kolmapäev, 1. september 2021

Empaatiast

 Lähtuvalt eelmise postituse kommentaariumist jäin mõtlema empaatia üle. 
Sest midagi on minul , mida ma nimetan empaatiaks, ja midagi on neil, mida nad nimetavad empaatiaks, ja need ei ole ÜLDSE sama asi.

Mis on minul: teiste tunnete vahetu tunnetamine konkreetsete inimeste puhul konkreetsetel juhtudel. 
Ehk ma lähen läbi elu ja teised mu ümber elavad ja tunnevad igasugu asju ja mina näen: "Ta tõmbub endasse ja jääb vaikseks, tegeleb ainult asiste asjadega, sest kardab ja ei oska emotsionaalsetes olukordades reageerida." "Ta räägib hästi palju ja hästi kiiresti, naerab ja teeb "nalju", sest tal on sees igavene "pean teistele meeldima, siis olen hea!" ja ta ei usalda vaikust, arvab, et selle tekkimine näitab, et inimesed ei salli teda." "Ta esitab oma probleeme alati hästi rahulikult ja üritades neid mõistuslikud hoida ja siis on nii veider ja naljakas aduda, et tegelikult ta probleemid on praktiliselt kõik tundetasandil. Mis pihta saavad, on emotsioonid, ning need tema emotsioonid on nii ebaratsionaalsed, kui üldse saab."
Ma näen neid asju kogu aeg, KOGU aeg. Kui inimene mulle meeldib, võin jutuks võtta ja saan "sa oled nii läbinägelik. Tõesti ... Aga seal on veel see asi ..."
Kui inimene mulle ei meeldi, on ta ühest küljest minu jaoks paigas: "No ta on siuke, sest see ja see ja see, nojah," ja teisest ma ei lase end temast individuaalselt väga häirida, sest noh - ta on siuke ja siuke, selge, et ta käitub nii ja nii. 
Ja see on see, mis on minul ja miks mina ennast empaatiliseks pean.
Ma tunnetan ära päris inimestega, ma tunnetan ära isegi kellegi kommetaare teiste blogides pidevalt lugedes ja jah, eelmises postituses ma küsisin, et MIKS, mõni sõnaselguse otsija võib seda esile tuua. Aga tegelik probleem muidugi oli: "Miks on ok käituda nagu nemad ja ei ole ok käituda nagu mina? Krdi ühiskond on nii nõme!!!! Ma olen ju hea, miks nemad hoopis rohkem pai saavad, nad ei ole ju paremad???"
 
Aga mida mul EI ole ja mis on Rentsil ja Morgiel ja vbla ka Epul: ma ei vaata üldse võtmes "Aga vbla on tal nii". Ma ei oleta asju, mille kohta mul teavet või vihjet pole ja kõik teemal: "Aga vbla on ta üksikema maal ja auto mittekäivitumine on talle katastroof ja takso võtab hambaraviraha" on mulle "Kule, ma ei räägi ju üldse sellistest juhtumitest" ja ma ise väga usun, et nii ongi, muidugi ma ei räägi, ma räägin ju hoopis muust! 
Sest mulle on iseenesestmõistetav, et ma saan aru, millest inimene räägib või kirjutab.
Ja neile on iseenesestmõistetav, et kõike ei kirjutata välja ja nad ei tea, mis teksti taga on. (Muidugi ei kirjutata, aga vihjed on alati, kui inimene neid just spetsiaalselt ei varja!)

Mulle on enesestmõistetav, et ma tean, ent kuna ma lähtun infost, mis juba on, siis ma tean mõnikord/sageli valesti. Kui mulle puust ette ja punaseks ei tehta, ma toetun teadmistele, mis mul juba on. Külm ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Vale helitaust ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Kõhnusepõlastamine ei ole paksusepõlastamisega võrreldes eriti asi? Kui inimene on juba enne ebakindel, suudavad teised kõhnuse täpselt sama suureks ja muserdavaks mängida kui paksuse. Paks, kõhn, 2 kilo ülekaalu või kaks kilo alakaalu, kui inimene on ebakindel, saab tema keha talle jäledaks teha, ÜKSKÕIK milline see on. 
Aga no ma õpin järjest juurde.

Samas on jube veider, kuidas nemad oma "aga äkki on tal nii"-taustaga konkreetsetele inimestele (mitte ainult mulle, see on laialt näha, kuigi mina enda asju tunnen kõige paremini) tuimalt, enesekindlalt ja rõõmsalt haiget teevad ja pärast on ise täiega rahul ka, et nemad tegid ju hästi, dohh.  Konkreetsetele inimestele kuidagi teoreetiline nunnutus ei laiene, neile võib vabalt labidaga panna, lihtsalt kauged teoreetilised inimesed on "aga äkki on tal nii, kas sa sellele oled mõelnud?!"

Mul on halb, kui tal (inimesel, kes on mu tajumisdstantsil) on halb, mul on hea, kui tal on hea, MUIDUGI ma olen empaatiline ja mitte vähe.
Neil seda selgelt ei ole. Nagu väga selgelt. 
Ja see on koht, kus mina olen: "KUIDAS nad enda arust empaatilised saavad olla, kui nende suhtlusstiil on sissesõitev, halastamatu, kedagi ei nunnutata?! KUIDAS?!" 
Ja nemad on: "KUIDAS ta ei mõtle, et anonüümsel teisel võib olla sedasi paha ja teistmoodi paha ja tema on omast arust veel empaatiline?! Vaata, mida ta oma võrgupäevikus kirjutab kasvõi! Täiega jõhker!"

Siis me vastastikku olemegi GRRRR, sest misMÕTTES mina ei ole empaatiline tema arust, kuidas ta nii tobe ja pime on?!

Selline ... mõtisklus. 

