!" päris ikka ei ole.
Aga ... aga ... need on ju samad asjad?!
Juuksed ka kasvavad jälle, hakkavad lokki tõmbuma (enne polnud väga ruumi lokkis olla, noh).
Unes nägin, et mul on nad pihani (päriselt pole nii pikad iial olnud, kuskil "rinnad katavad ära"-tasemest pikemaks ei kasva) ja lisaks, et tuttav väga kena isane pani mulle käe ümber kolm korda samal peol ja siis mõtsin, et olgu.
Ma vist meeldin talle.
Unes mõtsin, noh.
Tegelikult on ta täpselt sihuke oldki, et mõtlen, kas ma nüüd meeldin-meeldin talle või lihtsalt meeldin või ... ach, aga mis see minu asi peaks olema?
Ei väljenda = ei julge väljendada = tema kaotus, sest kuni ma ei tea, mida ta tahab mind arvavat, ei hakka mina asja üle mõtlemagi. Pealegi pole ma temas peale kauni välimuse väga muid väärtusi tuvastanud. Kõik pinnad, millelt nagu võiks, on alati "nah, oleme liiga erinevad, et võrdlemagi hakata".
See oli ka unenägu, eks ole. On alati võimalus, et ma ei meeldi-meeldigi talle. Päriselt ... no ma tean, et olen päris pandav. Teoreetiliselt isegi tunnen nii.
See ei tähenda, et üheski konkreetses olukorras konkreetse inimesega arvaksin, et whoa, ta on hurmatud!
Tõsi, ega ma ei arva ka inimestest üldiselt nii hästi, et nad üldse võiksid mõista, kui oivaline olen =P
Oh, tagasi harjunud rütmi ja tavapärasusse? Et tavapärasus peaks nagu olema halb asi? Et sinna tagasi jõuda väsitav ja rutiin ning masendus?
No ei!
Kõik oleneb sellest, mis on baastemperatuur. Kui on kogu aeg külm, on tavapärasus jah jube. Aga kui baastemperatuur on +18, on imeliselt mõnus sinna tagasi saada. Suurem arv lusikaid jälle, rohkem polegi midagi ette ära kulutatud, jai!
Ach, nii hea on!
Ei, Jain oli ka hea (varem oli muusikaks siin), aga see laul tuli just täna mulle uudsena ja nii lahe ju!
esmaspäev, 2. oktoober 2017
Kui kõik on halvasti
A minge persse.
Jaa, ma TEAN. Kui mind poleks aidatud, oleks rõvedam, ja seekord ei pidanud isegi ise küsima, pakuti.
Ehk - on veel hästi.
Aga ikkagi on tunne, et vihkan maailmas kõike, mitte miski pole hea. Teadmine, et see tunne on väsimusest, eriti nagu ei muuda, et tunne ikkagi on.
Kõik häirib. Nõmedalt sõnastatud kommentaar fb-s võhivõõralt inimeselt. Õpikud esikupõrandal (mis enamasti mu arust "aa, ta arvab, et võib oma õpikuid sedasi hoida? ok, suur inime juba, ise teab, mis teeb"). Kiitustemassi puudumine. Vst olen juurde võtnud, too konkreetne kleit ei sobinud üldse nii hästi, kui mäletasin. "Jaa, sain juba aru!" - aga kui tahangi mõttetult tänitada, miks ma ei või?! Mälestused. Inimestest kuulmine, kellega ma enam ei suhtle. Kurvameelse isase inimese saadetud hästi kurva laulu link mitu kuud peale seda, kui märkisin talle, et armumine ei ole praegu minu teema - aah, ma ei jaksa teda lohutada kogu aeg!
Ei taha!
Igal kuramuse pool köögis on tärklisejäljed sellest, kui Poeglaps oma sõpradega taas tärklist ja vett segas - ja need on seal pärast kahekordset koristamist ikka veel! Tool (mida umbes 14 korda taas kokku olen patsutanud) tuli tappidest välja. Lemmikkruus (üks kahest, see, mis tuli sünnipäevaks postiga ja kus Sandmani Surm peal, on too teine) läks katki. Kodus pole liha, kuigi mul on lihaaisu, minu normaalne keelekasutus loovtekstis on mõne arust "eksperimenteeriv" ...
