reede, 11. veebruar 2022

Isastest, isadest ja minust

Ise olen säärane kirglik ja metsik, selle üle uhke ja värki.
Aga tõmbab mind ikka nende poole, kelles mõistuslikud tendentsid. Võivad olla segamini ning raamiks hullusele nagu mul endal, võivad olla tugevamad, veel tugevamad - ja isegi need meeldivad mulle, kel peale kaine rahuliku mõistuse vähe muud on. 

Meile ikka meeldivad sama sorti inimesed, kui me olulised täiskasvanud hooldajad, enamasti vanemad, olid. Mõistuslikud nagu mu ema, hullus mõistlikkusega segamini nagu mu isal. Kui on rohkem kirge kui mõistust, on juba raske, isegi kui mõlemat on.
Kui ei ole kumbagi, on tühi loos.
Miks ma temaga ÜLDSE asju ajasin? 
Suutsin ikka pime olla ...

Kunagi umbes 15 aasta vanuselt kirjutasin isale luuletuse, mis lõppes: "... sa ei tea kaugeltki kõike, kuigi arvad, et kõike tead."
Muidugi ütles ta toona mulle, et ei arva sugugi nagu teaks kõike - aga käitub ikka veel moel, nagu teaks just tema õigeid vastuseid.
Ma ei vaidle - ta on nagu mina. Sageli vaatlebki probleeme ootamatu nurga alt ja näeb lahendusi seal, kust teised ei taipa neid üldse otsida. Aga ses osas on ta ka nagu mina, et seesugune "ma olen nii tark, krt!" on talle mõtteviisiks saanud ning ta ei oska näha, kus mingid olulised asjad arvestamata jätab. Ta on nii harjunud sellega, et Üldine Arvamus on jama ja hei, vaadake selge pilguga!

Lühike kokkuvõte: mulle meeldib mõistus. Kui see ilmneb, ma rõõmustan.

Miks ma sellest räägin? Sest mõtlen enda üle, noh. Miks nii ja mitte naa? Mis seda toetab? Mis toda tõestab? Miks ma olen kogu aeg näljas suhtes K-ga, samas miks ei saa end vaimselt ära toidetud pidevalt voogava tunnustuslainega ... krt, ma pean talle mingi nime panema ... ütleme ... Isase poolt? Ta meeldib mulle jätkuvalt, et selge oleks.
Kuigi ma ei oska temaga tegelikult suhtestuda.
Vbla on ta liiga uus. Aga vbla ma ei oskagi suhtestuda kellegagi, kelle panus ei ole peamiselt: "Ma sellega ei tegele"?
Kuigi ta ei tegele tegelt =P

Marca kirjutas suhetes tegevuste jagamisest ja Katarina kirjutas sellesamast tund aega varem, ja ma olen lihtsalt tuimalt segaduses, sest ...
Jaah, intellektuaalselt ma saan aru tuumikpere ideest. Aga reaalsuses mul üldse ei kliki. Ma ei mõista lihtsalt.
Sellega seostub ka minu arusaamatus "Mis mõttes "ei taha olla üksikema"?"
Nagu ... nagu ... nagu ... mis sa nagu ... päriselt loodad mingi teise inimese peale oma elus?!?!?! Mitte et "ta teeb, kui talle sobib ja kuidas talle sobib ja kui sellest mulle mingit kasu on, ma tänan, ja kui ei ole, aga ta tahtis parimat, ma tänan, ja kui ta phmt tegi lõpuks rohkem kahju kui kasu, las siis olla, ma lepin, sest ise ma ju tahtsin ta panust. Oma valik oli." 
Minu vaade on, et mina vastutan, kellegi teise antu (nt lapsele) on lihtsalt boonus. 
Ja ma ei saa aru, tunnete tasandil tõesti ei saa aru, kuidas inimestel teistmoodi on. Ma ei saa aru, mis mõttes ei taha inimene olla üksikema, sest minu maailmas on kõik emad üksikemad. Kui mees (või teine naine) ka midagi panustab, on see hästi, aga samas kui ta käib naisele rohkem närvidele kui tema antu rõõmu toob, on täiesti arukas ja hea valik tema jeehat tõmbamist nõuda. 