61 kommentaari:

  1. ma ise arvan, et selle üle, kas keegi on empaatiline või mitte, pole väga mõtet vaielda ja tõestada. maailmale meeldida ei suuda keegi, pigem juhtub selle käigus vastupidine, tõmbad end ribadeks. kui Sa ise arvad, et oled empaat, siis endale oledki. Sa kirjutad oma blogis oma arvamusega ja kui inimesed lähevad leili, ju see siis neid kuidagi puudutab ning see ongi suhtlemise mõte, avaldada oma arvamust, rõõmustada, jah, ka solvuda, pahandada... Villido (oli vist?) näiteks üritab ära kaotada emotsioone, aga see on võimalik ainult keskkonnas, kus kõik samamoodi ettearvatavalt käituvad, mida inimesed ei tee.

    VastaKustuta
  2. Mul on tunne, et väga vähestel inimestel üldse on võime teisi inimesi näha kuidagi teistmoodi kui iseeneses tõlgendatuna.

    Vaadates kuidas inimene ümbritseivaid inimesi üritab lahti seletada näeme tihti lekkeid sellest kuidas nad _ise_ mõtlevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Kuidas nad mind näevad, ei olene minust, see on nendest."
      Mhmh.

      Ja mina näen ka inimesi õrnade ja nunnutust vajavatena, lihtsalt on olukordi, kus ma ei taha seda nunnutamist anda. Kus mul on tunne, et olen juba nii palju andnud ja tema tahab VEEL, sest sai mmärjaks? MUL EI OLE ROHKEM, MINE PERSSE, OLEKS SUL MINGI TÕSINE MURE SIIS, AGA EI, SA LIHTSALT ... tahad!!!!

      Kustuta
    2. Aga miks sa eeldad, et see inimene nunnutust tahab? Enamik inimesi virisevad lihtsalt virisemise pärast, mitte seetõttu, et nad kelleltki midagi ootaks. Kui mina kirjutan, et mul külmaga vereringe ei tööta ja väga valus on, siis ma küll hädaldan, aga ma ei eelda sekundikski, et keegi hakkaks mulle kaasa tundma või lahendusi pakkuma või üleüldse midagi tegema.

      Kustuta
    3. Sest MINA tahan nunnutust, dohh =)
      Me näeme teisi nagu me ise oleme ja kuna mina tahan kuulda (lugeda) pikki ratsionaalsete põhjendustega kommentaare või siis lihtsalt lühikesi ja positiivseid, kirjutan ise selliseid.
      Mulle meeldib konkreetsus - nii et kirjutan teiste fanfictioneid kommenteerides mõne konkreetse asja välja mis mulle meeldis.
      (Kui asju, mis mulle meeldisid, tuleb palju ja phmt fic meeldib mulle NII VÄGA, kirjutan juurde ka selle ühe asja, mis mulle EI meeldinud, et saajal oleks tunne: "Ta luges mõttega, mitte ei kiida huupi!")
      Sest selline kriitika meeldib mulle endale.

      (Teraseid ja nappe blogikommentaare meeldib mulle ka saada, aga neid ma ei oska ise kirjutada. Kui mina kirjutan, tuleb välja nii, et vastuvõtja saab nt irooniliselt mõeldust vastupidi aru või kui mina mõtlen irooniliselt-sarkastiliselt, loeb tema otsetähendust, ja ma olen suht loobunud.)

      Kustuta
    4. Jah, Klari. Kui mina loen sinu kurtmist külma üle, siis ma tulen pakun sulle kindaid, googeldan kindapoode ja annan sulle nimekirja, trügin sulle teki alla soojendama ja üldse. Pmst ma eeldan, et kui inimene kirjeldab probleemi, siis ta kas ootab või vähemalt on avatud ka lahendustele.

      Ja sellest tuleb aeg-ajalt jama.

      Ja nagu vvn, jään ma jonnakalt oma seisukoha juurde. (Hei vvn, ma ausalt arvan, et siin oleme me mingil viisil ühtekad.) Probleem? Lahendus. Sa ütled, et sa ei taha lahendust? Käi p-sse, siin on sulle lahendus, ja veel üks ja veel üks ja siis veel kümme tükki lisaks. :)

      Kustuta
    5. Kaur, ega mul ei ole sellest probleemi, et sa mulle kindaid soovitad - sa oled küll viiesajas inimene, kes seda teeb, aga ma saan aru, et sa tahad aidata, mis siis, et ma seda abi tegelikult ei oota (kui kinnaste kandmine Raynayd' vastu aitaks, siis ma üldse ei hakkaks halamagi). Aga noh, iial ei või teada, äkki keegi näiteks pakuks ka töötavat lahendust - nii et tegelikult tasub halada. Samas, kui mu halale keegi ei reageeri, siis see mind absoluutselt ei häiri, sest mu eesmärk ei ole reageeringut saada.

      Aga ma saan aru, et Kaurilt saab.

      Lahendusi.

      Kustuta
    6. No kui sa kirjutad, et Raynaud, siis ma loen natuke ja proovin ikka asjakohast abi anda :) MMS, nõelravi, noor armuke, kõik muud teada-tuntud võtted mistahes mitte-surmatõve vastu :)

      Kustuta
    7. Aga palju, 2, 5, 500 asist nõuannet on hea, sest nende vahele mahub ka emotsionaalne või muu kurtjale vajalik tugi ära. Kõige suurem kysimus on see, et missugust tagasisidet mure yle kaebaja selles näeb või näha tahab. Kas "aitähh, kallid sõbrad" või "minge kuradile oma kinnastega, ma vajan maiteaisegimida" või veel midagi muud.

      Kustuta
    8. Minu isiklik kogemus ütleb, et sõltub PUHTALT abi pakkujast. Meeldiv inimene - oi aitäh, pai kalli musi, saame kokku ja näita oma kindaid. Tüütu inimene - kergi põrgu oma kinnastega. Täiesti subjektiivne ja ebaõiglane värk.

      No muidugi suudame me üldiselt viisakaks jääda. Aga emotsiooni meie sees kujuneb enamasti isikupõhiselt. Vähemalt minul kujuneb.