Ma olen isegi Poeglapse isa peale nördinud, et too ostis lapsele sünnipäevaks tahvelarvuti.
Sest ma eelmisteks jõuludeks juba kinkisin talle ühe, oleks nagu minu käest KÜSITUD enne, et kas see on natukenegi vajalik kink?!
Tagatipuks on uus tahvel koti, kaante vms-ta, mis natukenegi kaitseks.
Hoolitse, lapseemme, sina selle eest, sest asjade ja inimeste eest hoolitsemine on ometi naiste teema, kedagi teist ei huvita. Hangi karp või kaaned tahvlile, mida pole isegi vaja! Sest su elu on liiga lihtne muidu!
Ma vihkan maailmas kõike, mhmh.
Elik kui te täna tahaks mulle pai teha, see oleks väga teretulnud. Seda ma ei vihkaks.
Välja arvatud, kui te olete need mõned inimesed, kelle puhul vihkan - aga need võiksid ise ka teada. Ma ei varja =P
Seni otsin One Piece'ist lohutust.
Doflamingo tahab Trafalgar Law''d tappa?
Ei, Doflamingo ise on muidugi omamoodi lahe, aga
aga
aga
ta pole midagi Law-ga võrreledes!!!
Mis, täiega olen mõistlik ja arukas.
Elik vaatasin ühe episoodi ära ja olen tunduvalt leebem maailma suhtes. One Piece meenutab, et MIDAGI on maailmas ka head ja kõike ma siiski jälestusväärseks ei loe. Isegi väsinud peast.
Võiks veel nägusate noorte meeste pilte vaadata ja head muusikat kuulata ja ----- muu maailm peaks õnnestuma mälust välja tõrjuda.
Pole teda vaja siia täna.
Mhmh.
Maedhros on ent see, kes oma valusaimatel hetkedel läbi vere ja pisarate olen. Kelle käes moondub halvaks kõik, mida ta alustab head püüdes. Kes üritab, aga kuna ta ei suuda olla ideaalne, lõppevad asjad kohutavalt, kohutavamalt, kui keegi päriselt kujutleda suudabki. Annab oma parima, ent sellest ei piisa.
Veel, sest ma mõtlesin veel selle üle. Preemia neile, kes üle tulevad lugema.
Põhiline, mis Finrodi ja Maedhrose vahel erinev on, põhiline, mis minu jaoks muudab Maedhros olemise ja Finrod olemise faasid erinevateks, on suhtumine tagajärge.
Mul on vasaku käe peal kirjas Finrodi suhtumise kvintessents. "A mine persse!"
Kui ta viskas krooni peast maha ja kuulutas end enam mitte kuningaks, oli ta Finrod. Tal oli tema oma asi ajada, tema oma lubadus pidada, miski muu ei lugenud. Ta oli just nimelt Finrod ja ei kedagi muud.
Loeb see, mida MINA tahan, oli ta tegevuse alltekst. Mitte mõistlikkus. Mitte arukas valimine. Mitte "aga äkki ma peaksin ..."
Aga miks ma Maedhrost nii hästi mõistan, miks tunnen, et me olime nii ühtekad, miks ta on mulle kallis olnud sest peale, kui üldse teada sain, et mingi Maedhros on olemas: täpselt nagu vana mina, püüdis ka tema aina kõigile päikest ja heinamaad teha. Otsis viisi, kuidas kirik keset küla ehitada. Tahtis kõigile sobivat lahendust leida, hoida korraga õnnelikuna nii oma vendi kui teisi noldoreid kui Keskmaa-haldjaid, nii Fingonit kui inimesi kui päkapikke kui oma isa mälestust.
Kuni ei olnud Morgoth, ta püüdis kõiki õnnelikuks teha, kasvõi takkajärgi.
Ei suutnud.
Ma ei tea, kas Tolkien oligi nii tark või tal lihtsalt kukkus hästi välja, ent see on nii tähtis. Nii!!!!!
Sa ei saa kõiki õnnelikuks teha. Tuleb valida. Kui sa püüad kõiki korraga õnnelikuks teha, sa kukud alati läbi, sest sedasi ei ole lihtsalt võimalik!!!
Meeleheide ja jõuetus on su ainsad tasud, sa teed mis suudad, ent seda on alati liiga vähe, liiga nõrgalt, liiga hilja ...
