Laupäev, 26. veebruar 2022

Olukorramõtted

Oo, mul on isegi kerge ärevus hinges. 

See on ebatavaline, nii et huvitav. Mida ma kaasa võtaks, kui oleks vaja kähku lahkuda? Kuhu ma läheksin? Hmm, äkki peaks teise magamiskoti veel ostma, ühega me pojaga toime ei tule ju. 
Kuigi see on hea soe. Miinus kümnene vist. 
Jah, aga kuhu minna, kui mitte lihtsalt linnast veidi välja parkmetsa? Olgu, mõtlen sellele, kui vaja on. Kui pole vaja, ei mõtle. 
Lihtsalt vajaduse tõustes oleksid hinnas kõik ahikütte ja kaevuga majakesed, aga minu pere oma on umbes 200 km kaugusel. Kas ma veaks sinnani välja? Kui oleks vaja jala minna? Ja mitte teedel, eks ole, vaid kuidagi --- 
Naaah, eks näeb.

Kriisisituatsioonid ei tundu mulle hirmutavad, vaid erutavad. Ma olen enamiku oma elust kriisis elanud, nii- või teistsuguses, ja kui on vähemalt üldsuse arust ka kriis, mul on tegelikult edumaa - vähemalt saadakse aru, et raske on, mitte et mul on omaette raske ja siis veel mõnitatakse kõrvalt. 
Ja ma tegelikult eelistaksin suurt sõda sellele, et Putin Ukraina kähku ära vallutab ja maailm ohkab: "Nojah, kehvasti küll," ning elab edasi nagu ennegi. 

Krt, aga praegu on küll nõme sant olla. "Ma ei saa olla lahingmeedik, kuigi julgeks küll, sest mu käed on nii kobad ja ma ei suuda kõige lihtsamat asjagi kiirustades teha!" Ma ei saa mõelda, et oh, läheks appi, sest minust poleks mingit abi, oleksin ainult koormaks. 

Üldiselt levib sotsiaalmeedias soovitus mitte infot otsida, mitte lolliks minna, võtta asja rahulikult ja piires "mida mina just praegu oma lähedaste heaks teha saan". Kui pole väga midagi, siis las nii jääbki. Ela tavalist elu.
Ma arvan, see on hea soovitus. 
Lissalt ... lissalt tore oleks end mobiliseerida, kõik varuakud tööle panna, sest ON VAJA - mul on suur usk oma suutlikkusse kriisis toimida. Kui seda vaja pole, olen ikka igav tavaline mina.

Nojah, olgu, ma ei ole igav.
Kuid ideeliselt. 
Olla kangelaslik tundub nii lihtne. Tavaelu on see, millega ma hästi hakkama ei saa.

Aga - see mu kunagine pettumusetoonud deit kirjutas fb-s, kuidas: "Nüüd peaks olema ilmselge, et Venemaal (Putinil - minu seletus) on üks eesmärk - näidata lääneriike nõrgana. Lõputu heietamine, hukkamõistmised, nõudmised rahumeelseks lahenduseks (...) Muuhulgas on suudetud täielik naljanumber teha ÜROst - kui on vaja mingeid kolmandajärgulisi diktaatorihakatisi kuskil kaugel korrale kutsuda, purskub üksmeelt üksest ja aknast. Kui on vaja hukka mõista Venemaa agressioon, sest Kiievis peavad tsiviilisikud elukutseliste sõjaväelastega lahinguid pidama, ei saa järsku mitte midagi teha, sest agressor on juhuslikult Julgeolekukomisjoni eesistuja ja ei lase resolutsiooni läbi - ning kõik istuvad lollide nägudega ja kehitavad õnnetult õlgu.
Kreml muidugi ootab tuumasõda, sest siis saaks ta maa alla pommitada kõik, kes teda kasvõi korra on imelikult vaadanud,
" ja see on hirmuäratavalt hirmuäratavalt hirmuäratavalt läbinägelik. 
Et jah, mina indiviidina olen loomulikult: "See on VALE, ma võitlen surmani ja naeran teile siis veriste hammastega näkku, kui aeg käes on." Aga on hulk inimesi, ka juhtivatel positsioonidel, kes mõtlevad: "Jah, aga me luksuskaupu ikka tahaks Venemaale müüa, sest oligarhide naised on me põhiklientuur!" ja "No aga GAAS, me ei saa ju ilma!" ja "Sõda on ikka väga paha asi!"

Ja krt, ma olen ju isegi nõus vähemalt viimasega. 

Aga lihtsalt minu lahendus oleks lüüa uppi see, kes sõdida tahab, ükskõik mis hinnaga, mitte: "Väldime sõda iga hinna eest." Mis võibolla ei ole kõige arukam, arvestades, et Putinil on tõesti tuumavõimekust pommitada kõik kiviaega. 

6 kommentaari:

  1. Täiesti teisel teemal: austerservikutega Tom Kha on tõesti palju parem kui šampinjonidega.

    VastaKustuta
  2. Vägivallatseja leiab alati põhjuse, ykskõik kuidas sa ka mööda seinaääri ei hiili, selles mõttes ma ei usu lõpututesse läbirääkimistesse ja järeleandmistesse.

    VastaKustuta
  3. Mul on suht sarnased tunded. Ritsiku pool juba mainisin, et on rahusid, mis on sõjast hullemad - ma natuke kahtlen, kas keegi põhjalikumalt järele mõeldes eelistaks elada enne või pärast II maailmasõda Stalini terrori all praegusele elule Kiievis.

    Sest nagu britid lekitasid, ega seal ukrainlastega mingid ilusad plaanid ei oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu jaoks on selgelt teema "valu minimeerimine" ja ma kuidagi ei arva, et Putini all valu vähem oleks.

      Kustuta
    2. Ehk ma olen selgelt "parem vabana surra, kui orjana elada"-tüüp, sest esimesel juhul on valu vähem =P

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.