Labased naljad

Jumalast tükk aega ma arvasin, et inimesed, kes teevad "lihtsakoelist huumorit" ehk nalju, mis ei ole absoluutselt naljakad, ainult labased, "this fruit just hanged so low", teevad seda sarkastilisel iseenda-üle-naerval moel. 
Mul läks palju-palju aastaid, mis sisaldasid muuhulgas selliselt käituvate isendite siirast selgitamist, kuidas huumor on aidanud neil ellu jääda ja rasketest aegadest ja rasketest läbielamist üle saada, et taibata: nad teevadki omast arust naljakaid nalju. 
Nendel ongi "hea huumorimeel". Vähemalt nende endi arust. 

See avastus oli osaks minu avastusest, et inimesed on lollakad. 

Ma olen maailmapildi, kus enamik inimesi on täiesti lollid ja kõik, ka kõige helgemad pead, vahel ja mõnes asjas lollakad, suhteliselt omaks võtnud. Pisiasjades mind enam ei üllata. Jah, nad arvavad, et ongi naljakas. Ja inimesed, kes nende naljade üle naeravad, ei naera piinliku olukorra vältimiseks ja selleks, et humoristile mitte haiget teha, vaid need naljad on ka nende meelest naljakad. 

Aga üldpilt, üldtõdemus ikka šokeerib mind. Pidevalt. 
Ma lihtsalt ei suuda uskuda.
Nagu päriselt päriselt päriselt inimesed mõtlevadki nii?!?!?! 

Kuigi tõsi on, et vahel loen üle mõnd oma vana postitust ja näen ise ka, kui veider ja justnagu sihilikult šokeeriv(ad) mu mõtteavaldus(ed) seal on. Kusjuures ise tegelt mäletan, kuidas ma oma teada lihtsalt ütlesin välja selle, mida kõik teavad. Aga üle lugedes on see: "OMG, see kõlab küll väga imelikult ... selliseid asju ikka enamasti ei kirjutata."

Ent tulles tagasi nende humooriliste huumorit tegevate inimeste juurde: mind ajab selline asi karvaseks, turri ja ahastusse. Ahah, mhmh, jube naljakas, et on olemas Eesti Pimedate Ühing ja Eesti Lasterikaste Perede Ühing, keda, huvitav, ühendab Eesti Metsloomaühing?! 
Ma saan aru, miks peaks olema naljakas, aga no üldse ei ole. 

Ma olen isegi välja mõelnud, miks mõni asi on naljakas ja mõni teine ei ole. Võtmesõna on ootamatus. Ehk siis low hangin' fruit ei saagi naljakas olla, sest on ootuspärane. Kui turske mees kükitab ja särgi ning pükste vahel on näha kannikatevahelise prao algust, see ei ole isegi grammike naljakas. Ainus, miks võiks huumoripunkte anda, on võimalus, et mees on ühtlasi torumees ning kui teine on tema tagumikupragu silmanud, ütleb ümber pööramata ja asendit muutmata: "Mhmh, ma olen torumees ja kükitan, mu persepragu PEAB paistma." 
Sest kui inimene ilmutab ootamatut semiootilist võimekust, on see täiega tore. 
Aga kui kannuga naise pildiallkiri on: "Naisel on kann," ja keegi selle lugemise järel naerust lämbub ja mu segaduses pilgu peale selgitab, et no KANN (palataliseeritud n), hahaha, naisel on KANN, ma naeratan viisakusest, aga tegelikult ei saa aru, kus nali on. 
Sest nali peaks ju olema ootamatu. Kui nali on nii ootuspärane, et nalja tegemata jätmine oleks tegelikult ootamatum viis situatsioonist läbi saada, see nali ei ole naljakas. 
Isegi mitte natuke. 
Aga, eks ole, on olemas inimesed, kellele on. Ja need inimesed on võimelised kirglikult ja nukralt rääkima, kuidas huumor on neid aidanud ja teeb elu elatavaks. Mina olin alati neil kordadel enda sees: "MILLEST ta räägib?! Mismoodi tema mõtleb ja tunneb?!" iga inimese puhul.
Aga ei öelnud, et nende huumor pole naljakas. Sest kõigi nendega olid meil head suhted ja ma ei tahtnud ometi haiget teha jne. Tegelikult olen ikka veel väga hell inimeste vastu, kellega mul isegi enam-vähem sõprus on. 
Lissalt neid inimesi on väga mitu korda vähem. Kogu aeg jääb vähemaks neid, kelle vastu ma vaevun ettevaatlik olema. 

Pole päris kindel, mis mootor selle taga on.
Aga küll ma välja mõtlen. 

Vara veel, tegelikult

Nad kirjutavad mingeid aastakokkuvõtteid. 
Nad? Te? Me?
Ei saa öelda, et mulle aastakokkuvõtted ideena ei meeldiks või et poleks lahe enda sees asjad läbi mõelda ning kuskilt kinni võtta, otsustada: Jah see!

Aga ... 
Aga ma nii paljudele küsimustele-asjadele ei oska tegelikult vastata või on neid liiga palju või pole üldse ja siis ma üritan MIDAGI leida, aga pähe tulevad ainult täiesti juhuslikud mälestused, mis tegelikult üldse kõige-kõigemad pole. 
See on parem kui mitte midagi?
See on parem kui mitte midagi - kui ma olen elus näiteks viie aasta pärast, on hea lugeda vähemalt MILLESTKI selle aasta sees.
Muidu ei mäleta üldse midagi. 

Temalt võtsin. 