      Kustuta
    9. Oh, ma elan nii inimtyhjas kohas ja pole aastaid inimesi näinud, et unustasin subjektiivsuse täiesti ära. Sul on õigus, suhtlemisel on kaaskodaniku isiku meeldivus asi nr 1.

      Kustuta
    10. Näe, inimesed nii erinevad ikka. Minul ei sõltu abi andmine ega vastuvõtmine pakkujast, kohe üldse mitte. Ma võin inimesega verivaenlane olla, aga kui on Situatsioon, siis astub ratsionaalsus esikohale. Mistap ma võtan need kindad tänuga vastu ka paadunud Trumpi pooldajalt, ja kui tema kindaid vajab, pakun neid talle kõhklematult. Kusjuures see ei ole sugugi mitte üksnes ülekantud tähenduses öeldud. Mul jagub trumpiste nii naabrite kui sugulaste hulgas.

      Kustuta
    11. mulle selle Kauri jutu peale meenub, et kunagi tuli igast suunast seda stereotyypi, et "mehed otsivad ja pakuvad lahendusi, naised kaastunnet". noh, see mehed-marsilt-naised-veenuselt 6petus. viimasel ajal pole seda juttu enam v2ga kuulda olnud, mingid uued trendid on suhten6u maailmas.

      ma olen ise ka k6va lahenduste mees (pun intended), mul on alati nii palju nii h2id ideid, kuidas teised inimesed saaksid oma elu paremini elada (ja nad raudselt ise pole tulnud nende peale veel. no et kindad k2tte panna, kui kylm on, v6i mitte v2ga kurvastada, kui peika maha j2ttis). aga olen j6uga selgeks 6ppinud, et v2hemalt osa inimesi tahab tegelt ka lohutust ja kaastunnet ja et neile 8eldaks lihtsalt "oh sa vaeseke". see kuidagi aitab neil mingi aku t2is laadida, mille varalt siis olukorra lahendamisega tegelema hakata.

      m6nede l2hedasemate kurtjatega olen isegi selleni j6udnud, et taipan neilt nyyd alustuseks kysida, mida vaja on - kas n6u v6i lohutust. ja osatakse vastata kyll! ja omaenda kurtmiste osas tuleb ka vahel ise meelde see sisend lisada, kui asi kreeni hakkab kiskuma. mul kyll enamasti k2ib ka niipidi, et "sinust on v2ga armas mind kallistada, aga mul oleks hetkel vaja keti6li ja t88kindaid".

      ja siis ikkagi suurem osa ajast inimesed lihtsalt r22givad mingeid lugusid, mis neil ette on tulnud, ja pole kumbagi vaja. ei kallistust ega keti6li. v6ib lihtsalt "ahah" v6i "ohhoo" 8elda ja ongi korras :)

      Kustuta
    12. Andke mulle nüüd andeks, postitan seda videot vist juba ca 20s kord kellegi teise blogisabas, aga midagi pole parata, sobib siia kui rusikas silmaauku. Või nael otsaette. 1 min 41 sek:
      https://www.youtube.com/watch?v=-4EDhdAHrOg

      Kustuta
    13. Nõus Epuga abi pakkumise vastuvõtmise koha pealt, isiklik meeldivus ei puutu üldse asjasse, tunduks kuidagi lapsik. Samuti nõus Kittyga ses suhtes, et lõpuks on kohale jõudnud: mõni tahabki lahenduse asemel lihtsalt lohutust. Personaalselt arusaamatu, aga eks ma siis proovin pakkuda kui küsitakse lohutust, ehkki olen väga kohmakas selle koha pealt. Nagu tahaks kaaskodanikele karjuda: palun öelge selgelt mis tahate ja ma pakun kui suudan aga ärge ajage miskit udust, mul jookseb juhe kokku. Miks peab elu keeruliseks ajama kui lihtsalt saab???

      Kustuta
    14. Miks sa arvad, et sinu pakutud lahendus ei ole juba inimesele tuttav ja talle on kindaid pakutud 500 korda ja tal on NIIII kopp ees sellest, et "oi, sul on valus? Miks sa aspiriini ei võta?" Ta ei võta aspiriini, sest see ei toimi tema valude puhul, ta on selle juba 15 aastat tagasi kindlaks teinud, tal on vaja kangeid retseptiravimeid ja need ka alati ei toimi. Issand, sure ära, kui lolliks sa teda pead, arvates, et ta ise poleks tavavaluvaigistite peale tulnud?????

      Aga kui teha pai ja kalli ja öelda., et ma armastan sind ikka, mul on nii kahju, et sul on valus, vbla inimene saab sisemiselt nii palju tugevamaks, et rääkida arstiga VEEL KORRA teemal: "Tegelikult need ravimid ei aita päris korralikult, vbla on midagi paremat?" või vähemalt kannatada valu ära teadmisega, et kõik maailmas pole täielik sitt, keegi hoolib.

      Kustuta
    15. Püha nuss, kuidas ma vihkan neid nõuandeid. Mul kunagi oli kuude kaupa kestev köha ja krooniline bronhiit ja, ma vannun, inimeste parim siiras nõuanne oli "aga joo meega teed".
      Istu sisse omale see noh.

      Inimene on aastaid elanud oma mingi haiguse või eripäraga ja siis tuleb Mingi Vend (TM), kes on nagu et "kle sa muidu... kindaid oled mõelnud kanda" vms.

      Kustuta
    16. See on veel hea variant, kui ta on: "kle sa muidu... kindaid oled mõelnud kanda?"
      Hullem on, kui ta tuleb: "Tead, kanna kindaid! See võtab valu ja külmatunde ära!"

