neljapäev, 8. august 2019

Oma elu

Kui olen täiesti, täiesti, TÄIESTI omadega läbi, mida ma teen?
Esiteks hästi palju süüa. Mul on kodus hiigelsuur potitäis suppi (mida keegi peale minu ei söö), šokolaadikooki, mascarpone-vahukoore kreemi ning hallitusjuustuga šampinjonid ning seente ja lihaga riisinuudlid said juba otsa.
Teiseks tuleb sinna, kus juba on, juurde. Mu tütar jättis isale külla minnes minu juurde maha nii Euroopa haigekassakaardi kui tervisetõendi, mida tal isa kohvikus töötamisel vaja läheks. Ergo mina raamatukokku ja skännima.
Kuigi päeval 1 magasin peale tööd, kuni raamatukogu kinni pandi.
Muidu, kui tol (eilsel?) päeval koju tulin, oli välisuks lahti ja mõningase hõikumise järel tuvastasin, et Totorot pole. Läksin pojalt tema toas küsima, mis värk. Ta polnud lahtisest uksest teadlik, pobises "Vabandust" ja läks siis minu nõudmisel välja koera hüüdma.
(Meil suveajal on vahel päris-välisuks, mis trepikojast õue viib, ka pärani.)
Õnneks oli Totoro ikka meie aias ja kuhugi kaugemale polnud läinud. Kuna ta jookseb alles verd, ehk me kutsikaid ka ei saa. Aga no aeda pesu kuivama pannes võin uurida, kui palju ta peenardes kaevetöid teinud on.
Oletan halvimat.
Aa, pesu pesen ka muidugi, jah.

***

Ok, järgmine päev käes, pesu õue rippuma panemisega koos teostatud vaatlus ütles mulle, et koer vähemalt aia eesosas küll kaevanud pole ja kutsikaid me ilmselt ka ei saa, sest ta tilgub ikka verd.
Aga selle kutsikateema peale mõeldes jäin morniks.

Phmt kui ma Totorot ära ei ole steriliseerida lasknud, siis osa kaalutlusest (lisaks sellele, et mul pole raha) on olnud ka "aga tegelt ON ju armsad ja vbla pesakonna jagu ikkagi võiks, sest Totoro on nii tore koer ja kui mul tuttavad tahaks kutsut, nii et nt kolm oleks juba ära lubatud enne paaritamistki (mis loomulikult tuleb teha toreda koeraga, kellega Totoro niigi hästi läbi saab, dohh - aga ilus saba ja blond karvavärvus oleks olulised boonused), tegelt ju võiks?!"
Ja enamik inimesi, koerainimesed või tavalised, lähevad selle jutu peale tõsiseks ja isegi ähvardavaks ja seletavad, kuidas ei, maailmas on juba liiga palju koeri, väga halb, ei, EI.
Ja mul on seepeale umbes sama tunne kui inimesetega rääkides, kes samamoodi suhtuvad minu lapsetahtmisteemast kuuldes. Kuidas maailmas on juba liiga palju inimesi ja ma ei saaks pakkuda lapsele parimat elu ja mul kaks juba on ka jne jne.

Ja mul on "Aga miks see oluline üldse on???" ja "A mine persse!" ja "Minu elu, mis see sinu asi on?!"
"On küll minu asi, teine inimene, sinu laps, on mulle tähtis, sest ma hoolin inimestest!" (või "Mulle on koerad tähtsad ja kallid ja just seepärast ma ei taha õnnetuid krantsikutsikaid juurde!")
Ja mul ei ole isegi midagi öelda. Sest phmt ma ei saa aru, kuidas see on inimestest ja koertest hoolimine, kui hädaldatakse, et mina või minu koer saaks lapse(d), keda lõhkemiseni armastatakse ja kellest hoolitakse, aga need inimesed ja koerad, kel TÕESTI oleks laste saamise puhul jama majas, aga kes ei ole isegi hädaldaja radaril, sest nad elavad nii teistsugustes tingimustes, ikka võivad saada ja keegi ei köhi ka.
Nagu ...
Jah, rahustuge, ilmselt ma ei saa rohkem lapsi, vähemalt praegu küll kuskilt ei paista. K ei ilmuta vähimatki entusiasmi ja keegi teine ei meeldigi mulle veel ja no nii on. Ma võin saada läbi adopteerimise, ok.
Ja Totoro vedeleb ka välisukse ees ja magab ja ma üldse ei plaani teda lähiajal nunnu suure ilusa sabaga isasega kokku lasta, et nad ilusaid lapsi teeks. (Kuigi olen üldiselt krantside poolt ja tõukoertesse suhtun reservatsioonidega. Ma muide suhtun ka GMOsse reservatsioonidega, ükskõik, kui palju teadlased ka kinnitaksid, et see on ohutu viis keskkonda mudida. Leian nimelt, et kõik teemad, kus inimesed on liiga palju mudinud, on phmt kahtlased ja kuigi ma usun meditsiini, võiks igasugust "tahan ühtlasemat karvavärvust, teravat jahiinstinkti, suuremat külmataluvust ja jahukaste-immuunsust" kõvasti vähemaks võtta.
See selleks.)

