esmaspäev, 8. veebruar 2021

Aastaajad

2 põhjust, miks see postitus.

1. Loen Veronika Kivisilla raamatut "Kuni armastus peale tuleb 2.0" ja olen "Eee .... mis see on nagu kunst v? Mu pea on selliseid juhuseid täis ja vanal ajal viitsisin neid võrgupäevikusse ka üles panna, ent enam ei pane, kui VÄGA ere ei ole, sest ma mõtsin, et igav ja kõik ju elavad sedasi, et asjad juhtuvad???"
Tegelikult ei ole järgnev üldse sedasorti ASI, ent ma lugesin Goodreadsist kõiki neid vaimustusavaldusi ja värke ning mõtsin, et noh - vbla mu tavaline elu, mitte sügavad mõtted, kuidas paremini elada ja igaüks on hea just nii, nagu nad on, oleks ka lugejatele lõbus? 
Näiteks mida ma aastaaegadest arvan, onjo.

2. FB-kommentaari kohta on tegu päris pika jutuga ja ma tegelt ei taha, et see seitsme inimese poolt loetuna olematusse kaoks. Tahaksin hoopis ise sealt hiljem vbla osakesi kopida ja kuskile "oma arvamusena" kirja jätta, mitte iga kord jälle uuesti luua. 

Oo, lemmikteema + ometi on üks inimene, kellele KA kevad ei meeldi!
Jah, mulle meeldivad ka aastaajad sellistena, nagu nad PEAKSID olema. Aga kevad PEABKI olema löga ja sopa aeg, sulatab-külmetab-sulatab, löga ja libedus, häda ja viletsus.
Maikuu mulle meeldib, aga ma loen seda juba Nooreks Suveks. Õunapuuõied ja vahtraõied jaa, kevade lõputul hulgal märgi jalgu ei. Mai, isegi aprilli lõpp on juba ok, "kevadvee"-loikude ümber laveerimist siis enam pole.
Saabub noore suve otsa päris suvi ja mulle meeldib selles ujuda (mu lemmiksport on looduslikus veekogus ujumine), jäätisekokteilid, maasikad, vaarikad, välguvalgus ning hullud paduvihmad. Suvi on hea, aga IMELISEKS muutub ta augustis kuni poole septembrini.
Mu lemmikaeg aastas. Küpsemise, valmimise, "nüüd on kõik tipus"-aeg, pehme kuldne valgus, mida juulis veel pole, päevad on siis veel liiga pikad, kõrge öine taevas ja kirkad tähed, uduvihmade leebe paitus, floksiõied ja isegi turul käia on sel ajal iga kord taevalik. Kõik on valmis, KÕIK!
Sel sügisel kusjuures ulatus see lemmikaeg veel kaugemale kui septembri lõpp. Oli konkreetselt selline päev, kus ma kahlasin kuldse päikse käes kuldsetes vahtralehtedes, oli 20 kraadi sooja, võtsin pikkade varrukatega pluusi seljast, sest palav - ja käsil OKTOOBRI lõpp.
Aga sügis nagu november nagu tormid ja külm, valav vihm ning pimedus, on ka lahe aeg. Tuled õuest tuppa ja õdusus igal pool. Pehmed tekid ja kuum piimaga kohv, ahjus podiseb hautis ning omatehtud shokolaadiküpsised maitsevad nagu ei iial varem ega hiljem. Külm ja tormine osa sügisest on põnev nagu hea krimka.
Ja talv (mitte see, mis meil seekord detsembris oli, vaid see, mis algas jaanuaris) on vaikuse ja rahu aeg. Kõik helid on poole tasasemad, sest sumbuvad lumme. Inimesed väga väljas ei käigi, sest külm. On hingematvalt kaunis ja samas on rahulik, nii rahulik! See on aeg, kui ma ülejäänud aastast välja puhkan.
Kuni tuleb kevad, kõik plärtsub, autod sööstavad vee pritsides mürinal mööda ning eh - noh, mul pole muud teha kui maini välja kannatada.

24 kommentaari:

  1. Mismõttes talvel ei käida väljas :) NII ilus on ju, kuidas saab mitte väljas käia!

    Varakevad on imeline! On hästi valge. Aga loodus on alles paljas, näitab oma vormid ja värgid kõik välja. Toda plirtsuvat-plärtsuvat märtsi on ikkagi suht vähe kõige muu kõrval.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Enamik inimesi ei oloe sinad =)
      Talvel on märgatavalt vaiksem õues.