Oh, ma tunnen teda ja seda.
Ja ma ei tee enam kunagi endaga nii. Never again!
Jaa, ma TEAN. Kui mind poleks aidatud, oleks rõvedam, ja seekord ei pidanud isegi ise küsima, pakuti.
Ehk - on veel hästi.
Aga ikkagi on tunne, et vihkan maailmas kõike, mitte miski pole hea. Teadmine, et see tunne on väsimusest, eriti nagu ei muuda, et tunne ikkagi on.
Kõik häirib. Nõmedalt sõnastatud kommentaar fb-s võhivõõralt inimeselt. Õpikud esikupõrandal (mis enamasti mu arust "aa, ta arvab, et võib oma õpikuid sedasi hoida? ok, suur inime juba, ise teab, mis teeb"). Kiitustemassi puudumine. Vst olen juurde võtnud, too konkreetne kleit ei sobinud üldse nii hästi, kui mäletasin. "Jaa, sain juba aru!" - aga kui tahangi mõttetult tänitada, miks ma ei või?! Mälestused. Inimestest kuulmine, kellega ma enam ei suhtle. Kurvameelse isase inimese saadetud hästi kurva laulu link mitu kuud peale seda, kui märkisin talle, et armumine ei ole praegu minu teema - aah, ma ei jaksa teda lohutada kogu aeg!
Ei taha!
Igal kuramuse pool köögis on tärklisejäljed sellest, kui Poeglaps oma sõpradega taas tärklist ja vett segas - ja need on seal pärast kahekordset koristamist ikka veel! Tool (mida umbes 14 korda taas kokku olen patsutanud) tuli tappidest välja. Lemmikkruus (üks kahest, see, mis tuli sünnipäevaks postiga ja kus Sandmani Surm peal, on too teine) läks katki. Kodus pole liha, kuigi mul on lihaaisu, minu normaalne keelekasutus loovtekstis on mõne arust "eksperimenteeriv" ...
Ma olen isegi Poeglapse isa peale nördinud, et too ostis lapsele sünnipäevaks tahvelarvuti.
Sest ma eelmisteks jõuludeks juba kinkisin talle ühe, oleks nagu minu käest KÜSITUD enne, et kas see on natukenegi vajalik kink?!
Tagatipuks on uus tahvel koti, kaante vms-ta, mis natukenegi kaitseks.
Hoolitse, lapseemme, sina selle eest, sest asjade ja inimeste eest hoolitsemine on ometi naiste teema, kedagi teist ei huvita. Hangi karp või kaaned tahvlile, mida pole isegi vaja! Sest su elu on liiga lihtne muidu!
 |
| See on hea nali, aga kui te animet pole vaadand, ei saa aru =P |
Elik kui te täna tahaks mulle pai teha, see oleks väga teretulnud. Seda ma ei vihkaks.
Välja arvatud, kui te olete need mõned inimesed, kelle puhul vihkan - aga need võiksid ise ka teada. Ma ei varja =P
Seni otsin One Piece'ist lohutust.
Doflamingo tahab Trafalgar Law''d tappa?
Ei, Doflamingo ise on muidugi omamoodi lahe, aga
aga
aga
ta pole midagi Law-ga võrreledes!!!
Mis, täiega olen mõistlik ja arukas.
Elik vaatasin ühe episoodi ära ja olen tunduvalt leebem maailma suhtes. One Piece meenutab, et MIDAGI on maailmas ka head ja kõike ma siiski jälestusväärseks ei loe. Isegi väsinud peast.
Võiks veel nägusate noorte meeste pilte vaadata ja head muusikat kuulata ja ----- muu maailm peaks õnnestuma mälust välja tõrjuda.
Pole teda vaja siia täna.
Mhmh.
 |
| Finrod Helcaraxët ületamas |
 |
| Finarfin Finrodi haual |
Tegelt mulle meeldivad pea kõik Finwë järeltulijad. Kui hakkan ükshaaval ette võtma, on nende vahel võimatu valida.
Ent kui ei mõtle, vaid ütlen lennult, sügavalt endas uurimata-puurimata, on Finrod ja Maedhros mu esimesed valikud. Sest Finrod on see, kes oma parimas vormis olen: üleni hea, üleni vapper, ühegi õelus- või kadedusplekita ja mis siis, kui hukka saan - teen ikkagi õiget asja.