Aga ma mõtlen ikka päris agressiivselt lapse- ja kutsikatesaamise osas, et MIS SEE SINU ASI ON?!?!?!
Krt, elagu inimesed oma elu, ärgu saagu lapsi, ärgu nende koerad poegigu, ärgu söögu liha, kasutagu bambusest hambaharju või ärgu sorteerigu prügi, see ei ole minu asi! Mina elan oma elu omal moel ja lähen niiiiiiiiii kurjaks, kui mind püütakse kellegi teise standardite järgi elama panna.
Teisiti öeldes: ainus elu ja eluviis, mis mulle põhjani vastik on, on misjonäride oma. Kõigi, kes tulevad ligi, võtavad käest ka, kui saavad, ja õpetavad, kuidas elada, kinnitavad, et nende tee on parim, käige mööda seda, et õndsaks muutuda!
Ma lähen niiiiiiiiiiiiiiii tigedaks!
Jep, isegi praegu, isegi ainult mõeldes, et sellised inimesed on.

Muidu täna ma tööle ei läinud, võtsin vaba päeva. Aga tundub, et lohutav-rahustav pilt tuleb ikka panna. Sest ma lähen katki, kui väga ära väsin, ja hm, millega ma siin mõned viimased päevad nüüd tegelenud olengi?
Aa, õige.

Lohutav-rahustav pilt
autor: keegi internetist


24 kommentaari:

  1. Nohh jahh, Totoro on imeline, aga.
    Minu naabrite aias aga kilavad lisaks ühele emakoerale ja tema kahele eelmise pesakonna kutsikale juba kolm uue pesakonna kutsikat, sest lapsed vist mängivad nendega, aga miskipärast kutsikad kiljuvad nagu oleks keegi nende kõri kallal.
    Ja siis loen FB grupist, kuidas naaber neid äraandmiseks pakub ning tahaks kommentaariks kirjutada, et jumala eest, tulge keegi ja viige need röökurid minema.
    Pole jah minu asi, aga sa ei kujuta ette, kui tigedaks see kärarikas ja närvihaige koerakari mind muudab.

    VastaKustuta
  2. Ps. Ma tean, et sina ei ole selline, nagu mu naaber, lihtsalt kui mõtteviis "teen nagu tahan" häirib otseselt teiste elu, siis seda võiks kuskil maal metsas harrastada.

    VastaKustuta
  3. Mis mõttes ei ole nagu su naaber? Ta on ju ka seisukohal, et kui tema öine pesumasin kedagi häirib, siis nad võivad lahkelt mujale kolida.

    VastaKustuta
  4. Rentsil on rohkem õigus =) Elik mind need röökurid ei segaks ja ma oleks "teid segavad v? teie probleem, mitte minu oma."

    VastaKustuta
  5. Samas, selle võrra ei ole Rentsil õigus ja ritsikul on, et kui mulle VÄLJENDATAKSE, et on probleem, ma sageli arvestan. (Mitte alati, aga sageli. Nt õpetaksin oma koerad mitte klähvima, kui need oleksid MINU koerad. Kui ma lihtsalt elaksin seal ja meil oleks ühine naaber, vat siis oleks mul küll pohhui.)
    Mida ma EI tee, on "igaks juhuks, äkki kedagi segab" muretsemine nt pesumasina pärast.
    Kui segab, öelgu.

    VastaKustuta
  6. Kas seda on t6esti vaja välja öelda, et pesumasina kasutamine öisel ajal segab?
    Kuidas see mürisemine ja vibreerimine saab MITTE segada?