      Aga kevade osas jään eriarvamusele, et plirtsuvat-plärtsuvat on vähemus.
      See on kogu aeg ju! Sula, kõik märg. Külm, kõik libe, sest see märg jälle külmus. Korruta sama vaheldumine 20. Vahepeal sajab, siis see vihm külmub.
      Kui vahele jääb mõni päev, kus pole märga ega libedat kumbagi, on see suur haruldus.

      Kustuta
    2. See vaheldumisi sulatamine ja külmutamine on minu jaoks talv. Mõnikord on meil ka märtsis veel talv, mõnikord on juba veebruaris kevad. Minu jaoks on kevad siis, kui lund enam pole ja päike on soe. Päike läheb soojals umbes poolest veebruarist. Täna veel ei olnud, nädala pärast ehk juba on.

      Kustuta
    3. Mul oli täna mantlis küll tunda, et kui päike peale paistab, on soojem. Aga seda, et veebruaris on lumi läinud ja enam tagasi ei tule ... minu arust polnud seda isegi eelmisel aastal ega neil ebatalvedel, mis mu lapsepõlve jäid.
      Lumi (või õigemini lörts või jäide või mingi muu valge mittelumi) tuleb tagasi kaua. Vahel veel maikuuski.

      Kustuta
    4. Sel aastal on õues masendavalt palju inimesi, ma lähen jalutama, loodan metsaüksinduse peale, ja seal on inimesed. Metsa sees! Õudne! Kust nad siia said? Mida nad tahavad?

      Kustuta
  2. Huvitav, kui palju teie kogemuse vahest tuleb sellest, et Kaur sõidab rohkem, käib vähem jala ja kogeb linnatänava pinda vähem. Kuskil looduses on hoopis teine asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõtlesin sama asja tegelikult ise ka. Sul on õigus ses mõttes, et minu jaoks on õues olemine võimalus, mitte kohustus.

      Teiselt poolt oli mul isa, kes kindlasti autoga ei sõitnud, aga armastas külma ja ütles alati, et talv on ta lemmik aastaaeg. Usun, et vähemalt osa mu mõtteviisi on temalt päritud.

      Ja meeste-naiste füsiloogilised eripärad lisaks. Sõrmede või varvaste külmetamine on minu jaoks samasugune ulmeline udujutt nagu libahundid või tulnukad.

      Kustuta
    2. Ma ei usu, et meeste-naiste, meil kodus on just sedapidi, et mul külmetavad need otspunktid harva (või kui külmetavad, siis on mul endal midagi viga ja see ei olene üldse ilmast), aga A.-l peaaegu kogu aeg ("mõnel meist on siin verevarustus", ütleb ta sarkastiliselt). Keha pinna ja ruumala suhe võib küll rolli mängida - ta on 170 cm pikk ja kaalub alla 60 kilo. Ma olen sama pikk ja kaalun mingi 72, loogiline, et mul on soojem.

      Kustuta
    3. jutt oli siin VVN-l muidugi hoopis lögast, mitte külmast.

      Kustuta
    4. A ma kogesin eile, et ka linnatänavad võivad väga erinevad olla. Mul siin Tartus sõltub sellest, kus ma liigun - kodu lähedal ei ole soolalöga, suurematel tänavatel on, jälkrõvedus. Aga Rakveres torkas lausa silma, kui puhas lumi seal valdavalt oli, neil on vist soolamise kommet vähem. Või vedas mul seal tänavatega.

      Kustuta
    5. Jaah, külma ma ei karda =) Külm, mis tundub jäle ja külm, on ikka enamasti seotud märjaga.
      Enamasti. Ükskord ma kandsin miinuskraadidega talves voodrita kummikuid. Enam ma säärast viga IIAL ei tee.

      Kustuta
    6. Isegi Tallinnas sees on erinevused. Kesklinn on üldiselt tuuletu ja soojem. Käin ema juures Lasnamäel ja tööl Mustamäel - seal on kraadide mõttes külmem, aga veel suurem vahe tuleb tuulest.

      Eile õhtul käisin suusatamas. Harkus (Tähetorni tänava suures parklas) pakkus auto kraadiklaas -15. Kadriorus -9.

      Kustuta
    7. minu arust sõltub lögaerinevus teehoolduskommetest rohkem kui temperatuurist.

      Kustuta
    8. Notsu, see, et naistel on keskmiselt jäsemed külmemad ja külmetavad rohkem kui meestel, ei ole Kauri arvamus, vaid statistika. Teil võib kodus teistmoodi olla, see on statistika sellegipoolest.