Sest vastutad sa ise. 
Olla nii õnnelik, kui suudad, on sinu enda vastutus ja mitte keegi ei jaga seda sinuga, mitte keegi ei oma kaasvastutust ja järelikult teed sina oma elus valikud kõik ise, ise, ise. 
Ma kahtlustan, see on seotud ideega, miks mu suhtumine tolle suvise flingi isadusse"nope, ma ei ütle ka talle" tõi kaasa üldrahvaliku jälestuse. 
Sest ... neil (teil?) on mingi idee, et vastutust on võimalik jagada. 
Et see jagamine on isegi nagu hea ja tore. 
Ja mul on: "No tast ei tõuse mingeid boonusi, millest te räägite?!" 
Vastutus on nagunii minu oma. Mitte kellegi teise. 

Ja see on ilmselgelt lapsepõlvest sisse kasvanud. Kõik need lood sellest, kuidas lapsed ei saa lapsed olla, peavad vastutama enda ja vbla ka oma vanemate eest ise - oot, ma mitte ei lugenud end liiga palju nendesse sisse, vaid ma olingi siuke? Tegelt ei ole normaalne viia kaheksa-aastane võõra maja ette etluskonkursile ja eeldada, et ta saab seal kõik ise tehtud, õiged kohad üles leitud, end registreeritud, kui talle isegi öeldud pole, et esmalt peab end registreerima? 
Saali ma leidsin üles ja istusin seal, oodates oma korda, kuni algas autasustamine ja ma võtsin teadmiseks, et olen maailma alt vedanud, ma pidanuks veel midagi tegema, et esinemagi läheksin, aga ei teinud, oh paha mina. 

Ma ei saa ka ikka veel üle sellest ebapärlikarbi "kule, nii paljude vanemad on lahutatud, miks sa arvad, et sina kuidagi eriline oled?" kommentaarist. Nagu ... kui palju lapsi on moderaatorina oma vanemate vahel sebinud, et üks vanem läbi tema suu üldse teisele öeldud saaks, et ta nüüd läheb temast lahku ja enam koju ei tule?!
Kui palju lapsi on mitte kunagi elus pliiti kasutanud ja jäetud päevaks üksi oma isa uude korterisse, kus süüa on peamiselt tooreid mune ja tooreid kartuleid? (Ma tegin mune kaminas plekk-kausi sees. Elava tulega ma julgesin toimetada, viinereid olin ikka lõkke peal teinud, liha orgi otsas küpsetanud ja isa ütles, et tuld võib teha ja näitas mulle, kuidas siibrit avada. Elektripliit oli arusaamatu veidrus. Ma vist esimest korda nägin sellist üldse.
Päris hea toit tuli, kuigi kauss oli muidugi musta värvi alt pärast.)
Kas kõik lapsed tunnevad, et nemad vastutavad oma vanemate (olgu nad koos või lahus) õnne eest? Ega, mulle on ka täiesti arusaamatu olnud laste vaen oma vanemate uute kaaslaste-kallimate suhtes. On ju hea asi, et vanem on õnnelik? Kui see uus talle meeldib ja teda õnnelikumaks teeb, ainult võit ju?!?!?!
Isa, muide, andis mulle võtme, kui tema juures olin.
Aga oma päriskodus olen küll aknast sisse-välja käinud, sest õue on vaja saada - ja pärast tuppa on ka vaja saada.
See tuppasaamine oli päris krdi raske, sest esimene korrus esimeseks korruseks, need aknad ei olnud madalal.
Aga võtit? Mulle? Kes siis lapsele võtme annab, ta ei suuda ju selle eest vastutada! Meil on kogu aeg keegi kodus!
(Välja arvatud siis, kui ei olnud.)
Pliit ja võti, lapsele selgelt liiga karmid ja ohtlikud asjad.