      Kustuta
    17. Ma pole tglt miski nõuandja, sest olen elus kogenud oma murekeste ja kriiside väljendamise peale "mis sa undad, ära käi meile pinda oma hädadega, ole vait, raisk, kao minema, meie aitame ja lohutame ainult õigeid ja normaalseid hädalisi!" ja niimoodi ma kasvatasingi endale aju, mis toodab lahendusi. See on olnud AINUS asi, millest mingit kasu on olnud. Seega, ärge võtke isiklikult ega tõsiselt, ma ei paku meditsiiniabi ega juuranõu, vaid naljatan läbi huumoriprisma ja lahutan hyva lugeja meelt, mitte midagi muud.

      Kustuta
  3. Ma vaatan, et sa keskendud väga palju sellele, et miski/keegi on halb või hea. Miks? Kuidas see oluline on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Notsu juba suht ammu tõdes, et mulle on hea olemine ebanormaalselt tähtis =)
      Ma vaatan seda kontekstis "kas mina olen hea, tähendab teistele väärtuslik, kas tasub elada."
      Sest kui mina ei ole hea ja mul (endal) ei ole hea, mul on väga vähe tunnet, et peaksin olemas olema. Sest nagu - miks, maailm saab sellest ju halvem, mitte parem!
      Kui ma oleks ka maailmamölakas, aga mul endal oleks hea olla, oleks mingi point. Maailmas on rohkem rõõmu, kui mina rõõmus olen, ja keegi ei oska mõõta, kas mu enda rõõm on suurem, kui teistele tehtav kahju, või vastupidi.
      Kui ma olen teiste meelest hea, kui neil on hea minu pärast, mul on põhjust eksisteerida. Maailm saab ilmselt ikka parem.
      Kui neil ka pole, MIKS siis?! Sest mul on ikka päris halb vahepeal.

      Teiste puhul huvitab headuse-halbuse värk mind aint kontekstis "kas ma olen teistega võrreldes pigem hea või pigem halb".

      Kustuta
    2. Ma olen täis suurt usku, et maailmas olemise põhjust otsides on kannataval inimesel tõhusam otsida seda, kuidas endal oleks hea, mitte otsida endale kõrget kohta headuse edetabelis.

      Nagu eelmisest postitusest näha, viib see viimane tegelikult hoopis teiste halbuse otsimisele ja sellele on muidugi raske teiste toetust taha saada, rääkimata sellest, et endal kurb seda üleüldist halbust vaadata.

      Vahel on enda heaolu otsida muidugi raske, sest nt küllalt väsinult ei teegi miski olemist heaks. Siis pole muud teha kui puhata ja oodata, et maailm jälle hüvelisemaks muutuks.

      Ma olen vahel endale pidanud ütlema "stopp, ära praegu selle kohta midagi otsusta enne, kui olen maganud/söönud/terveks saanud". Praegu hakkasin mõtlema, et järsku peaks kuhugi endale üles kirjutama, sest väsinult-näljaselt-haigelt on selliseid asju meeleski pidada raske. Mingid kaustad à la "vaata näljaselt siia!" ja "vaata magamatult siia!", kus oleks sees sügavad tarkused "söö parem" ja "kõigepealt maga, JAH, see lõbustus, millega sa püüad väsimusmasendust peletada, ei ole siukeses olekus lõbus!"

      Kustuta
    3. Ma lisaks juurde, et hea ja halva üle otsustamine on väga õõtsuvale pinnasele minek. Mis ühele hea see teisele halb. Lihtsaim näide sõda: vastaste tapmine on hea, vastasele halb - hea ja halva määratlus sõltub sinu asukohast. Võiks väita, et sõda on üleüldiselt paha kuna inimesi tapetakse. Kas ikka on, ökosüsteemi ja biosfääri seisukohast oleks hea kui inimesed viimseni maha sureks. Kuidas objektiivselt otsustada mis hea või halb, kas on mõni filosoof, kes võiks sõna sekka öelda ;) Minu arust on hea ja halb väga relativistlikud terminid.

      Kustuta
    4. Ma ei tea, mu arust on hea ja halb ju selged? Sõda on ise halb, suva, mis osapoolele v.a. juhul, kui sõja tagajärjel on enamik inimesi õnnelikumad kui enne. Aga phmt peaksid õnnelikumad olema mõlema osapoole inimeste enamused, muidu pole asjad võrdselt jaotatud.

      On keerulisemaid näiteid, nt kui mingi miljardiline rahvas lömastab miljonilise ja isegi kui KÕIK need miljonist ära tapetakse ja miljard on nii ajupestud, et nad saavadki tohutult õnnelikumaks, kas ja kuidas siis hea ja halb jaotub - aga see on teoreetiline arutlus, praktikas nii ei lähe ning üldiselt, reaalses praktilises maailmas, on ju kerge?
      Mis toob rohkem kannatusi kaasa, on halb. Mis toon rohkem õnne kaasa, on hea.

      Aga kui inimesed ei mõtle nii, siis jah, nad on ise lollakad.
      Ja ongi.
      Jah, see on sihilik solvang.

      Also, need empaadid-õekesed ja kaamos ka: väga huvitav, kas nende teoreetilised "keegi sai haiget"-kannatused on reaalselt suuremad kui minu omad?
      Naah, jah, kannatuste monopol jne - aga mulle ei mahu pähe see, et kuidas nii saama, et tehakse ühele päris konkreetsele minule päriselt nii väga valu, sest ... ööö ... keegi äkki kuskil luges ja solvus.
      Nagu ...

      /jep, mul läheb veel aega, et sellest üle saada.

      Kustuta
    5. Samuti, notsu: oleks asjad nii lihtsad, et maga ja söö, oleks kerge =)
      Aga kui mul on emotsionaalselt halb, mul kaob ära isu, mul ei tule und ja kui viimaks tuleb, kestab see 4-5 tundi ja phmt on persses palju rohkem, kui mõistusega lahendada saab.
      Kuigi see aitab - et süüa, aitab, isegi tore on tegelt, ja kui õnnestub uinuda, ikka on veidi parem pärast.
      Välja arvatud kui magan 4 tundi, tühi kõht ajab üles (miks, ma ju sõin enne magamaminekut, miks, miks?!), söön, aga und ei tule ja vihkan toorelt kõiki ja kõike (nagu praegu nt). (See on ilmselgelt ka näha.) (Tähendab, kui olla minu mõttes empaatiline.)