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain aru, et mu kirjutised vajavad AEGA, et kasvada esimesest mustandist Millekski Heaks. Ma nüüd kirjutan seda silmas pidades edaspidi. 
Oot, see on teooria, mitte otsene hästiminek?
Noooo ... püsisin terve aasta - no ok, paar päeva on veel - elus!
Mitte et see tingimata õnnestumine oleks, aga ma andsin lubaduse kümneks aastaks ja see aeg pole veel täis. 
Mina ei tea, mis mul õnnestus. 
Osad asjad ei läinud halvemaks? Kodu on päris kodune näiteks. Kuidas õnnestumisi üldse mõõdetakse? Hõrk sidrunikreemitort tuli päris söödav. 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Poeglapse koolitee. Tütarlapse igasugused teed. Ma tahaksin, et nad oleksid õnnelikud, ja kogu aeg on tunne, et nad ikka piisavalt ei ole. 

Ma ise. Et ma olen igalt poolt katki ja keegi ei oska mind parandada ja siis on kergem öelda, et ma olen lihtsalt valesti. 
Jah, ka mul endal. 

Et raha saab otsa - kusjuuures, kui mul oli rahulik kuuteenistus, ma üldse ei muretsenud selle pärast, et see toetus saab kunagi otsa. 
Aga siis sai. Millega seoses hakkasin taas muretsema, sest ilmselt hakkab nüüd halb.
Ja oli halb küll, jah. Kui inimesed (lehvitan tänulikult ja rõõmsalt) poleks mulle annetanud, ma ei tea, kui hirmsaks oleks asjad minna võinud.

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Mind ei tee miski väga ärevaks. 
Aga no kui võtta natuke muret teinud asjad, siis ... poeg võeti keskkooli vastu, K-ga leidsime ühise pinna, millel koos seista, ja see raamat, mida koos kirjutasime, on veeeeeel paremaks läinud - viimased raksud tänu mulle, kuigi ma ise seda ütlen. 
Koer kadus ära ja tuli siis tagasi.
Kass jäi haigeks ja siis sai terveks.

Viis lemmikut hetke aastast 2022:

Ma ei ole eriti hetkede-inimene. Ehk minu jaoks "hea hetk" on "kle, polegi nii halb!" ja hea periood, kui sellised tõdemused ridamisi peale tulevad. Elus on olnud oivalisi tunde, aga ainult mõõdukalt häid, paraku, sel aastal.
Aga no ... Tütarlapsega peale kulmutehniku juures käimist koos Balti Jaama turu terassil päikese käes istumine, makroonid ja latte. Rääkisime elust, aseksuaalsusest, demiseksuaalsusest, K-st, tütre sõpradest ja sellest, mismoodi on olla aromantik, aga siiski suhet soovida.

Lumetormis mis kunagi detsembri keskel oli, Selverisse rühkimine. Poodi jõudes aina naeratasin ja naeratasin, sest NII LAHE.

Kunagi augustiõhtul jões ujumas käia nii, et paar päeva oli olnud külmem ilm ja viimaks ometi vesi värskendas pikemalt, mitte ei jahutanud ainult korraks. Väga mõnus tunne oli.

Ainult kolm? Oeh ...

Kaisa Ling Thingi kontsert oli mega. Just see, kuidas mul õnnestus seal täpselt sedasi ja sellisena käia. nagu käisin, tõi kaasa iseendaga maksimumrahul olemise. Eri värvi saapad ja korralik meik, kleit ja kotis olnud raamat. Jõin esialgu ühe neitsiliku ja siis ühe ammu enam mitteneitsist moijto, tantsisin üksi istekohtade taga ja nägin paari tuttavat, kellega aga ei vahetanud rohkem sõnu kui "tere".
Pärast sain päeva viimase bussiga koju ka. 

Ma olin hästi rahul endaga ka pärast K mahajätmist ja pärast Ukrainasse mineva drooni jaoks annetamist. Pärast selle loo kirjutamist, mida keegi ei tahtnud, samuti, aga see ei tule arvesse, sest hiljem oli nii halb.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Ma väga loodan, et kuidagi ikka.
Jep, mina olengi see inimene, kes on nii otsustavalt tema ise, et teised LOODETAVASTI leiavad sellest julgust olla nemad ise.
Kuigi - kui nüüd kirstalselt aus olla, siis on blogilugejate arv mõneti (nt umbes poole võrra) kahanenud. Mõtlen, et vbla sellesama pärast - no et on hulk inimesi, kes ei taha, et teised nemad ise oleksid, kui see ühikondlikult tavalistesse mõõtudesse ei mahu. 
Mis omakorda mind oluliselt ärritab. Sest kui ma teeksin midagi aktiivselt halba, peksaksin loomi, lööksin tänaval inimesi, kasvõi sodiksin raamatukogu raamatuid täis, ma saaksin aru. Aga ma ei tee, minu imelikkused on jube taltsad - ja ikka olen Liiga Imelik enamiku inimeste jaoks ja wtf. 
Aga vbla ma mõtlen liiga palju. Vbla annavad inimesed mulle lihtsalt seda, mida mina neilegi: kui ta ei tee mu maailma paremaks, ma ei võta teda sinna. Las teeb oma asju kuskil, kus mind pole. 
Phmt mu igavene teema: ma tahaks meeldida inimestele, nagu ma olen, ja kui ei meeldi, on halvasti. 
Aga ega keegi - ei mina, ei nemad - end ometi muutma hakka. Mina tahan ju meeldida sellisena, nagu olen, mitte mingi teeseldud pehme karvase kaisuloomana. Nemad aga ei oma muutumiseks üldse mingit mottigi =P

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

Ma ikka üritan.

Miks endas pettusid?

Ma ikka üritan.
Ei õpi üldse, et alati saan peksa.
No hea küll, hea küll, vbla see ei ole otseselt PETTUMUS, mida ma enda osas tunnen. Rohkem ... hämmastus.