Vahel olen selline ka.
Häid pilte oli väga raske leida. Kunstnikud on minu arust seal absurdselt pimedad olnud ja peamiselt on pildid temast pildid heatahtliku ilmega blondist, vahel harfiga.
Vahel olen selline ka.
Häid pilte oli väga raske leida. Kunstnikud on minu arust seal absurdselt pimedad olnud ja peamiselt on pildid temast pildid heatahtliku ilmega blondist, vahel harfiga.
Loomulikult oli ta hea, aga terast temas pole proovitudki pildile püüda.
Headus, teate, ei tähenda pehmust.
Maedhros on ent see, kes oma valusaimatel hetkedel läbi vere ja pisarate olen. Kelle käes moondub halvaks kõik, mida ta alustab head püüdes. Kes üritab, aga kuna ta ei suuda olla ideaalne, lõppevad asjad kohutavalt, kohutavamalt, kui keegi päriselt kujutleda suudabki. Annab oma parima, ent sellest ei piisa.
Valu ja meeleheit on ta ees ja taga ning ta kannab kohutavalt palju - ent lõputult ei jaksa.
Temast on häid pilte rohkem, aga K.Chmieli ei ületa keegi.
Kaunid ja vaprad on nad mõlemad, eks ole.
Need ei ole meeldivate meeste valimisel ka ebaolulised kvaliteedid.
Need ei ole meeldivate meeste valimisel ka ebaolulised kvaliteedid.
 |
| Olen raudkindel, et see K.Chmieli pilt on mul kusagil olemas, aga kuna ma ei tea, kus, siis topelt ei kärise. Sest see on täpselt õige. TÄPSELT. Selline mu Maedhros ongi. We are the storm. |
 |
| Shanks |
 |
Sanji
|
Lõpetuseks veel One Piece'i. Sest elu olgu elatav!
Veel, sest ma mõtlesin veel selle üle. Preemia neile, kes üle tulevad lugema.
Põhiline, mis Finrodi ja Maedhrose vahel erinev on, põhiline, mis minu jaoks muudab Maedhros olemise ja Finrod olemise faasid erinevateks, on suhtumine tagajärge.
Mul on vasaku käe peal kirjas Finrodi suhtumise kvintessents. "A mine persse!"
Kui ta viskas krooni peast maha ja kuulutas end enam mitte kuningaks, oli ta Finrod. Tal oli tema oma asi ajada, tema oma lubadus pidada, miski muu ei lugenud. Ta oli just nimelt Finrod ja ei kedagi muud.
Loeb see, mida MINA tahan, oli ta tegevuse alltekst. Mitte mõistlikkus. Mitte arukas valimine. Mitte "aga äkki ma peaksin ..."
Aga miks ma Maedhrost nii hästi mõistan, miks tunnen, et me olime nii ühtekad, miks ta on mulle kallis olnud sest peale, kui üldse teada sain, et mingi Maedhros on olemas: täpselt nagu vana mina, püüdis ka tema aina kõigile päikest ja heinamaad teha. Otsis viisi, kuidas kirik keset küla ehitada. Tahtis kõigile sobivat lahendust leida, hoida korraga õnnelikuna nii oma vendi kui teisi noldoreid kui Keskmaa-haldjaid, nii Fingonit kui inimesi kui päkapikke kui oma isa mälestust.
Kuni ei olnud Morgoth, ta püüdis kõiki õnnelikuks teha, kasvõi takkajärgi.
Ei suutnud.
Ma ei tea, kas Tolkien oligi nii tark või tal lihtsalt kukkus hästi välja, ent see on nii tähtis. Nii!!!!!
Sa ei saa kõiki õnnelikuks teha. Tuleb valida. Kui sa püüad kõiki korraga õnnelikuks teha, sa kukud alati läbi, sest sedasi ei ole lihtsalt võimalik!!!
Meeleheide ja jõuetus on su ainsad tasud, sa teed mis suudad, ent seda on alati liiga vähe, liiga nõrgalt, liiga hilja ...
Oh, ma tunnen teda ja seda.
Ja ma ei tee enam kunagi endaga nii. Never again!
Tellimine:
Postitused (Atom)