    VastaKustuta
  7. Ma nüüd siinkohal ei taha ütlema hakata, kes tohiks lapsi saada ja kes mitte.
    Aga olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et igal pool aina räägitakse/kirjutatakse, et vanematele tuleks meile lapsepõlves tehtud patud andeks anda, et kõik vanemad ju tahavad tegelikult lapsele parimat ja armastavad neid, nad lihtsalt ei osanud paremini ja shallallaaaaa....

    Vat minu arvates on see jutt sinu keele puhas pask. Paljuski teevad lapsevanemad seda pelgalt iseenese mugavusest, et endal lapsest vähem probleeme (muresid) oleks, aga õigustavad sellega, et lapse heaks, tahtes tema jaoks parimat.
    ai, see ajab mind kurjaks ja muudab sõjakaks.

    võib-olla selles ongi konks, et me kõik näeme ja saame armastusest erinevalt aru. mul on ka raske näiteks leppida uue moodsa trendiga, et laps, kes sünnib, kohanegu lapsevanema kiiksude ja elurütmi ja harjumuste ja mille kõigega, mitte vastupidi. sest laps tuleb ju lisaks, tema kohanegu. samal ajal tahaks ma küsida, et kas laps sünnib maailma, meie juurde omaenese vabast tahtest, et temale see kohustus pannakse?

    oh, ma võiks sel teemal pikalt jahuda.

    p.s ära palun võta isiklikult, lihtsalt see teema tõi mul selle taas üles.
    selle va heakas lapsevanemaks olemise.

    VastaKustuta
  8. (ei võtagi =) Pole minu teema, mina olen valmis pooleks minema, kui see lapsele hea on =P Ja kuigi ma pole alati ideaalne vanem, siis mitte arvamusest, et nii peabki, vaid ka mul jooksis vanasti juhe kokku vahel)

    Mind pole pesumasin iial seganud ka oma korteris, kellegi teise korteritest rääkimata. Ma ei pane tähele, see ei ole mulle oluline.
    Mind ei sega ka trampimine, kõva muusika ega hüpped ülakorrusel. Aint kui puuritakse, veits häirib, aga ka mitte väga, kui seda ei tehta just teisel pool mu magamisaseme peatsiseina.

    VastaKustuta
  9. OK. Koputan, enne kui sisse tulen: kas sa tahad, et ütlen mõned soovitavad sõnad teemal Totoro/kutsikad? Ma tglt püüdsin üldse mitte kommenteerida, sest ilmselgelt mu seisukohad suhet ei paranda (ossa, näed, tunnistasin, et arvan, et meil sinuga on suhe!) – aga jube raske on mitte kommenteerida, koerateemal.

    Ja siis on mul veel küsimus, sõbralik. See polegi niivõrd isiklik, kuivõrd tingitud mu huvist erinevate inimtüüpide vastu. Sa ütled: „Mina elan oma elu omal moel ja lähen niiiiiiiiii kurjaks, kui mind püütakse kellegi teise standardite järgi elama panna.” Fair enough. Saan aru. Mõtlen ise valdavalt samamoodi. Samas, kui sinu pesumasin öösel töötab, on naaber, kes müra ei kannata, sunnitud_sinu_standardite järgi elama. Mismoodi sa selle vastuolu oma mõtetes lahendad? P.S. Pesumasin on siin lihtsalt näide, mu küsimus hõlmab suuremat plaani tegelikult.

    VastaKustuta
  10. ma hakkasin Epu kommentaarist edasi mõtlema, et teise ruumidesse oma müra saatmisel on midagi ühist sellega, kui keegi tikub suhtlema (olgu teise une ajal või lihtsalt võõra inimesega, kes ei pruugi seda tahta). või kui mu kunagine naaber kuulas "Seitset valget kivist inglit" nii, et ma sain selle laulu sõnad läbi põranda teada, olin ma sunnitud tema muusikamaitse sees elama.

    VastaKustuta
  11. kohati ei saa muidugi vältida, eriti kui seinad kostavad kohutavalt läbi, aga siis ongi mõistlik klapitada, et ei juhtuks nt nii, et üks on just oma tite - või iseenda - magama saanud, kui teine ajab ta üles.

    VastaKustuta
  12. a sellega on laias laastus sama lugu, nagu ühises korteris koristamisega, kunagi oli sellest vist Indigoaalase juures juttu - kuigi põhimõte, et koristama hakkab see, kelle lagataluvus on väiksem, tundub üldiselt loogiline, ei toimi see siis, kui ükski neist on selles asjas väga äärmuslik.