Selgub, et ma ei suuda enam ÜLDSE uusi meessuhteid sõlmida. Nagu ... absull ei taha ja ei meeldi ja väkkväkkväkk. 
Pettumus ei ole siingi vast õige sõna. Ma ei pea seda oma veaks. Aga ma arvasin kaua-kaua, et on naa, aga sain taas tunnistust, et mkmm. On hoopis nii. Ainult nii. Naa pole üldse variant.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Öööööööööööööööööööööööööööööö ... ööö? 
... rahu ja kohalolu ... mingi viis aastat tagasi vist oli? Mingi laste ja K-ga väljas söömine nt? Meie esimene sedasi koos, takkajärgi vbla tundub lahedam, kui siis oligi.
Nii et vbla ei olnud ka. 

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Demiseksuaalsus ei ole mingi muretu poosekas "oh, ma olen ka LGBT+-inimene, nää, lipp, võin paraadile ka minna", vaid PÄRISELT on raske, PÄRISELT on purustavalt raske ja ei, ei ole üldse okei aduda, et inimesed, kes sulle nii südame külge kasvanud on, et näed neid viimaks ahvatlevana, näevad selleks ajaks alati ja vääramatult sind kui ebaseksuaalset olendit, "noh, nagu õde".
Ja tõdemus, et pinge ühiskondlikult õigeks ja heaks ning mu enda meelest õigeks ja heaks loetu vahel jääbki mind painama alati, kui enesetunne kehvem. Jaa, kui adrenaliin üleval, mind ei koti teiste arvamus, siis teen, nagu enda silmis õige on, ja muu ei huvitagi. 
Aga kui adrenaliin üleval ei ole, tuleb: "Aga äkki ikka ... aga kui nüüd teisest küljest vaadata ... aga miks ma arvan, et minu pilk asjale kuidagi õigem on kui tema/nende pilk, ma olen vist ikka natu isekas ..."

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Kusjuures ei. Nagu ... ma ikka tahaks öelda, et jah, jah, just! Aga see oli rohkem aasta, mil ma sain aru, et neid asju ei juhtugi mitte kunagi. 
Mitte kunagi ei saa ma kirglikuks polügaamiks. Minusse võidakse isegi armuda, ma ei armu üldse vastu. Kogu see demiseksuaalsuse värk lihtsalt välistab võimaluse võtta oma ellu vastu inimesi, keda ma vaevu tunnen või õieti ei tunnegi, aga tundma õppida inimesi, ilma et nad mulle külge hakkaks lööma, samas kui minu viimaks valmis olles oleks nemad ka valmis ... ei ole eriti sageli ette tulnud minu senise elukogemuse põhjal.
Mitte kunagi ei saa ma palju lapsi. Vähemalt kõhust mitte. MITTE KUNAGI. Isegi viljaka ea lõpumärgid on saabunud. Mul on veel viimased verised tõmblused ees, aga ühed vahelt ära jäänud päevad ütlevad, et varsti on nendega üldse kööga.
Ja noh. Kaks proosaraamatut, millega ma rahul olen, on mul juba ilmunud, nii et seal pole enam midagi saavutada. Kanadasse ei kolinud, Šotimaale ka mitte ja suures puumajas loomeinimeste pansionaati (tasuta) ka ei avanud. 
Rohkem eesmärke polegi. 
Ainult vähemalt-nelja-lapse unelm on ses osas veel lahti, et enda juurde elama saan kellegi võtta küll, vbla isegi lapsendada. Ja KUI ma peaks kuidagi arusaamatul moel rikkaks saama ja suuremasse elamisse kolima, võin sedasi oma perre lisada lausa mitu inimest. 
Ei tundu küll väga tõenäoline. 

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Tütarlaps, Poeglaps, K, Murca. 
Miks Murca ka mainitud on? Kuule, ma käisin tal KAKS KORDA külas! Teises Eesti otsas! Kui ma teda sitaks ei armastaks, poleks see võimalik ju. Ja ma mõtlen tast alatihti. 

Mis veel?
Ma pole end vist viimasel kolmel aastal kordagi kaalunud. "Ma varsti, kui kuhugi sattun, kus kaal on," ja siis ma unustan seda teha, kui kuhugi sattun, kus kaal on.
Lisaks ei "sattu" ma kuhugi enam kuigi tihti. Elangi ainult kodus. Poes käin ka. Ja jõe ääres. Aga külas?
No Murcal käisin. KAKS korda sel aastal. 

Selle aasta Suur Avastus oli kindlalt, et minu sees nõrgubki vähe hormoone. Hulga vähem, kui normaalseks peetaks. SELLEpärast ma ei käitu, nagu oodataks, ja sellepärast ei saa ma ka teiste poolt tagasisidet, mida ma ootaks. Sellepärast ma ei tunne asju, mida hea ja õige inimene peaks tundma, ja ei saa kasutada eneseabivõtteid, mida inimesed muudkui kasutavad ja mis väidetakse töötavat. Sellepärast ma olen, mis ma olen, ja maailmas toimima nii krdi abitu.
Ei, autismi ma ära ei anna. Pean oma identiteedi osaks edasi. 
Aga hormoonivaegus seletab NII PALJU.
Ka seda, miks ma autistlik ei tundu isegi spetsialisti vaates.  

Mul on käevõru, mis kogu aeg käel (viis erineva paksuse ja punutuse astmega pruuni nahkpaela, kõik käib kinni ühe lukuga, lukk on mu arust geniaalselt lihtne), ja kaelas Ukraina vappi kujutav ripats. Kui sõda läbi ja Krimm taas Ukraina, võtan ära.
Mitte käevõru, see lihtsalt on. Kui katki läheb, hangin vist uue. Võin ka lihtsalt ära võtta, kui ära tüdinen, aga mulle meeldib oma randmel midagi näha =P
Suvel värvisin juuksed lillaks ja olen nii hoidnud.
Kohvi joon mustalt ja mõrult. See on vähem hea, kui varem oli. Rohkem harjumus, vahel harva nauding.
4-5 sigaretti päevas. Pigem 5. Peenikesed Malborod. 