      Kustuta
    6. oojaa, ma tean, mul on samamoodi. Mingis näljasusastmes lähen ma selliseks uduks kätte ära, et ei saa enam ise aru, et olen näljane. Mingis väsimusastmes erutun ma hoopis üle ega saa aru, et vaja puhata. ja raske on puhkama hakata ja sel hetkel puudub igasugune usk, et see töötaks.

      Seepärast peakski need plaanid millalgi puhanud peast valmis tegema, et ma ei peaks pärast väsinud peast oma kahjustatud otsustamisvõimele lootma.

      Kustuta
    7. Sa paistad arvavat, et väsinud peast kahelda, kas ma ikka jään magama, on kuidagi kvalitatiivselt teine, kui puhanud peaga leida: "Ega ma ei kipu magama, kui emotsinaalselt sitt on" =D

      Praegu ma OLEN väsinud, aga võtan endale õiguse kahelda "oled väsinud, mine magama"-värgi tõhususes. See oli just eile, kui ma ei läinud ja ei läinud voodisse, sest krt, väsitan end enne surnuks, vast siis jään magama ka, read käivad silme ees ringi, ent LOEN, PEAN! - siis läksid nagama ning loendasin siis ühest 1221-ni ja tagasi alla umbes 555-ni (ma jätan meelde 555, 666, 444 jne arvud ja ümmargused sajad, täpset arvu, mille juures uinusin, ei mäleta), mis võtab umbes poolteist tundi.
      Ja ma otse ei kaeba, tegelt oli voodis mõnus ja puha. Kuid kui ma ette tean, et ei jää magama, on ka minu puhanud-pea-lahendus väsitada end nii ära, kui suudan.
      Ja noh, nagu juuresoleval pildil näha, see uni ei prugi IKKA kaua kesta.

      Otsustasin, et fakk. Läksin panin mingi uue psühhiaatri juurde aja kinni. Nii ei saa elada.

      Kustuta
    8. Ühtlasi tõded, etH hammustan enda ümber huupi ringi.
      Vabandused. Ma ei taha tegelt olla kuri nendega, kes mu vastu hellad on, eriti mitte sinuga, notsu.
      Ega muuhulgas ole ka teie ega sinu süü, et osad inimesed ei loe allteksti ja siis ma oma uimase peaga keeran ütluste kangusele paar vinti peale, isegi kui ei räägi nendega.
      Eraldi vabandus sinu ees, notsu =)

      Kustuta
    9. See võib vabalt sihuke läbikukkumisele määratud kindakandmise-soovitus olla, aga. Ma olen su blogi küll suht pikalt ja suht tähelepanelikult lugenud, kuid mulle ei meenu, kas terapeutide/psühholoogide teemaga seoses on su blogist juttu olnud - ses mõttes, et kas sa mõnele neist oma blogi oled esitlenud? Ütleme kasvõi kaks viimast postitust + kommentaarium annaksid sinust äkki lihtsamini ja kõnekamalt pildi, sa ei peaks seal va kabinetis nii pikalt ja põhjalikult kõike Ast ja Bst selgitama, läbi nämmutama? Veelkord, see võib täitsa mõttetu mõttekäik olla mul, aga mõtsin, et tulen ja ütlen.

      Kustuta
    10. "Ma otsustasin, et ei loe su blogi. Lähtume sellest, mis sa mulle räägid, muidu lähevad asjad sassi."

      Kustuta
    11. Hm? Kummaline. Ma pole muidugi mingi spetsialist, aga mu meelest võiks su blogi sind aidata tahtjale huvi pakkuda küll.

      Kustuta
    12. =D
      Sul on täiesti vale arusaam =D
      Kammaan. Mõtle peaga. Kas sa arvad, et psühholoogiks või psühhiaatriks hakkavad inimesed, kelles põleb hirmus huvi teisi aidata ja siis see huvi püsib kõik kooliaastad ja säilib tööaastate vältel? Ning nad süüdavad analüüsida, sünteesida ning leida just sellele patsiendile.kliendile parima lahenduse?! =D

      Enamasti lähevad psühholoogiks õppima (psühhiaatrite kohta ma ei tea, ei tunne patsient-olemise-väliselt ühtegi) inimesed, kes tahavad teada, miks nad on siuksed lollakad, nagu on. Koolis omandavad nad üldainetele lisaks kõvasti psühholoogia ajalugu ja hunniku teooriaid "teraapiasuund on seejasee, õpime ka, kuidas seda ja toda teraapiat kõige paremini rakendada".

      Mis tähendab, et kui nad lõpetavad ja vbla veel kliinilise psühholoogia lisa-aasta võtavad, on nad varustatud relvadega "see ja too ja kolmas teraapia" ja teraapia rakendamiseks vajalikud küsimused on neil koolist selged. Kliendi blogi lugemine EI ole ühegi teraapiasuuna "nii peab tegema", nii et muidugi nad ei tee seda.

      Õnneks kujunevad parematel välja oma erihuvid ja -suunad, teemad, mille kohta nad tahaks rohkem teada ja siis nad spetsialiseeruvad. Kui nad juba mingit teraapiasuunda sügavuti tunnevad, nad suudavad ka erisuguseid sisendeid sobivaks kohandada.
      Aga esiteks on väga õnneasi leida selline terapeut, kes ei arva, et kui koolis õpetati, kuidas inimesed on siuksed ja nende puhul aitab see ja see, kõik ongi siuksed, ja teiseks idee, et nad suudavad infot sünteesida allikatest, mida koolis ette ei nähtud, mitte ei võta näiteks ette "kirjuta mulle nädal aega üles oma unenäod, ma siis analüüsin neid" ei ole paljudele üldse sobiv. Nad lihtsalt - ei oska sedasi mõeldagi.