    Äärmine puhtusefanatt ja germofoob ei saa tõenäoliselt üldse kellegagi koos elada, ilma et peaks kas lakkamatult koristama või kogu aeg kannatama. Ja teisest küljest, kui keegi juba prügi kollektsioneerib ja oma väljaheiteid seinale määrib, rääkimata sellest, et kõik rämps kukub, kuhu juhtub, ja jääb, kuhu kukub, on enam-vähem kõigil sellest suuremad puhtusestandardid ja keegi ei imesta, kui temaga lähestikku elamist lihtsalt välditakse.

    Helidega on pmst sama lugu nagu segadusega, ainult et suuremas ulatuses (kellegi segadust saab märgata ainult tema elukaaslane või korterinaaber, äärmuslikul juhul ka majanaabrid; helid ronivad ka naaberkorterisse, hullemal juhul naabermajja, äärmuslikul juhul teise linna otsa).

    Teoreetiliselt on igasugune segaduseaste või müra mingil määral teiste haaramine oma standarditesse, lihtsalt kui kellegi standardid on vastava kogukonna keskmisele suht lähedal, ei panda seda tähele.

    Ja selliste kogukondade kohtumisel hakkab huvitavaid asju juhtuma.

    Üks mu tuttav hakkas üürikas koristajat palkama, pärast seda, kui sai aru, et on oma korteriomanikule trauma tekitanud sellega, et ta ei olnud korteris elatud esimese kuu jooksul vannitoa vuugivahesid puhastanud. See korteriomanik ei olnud oma puhtuseihas agressiivne, üritanud, vaeseke, oma šokki lausa varjata, nii et mu tuttaval hakkas temast siiralt kahju ja kuna ta ise ei suutnud selliseid standardeid hoida, aga korter meeldis ja välja kolida ei tahtnud, siis võttis lihtsalt professionaali appi. Ma oletan, et see korteriomanik tundis midagi sellist, nagu mina tunneks siis, kui pakuks kellelegi öömaja ja pärast oleks terve tuba prussakaid täis ja kleebiks üleni või midagi.

    VastaKustuta
  13. Nt Kristallkuuli blogi lugedes olen aru saanud, et me ilmselt pikemat aega koos elada ei kannataks, emb-kumb või mõlemad oleks sunnitud kogu aeg oma loomulikku käitumist maha suruma. Eriti huvitav on see sellepärast, et teisest küljest on meil ühiskonnaelu kohta käivad põhimõtted tihti üllatavalt sarnased.

    VastaKustuta
  14. See analoogia laieneb tglt ka lõhnadele, isegi kui n.ö ametlikult haisuks tunnistatud lõhnu mängu ei võta, vaid piirduda parfüümide ja viirukite ja muu taolisega. tavaliselt on mingi kogukondlik konsensus, kui palju lõhnu on okei teistel tunda lasta, aga isegi see konsensus moodustub eri lõhnataluvustest või -ihadest, kellel tuleb kuidagi teineteise kõrval hakkama saada - ühel ei ole hubane, kui viirukiküünal ei põle, teisel läheb esimese vine peale paugust süda pahaks.

    VastaKustuta
  15. Lõhnatemaatiline video:

    https://youtu.be/layc9CIvxCo

    VastaKustuta
  16. Kutsikad - ei taha =) kammaan =) Ma pole isegi otsutanud, et teeks, raudselt ei ole plaanis lähikahelaastal - aga ma olen enda jaoks piisavalt paranoiline juba sel teemal. Mul ei ole vaja kedagi hullema kutsikaõudusega =P

    Aga muidu on notsu phmt ära öelnud kõik =) Omalt poolt veel: kui mulle ei öelda, et on halvasti, ma ei hakka isegi MÕTLEMA, et "äkki on". Teen, mis tahan =)
    Kui mulle öeldakse, hakkan mõtlema - aga mida just, oleneb nt ütlemisviisist ja sellest, mida öeldakse. Siiamaani olen shokeeritud naabritädist (nüüdseks surnud, aga see ei ole asi, mida ainult väikese surma pärast unustaks), kes ütles, et mu kass tuleb ära uputada, sest ta tundis kassipissi lõhna.
    Ja naabrid, kes hakkasid hädaldama, kui ÜHEL NÄDALAL olin prügikonteineri oma tapeedijääke täis pannud - nii et kaas oli paokil - said "I have given so many fucks that I don't have any fucks to give!" Ja nii oligi. Naabrinaine, see naksakas, läks oma korterisse tagasi, pobisedes: "See ei lahenda mindagi" mu "a mind ei huvita! Kui pean trahvi maksma, maksan, aga rohkem ei tee!" ja naabrimees (alt, jälestan teda kõigest hingest) ei öelnud üldse midagi.
    Tundub, et trahvi ei tulnud =P Pool aastat möödas juba.