Ma ei tea, miks ma olemas olen. Vahel mõtlen, et K elu teen paremaks, vahel kahtlen selles. Oma Poeglapse elu ilmselt teen paremaks. Tütarlapse elu teeks halvemaks, kui ma ära sureks, aga no ... ma ei suuda teda õnnelikuks muuta ka elades, eksole. Nii et laias laastus teeb sama välja.

Ega mul elamise vastu hetkel eriti midagi ei ole. 
Lihtsalt ega mul elamise poolt ka eriti midagi ei ole. 

Sitad unenäod võtavad päevaks ka tuju ära. Head unenäod samas loovad meeldiva fooni kõigele muulegi. Aga see ei ole selle aasta eripära, nii on olnud kogu mu elu. 

Ampsuke minu rõõmuks

Nende jõulude märksõna minu jaoks on "ebaõnnestumised kokkamises".
Algas asi hommikul, kui üritasin teha suppi ja alles kui poeg tuli ja küsis, mis siin haiseb, taipasin, et puljong oli halvaks läinud. (Ignoreerime küsimust "kes teeb jõuluhommikul suppi?!" - mul oli omast arust vaja see puljong supiks teha, muidu läheb halvaks.)
Sealiha oli liiga taine ja maitseb seega ülearu kuiv ja tervislik hoolimata pikast ahju-ajast ja peekoniga tempimisest. Poeg õnneks ilmutas rahulolu, sest tal oli ilmselt rasva piisavalt hinge all, et mitte häiritud olla. 
Tiramisu-kreem tuli kuidagi hapukas. Ilmselt vastutab brändi, mida mandlilikööri asemel kasutasin - liiga toores. Üldiselt kasutan ikka brändit ja see on igati hea, aga ma ei kasutanud varem nii kehva. 
Miks mul oli kehv brändi kodus: ema arvas, et äkki söögitegemisel saad tarvitusele võtta, joomiseks see ei sobi, ja tõi. 
Ma arvan, peale 24 tundi seismist on Miisu ikka hea, ent täna sõin kreemijääke ja olin veidi rahulolematu. 
Ja ma ei ole kindel, et piparkooke üldse teha viitsin. Ma olen teinud kaks korda juba selles detsembris, ise tegin taigna ja puha, ja jumala hea tulid, aga ma olen lissalt nõrk. 
Ei JAKSA. Mis siis, et taigen on kapis ootel ja valmis ja isegi kaht värvi glasuuri on.
Sööme magusaks jäätist + mandariine + vahvlitorukesi ja kogu lugu. 
Olgu, Tiramisu-mandlid, mis jõulukingiks tulid, vaigistasid Poeglapse magusaisu ilmselt üsna ära ka. See pakk on juba tühi ka =P

Meie jõulupuu on kaks raagus oksa, mille eile metsast tõin ja mille Poeglaps täna kuue jõulukuuliga ära ehtis. 
Kaunis, kuid ma ei hakka teile pilti tegema. 
Ei (arvasite õigesti) jaksa. 

Üldiselt ma jõulude üle üldse ei kurda. Ema ja K ja Tütarlaps käisid eile ja üleeile, ma ei pea kuhugi minema, aga kutseid vormis: "Kui te tahate tulla, siis olete oodatud," esitati tervelt kaks, nii et mul on maailmaga haakunud tunne. Poeglaps oli äärmiselt rahul oma kingitustega, kuigi neist kaks olid vormis "sedelid lubadustega". Mu ema oli helde käega ja lisaks sain täiesti - täiesti - ootamatu laekumise.
Ei, mitte annetuse eraisikult, vaid raha väga ametliku olemisega asutuselt selgitusega "honorar". 
"Mille eest see nüüd oli?!"
"Aa, me ajasime sassi. Arvasime, et sa pole veel honorari saanud. Jäta endale, jõulukingituseks."
Ega ma nüüd rikkaks ei saanud sellega, ent väga abiks siiski.
Väga jõulukingitus.
Much wow.
Nii jõul.

Alatu teadlikkus

Käisin täna töövõimehindamisel. 
Noh, tegelikult hindamistaotluse täitmisel ametniku juures. 
Jube libe oli. 
Jaa, SEE ilm on mu vaenlane. Plusskraadid, löga ja libedus. 
Täitsime tund aega taotlust. Minu peamine sõnum oli: ma väsin jube kergesti ära ja kui ma väsin, mul kõigi süsteemide töö nõrgeneb. Ja siis me täitsime seda taotlust ja ma mitmel korral mõtlesin, kas öelda, et olen jube väsinud ja mul juba on raske ... aga ikka ei öelnud. 
Sest ... ega mul olnud ju vaja seda ametnikku veenda. Tema ainult kirjutas taotlust. Mida ta oleks sinna kirjutanud, kui oleksin öelnud, et olen väsinud?
Ilmselt  mitte midagi rohkemat, kui sinna nagunii läks. 
Tulin koju. Juba rongis hakkas mul paremal pool rinnus ja kaenla all valutama. Nüüd valutab muudkui edasi. Une järel samuti. Ilmselt see pole infarkt - filmides nad haaravad karjega rinnust, mitte ei ela ebameeldiva tundega järgmised 8 tundi - ilmselt see ei ole midagi, millel konkreetne nimigi oleks. 
Nii et mul on lihtsalt sitt olla ja keegi saa midagi teha. Isegi kaastunnet ma ei saa, sest see ei ole halisemavõtvalt valus.
Lihtsalt tüütu.

Muide, tuntud paanikahäired. Ma olen korduvalt mõelnud, kas ma saan neid, lihtsalt - ilma paanikata. Sest süda hakkab peksma, hingamine muutub hingeldamiseks, pea hakkab pööritama, halb on. 
Mina sellises olukorras tulen poest välja. 
(Ehk: enamasti juhtub see minuga täis kaubanduskeskustes. Eriti ohtlik on jõuluaeg. Palju sebivaid inimesi, vali juhhei-muusika - ja ma saan oma ilma-paanikata-paanikahoo.)
Olen nüüdseks õppinud, et sellises olukorras mu võime ratsionaalselt edasi ostelda langeb põrmu ja ma ei naudi ka nagunii enam midagi. Kunagi viisin ostlemise ka kangelaslikult lõpuni ja siis kodus tuvastasin, et need asjad, miks üldse poodi läksin, on pooles ulatuses ostmata. Küll aga on kalakonserve ja Earl Grey teed ja lisapakk tatart, wtf.