Ma heietan, vabandust. 

Lihtsalt ... lihtsalt minu jaoks on kogu idee sellest, et on mingi kaasvastutaja, täiesti võõras ja veider. Mitte et ma seda ei tahaks ja hindaks - kunagi möödunud kevade ja suve vahel sõnastasin isegi K jaoks ära, et ma tunnen end armastatuna, hoolituna, tähtsana, kui keegi on mu selja taga ning kui ma enam ei saa, ei suuda, ei oska ise, ta võtab üle.
Mulle meeldib olla vaba inimene, vaba valima, aga ideaalis on keegi, kes aitab, kui jamaks läheb, kui halvasti valin, kui ja kui.
Aga ma ei USU, et niimoodi käiks, et niimoodi saaks, ja kõik "muidugi saab, see ongi ju elu" on mulle: "Mitte minu elu!!!!" ja meeleheide ja raev. 

Olgu, aitab küll. 

28 kommentaari:

  1. Noh, minu vaade on ka tegelt, et "mina vastutan", aga ma olen aru saanud, et enamikul meist on ja seetõttu on veits problemaatiline eeldada, et teistel nii ei ole ja neilt täitsa ära võtta see võimalus vastutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Njah, ma olen kogu aeg (KOGU AEG) olnud: "ok, tee, nagu sulle sobib, ma olen alati nõus" ja hea meelega andnud võimaluse teisele teha (vbla isegi vastutada, kui aga tahab), aga lihtsalt reaalsus on see, et teine ei tee eriti palju siis. Keegi ei ole "oi, ma tahan ka vastutada!", parimad on olnud: "ok, las lapsed tulevad mulle külla, ma ise hoolitsen piletite ja elamise eest" või "ma teen sellise päris suure kingituse, ole kodus ja võta vastu" aga muul ajal igapäevaelu on ikka minu teha.
      Minu vastutus.

      Kustuta
  2. Mul on praegu pooleli väga sarnane postitus oma lapsepõlvest. Mõtted puhuti üks ühele. Tea, kas nüüd ongi mõtet kirjutada, sa oled kõik juba minu eest kirja pannud. 😊

    VastaKustuta
  3. see on veel variant, kui isa on ikkagi isa, olgu siis lähedal või kaugel, mitte nagu raskesti kasvatatav teismeline teiste laste hulgas. vaat siis on tõesti üksikemadus targem valik.
    ei pea ju midagi kellelegi tõestama. on inimesi, kelle jaoks see on välistatud ja neid, kellele sobib.

    VastaKustuta
  4. Asi pole vastutuses või selle jagamises, asi on isa õiguses lapsele ja lapse õiguses vähemalt võimalusele oma isa tunda. (Ja ei ole mõtet hakata võrdlema võrreldamatut, nt spermapanka)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mina leian, et selliseid õigusi pole olemas.
      Ei ole olemas ka õigust õnnele, õigust elule, õigust surmale - kõik tuleb ise endale orgunnida või leppida sellega, et läheb nagu läheb või läheb, nagu teised otsustavad.

      Kui mina ei hoolitse omaenda heaolu eest, kes seda veel teeb? Ei keegi. Järelikult ma hoolitsen.

      Kustuta
    2. Jah, aga nad on. Olemas. Kas sa leiad seda või ei.
      Samamoodi nagu see sinu elukogemus, et kõike peab ise tegema ka täiesti lapsena - see on sinu oma ja see on sinu kogemus, aga see ju tegelikult ei pea niimoodi jätkuma.

      Või noh... Twitteris siin ükspäev keegi jagas kuvatõmmist mingist Naisteka artiklist, kus noor ema oli kurb ja nördinud, et ämm ei ole kuue kuu jooksul lapselast kordagi süllegi võtnud. Et näe, ei huvita.
      Ja seda jagati kommentaariga, et "miks peaks kedagi teist SINU laps huvitama?"

