Teisipäev, 1. veebruar 2022

Äh, hoopis depressioon

See on nüüd kehapost. Huvitav vast depressiivikutele ja neile, kel on lähedane depressiivik. 

Kõik mu senised "mhmh, ajupõrutus, kui oli vahetult pärast Rongi, paranesin sellest ja siis paar aastat käis pea ringi" arvamused on põrmustatud. Mu pea käib ringi, kui söön vähe. Kõik, kogu saladus. Ei ole ajupõrutust vaja. Pea käib nii jubedalt ringi, silme ees on alatasa mingi hägu (topeltnägemine ja väsinuna halvasti nägemine on ikka, see on lisa) ning lumevalge näib kõik ühtlaselt valgena ja olen maru üllatunud, kui jala alla jääb mingi kumerus või lohk. 

Miks ma söön vähe? Isu ei ole. Depressioon paistab jälle vastuseks olevat.
Jah, Pärast Rongi sama - SEEPÄRAST ma olin nii kaua nii kõhn!
TÕESTI ei ole sedasi, et mida kõhnem, seda tervem, "tervislikult toitumine" EI võrdu vähekalorilise söömisega. Jube ilus olen küll, iga kord imetlen, kui peeglit näen, kuid enesetunne on nii pekkis, et see ei lunasta. Olen hakanud isegi imetlema oma jämedamaid käsivarsi vanadel piltidel, kuigi lisaümarus näos ei ole mu lemmik. 
Ei, ka see, et panen leivale paksult võid ja söön palju kohukesi, ei päästa. 
"Söö siis rohkem!"
No aga ... kui ma söön iga kord, kui isu on, on niigi hea ju? Mis ma peaks hakkama sööma ka siis, kui tõesti ei taha?! Aga --- see on ju nii vale! Inimene peab ikka kõhnem olema ju, siis ta teeb hästi?!

Muidu: lumi, lumi, lumi. Oh, miks mul on siis pika säärega saapad, kui mitte raja paremini sisse kõndimiseks? Läheb.
Kusjuures lund on nii palju, mu "pika säärega saapad" tegelikult poole sääreni ulatuvad ja esimesena rada sisse käima hakata ma ei riskiks. Aga juba natuke lumme käidud rajale astuda söandan. 
Midagi halba ei juhtunud samuti. Koer jalutatud, tema on nii õnnelik sügava lume üle, ja mul ainult natuke varbad jahedad. 

Kõht koriseb. 
On vist vaja süüa. Mõte otseselt vastik ei tundu ka.
Kas võileib või kohuke?
Võtsin ühe ampsu supiliha (keedan borši - ma küll ei tea, kes seda sööb, aga no keedan) ja suurte raskustega sain selle alla neelatud. Kaks pisikest keedupeeti sõin ka. Need olid päris head, ei käinud suus ringi. 
Nüüd on Karumsi sidrunikohuke ja kohv. 
Need on ka head. 

1 kommentaar:

  1. mul üks sõber on kõik talved rusutises ja kevadel alles on lustiline. pmst laseb kulmude ja tahtejõu pealt kuni päike välja tuleb. mingi kuuajane üleminekuaeg on mõlemas suunas

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.