      Kustuta
    13. Jah. Küllap on sul suures plaanis õigus.
      Mul oli New Mexicos elades hea tuttav, naisterahvas, õppis psühholoogiks, PhD ja puha. Ja ükskord, kui rääkisime tema tööst (mitte üksikasjalikult muidugi, patsientide privaatsust ta ei rikkunud) ütles ta muu jutu hulgas lause “I asked all the right questions”. Mind siiamaani kummitab see “right questions”. Et siis… ongi olemas “õiged” ja “valed” küsimused, kui tegeldakse konkreetse inimese esialgu veel lahendamata vaimse tervise probleemiga? See kõlas nii kuramuse kooliõpikulikult, et mõjutab mu suhtumist terapeutidesse/psühholoogidesse siiamaani.

      Kustuta
    14. Ma nüüd tsiteerin su vastust: "Mis toob rohkem kannatusi kaasa, on halb. Mis toob rohkem õnne kaasa, on hea".

      Õnnetunde saavutamiseks on hulk teid, neist lihtsaim kemikaalide manustamine süstimise või tablettide teel. Sellele teele minejatel on arvatavasti ajukeemia tasakaalust väljas. Teine võimalus, et harrastad mingit rahuldust pakkuvat tegevust (suusatamine, ronimine, lugemine, nina nokkimine, trollimine, söömine, arvutimäng ... igaühele oma, vastavalt maitsele). Viimasel juhul tekkivad ajus "õnnekemikaalid" sisemiselt niinimetatud loomulikul teel. Ühiskond millegipärast ei vaata kemikaalide otsemanustamisele hea pilguga, ei tea miks küll kui see ometigi ülevoolava õnnetunde kaasa toob (mõtliku ilmega smaili). Kokkuvõttes siis tahtsin väita, et õnnelikuks tegemist ei saa päris otseselt heaga võrdsustada.

      Kustuta
    15. No hea-halb kontekstis "narkootikumid on pahad!" on, et algul on hea, aga pärast veel halvem kui enne. Lähevad raha, tervis, suhted ja vahel elugi. Võõrutusnähud on jubedad.

      Ütleksin, et mõnel puhul on narkootikumid hea variant ikkagi. Sest parem natuke aega head kui üldse mitte.

      Illegaalsed droogid, mida mina olen proovinud, ei ole mu õnnetunnet kasvatanud. Ega ma ole ka ränka vaeva just näinud, et midagi muud kätte saada ja proovida, sest noh - kui esimesed asjad ei töötanud, ma kaotasin usu, et üldse töötab.
      Üldiselt väidetakse, et opiaadid oleks kõige kindlamad õnnelikukstegijad, aga mul pole motti neid taga ajada. Tundub nii raske töö ja ega mul raha ka pole selleks.

      Kui päriselt aitaks, ma oleks joodik ja narkomaan vabalt, aga häda on selles, et ei aita.
      Pea hakkab valutama ja vaatan hämmastusega, kuidas inimestel mu ümber tulevad igasugu ideed ja naer ja rõõm ja diktsioonihäired, mõned muutuvad otse tobedaks. Ja mis mul on? Sitem tasakaal, kipun käies vänderdama, ja teistsugune puudutusaisting. Vot kätt mööda erinevaid pindu vedada on olnud huvitav nii kanepi kui spiidi järel.
      Jai.

      Või ... kKas sa TÕESTI arvad, et ühiskondlik hea ja halb on minu isikliku mõõdupuu jaoks kuidagi oluline????

      Kustuta
    16. Ma tglt ei tundnud, et sa mind hammustanud oleks.

      Ja see on mul samamoodi, et kui ma olen üleväsinud, on enne uinumist vaja rahunemistegevusi.

      Häda on selles, et üleväsimus-erutuses ei tahaks ma impulsi pealt ka neid rahunemistegevusi teha ega isegi minna kuhugi, kus rahu tulles oleks, kuhu ära kukkuda, pigem on tunne, et "ei taha koju minna, tahan minna peole ja trenni ja poodi ja igale poole!" Vat siis on neid meeldetuletusi vaja.

      Kustuta
    17. mõisteline täpsustus, et eluaegse halva magajana mul nagunii "magamaminek" = "loen raamatut / vaatan filmi /teen sudokut vms värki, mis mind endast eemale viib ja rahustab, et uni tuleks". Alati.

      Kustuta
    18. Hmmm..., kui sind ühiskonna mõõdupuud ei huvita siis on sul kergel kujul sotsiopaadi omadusi nagu minulgi😁

      Kustuta
  4. Enamik inimesi ei viitsi selliste teemade peale ÜLDSE mõelda. Blogijad - meie kõik, viimne kui üks - oleme tavalise kodanikuga võrreldes niikuinii eneserefleKSiooni ja ülemõtlemise maailmameistrid.

    Eks kõik inimesed arvavad teiste kohta midagi. Too sugulane on loll ja teine on laisk, kolmas on tark ja neljas on töökas. Kuid me üldiselt ei imesta ega solvu, kui meie arvamused teiste omadega kokku ei lähe. Kui mina arvan kellegi kohta "loll" ja mu sõber vaidleb ".. aga vaata kui suured tissid!!!", siis see on täiesti okei. Me ei pea inimesi hindama samamoodi ega samalt positsioonilt.