      Ja... kas ma olen tõesti ainus, kes leiab, et need suhtumised on ebanormaalsed? Sest inimsuhted ei toimi nii, ei mikro-ega makrotasandil. Me elame ühiskonnas, kus kõik kõigist sõltuvad, tahad või ei. Kui sa näiteks abiraha saad, siis sõltud süsteemi kaudu päris paljudest teistest. Ja mikrotasandil - laps on niivõrd ressursimahukas ettevõtmine, et seda on alati üritatud kasvatada kambakesi. Ja vanaemade osalus selles projektis on oodatud, loodetud ja loomulik. Kas nad peavad seda tahtma, on iseasi - ei pea. Aga see ootus on loomulikum kui suhtumine, et "miks sa üldse kellelegi loodad." Nagu su perekonnal peaks olema sinust ja teistest perekonnaliikmetest pohui.

      (Sinu puhul ma saan aru sellest. Su vanematel oligi sinust... kuidas ma viisakalt ütlen. Pohui. Ja see on sügavalt ebanormaalne. Aga see, et sa oled pidanud üksi hakkama saama, ei tee seda olukorda enesestmõistetavaks ja loomulikuks.)

      Nüüd see... su suhtumine on veidi nagu et laps oleks sinu oma. Aga ei ole. Laps on iseenda oma ja sünnib automaatselt igasuguste sinust sõltumatude õigustega. Sinu "mina teen nagu mina õigeks pean ja see on kõige õigem, sest mina mõtlen õigesti" suhtumine võib olla täiesti sinu veendumustest kantud ja sinu loogika kohane, aga ta on ka sügavalt egoistlik.

      Kustuta
    3. Tegelt neil ei olnud pohui. Lihtsalt isa ei mõelnud osade asjade peale - hm, arvake, kes mu sinna deklameerimiskonkursilegi viis :P - ja me päriskodu oli üldse vanaema-vanaisa maja nendepoolsete süsteemidega, mida keegi teine kõigutada ei söandanud. Et laps ei puuduta pliiti ja ei saa võtit, oli osa sellest.

      Kustuta
    4. Ja õiguste osas: ma ei arva, et inimestel üldse reaalselt õigusi oleks.
      Minu käsitluses ei ole õigusi olemas. Kõik on teiste lahkus. Vbla on süsteem lahkena üles ehitatud, aga see ei muuda, et mängus on lahkus. Võiks olla ka väga mittelahke süsteem, neid on läbi aegade igasuguseid olnud. Ja mis inimestel mingis süsteemis on õigused ja mingis mitte v? Et inimõigused on siuke asi, mida saab inimeselt ära võtta?!
      Sry, aga need ei ole siis inimõigused. Inimese õigused on inimene olemisest lahutamatud ja kui ei ole, siis ei ole need inimese õigused, vaid mingi sotsiaalne kostrukt.
      Dohh.
      See ei tähenda, et sotsiaalse konstruktina "inimõigused" halb asi oleks. Vastupidi. Väga hea asi on.
      Aga need õigused on täpselt sama olematud kui igasugused muud.
      Mul on väga hea meel, et riik mulle maksab. Aga ma ei arva, et raha saada sant olemise eest on minu ÕIGUS. Ma ei arva, et õigused olemas oleksid.
      On ainult lahkus ja kuigi ma ise paljudes asjades olen lahke, vahel mõnes asjas ei ole ka. Nt kui mu oma elunauding seepärast väga ohtu sattub.

      Kustuta
    5. Õigused ongi sotsiaalne konstrukt, aga minu arust ei tähenda see, et miski on sotsiaalne konstrukt, et seda ei ole olemas. Võrdluseks teisest valdkonnast: minu arust ei tähenda ka see, et armumise füsioloogiline mehhanism on ajukeemia ja hormoonid seda, et armumist ei oleks olemas. Mingit nähtust saab kirjeldada lihtsalt eri sõnadega, mh "see on sotsiaalne konstrukt".

