pühapäev, 5. juuli 2020

Kiindumisest

Poeglaps loeb "Härjapõlvlaste kaitseala".
- Siin on tiiger! See raamat on päästetud, siin on TIIGER!
Mina mängin Civilizationit ja muhelen mahedalt.
- Tead, kui mulle pakutaks tehingut ja ma teaksin, et suudan tiigrile head kodu pakkuda, ma võtaks kohe tiigri Totoro asemele!
Jäin mõtlikuks.
- Aga võibolla tiiger üldse ei armasta sind nagu Totoro? Ei ole sinusse kiindunud?
- Oh, armastab küll. Aga kiindumine ... ma armastan sind, kuigi ma ei ole sinusse kiindunud!
Olen jahmatusest segane. Kiindumine on ju lahjem vorm armastust, eks?
- Ma ei ole kindel, et sa tead, mida kiindumine tähendab.
- Olgu. Mida kiindumine siis tähendab?
Püüan mõtet kokku võtta.
- Nooh, see on ... kui sul on halb kellestki eemal olla kaua aega, kui ühendust ka ei peeta. Et sa lihtsalt tahad selle isikuga koos olla.
Olen endaga päris rahul, tuli õige välja.
- Jah, ma ei ole sinusse kiindunud. Isegi kui sa haiglas olid, mul polnud midagi erilist! (leebelt, nunnutavalt) Sorry, kui see sind nüüd solvas.

Ma ei olnud solvunud (armastab ju!), aga jäin mõtlema.
Miks ma ei saa aru, kuidas surm on kurb?
Miks ma ei mõista, mis krt on koduigatsus ja pole seda iial tundnud - vähemalt mitte muu koha kui Karksi suunal?
Ma vist .... ma vist ka ei tunne kiindumust. Ei saa arugi, mis see on. Mul ei ole raske suhteid lõpetada, kui need minu jaoks ei toimi. (Kui toimivad, on teise poole lõpetamist küll raske taluda!!!!)

Rääkisin K.ga (kes on ka autist, dohh).
Mhmh, ka tema ei tunne kiindumust.

Mis ma avastasin praegu ühe autismi sümptomi v? Et hoolime küll, peame kalliks ja hindame - aga kiindumust ei ole.
Nagu ÜLDSE.
Kui ma armastan inimest ja ta on õnnelik kellegi teisega kuskil mujal, mul ei ole mingit probleemi armukadedusega. Nagu 0. Rongimees elas ju 5 aastat oma naisega õnnelikku elu, kuni mina temasse muudkui armunud olin, aga see ei olnud mu meelest kuidagi halb. Vastupidi. Ta on õnnelikus suhtes, nii et hea!
Mul on probleem ainult siis, kui minult ära võetakse (aeg, tähelepanu, sõbralikkus, hoolimine, komplimendid jne).

Pole üldse kurb, et keegi teine ka saab, et keegi VEEL õnnelik on - ainult võit ju?
Ilmselt sama asi - kiindumuse puudus. Võimetus tunda seda erilist sidet, mis olekski eriline.
Mul on lihtsalt: mhmh, koht. Mhmh, inimene. Kui on soe ja kuiv ja keegi ei sega, pohh, mis koht just. Inimeste osas aga olen väga kriitiline, ükskõik, kui ammused head sõbrad oleme.
Mul ei ole sinuga praegu tore? Ok, kui kahe kuu pärast ka ei ole, tühja see eluaegne sõprus. PRAEGU loeb!
Teatud mõttes mul ongi kergem pidada neid pika-maa-tagant sõprusi, kus kohtutakse kord aastas või sedasi.
Teatud mõttes on muidugi jube ja mitte-tegelik olla, kui mitte kellegagi igapäevaselt sidet ei pea.
Ütleme, need on erinevad funktsioonid suhtetes: iga-päev-messengeris veenab mind, et olen olemas, olen oluline teistele ja jee. Aga samas kui need kontaktid, see loba ei ole mulle TORE, ma tõmbun eemale ja lahutan inimese oma elust maha - ja ses osas on mittelahutamisekindlam minuga MITTE sageli suhelda.
Mõtlen, et ta on tore, ta on seal kuskil, ja jee.
Sest kontaktivabalt ei saa inimene mulle pinda käima hakata, dohh.

Ja kõik see "tahan olla vajalik" - sest minu peas minu maailmas ei tahetagi olla kellegagi lihtsalt niisama, sest ta on tore. Pole olemas! Nii tore konkreetselt just minu jaoks olla, et temaga on parem kui üksinda, on ikka VÄGA raske!
No ja mul kellegi teise jaoks ka, sest kõik on ometi ju nagu mina =)

Kui inimene vajalik ei ole, ollakse omaette ...
Ja mu täielik lojaalsusepuudus ...