Nüüd ma juba tean. Hakkab halb, lahku poest. 

Samas, seda ei peeta paanikahäireks, eks? Sest PAANIKA on paanikahäire põhikomponent. Peab kartma, et nüüd suren ära.
Mina isegi ei arva, et on lootus surra. Lihtsalt sitt on olla. 

Et teised inimese hädasid tõsiselt võtaksid, peab ta nende all kokku kukkuma. Kui ta ei kuku, kedagi ei huvita.
Ja isegi kui kukun, tulevad inimesed: "Kuidas sa nii isekas olid? Kuidas sa nii loll võisid olla? Elu rumalaim otsus!" 
Ma ei saa üle. 
Ikka veel mitte. 
Nagu ... mida te tahate minult?! Et ma oleks mingi hormonaalne vrakk, kel hormoonide üleküllus katuse ja vundamendi ja kõik sõitma paneb?! Mul ei ole seda kuskilt võtta! Ma mõtlengi kainelt, et njah, kehv on, aga selgelt ma ei sure. Tuleb poest välja saada. 
Pärast tänast töövõimehindamist läksin poekempsu, panin ukse enda järel haaki ja puhkasin seal veerand tundi pingest. Aga kuhu ma sellised asjad töövõimehindamisdokumentidesse kirja peaksin panema? Keda huvitab, kui ma ei karda ja mul ei ole vaimset piirangut: "Jube hirm on, ei suuda teha", vaid ma teen kõik ära ja siis suren väsimusse?

Lõrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!

Muide. psühhiaater, keda novembri lõpus väisasin, mulle meeldis. Aga autismi ja ATH kohta ütles ta: "Ma praegu mingeid viitavaid jooni ei näe. Võibolla teeme hiljem mõne uuringu."
Selgelt tema ka eeldas, et ma teen Mingeid Teadvustamata Asju ja siis ta näeb ja saab Jooned. 
Ja mina teen asju, mis on teadvustamata, nii vähe ja nii harva, et keegi krt ei pane neid tähele - isegi ma ise mitte.
Ja see on juba kõrgtase - et ma ise ei märka, kuidas ma midagi teen.
Mina tean, mida ma teen, miks, kurat, see tähendab, et ma pean teadlikult sümptome teesklema, kui tahan, et mind mingil moel vaadeldaks?????

Uppusin toredasse

Ei, mul ei ole talvest kõrini. 
Ma saan aru, kuidas soojalembidel võib talvest kõrini saada (kuigi ma ei saa ikkagi aru, kuidas löga ja kaks kraadi sooja on parem paksust lumest ja miinus viiest), ent minusugustel? Neil, kes eelistavad külma palavale?
Mina mitte aru saama. 
Ja kahes kohas kõrguvad mulle kaelani ulatuvad hanged seal, kuhu lumi teedelt kuhjati. Nagu ... nagu ... nagu lapsepõlves, ainult siis olin palju lühem! SEE ongi mu elu vingeim talv!
Betamax on ka abiks ja kui ma välja mõtlesin, et pidev migreen on pidevast ülekoormatusest ja hakkasin asju vääääääääääga teistele delegeerima ja lihtsalt mittetegema, läks paremaks. Magasin kaks lõunaund ja nüüd kavatsen jälle tuttu minna ning olen juba 24 tundi järjest ainult ibuprogeeniga hakkama saanud.

Imeline. 

***

Läheb üha paremaks.
Vist.
Magasin 10 tundi (üldiselt üle 8 välja ei vedanud viimastel nädalatel) ja kuigi mul ei ole hea olla, ei ole ka aktiivselt halb. Lihtsalt selline --- kange ja valus. Sihuke enesetunne, mis tuleb mul ikka, kui päris põrgu on läbi ja Organism otsutab, et olgu, nüüd on ohutu lasta endal tunda, võib proovida halbolu. 
Enne oli sitt, aga mitte sellistes asjades nagu "halb tunne keres magades" ja "uimane olek pärast ärkamist" ja PÄRIS kindlasti ei käinud ma hommikul juba valgel ajal kempsus ja ei maganud siis edasi. 
Polnud variantki. 

Kuigi tõsi. Võin ka lihtsalt haige olla. 
Mis ei põrmusta teooriat: "Keha julgeb nüüd lõdvemalt võtta, sest ma enam ei tee nii arutult palju," lissalt teatab mulle, KUI läbi Organism vahepeal läks.
Kuigi ma omast arust tegin ... no veidi rohkem kui vavaliselt, isegi olulise protsendi jagu rohkem, aga ometi mitte NII PALJU, et NII VÄSINUD olla?
Ilmselt tegin nii palju ja olin veel väsinumgi. =O

Ehk jälle kogemusinfo mitme lapse vanematele: jah, teil on OLULISELT raskem. Mis siis, et tundub: mis see natuke rohkem süüa teha, natuke rohkem nõusid pesta, kaks või kolm või rohkem  päkapikku käivad ühe asemel - mis see ka ära ei ole. 
See on. 
Väga ei tundnud, kui palju raskem või kergem lastega või ühe lapsega toimedada oli pika aja järel vaadates.
Aga lühikese perioodi kestel nii ja naa olemine teavitas selgelt. 