      Kustuta
    6. Ma ei suhtu sotsiaaltesse konstruktidesse halvasti =) Need meeldivad mulle, aga nad on inimeste suva järgi ümber tehtavad. Armumine on reaalne asi, kuigi mul hakkas selle mehhanismide teadasaamise järel (mitte kehakeemia, vaid vajadus teise inimese peal teistmoodi ja õnnelikumalt lahendada oma lapsepõlvetraumasid) üpris: "Naah, iiigav, ei saa kuidagi imeliseks ja müstiliseks enam liigitada".
      Aga see armumine on ikkagi ise asi, mis on olemas, ükskõik, kuidas inimesed seda nimetavad. Tema ümber võib igasugu tantse alustada või maha jätta, aga asja ennast muudab see ainult mõõdukalt.

      Aga mis krt on õigused? "Mul on õigus oma vara ja isiku puutumatusele" ja siis tuleb marus sõjasalk, paneb su tarele tule otsa, sinu vägistab ära, su mehe vägistab ka ära ja lapsed takkaotsa, võtab kõik söödava kaasa ja sa oled veel õnnelik, et elud sisse jäid.
      Õigusi ei ole väljaspool selle kultuuri inimeste ettekujutusi olemas. Ja olla selle kultuuri inimene on juba valik. Võib vabalt otsustada, et mind ei huvita teie võimumängud, rahamängud, suhtemängud ja kuni sa otseselt seadusi ei riku, ei panda selle peale, et sa valimas ei käi või prügikastist toitu kaasa võtad, ei ütle lapse isale, et saad temalt lapse või ei pese kunagi põrandaid ega riideid, isegi vangi.

      Kustuta
    7. Sotsiaalse konstrukti "sotsiaalne" tähendab seda, et on suva järgi ümber tehtavad küll, aga selleks on vaja sootsiumis kriitilist massi inimesi, kes seda ümber tahaks teha. Muidu oleks ta "individuaalne konstrukt".

      Selles on sul muidugi õigus, et need töötavad ainult sedavõrd, kui tugev on sotsiaalne süsteem, nt riik ise. Õigused toimivad, kui on jõud, mis neid kindlustab, ja vahendid, et inimesed neid kasutada saaks.

      Nt sinu kohta kehtib muuhulgas selline sotsiaalne konstruktsioon nagu õigus saada toetust, mis toimib niipalju küll, et võtab teise sotsiaalse konstruktsiooni - raha - kuju, mis materialiseerub juba täiesti käegakatsutavates asjades, kui sa sellega poodi lähed ja müüjal on kohustus see vastu võtta ja sulle selle eest müügil olevat asja müüa, kui hind klapib.

      Eesti riik on nii, nagu ta praegu on, üllatavalt hästi toimiv sotsiaalne konstruktsioon, millel on õiguste kindlustamiseks ka n.ö musklit taga, eriti kui inimene, kellele riigisüsteem mingid õigused andnud on, ise peale käib.

      Sest kõik sellised juriidilised õigused v kohustused ei käi politsei kaudu (ehk ei ole kriminaalasjad), palju rohkem on tsiviilõiguslikke hoobasid. Nt mees võib esitada kohtule hagi, paludes oma isaduse tuvastada; kui sünnitunnistusel ei ole ühtki meest isaks märgitud, jääb kohus sellega suure tõenäosusega ka nõusse. Kui on keegi isaks märgitud, siis läheb juba tõendamiseks, vbla DNA-testide tegemiseks jne. Ilmselt saab lapse ema sellest praktikas kuidagi kõrvale hoida, siis on lihtsalt küsimus selles, kui kaua ta jaksab, laps kaenlas, riigi silma alt kõrvale hoida, eriti tnp digitaalses maailmas.

      Iseasi, kas tuvastatud isadusega käiks kaasa ka mingi hooldusõigus ja kohtumise õigus jne, see on juba omaette teema.