Oi. Hämmastav. Kui keegi selle teemaga tegelevatest teadlastest luges praegu seda postitust, ehk keegi viitsib oma elu pühendada (see ei ole kahjuks nali) uurimisele, kas nii on? Kas autistid ei tunnegi kiindumust või me kolm oleme lihtsalt juhuslikult sellised?

8 kommentaari:

  1. võtmata sõna autistide ja neurotüüpsete teemal, aga minu arust ei ole kiindumus ja armukadedus päris sama asi. Ma olen ise armukadeduse koha pealt nagu sina - kuni mult midagi ära ei võeta, on kõik fain - aga kiindumust tunnen küll, mul on mõne inimesega just nimelt veel parem kui üksi (kuigi neid inimesi on väga vähe), ja mõnega on nii, et kuigi ma ei taha temaga kogu aeg koos olla, tuleb liiga pika pausiga siiski igatsus peale.

    VastaKustuta
  2. (ma tegelt ise ka kirjutades mõtsin, et see armukadeduse side kiindumusteemaga on kuidagi kunstlik. Aga pidasin võimalikuks, et omaenda puuduliku mõtte- ja väljendussuutlikuse tõttu ma ei suuda seda sõnades paremini siduda, mitte et ta seotud polekski. Aga vbla polegi, mhmh.)

    VastaKustuta
  3. õnnelik mitmiksuhe oleks väga hea näide kiindumusest ilma armukadeduseta. st selline suhe ei saaks õnnelik olla, kui osalised oleks üksteise peale armukadedad.

    VastaKustuta
  4. ... ja miks ma ei ole kunagi aru saanud "reeturi" mõistest.

    Et nagu ... kui inimene mõtleb järgi ja järgi ja tunneb, et on seni valet asja ajanud - kurat, aga veel pole hilja, ma pole veel surnud! - ja siis hakkab ajama seda asja, mis ta meelest õigem, on see kuidagi jube vale ja hirmus häbi endale ja teistele su ümber ja jäledus?!
    Nagu wtf?!
    Inimene on ju ENDALE ustav, oma tunnetele ustav, mis ta valesti teeb?!

    Ma saan aru, et kui tegu ei ole sügavate "see on õige-see on vale" tunnetega, vaid sooviga sagedamini head toitu süüa ning mitte üldse toidulaua pärast muretseda, teised aga SUREVAD sellepärast, on nagu ... nõme. Aga kui asi ei ole selles?
    Kui asi on päris vaadetes, mis ümber tunnetatakse, miks reetmine paha on?

    VastaKustuta
  5. Ma arvan, et armukadedus ja kiindumus on seotud siis, kui tekib tunne, et seda kiindumust, mida sina väga tahaks, antakse kellelegi teisele ja sina oled näljas. No umbes nii, et mul on väga sügavalt ükskõik, kas mu mees vaatab pornot, aga kui ma poleks kolm kuud keppi saanud ja siis avastaksin, et ta tegelikult vaatab iga päev pornot, siis ilmselt vihastaks, sest nüüd tekiks tunne, et seda tehakse MINU VAJADUSTE ARVELT.

    VastaKustuta
  6. Mainisid, et ei mõista, miks surm kurb on. Surm on kurb sellepärast, et mis jääb olemata. Näiteks kui sureb liiga vara inimene, kes armastab elu, igat hingetõmmet, päeva ja lihtalt naudib isegi nö tavalisi hetki, rääkimata erilistest, siis on see kurb, et see armastus talt enneaegselt ära võetakse. Kui ta sureb vanaduses, olles oma elu ära elanud, siis tegelikult ei ole kurb, siis on paratamatus.
    Kui aga inimene vihkab (oma) elu nii väga, et teeb enesetapu, siis tegelikult ka surm ei ole kurb. See on vabanemine. Küll aga on kurb, et ta ei saanud tunda seda armastust elu vastu, sest see on nii tugev, ülev ja hea tunne. Või et ta oli nii suures valus, et ei suutnud edasi elada - see on kurb.

    VastaKustuta
  7. Kuna minu elukogemus on, et elu on võitlus ja kannatus ja kuigi seal on joovastushetki, põhiliselt siiski kannatus, suhtun ma suremisse kui: "Igal juhul rohkem nad ei kannata ja see on niii jeee!"
    Ma ei ole kohanud ÜHTEGI inimest, kes elust lakkamatus joovastuses oleks. Mõned, kes on "ägedusi on palju" on, aga ka nemad on kurvad, vihased vms vahel. Ehk elu põhiolemus mu arust on kannatamine =P

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.