      Kustuta
    9. võtan statistika teadmiseks. Arvates ometi, et konkreetse inimese kohta ennustuste tegemiseks on need statistilised grupierinevused liiga väikesed.

      VVN probleem polnud nii või teisiti mitte külma, vaid lögaga.

      Kustuta
    10. See statistika sõltub vast kehamassiindeksist, "meil kodus" on ka nii, et minu sõrmed ei külmeta, aga 197 cm pikkune meesisik kaebab küüsitavaid küüsi.

      Kustuta
  3. Mu jaoks ka käib kogu sulatamine ja külmumine, lopp ja lörts talve alla. Kevad algab enamasti aprillis, kui kõrge taevas ja sinine valgus - mu lemmikaeg. Ja august muidugi ka. Eelmine aasta oli ses suhtes muidugi tõesti imeline, augustivalgus pea oktoobri lõpuni välja.
    Kivisilla suhtes ma olen suga nõus, ma lugesin küll vol 1, aga mõtlesin, et nojaa, kena argipoeesia muidugi, aga kas inimesed siis tõesti ei pane üldse mitte midagi tähele, et see nii paljudele nii eriline tundub.

    VastaKustuta
  4. Ma oleks nagu kuulnud terminit "blogikirjandus", nt Jan Kausi miniatuuride kohta, aga muude autorite kohta ka. Kusjuures see ei ole tingimata pejoratiivne mõiste.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maitea, kuidas blogimisega just on, aga mu fb-mälestused on küll väga Kivisilla lookeste moodi alailma =P

      Kustuta
    2. Mõtlen ja mõtlen: midagi on nagu valesti, ei ole täielikku teinetesemõistmist, midagi ...
      Point on seal, et ma ei tea, kuidas on nende jankauside jm-ga, aga MINA mõtlen küll Kivisillast halvustavalt. Mitte et loetav otse halb oleks, aga igal pool, iga väike nõksakas, kus kirjanik mitte ei kirjelda elu (nt "ta naeratas väga kaua, kaua ja silmad olid tal kissis nagu millelegi möödunule mõeldes"), vaid paneb elajatele pähe mõtteid, mis seal tema meelest võiksid olla (nt "ta mõtles vanaemale, tema porgandipirukale ja üha naeratas"), mul tuleb: "Seda ei tehta ju nii, issajeesuke, sa teed ju VALESTI!"
      Ehk: blogikirjandus iseenesest ei tarvitse olla pejoratiivselt öeldud või mõeldud, aga krdi Kivisilla ei viljele seda isegi väga hästi!
      Ja siis inimeste vaimustunud hinnanguid lugeda on päris ebameeldiv, sest kuidas nemad nii ilmselgest aru ei saa?!

      Kustuta
    3. Ja veel: kunagi palju aastaid tagasi keegi kommenteeris siin võrgupäevikus mind üldiselt nii, et need kunstiinimesed on ikka hirmus tundlikud.
      Haavusin.
      Täitsa täiega haavusin - ja mõtlesin, et vist seepärast, et see oli väljaarvamine. "Meie - normaalsed inimesed, teie: kunstiinimesed."
      Aga nüüd saan endast paremini aru.
      Loen seda raamatut ikka edasi ja no nii kunstiinimene kui saab on autor - ja ma ei taha temaga ÜLDSE samasse rühma kuuluda. Me ei ole ju sarnased! Tema on institutsionaalne Kunstnik, Kirjanike Liit siin ja Doris seal ja Musta Laega Saal siin ja Heinsaar seal ja oo, mu vana emakeeleõpetaja ja oo, olen Luuletaja ja ...
      ... ja kas mina olen siis SELLINE v???

      Kustuta
    4. Krt, ma vist jätan pooleli. Vastik on juba lugeda seda ninnunännut. Haridus tähtis, kirjandus kaunis, kõik inimesed head ja ilusad ...

      Kustuta
  5. Kevad on parim, aga kevad on väga kaamoslik ja ängi täis, kõik see hüsteeriline kasvamine ja pungumine ja valgeks minemine - eriti õudne on maikuus või juuni alguses sirelite õitsemise aegu. Kõige ilusam aeg ja kõige lõikavam tunne, et oled surelik.

    Aga kevadest kirjutati kunagi siin blogis nii õigesti, et see jäi mulle aastateks meelde:
    http://suusablog.blogspot.com/2010/04/maailma-lopp-on-lahedal-motles-vudi-ja.html

    See oli see vana hea aeg, kui blogid ikka olid asjad.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.