      Kustuta
    8. no ja inimeste isiklikud suhted on veel omaette aspekt. Mul on tuttav, kelle ema ütles talle, kes ta bioloogiline isa on, alles siis, kui see isa oli surnud, ja oi see tuttav oli siis oma ema peale vihane - et krt sa ei sallinud seda meest, okei, saan aru, aga sa ei andnud mulle isegi võimalust otsustada, kas mina sallin?

      Kustuta
    9. keel on kah hea sotsiaalse konstruktsiooni näide ses mõttes, et muutub kogu aeg kasutajate suva järgi, aga selleks on vaja piisava hulga kasutajate konsensust, muidu nad ei saaks üksteisega suheldud ja mis keele mõte muidu üldse on, kui suhelda ei saaks. Saab endale oma keele välja mõelda, aga see ei tööta sel juhul keelena muidu kui ainult sessamas omaenda väljamõeldud maailmas (mõni suudab muidugi selle väljamõeldud maailma nii hästi teistele esitada, et ka teised tahavad väljamõeldud keelt õppida, Tolkieni haldjakeeled või Star Treki maailma klingoni keel on head näited - aga see on võimalik tänu sellele, et neid maailmu tutvustati teistele inimestele mingis juba olemasolevas keeles); kuni keegi teine seda ei kasuta, on see mängukeel, mis defineerib loomulikud keeled kui "päriskeeled", mis siis, et sotsiaalsed konstruktid.

      Kustuta
    10. Kõik, mida notsu ütles. (Raha, riik, lipud, rahvused ka välja mõeldud - inimesed elavadki välja mõeldud maailmas. Vihm on alati olemas, "õigus" on ajas muutuv mõiste. Aga jällegi see, et teda sinu arust olemas pole, ei tee teda olematuks. Õigus on ühiskondlikult kokku lepitud lahkus).

      Seda tahan kommenteerida: "no ja inimeste isiklikud suhted on veel omaette aspekt. Mul on tuttav, kelle ema ütles talle, kes ta bioloogiline isa on, alles siis, kui see isa oli surnud, ja oi see tuttav oli siis oma ema peale vihane - et krt sa ei sallinud seda meest, okei, saan aru, aga sa ei andnud mulle isegi võimalust otsustada, kas mina sallin?"

      Jah... laps ei ole sinu oma. Ta on inimene, kes vajab vabadust otsustada. Aga selleks vabaduseks on vaja informatsiooni. Muide nt ka adopteeritud lapsed on suuremal või vähemal määral fucked up, sest "kust ma TEGELIKULT tulen" ja "miks mu vanemad mind ei tahtnud" on, tuleb välja, isiku seisukohalt päris olulised küsimused. Ja sa ei saa isikult ära võtta võimalust neid küsida. See poleks sinust, kuidas ma ütlen, eriti lahke.

      Kustuta
    11. Krt, te vist võitsite.
      Aga vbla onm mul lihtsalt "menstruatsioon algas, ma ei ole üldse rase, ei viitsi vaielda".
      Lihtsalt keel ja raha olid suht head näited.

      Ja no ma oleks ikka lapsele öelnud nii vanuses 7-8 või sedasi. Oleks isegi mehele öeknud. Sest siis ta oleks must nii palju maha jahtunud ja mitte enam armunud, et see oleks ohutu =)

      Kustuta
    12. Mul on adopteeritud laps, ta teab, kust ta tuleb, sest sattus lastekottu alles 10 aastaselt. Oma bioloogilisest emast ei taha midagi teada, vanemast venanst ei tahaks jälle mina, et ta teada ei tahaks,s est pätt ... aga ma ei saa keelata, kui tal vahepeal jälle tekib isu vennaga suhelda.

      Kustuta
  5. minu lapsepõlvetrauma - tulen koolist koju, võtit ei ole, sest milleks? vanaema on koduned ja ema on väikevennaga kodune. ei saa sisse. nad ei kuule kella.

    trauma 2. olen suurem, võtmed on ka. keeran ukse lukust lahti aga uks ketis. vanaema on kodus, kuulab köögis raadiot, uksekella ega mu karjumist ei kuule (köök oli esik + koridor kaugusel ja mitte välisuksest nähtaval. ei mäletagi, kas läksin automaati helistama või kolkisin end lõpuks sisse, ketti katki ei õnnestunud tõmmata, lahti ka ei saanud. eks see oli see nõukaaja lõpp/EV algus, kus turvalisus oli küsimus.