Ja minu lapsed on suured, eksole. Teevad ka ise asju, pesevad oma kausi ära ja teevad koolitöid, ilma et ma tingimata kõrval istuksin ja ergutaksin-avitaksin. Mul TÕESTI ei olnud tunnet, et Tütarlapse siin magades topeltkoormus saabunuks.
Välja arvatud, et ma küsisin kaks korda rohkem päevas kordi: "Kohvi? Teed?" ja iga kord kahelt inimeselt. Et ma tegin väikesi lahkeolemise-teeneid kahele inimesele. Et kui ma tegin süüa - potitäie, nagu ikka - sai see pott tühjaks mitte järgmisel päeval, vaid enne õhtut ja õhtuks tuli nõusid pesta ja veel kord süüa teha. Ilmselt Tütarlaps teinuks kaasa ja vbla isegi Poeglaps, aga mul tuli tõrge - et neid võrdselt kohelda, pidanuksin laskma mõlemal mingit abiasja teha, ent küsida ühelt on juba koormus, küsida kahelt ... ma parem teen ise. 
Eriti kuna Poeglapsega tuleks ilmselt vaielda, teda veenda ja vbla veidi kaubleda. 
Ma teen parem ise.
Ja siis suren väsimusse. 

Nojah, aga vaatame asja positiivset külge - juba teine päev läheb sumatriptaanita. 
Ja tegelt Tütarlapse seltskond meeldib mulle väga.
Ja ma võitsin teda Tsitadellis, sest ta mängib täpselt nagu mina - lihtsalt tal pole veel niigi palju agressiivsust ja "parem teha mittetäiuslikult, aga teha ära, kui üldse mitte iial lõpetada" kui minul nüüdseks kõrgeks vanuseks, nii et ma sain mängida nii arendamiskeskselt ja kedagi ründamata, nagu ma ikka mängin, ja ikkagi võita. 

Koer ja lumi ja keha

Tütarlapse pilt
Jep, Totoro on suur kott-tooli fänn

Totoro otsustas, et lund on liiga palju, käime ainult sisseaetud radadel. Jube jama on kakamisega - teele ei taha teha, aga sügavas lumes ukerdada ka ei taha. Nii et tuleb kannatada, kuni leiab mõne vahepealse koha. 
Ja ta ei ole ometi väike koer, et veidi sügavamas lumes alati upub. 
Noil on selgelt veel raskem.

Mul on ka raske. Nüüdseks olen KAHEKSA päeva järjest hommikul migreenitableti võtnud. Nagu ... ma ei teagi. Kas nüüd hakkabki nii olema? Olen üsna kindel, et perearst hakkab põrkima, kui ma iga kahe kuu tagan pooleks aastaks mõeldud retsepte küsin.  
Mitte kahe. Pooleteise.
Korra olen juba murelikule pereõele, kes tagasi helistas, rääkinud oma migreenidest ja kuidas need käivad. Suvel. Aga siis ma ei võtnud iga päev tabletti - olgu, ma võtan tegelikult iga päev pool tabletti, aga sellega saab väga vähe põhjendada. IGA PÄEV võtmiseks ei ole see ravim mitte teps mõeldud. 
Aga ibukas ei päästa. 
Ja valu on jäle.
Täna üritasin ilma sumatriptaanita hakkama saada, ent kahe tunni pärast olin: "Mille nimel? Kes sellest õnnelikumaks saab?!" ja võtsin sisse.

Nüüd on valu hästi pisike ja taustal, nii et ma enam ei mõtle talle, aga kui homme jälle tagasi ja ülehomme ka, muutun päris hirmunuks. 
Üldiselt ma väga ei karda. Midagi. Agagagaga ... vahel siiski.
Enamasti suudan enda maha rahustada, kui kartma hakkan. "Ära põe!" on täiesti maagiline lause, toimib kohe ja alati.
Kuid on veel need üksikud juhud, kus mul ei ole veendumust, et kõik saab korda ja väga hätta mind ikka ei jäeta, isegi kui ma ise enam võidelda ei jaksa. 
Nojah, selle osas ehk siiski saab. Lõpuks - ei ole neile seal perearstikeskuses ka kuidagi kasulik, et valu käes nutan ja surra tahan, sest mulle ei kirjutata retsepti.

Üldiselt veel: neist odavatest Poola õuntest saab täiesti head kooki. Eriti keeksitaolised õunakoogid tulevad head. (Mida ma tean, sest teistsuguseid pole parajasti teinud.) 
Ja ma oletan, et käia väljas lumesegusel pinnal sumpamas, raske kasukas seljas, annab omajagu füüsilist koormust. Sest miks ma muidu olen nii läbi ja ei taha rohkem midagi kehaliselt teha? Eieieiei, asi peab olema selles, et olen oma koormuse juba kätte saanud. 
Kuulge, vahel ma isegi hingeldan koju jõudes! Ja tookord eile, kui hanges ühele põlvele vajusin ja enda alles teisel katsel taas vertikaali sain, ähkisin mitu minutit takkajärele. 
Mis, muidugi sumpasin samal ajal edasi. 
Miks ma sellistes kohtades käin, kus hanged? 
Noooh, koer küll ei ole neist puutumata lumeväljadest, mis nüüd jõe ääres laiuvad, väga vaimustatud, aga ega mina tema vaimustusepuudust ju ette ei teadnud. Ma korduva kogemuse pealt õppisin.
Täna, kui oli ideeliselt ka variant minna peale poeskäiku üle aasa ja rajale, mis viib ehituspoest mööda, ja normaalsema ilmaga on ta alati väga hakkamist täis, lähme sinna, lase mind rihmast lahti, ma tahan joosta, pööras ta selle asemel otsustavalt ja lausa veidi rihmast vedades koju viivale puhtakslükatud teele. 
Ega ma vastu ei vaielnud. Mul on küll üsna head üsna kõrged saapad, mille ja pükste vahelt naljalt lumelaamad sisse ei tule, aga ka need ei ulatu siiski kõrgemale kui poolde säärde. 
Tee sobis hästi. 

Viuviuviu

Enamik inimesi ei olegi kogu aeg väsinud?!
Ei, tegelt ma tean seda. 
Teoreetiliselt. 