    VastaKustuta
  5. VVN, mul jäi üks asi ütlemata. Kirjutad: "Kui inimene on juba enne ebakindel, suudavad teised kõhnuse täpselt sama suureks ja muserdavaks mängida kui paksuse. Paks, kõhn, 2 kilo ülekaalu või kaks kilo alakaalu, kui inimene on ebakindel, saab tema keha talle jäledaks teha, ÜKSKÕIK milline see on."
    Juhuks kui sa kõhnusepõlastamise all kannatajana mind silmas pidasid - olen selle üle ka avalikult kurtnud, Morgie blogisabas - siis olgu faktid välja toodud: ebakindlusest ja oma keha jälestamisest olen ma sama kaugel kui Kuu Maast. Ja mulle on noid kahte lisakilo, mille üle mõni aeg tagasi oma blogis rõõmustasin, tervislikel põhjustel tarvis. Aga kui sa mind silmas ei pidanud, siis on kõik lill, sel juhul lihtsalt ignoreeri mu kommentaari, eks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kehakogemuse (kaaskodanik arvates liiga kõhn v paks) yle kurvastajatel pole probleem mitte aint vähene enesekindlus, vaid ikka räiged traumad korduvatest mõnitamistest fyysiliste rynnakuteni. Traumasid saab maski alla peita, aga nad ei kao kuhugi ja mõjutavad nende kandjat kogu elu, sh tõmmates muuhulgas ka enesekindlusel vaiba alt. Mul oleks sellest md palju rääkida.

      Kustuta
    2. nii halb.
      Nagu ... aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!

      Kustuta
    3. (sa ei pea rääkima - kuigi võid. Ma kujutan juba ette =( )

      Kustuta
    4. Ah, ja teistepoolne üdistamine - see ei ole sinu meelest okei, aga sinupoolne üldistamine on? Veits silmakirjalik.

      Kustuta
    5. Ei =)
      Või noh - vbla sinu arust ei ole vahet?
      Minu jaoks on selge vahe.
      On ju selge, et ON inimesi, kes on saanud trauma oma kõhnuse mõnitamisest, isegi kui konkreetselt Epp ütleb, et tema ei ole, ta on alati enesekindel old. Pole minu asi seda kahtluse alla panna, aga selge on samas, et kui inimene ise enda arust hea ja adekvaatne on, tal ei ole ka probleemi sellega, et keegi teda halvustab.
      Sest noh - ainus, kellel on probleem, on too halvustaja.

      Jah, ta kahtlemata oli üks inimene mu ajus sel teemal, aga selgelt mitte ainus. Krt, meeuta oma blogikommentaariumi paksuse teemadel - ei olnud Epp seal ainus kõhn sünge. Ja paar näidet ikka jäid mulle väga hinge.
      Ma üldistasin mitte tema pealt üksi, kuigi tema pealt ka. Ei pea ju eriline ajuhiiglane olema, et järeldada "ebakindlus teeb inimese haavatavaks".

      Aga kui üldistus tuleb "need naised ongi ju emotsionaalsed!" või "paksud ainult õigvad" või "väga väga naine ei saa mitte millestki aru" on see VÄGA teine asi. Asi, mis mulle üldse ei meeldi ja mida ma pean täiesti idiootseks samuti.

      Minu omaga sama asi oleks "jah, ka naiste seas on emotsionaalseid" või "paksude hulgas osad ikka õgivadki, mis iganes põhjus neil selleks on" või "väga väga naine võib mõnel teemal ikka väga võssa minna".

      Aga ausalt - mu arust sa lähed jutuga juba nii heinamaale ja tahad, et ma tõestaks sulle, et ma kaamel pole, et ma hakkan varsti su kommentaare ära kustutama.
      Nagu - ütlen veel korra, et ma ei vihka sind. Aga kõik sellised kommentaarid jätvad minusse tunde, et sina et eelda, et ma olen tore inimene, kes vbla mõnes asjas eksib, vaid et ma olen mölakas ja pean tõestama, et ei ole, ja ma ausalt ei saa aru, kuidas sulle vastamine minu huvides peaks olema.
      Ma ei saaks sulle meeldimise eest isegi palka.

      Kustuta
    6. VVN, sa ütled: “On ju selge, et ON inimesi, kes on saanud trauma oma kõhnuse mõnitamisest, isegi kui konkreetselt Epp ütleb, et tema ei ole, ta on alati enesekindel old. Pole minu asi seda kahtluse alla panna, aga selge on samas, et kui inimene ise enda arust hea ja adekvaatne on, tal ei ole ka probleemi sellega, et keegi teda halvustab.”

      Ma teiste eest ei tea rääkida, aga iseendast: see, et ma pole (oma iseloomu või jumal teab mille tõttu) kõhnuse mõnitamisest elumuutvat traumat saanud, ei tähenda, et mul probleemi pole, kui keegi mind halvustab. On küll probleem – nimelt mulle ei meeldi, kui seda tehakse.

      Ma ju poleks ka su postituse kehajälestamise ja ebakindluse ja 2 kg teemal kommentaari kirjutanud, kui see mulle minu isikut halvustav poleks tundunud, liiga faktipõhine mu silmis, et üldistavalt kirjutatud olla.

      Kustuta
    7. Millise variandi juures on ju kõik hea ja kõik võiks rahul olla?

      Ma ei saa tegelt aru.
      Mida ma õppisin Morgie blogisabast: kõhn võib saada samasuguse trauma oma kehakuju häbimärgistamisest kui paks. Et konkreetselt Epp ei saanud, kuigi talle ei meeldi halvustamine? On ... kuidas täpselt minu vaatele "osad kõhnad ikka saavad VÄGA haiget, eriti need, kes elavad-elasid paksustülistavate traditsioonidega peredes" vastu?
      Nagu?
      Mäh?
      Oot, või sa arvad, et olid ainus kõhn seal, kes oma kogemusi jagas???
      Ei olnud.
      Ja mõned rääkisid mitte neile suunatust, aga pealtnähtud halvustamisest ja kuidas inimene sellest säärase trauma sai, et kandis ainult hiigellaiu kottriideid ning käis küürus, et ometi teda vähem märgataks.
      Ja see vimmas selg talle jäigi.

      Ma tõesti väsin tõestamast, et ma ei ole kaamel.
      Sest mu arust see peaks vaatajale niigi selge olema.
      Kui ta just puhta pime ei ole.

      Kustuta
    8. Aa, kaks kilo? =D
      Ausalt, ma ei mäletanud, et sul midagi kahe kiloga on. On v?