    Aga muidu, mu vanaema oli ilge orgunnija, st et ma ei pidanud ise paljude asjade eest hoolitema, samas - kui mind midagi huvitas, siis ikka korraldasin ise. Ja kuna ta oli kooliajast alates kodune, siis oli iga söögikord uus ja värske jne toit laual, pesud pestud ja triigitud, toad koristatud. Oma tuppa ma teda muidugi ei lasknud aga muu elamine küll, isegi seinu pühkis kord kvartalis marati tagurpidi dressipluus harja külge keeratult.

    muidu olid rollid nõks kummaliselt, remonti tegi jm tehnikaga tegeles pigem ema, isal oli mu jaoks rohkem aega - jalutama, kooli mingid asjad viia jne, klassikoosolekud jms oli tema teema. ja öised filosofeerimised kah. ema on praktilisem, ka väga hea kokk aga vanaema elusoleku ajal teda eriti kööki ei lastud. ja ema on megaleplik... ma põgenesin kohe täisealiseks saades kodust, sest isa loominguline segadus, vanaema nõudmised, liiga palju asju = hulluksminek. valisin mehe, kes oleks suhtkoht isa vastand aga noh.. see vajaks eraldi romaani.

    VastaKustuta
  6. Ma olen veel lootmisest samm edasi - ma täie rauaga eeldan, et just nii ongi, nagu ma tahan, et oleks. Näiteks on meil öösiti tite eest hoolitsemine minu teema, sest mul on juhtumisi rinnad, mis juhtumisi lapsele väga meeldivad. Aga kui tal on mingi imelik tuju ja ta on keset ööd kaks tundi järjest üleval olnud, siis ma ei küsi Cyruselt, kas ta äkki oleks nii kena, et tegeleks nüüd oma niudeviljaga, vaid ajan ta üles ja ütlen, et mina olen endast nüüd kõik andnud, sinu kord. Ta pole kordagi vaielnud, võtab ja tegeleb siis (õnneks on neid kordi ka vähe olnud - ja miks ma ajan ta üles, on see, et ta ise tõesti ei ärka, aga on korduvalt öelnud, et teda on okei äratada). Või näiteks varem oli meie elu nii, et ärkasime titega ca kell kaheksa, tema jäi veel 2-3 tunniks koos isaga magama, mina käisin pesus ja tegin endale hommikusööki. Nüüd on nii, et ärkame ca kell 8, ta sööb, aga enam magada ei taha. Tahab hoopis 30-45 minutit rinnal olla ja samal ajal mind armastavalt vahtida. Ja mulle meeldib see, et ma ei pea sellises olukorras oma mehele ütlema, et ole inimene, ma olen näljas, vaid tal on endal aju peas, nii et ta läheb ja teeb mulle hommikuputru (ta ise ei söö hommikust) ning vajadusel võtab siis tite, et ma saaksin rahus hommikust süüa ja pesemas käia. Ma ei ole seda küsinud, aga ma leian, et mul on õigustatud ootus sellist kohtlemist saada, sest koos me selle lapse tegime ja mõlemad teda tahame.