Kui ma ei jaksa jalgu maast lahti tõsta, vaid lohisen mööda tube ringi, tean, et olen eriliselt väsinud. Enamasti olen normaalselt väsinud. Jalgu kergitada jaksan. Aga et ma kogu aeg väsinud olen ja et see ei ole normaalne, on ikkagi teema, millega olen kursis teoreetiliselt. Ei, see ei ole PR tulnud. See on mu eluaegne seisund - kogu aeg väsinud. Kord poole aasta sees on vast nädal, kui ei ole väsinud. Lühemaid sutsakaid veel siin-seal. Aga üldiselt olen kogu aeg.
Ei, magamine ei aita. 
Või õigemini - ilma lõunauneta ja vähemaganuna ma olen täiesti otsas. See on PR-asi, et unepuudus = järgmisel päeval migreen.
Mitte et ma sellest kramplikult hoiduksin, hoiduksin end liiga ära väsitamast. Mul lihtsalt kulubki vahel kuus migreenitabletti nädalas.

Ja kuna see on minu normaalne seisund, arvab rahvas, et peaksin sellest üle olema.
Ma olen ka - kui on VAJA, ma teen. Seega pole mul mingit tõrget tekitada endale olukordi, kus ON VAJA.
Sest noh. Ma olen nagunii kogu aeg väsinud. Ei oota eal, et oh, tuleks nüüd hea energiline tunne, hakkaks tegutsema. 
Kui mul ei ole tegutsemise peale väljakannatamatult jäle mõelda, teen ära. Ja peavalu küll masendab mind, aga ikkagi ei ole ma sageli piisavalt tark-mõistlik, et seda vältida.

Ja siis mind hinnatakse nagu enamikku inimesi - arvestamata, kuidas kogu aeg väsinud olen. 
Maailm on nii kuri.
Viuviuviu.

Jah, täna võtsin JÄLLE sumatriptaani sisse ja lohisen mööda tube. Mis EI tähendanud ometi, et ma koeraga õues ei käinuks või vahepeal sportlikke harjutusi ei teeks. Kui ON VAJA, ma teen ära.
Ükskõik, et on halb.
Elu ongi ju halb. 

Tegelt ei ole isegi ängipuhangut, on lihtsalt tavaline sitt, ent korraga hakkas mul kurb, et elu on "tavaline sitt". Et on olemas inimesed, kes ei ole kogu aeg väsinud ja mina pean nende maailmas nende ühiskonnas elama ja keegi ei tee mulle järeleandmisi.
Mis, olin selle nii sisse võtnud, et olin veendunud: mu osaline töövõime, näitab, et minu vastu ollakse lahked, ma ei peagi PÄRIS kõike. 
Ma üldse ei tulnud sellele, et khm. Tegelt võiks puuduv olla. 
Sest mu jaoks oli normaalne olla kogu aeg väsinud ja ma arvasin, et kõik on. Et see ongi inimeseks olemine. 

Oh, ma vaene maata naine!

Jah, ma tean: ka minusuguseid on millekski vaja. Näiteks selleks, et teised minusugused julgeksid olla, nagu nad on, mitte üritada end teistsuguseks vormida.
Aga,
aga!
Aga miks see nii raske peab olema?!

Hea ja tark

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Oh, leidsin lühikese täpse sõnastuse.
Ma ei ole, mis ühiskond arvab, et ma peaksin olema. Heas seisus mind ei huvita see eriti, välja arvatud teatud üleannetu rõõmutunne olla ootamatu. Halvas seisus mind ahistab ja lämmatab lõputult, et ma ei saa heakskiitu, kui ma ometi olen nii hea, kui vähegi oskan ja suudan.
Ma arvan, ühiskondliku heakskiidu otsimine on ka osa mu ahistusest teemal "ma olen nii kohutavalt vaene" ja rõõmu teemal "oi, keegi jälle saatis mulle kohvi- ja mineraalveetoetusi!" 
Sest vaesus ütleb mulle: "Sa ei ole meie meelest seda väärt, et mingit raha saada," ja annetus: "Tegelikult sa oled väärt mitte kannatama, mina igatahes arvan nii." 

Praegu, detsembris 2022, muudkui pendeldan halva enesetunde ja hea enesetunde vahel. Eile oli hea, üleeile veel parem, täna juba halb.
Homme on võibolla veel halvem.
Mul on nii lahe poeg, aga ta tõesti ei oska vene keelt ja mismoodi sai ta matemaatikas kahe, kui tal ometi ole pärast töö äraandmist täiega hea tunne ja ...
Oh, kus ma jään.

Loomaarst jäi haigeks, nii et kassiga tema juurde kohe minna ei saanud ja eilseks toibus kass ise ära. Sõi küll, ent EI söönud ussirohtu (mingil määral oli mu lootus, et võiks süüa, põhjendatud, sest ta ON seda söönud - aga ma tuvastasin nüüd üsna kindlalt, et sööb koos pasteediga, aga koos tükilise konservtoiduga mitte). Üritasin vägivallaga ussidevastast tabletti anda. Ei saanud hakkama. Kutsusin appi Poeglapse, kes küll tuli, aga otseselt solvus, et ma tahan, et ta kassile nii ebameeldivat toimingut teeks, ja ka koos ei saanud me hakkama.
Tellisin netist ussidevastast pastat ja nüüd ootan, et see kohale jõuaks. 
Kass ise on rõõmus ja näljane. Kui ma teda ainult natuke heldemalt toitsin kui tavaliselt, läks koerakrõbinaid sööma. Kolmel korral. 
Koer ei olnud rahul. Välja arvatud et tegelikult ei teinud ta väga välja. 
Tal on juba pikaajaline kogemus, et kui kass toidukausist eemale ajada, tuleb too varsti jälle tagasi ja ainus viis toitu kaitsta on kausi kõrval magada. 
Ja voodis on palju mõnusam.
Või noh, toidu ärasöömine aitab muidugi ka. Vahel ta ponnistab selllega, aga vahel tal ei ole üldse nälga ja las kass siis sööb. Vahet pole. Lõpuks - talle ehk siis koerale antakse nagunii uus söök ju mõne aja pärast.

