esmaspäev, 16. oktoober 2017

Ere ja kirgas

Eelmine postitus kütab minus veel kirgi, seega pole nagu otsest VAJADUST mus midagi uut kirjutada ja nagunii on kõik tunded ka tooniga "A mine persse, kui mina tahan, ongi see argument!"

Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.

Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."

Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee...  millestki?
Mida?!

Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.

Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.

Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.

Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.

Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.

Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.

13 kommentaari:

  1. Mina olen pisut keevaverelise loomuga ja vihastan üsna kergesti, mis pole ilmtingimata halb asi, kui vihastada põhjusega, aga minu puhul on see kohati ebaadekvaatselt terav reaktsioon millelegi, mida ma südamesse võtan. ERITI kui ma olen unine ja/või näljane. Alles andsin üks õhtu oma boyfriendile verbaalselt vastu hambaid, sest ta tegi halba nalja ja mina võtsin kohe ründava positsiooni. Ja hiljem ise häbenen, sest oli seda nüüd vaja. Bf ise ütleb ainult, et ma olen nagu kodutu kass, tahaks küll paitamist ja muud sellist ja ise mängib igaühega, nagu leitud hiirega, aga endal on iga väiksema krõbina peale küüned väljas ja küür seljas. :D Tegelikult on ikkagi teatava ebakindluse märk ilmselt ja tuleb sellega tegeleda, kasvõi kaaslase närvide huvides.

    VastaKustuta

  2. On on jonn ja viha ilmselgelt elus edasviiv jõud.
    Ilma selleta poleks ma IIAL maakodu pooleliolevat kõrvalhoonet ihuüksinda lõpuni ehitanud (tööriistad, materjalid ja töömeeste näidistöö olid kõik õnneks olemas) sest kõigil teistel oli savi ja ehitus muudkui venis ja venis lõputult.
    Nutsin ja ehitasin. Ilmselt mingi protsent jonnis ja vihas oli puhas tahtejõud ja usk, et ma saan hakkama, et ma ei ole kehvem kui teised, et ma tõestan midagi ISEENDALE.
    Muide samamoodi (täiesti üksi) ronisin kunagi välja oma puruvaesuseaugust - mitte miski muu ei aidanud lõpuks kui üks lihtsana näiv asi - tööle tuli minna :)

    VastaKustuta
  3. ... issand jumal, aga valu on. Halb tunne.
    54. kommetaari ajal nägin korraga end läbi. Natuke aega pärast 55. nutsin. (Ma nutan üpris väga harva. Viimasest korrast on vast midagi aasta ümber möödas?) Hetkel niriseb pisar nina kõrvalt alla.


    Ausalt, viha oli nii palju mõnusam!

    VastaKustuta
  4. Olen sunnitud tõdema, et antud juhul ei ole mitte "olengi imelik, muhhahahahahhaaa!" vaid päriselt, mu mõtlemine on haiglane.

    Väga piinav tõdemus.

    VastaKustuta
  5. Üks korralik vihastamine on oluliselt konstruktiivsem asi kui päevade kaupa solvumist ja mossitamist

    VastaKustuta
  6. Vägivallatsetakse üldiselt endast nõrgemate peal, ju Su lapsed on juba piisavalt suured.

    VastaKustuta
  7. Õige, oleta halvimat, maailm kohe parem sellest.
    Hästi tehtud.

    VastaKustuta
  8. Kuningas, kes peab pidevalt rõhutama, et ta on kuningas, ei ole tavaliselt eriti tugeval võimupositsioonil või vähemalt usub ise, et ei ole ja üritab vähemalt ümbritsevaid vastupidises veenda, lootuses, et ehk nakkab endalegi. Inimesel, kes iga päev üles ärgates peab endale peegli ees meelde tuletama, et tal on kõigest pohhui, on selleks enamasti põhjus, aga see ei ole see, et tal päriselt pohhui oleks.

    VastaKustuta
  9. Jah, nii ongi. =)
    Mul raudselt ei oleks vaja seda "A mine persse!" tätokat, kui mulle oleks normaalne inimesi persse saata, aga meenutusena, et nii võib, nii, krt, PEAB, kui elada tahta, on väga abiks.

    VastaKustuta
  10. Ise tunnistad, et su mõtlemine on haiglane (ok, iseenesest positiivne, et aru annad), aga plaanid pere suurendamist? Äkki peaks abi otsima.

    VastaKustuta
  11. Äkki oleksid vait?
    (Elik, viimane ja esimene hoiatus, edaspidi kustutan)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.