    Ja ausalt öeldes mulle ei meeldi lapsed nii väga, et ma oleks eales saanud neid kellegagi, kellega ma ei saaks niimoodi elada. Tõesti ei kujutaks ettegi, et peaksin arvestama, et kõik see on 100% minu kaelas. Koolikute ajal oli tema järjest röökimise rekord (koos lühikeste söögipausidega) kuus tundi, kui ta isa oleks sõpradega välja läinud ja mind temaga üksi jätnud, oleksin ma vist pea tiiki pannud. Ja iga kord, kui sa ütled, et sa armastad just lapse imikuiga, mõtlen ma, et KUIDAS OMETI. Jah, imikud on armsad küll, aga minu jaoks on täiesti uskumatu, et see armsus kaalub kellegi jaoks üles need unetud ööd ja kohutava kisa. Rääkimata sellest, et mul pole mitte mingeid illusioone siin - jah, täna olen mina siin super user (näiteks mina võin teda söötmise ajal silitada, Cyrus ei või), aga kui minuga midagi juhtuks, siis selles vanuses unustaks see titt mind nädalaga. Minu oma ema suri, kui ma olin kahene, mul ei ole temast mitte mingit mälestust ja ei ole temale mõeldes täna mitte mingit emotsiooni. Nii et see "vajab just mind" on täielik illusioon, ta vajab ükskõik keda, kes on valmis tema vajadusi rahuldama, isa või kasuvanem poleks selles rollis kuidagi vähem vajatud/armastatud, kui ta selle peamise hooldaja rolli üle võtaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii on.
      (Selle viimmase osa kohta.)
      Ma vahepeal mõtlesin välja, milles kühvel: ma tahan vabalt armastust välja elada, nunnutada ja kallistada ja sületada jne, ja vat selles osas on titt ületamatu. =P

      Kustuta
    2. Oot mis mehi ei saa nunnutada ja kallistada ja süleleda...?!?!?

      Kustuta
    3. Saab. Aga paraku mul nendega on valed nõudmised: ma tahaks aina nunnutada, kallistada ja süleleda neid, kesei salli siukest värki, on mõistlikud ja jahedad.
      Ja/või mul pole neile õigust ja nad häiruvad sellest.
      Ja/või nad lihtsalt on kaugel ära kogu aeg.

      Mul oli Poeglapse isaga ses osas hea suhe, et meil klappis suht kõik peale raha ja koristamise. Aga Poeglaps on praegu 15 ja me läksime lahku selle raseduse ajal, mille tulemiks ta oli.

      Kustuta
    4. Lugesin ja vastasin küsimusele "miks" =D
      Aga see vastab suht ära ka =)
      Mehed, kes ei salli käperdamist on esimesel kohal, mehed, kes tunnevad, et minu suhe nendega pole nii lähedane, et võiksin neid käperdada, teisel, ja mehed, kes muidu isegi tahaks vbla, aga pole kohal, kolmandal.
      + need, keda ma ei taha ise käperdada, sest nad ei meeldi mulle. Neid on suur enamus.

      Mida ütleb nt mu poeg, kui ma lähen talle pai tegema: "Mis? Mida?" "Ma tulin aint pai tegema. Ei või v?" "No ... hea küll. Alati, kui sa tuled, ma kahtlustan, et sa tahad must midagi!"
      Ja meil on väga hea ema-lapse suhe, eksju.

      Kustuta
    5. Minu titel on praeguseks juba väga selged piirid. Süles hoida võivad kõik, silitamist naudib tavaliselt minult ja isalt. Kui ta on väsinud, siis isa enam silitada ei või. Ja kui ta on väga väsinud, siis tohin mina ka ainult juukseid silitada (ja kehvemal juhul saan selle peale ka laksu vastu kätt). See "kogu aeg võib musitada" kestis ca kaks nädalat, kuni ta veel sünnitusest väsinud oli.

      Kustuta
    6. No see on oma tite tahtmise taga, onjo =) Teiste tited on parimal juhul "no ma lepin sinuga, kuna oma emmet ei anta".
      Oma titte võib nunnutada ja ta on entusastlik palju enam =P Aga tema ka mitte kogu aeg. eks ole. Sest ta on ka inimene, kel on omad piirid ja vajadused. Nagu Rentsi titt, nii nad kõik.
      Õnneks on see sülesolemise ja lohutatud olemise vajadus alguses ka nii suur, et ma olen väsinud ja kurnatud selle rahuldamisest ja rohkem ei tahagi, eks ole =P

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.