reede, 29. märts 2019

Eskapismist

Endal hakkab ka juba piinlik.
Võrgupäeviku teine, mitteavalik pealkiri on "kuidas ma kogu aeg väsinud olen ja ometi pingutamist välditud ei saa".
On täiesti arulage, KUI ära eile väsisin. Kusjuures ma tegin tegelikult oma tavalisi asju pluss vaatasin, kuidas K mu põrandat üle valab, et enne laminaadi ladumist oleks ikka maksimaalselt sirge, kirub ja vannub ja saab täpselt aru, mis jamad Randielil olid sellega, miks algselt siledam ei tulnud ja et "isetasanduv segu" siiski ei tasandu ise.
"Kuigi proovi mõttes võiks kunagi lihtsalt valada selle kuhugi ja vaadata, mis juhtub. Aga mitte sinu põrandale, sellega on juba piisavalt higivalamist tulnud!"

Aga nii kohutav on lihtsalt vaadata kellegi töötegemist, rosmariinselt (siis kohe kannikeselt ja jällegi roosiliselt) naeratada ja ilus olla. Midagi targemat teha ka ei saanud, sest meeletult osav nagu ma olen, silusin umbes 30 ruutsentimeetri suurust lõiku 15 minutit ning taipasin selle tegevuse käigus, et kõige enam abi on must, kui olen eest ära ja ei sega.
Nii et olin siis eest ära, aga seltsiks, K ei pidanud päris üksi kinnise ukse taga tööd teha rühmama, ja kuna niisama seismine kurnas KOHUTAVALT ära, ettelugemist ta ei tahtnud, ma päästsin end lihtsalt loomulikuna tundunud viisil.
VIISIL.
Ehk kuigi ma olen PR ka üsna nõder muusikaliselt, ma laulsin. See kuidagi viib mu reaalsusest alati vähe kõrvale, annab elule natuke teise fookuse. "Kes küll sidus need kaks peni" ja "Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat" ja "Kääbiku"laulud, millele A4 on viisid teinud (muide, tema maja läks toona põlema, me siin ja ta ise oma kontserdiga kogusime kokku 700 eurot ja sellest oli väga abi) ja "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" jne.

Mulle tegelt meeldib laulda, see tegevus viib mu kuhugi natuke teise reaalsusse ära. Nagu raamatute lugemine samuti näiteks. Või unistamine. Või kirjutamine. Või Civilizationi mängimine.
"See (või teine) on reaalsusest põgenemine!"
A miks reaalsuse enda jaoks nihutamine halb asi olema peaks? Nagu - kui mul ei ole hetkes päris hea ollla, on ju väga PÄDEV minna mõttes kuhugi mujale ära, kus parem on?

Et teeks hoopis maailma ümber?

Huvitav, kumb tegevus on tulemuslootusrikkam, kas teha ümber maailm või ennast selles maailmas veidi mujale nihutada?
Ei, tee ikka maailm ümber, eks ole, see ei ole vähemalt PÕGENEMINE.
Ainult et noh - ma üritasin, palju palju aastaid ja asi lõppes rongiga. Võibolla siiski on ülesanne maailm ümber teha ühe väikese inimese jaoks veidi liiga suur.
DOHHHH.

Eskapism on minu arust HEA asi. Lähed kohast, mis on sulle halb, endale meeldivamasse. Unistad, laulad või mängid arvutiga. Vaatad filme või kasvõi jooksed. Otsid endale meeldivamat.
Mis KURAT selles halba on?!

Nojah, aga peamiselt hakkasin kirjutama, kui sohukohutavalt väsinud olen.
NII kohutavalt!!! Jubedalt! Hirmsalt!
Nii et ilmselt on parim asi, mida teha, koeraga poodi joosta, mahe ilm ka ja ...? Onju?

1 kommentaar:

  1. Aa, et enda muutmine oleks ka variant - et teeks enda selliseks, et sobib maailmaga paremini?
    Ma proovisin. Ei. Käsu peale õnnelikuks ei hakka, isegi kui väga visalt end käsutada ja mõistusega kinnitada, et kõik on ju korras, ega mul käed otsast lõigatud pole - ja hingega naeratavad ka kätetud inimesed, muide! RÕÕMUSTA!
    Ei toimi.
    Kontrollitud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.