      Minu jutt on sellest, et mina olin see normaalkaalus piff, kes üritas kogu aeg kaks, veel parem kui kolm kilo kergem olla.
      Ja Katariina Plaan B blogist on kirjutanud, kuidas ta on kaks kilo juurde võtnud ja teeb, mis ta teeb, need ei lähe maha, krt, ja sealt mul "kaks kilo kui kohe pähe tulev näide".
      Ja EI (issand, ma ei ole kaamel!!!), ma ei arva, et Katariina on ebakindel ja endaga hädas. Lihtsalt tema rääkis kahest kilost ja see tuli mul seetõttu näitena pähe, mitte ei pannud nt 3 kilo.

      ........................................

      Kustuta
    9. Ei, muidugi ma polnud ainus kõhn Morgie juutres, kes kurtis.

      Ma seletan veelkord, tõesti hästi sõbralikult, sest tundub, et me sinuga tõesti ei saa loetust ühtemoodi aru:
      asi, mind su käesolevas postituses torkas, ja miks ma seda isiklikult võtsin, oli, et sa nimetasid konkreetselt kahte kilo ja ebakindlust ja oma keha jälestamist kontekstis, mis on MINU arvates MINUGA otseselt seotud, kuna ma olin suht hiljuti avalikus ruumis kõnelenud sellest, et häirun, kui mulle mu kõhnust ette heidetakse, ja teinud postituse pealkirjaga “+2” (kilogrammi.)

      Nagu ma ka oma kommis ütlesin – juhul kui sa need kaks kilo laest võtsid ja mind silmas ei pidanud, kirjutades oma keha jälestamisest ja ebakindlusest, siis on lill. MULLE paraku tundus, et pidasid mind silmas. But I've been wrong before.

      Kustuta
    10. Üks mu lemmiklaule: https://www.youtube.com/watch?v=zhwxdQsAgOQ

      Kustuta
    11. Lisan, selguse mõttes: mulle tundus, et olen järjekordne inimühik, kelle kiikse/muresid/eluraskusi/kannatusi sa võtad pisendada. Samas, nagu ütlesin, ma ei välista, et eksisin. On ennegi juhtunud.

      Kustuta
    12. Epp, olenemata sellest, kelle pealt VVN seda kahe kilo juttu kirjutas, illustreeris see lauset "kuna ma lähtun infost, mis juba on, siis ma tean mõnikord/sageli valesti." Niisiis osa möönmisest, et kui ta konkreetset muret kogenud ja keegi talle seda varem kirjeldanud ei ole, siis ta ei tea, et ka see saab mure olla. Selline möönmine on minu arust just nagu sinu enda repliik "I've been wrong before". Mõlemad positiivsed.

      Kustuta
    13. Ma ei rääkinud endast, vaid sellest, et KÕIGIL naistel, kellega on olnud juhust usalduslikumalt juttu vesta, isegi väga populaarsetel ilusatel naistel, on rida õudsed halvustamiskogemusi, millel on tagajärjed. Olete tähele pannud, kuidas meie inimesed katsuvad riietuda ja käituda võimalikult nähtamatult?

      Kustuta
    14. Mustkaaren, mul on rämedaid halvustamiskogemusi, aga tulemus on pigem vastupidine: ma taipasin ühel hetkel, et nähtamatu mul olla ei õnnestu ja sestsaadik tähendab mul n.ö linnariide panek reeglina seda, et valin hoolega riideid, et välja näha suhtkoht nagu kloun. Kui kokteilis pole piisavalt klouni, siis on nagu midagi valesti.

      Miks see hea on: sest kui mind siis vahitakse, ma vähemalt tean, misasja nad vahivad.

      (Alati pole päris kloun, mõnikord on lihtsalt savi ja piirdun vaatamisega, et enam-vähem puhtad riided selga saaks.)

      Kustuta
    15. Hea Notsu, me pole tuttavad ka, ma ei tea Sinust ju absoluutselt midagi.
      Minu vanuseks (47) on aeg paljude traumadega head tööd teinud ja otseselt haiget ei tee nagu eriti miski, pigem tõesti paneb teatud asju humoorikalt võtma, et seda kergem kanda oleks. Aga ilma nende kogemusteta oleks see huumor päris kindlasti teistsugune, enda puhul tean ka, milline. Praegu olen iidse päkapikkude suguvõsa kasvatamatu järeltulija, hindan yle kõige ellujäämist maastikul ja hulludes ilmaoludes, minu särava isiksuse rõhutamine on selle juures absoluutselt viimane asi. Ja väga kasulik on olla nähtamatu 😁😁

      Kustuta
    16. ega ma eeldanudki, et sa pead mind teadma, reageerisin lihtsalt lausele "Olete tähele pannud, kuidas meie inimesed katsuvad riietuda ja käituda võimalikult nähtamatult?" ja tahtsin tuua näite vastupidisest reaktsioonist, kuigi sarnaste kogemuste peale.

      Riietus kui turvis on see nii või teisiti, see on lihtsalt vastupidine turvistamismeetod.

      Kustuta
  6. Klari juba jõudis ette aga mu esimene mõte oli et miks sa arvad, et keegi nunnutamist tahab? Vastasid, et sellepärast, et sina tahad, dohh. Seega eeldad, et teised mõtlevad ja tunnevad nagu sina. Äkki see ongi hulga probleemide allikas (miks inimesed on nii lollid) - enamus ei mõtle ja tunne nagu sina - dohhhhhh ;) Kas nad selle pärast objektiivselt võttes paremad või halvemad on juba filosoofiline teema.

    Kaurile vastuseks: Kui ma ütlen, et kätel külm siis ma KINDLASTI ei ütle seda mõttega, et keegi võiks mulle kindaid pakkuda, lihtsalt konstateerin fakti. Kui keegi hakkab pakkuma tunnen end õige ebamugavalt. Tüütu kui üritatakse sõnadest välja lugeda "tagamõtteid" eriti kui neid ei ole! Kui ma tahan kindaid siis ma küsin neid, nii lihtne see ongi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.