    Aga phmt püüüan ikka teha nii, et teistel ka hea oleks. Nt ei käi peale murelikke kaebusi oma koeraga aias, sest koera saab ka tänavale või parki viia, aga taimed on peenardes kinni. Neid ei saa.

    VastaKustuta
  17. aga mis puutub sellesse, et neile teistele, kes jäävad radarilt välja, ei öelda midagi - mingil moel ju öeldakse. artiklites jne, häda lihtsalt, et nendeni on raske jõuda. Ja siis on nagu selles anekdoodis, et "ma otsin lambi alt, sest seal on valgem": räägitakse neile, kes jutust aru saavad, sest teistele võid ju rääkida, aga sama hästi võiks herneid vastu seina loopida.

    ma suutsin praegu välja mõelda ka sellise hüpoteetilise inimese seisukoha, et: 1) vastutustundetud inimesed paljundavad ennast ja oma loomi nagunii nii, nagu torust tuleb, ja sundsteriliseerimine oleks inimõiguste rikkumine; 2) järelikult tuleks vastutustundlikel, kes on võimelised laste-loomade eest hoolitsema, esimeses järjekorras hoolitseda nende torust tulnud laste ja loomade eest, et oleks väiksem hoolitsemata laste-loomade protsent, ja organiseerida ise uusi juurde alles siis, kui sellest auru üle jääb.

    emotsionaalses mõttes oleks see naiivne muidugi, suuremal osal inimestel on siiski tunduvalt suurem kalduvus hoolitseda oma järglaste, mitte võõraste eest, ja teise nurga alt vaadates oleks arukate inimeste enda paljunemine tulevaste põlvkondade IQ mõttes kasulikum.

    VastaKustuta
  18. aa ja lisaks see, et kaalutlus "maailmas on niigi liiga palju inimesi ja inimkaaslejaid" ei pruugi olla üldse samal inimesel, kellel on kaalutlus "lastele tuleb võimaldada ideaalset majanduslikku turvalisust". Vähemalt inimestest rääkides kulub igale rikka pere lapsele tunduvalt rohkem hektareid kui vaese pere omale (või noh, mitte ainult lapsele. ühe keskmise ameeriklase peale läheb sama palju ressurssi kui kahe keskmise hiinlase peale, keskmine eestlane jääb arvatavasti kuhugi vahepeale).

    VastaKustuta
  19. ja eraldi on veel ühiskondlikud kaalutlused - kui keskkonnale tekitab pool- või päriskodudu asotsiaalilaps nullilähedast koormust ja laste heaolu kõrvale jätta, siis ühiskonnale ilmselt ei ole ikkagi hea, kui kõik lapsed oleks prügikastist toitu otsivad tänavalapsed.

    Kõigist neist kolmest aspektist näeb lastesaamise loogika hoopis eri moodi välja.

    VastaKustuta
  20. ma räägin siin nüüd hästi suurel abstraktsusastmel, eks ole. labidaga lüües, lapse majanduslik heaolu ja keskkonnakulukus on pöördvõrdelises suhtes, ja see, kui keeruline või lihtne või hea või halb teistel inimestel selle uue ühiskonnnaliikmega olema hakkab või kui palju teistel, kes ei ole pereliikmed, uue ühiskonnaliikme heaollu panustada on vaja, on veel omaette küsimus. mis oleneb mh selle riigi sotsiaalsüsteemist, kuhu uus laps sünnib.

    VastaKustuta
  21. ... ja haridusssüsteemist jne. ja sellest, kas sellel rahval on pigem häda iibeplahvatuse või vananeva elanikkonna ja tööjõupuudusega jne.

    VastaKustuta
  22. see pöördvõrdeline suhe kehtib muidugi ka suurte inimeste kohta - laias laastus, mida rikkam, seda suuremat osa planeedist ta enda jaoks kasutab.

    VastaKustuta
  23. aaahh. _võrdelises suhtes_ muidugi. Pöördvõrdelises suhtes on jõukus ja keskkonnasäästlikkus.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.