Mul ei ole veel lühikest ja täpset sõnastust sellele, kuidas mind kurnab kohutavalt välja tahtmine olla hea ja tark korraga. Ma lihtsalt tean, et seal on arvukalt raskeid kohti ja eriti raske on ressursipuuduses. Sest ühiskond ikka arvab, et mõistlik=tark ning halvas seisus ma hoolin, mida ühiskond arvab. Saan palju lisahaiget sellest, et minu hinnangud ja ühiskondlikud hinnangud ei kattu ja üritan olla tark igatepidi, nii enda arust kui ühiskonna arust ja SEE EI OLE SAGELI VÕIMALIK.
Pluss veel headusekomponent lisaks.
Mõistlik on mitte kulutada raha, samas tahaks oma poja ja loomade vastu hea olla - tagajärjeks pidev pinge ja häda.

Jah, minu hinnangu järgi on hea mitte teha valu, teha rõõmu. Samas ühiskondlikult arvatakse, et vahel on vaja olla karm, et olla hea. Kassile ussitableti sissevägistamine on kindlasti paljude arust Hea Tegu.
Ja mul on võimatu seda teha, sest tal on ju halb ja valus ja ta üldse ei taha ja see on jäle ju!
Olen pehmo, tellisin pasta - aga ma ei suuda üldse olla nõus sellega, et tabletiandmine on hea tegu. Tal on ju halb! Tal on valus ja paha! 
Põhjustad valu, et teine hiljem ei peaks suuremat valu tundma? Sittagi. Suurem valu võib tulla, võib ka mitte tulla. Kass võib enne südamerabanduse saada, kui jälle ussiahastus saabub. Aga praegune valu on reaalsus.   
Jaah, pasta on kallim kui tablett. Ja täpilahust paneb vist üldse ainult loomaarst, müügil ma seda ei leidnud olema, ehk see on veel kallim lõbu.

Et kui raha ei ole, siis peab julm olema?!
Eih. Kui muid variante ei ole, minu arust on ikkagi parem surra, kui valu kannatada või teha. Ma JÄLESTAN valu.
Kassile tabletti anda ei ole mitte halb ja raske, vaid minu hinnangul seda ei ole võimalik teha.
Päriselt. 
See ongi võimatu. Et inimesed suudavad seda? Ma ei saa aru, mis inimesed need on. Mingid väga imelikud inimesed.

Nojah. Igatahes vahel on headus ja tarkus omavahel vastuolus ja pole olemas lahendust, mis sobiks mõlemaga. Ja siis on veel olukorrad, kus headus ja tarkus on ühel meelel, aga mul lihtsalt ei ole jõudu ja jaksu. 
Näiteks võib tuua enda kohvipaksuga pesemise. On hea nahale, on hea rahakotile (mul on kohvipaksu tasuta käes tohhuijaa), on hea keskkonnale. Väldid mõttetuid lisakulusid igal pool - aga kohvipaksu peab nahale hõõruma palju hoolikamalt, kulub palju rohkem pingutust, täpsust ning tunnetamist  kui end dušigeeliga üle nühkides, ning pärast on dušialus läbune.
Ja ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan enne pesemist kohvipaksuga kausikest ja seebipudelit, ja võtan seebi. Sest mul ei ole jõudu olla tark ja hea. Vabandust, maakera. 
Ma lihtsalt ei jaksa. 

Et võiks mitte tahta kogu aeg hea ja tark olla?
Ma ei saa. Mitte rohkem kui kassile tabletti anda. 
Ma lihtsalt
ei
saa.

Ühtlasi: ei olnud esimene ega viies ega kümnes kord, kui seda lugu kuulasin-videot vaatasin. 
Aga seekord lugesin esimest korda sõnu. 
Juba ammu arvasin nõnda, juba palju kordi leidsin-tuvastasin, oh Moderation, oh Spectrum, oh Delilah, oh, OH - aga nüüd sain veel korra kinnitust.
Florence Welchiga oleme ühtekad. 
Ta on paraku kõvasti parem kui mina loominguliselt.
Aga no ma teen ka oma ... parima. 

See video on filmitud ... fakk, kuidas seda nüüd kirjutadagi? Kõjivis. 
Muide. 

Elu

Duaal tähendab "kaksust". Midagi on kaks. 
Väga veider sõna. Kas "paar" ei oleks kõlvanud? Aga võibolla on seal nüansivahe. "Paar" viitab sellele, et ilma teiseta ei olda täielikud. Näiteks kinga- või kindapaar. Duaal on siis ... kaks tüdrukut? (Kes kõnnivad Puiestee tänaval.) 
Või siis mitte.
Kui aus olla, ma ei tea täpselt, mis on "duaal". Lihtsalt see on viimane sõna, mis ma siin võrgupäevikus pealkirjade algustähtedest kokku panin. Kuidagi piinlik on kirja panna, saati veel spetsiaalselt kahe nädala jooksul tähti ladudes koostada sõna, mida ma kasutada ei oska. 

See selleks. Täiesti tähtsusetu fakt. 

Lihtsalt nüüd murrate ka teie pead, mis vahe on "paaril" ja "duaalil". Kui sa ei saa oma probleemi lahendada, levita seda. Kui kõigil on sama probleem, pole sa vähemalt oma hädas üksi.

Üldiselt on mul suht läbi olla, ent samas mitte enam halb ja kurb. Hormonaalne heaolu. Sest kass jäi haigeks ja sebin sellega. Hommikul rääkisin Keila loomaarstiga, aga ta on tööl alles homme. Ütles, et helistagu ma homme hommikul kell 9, siis ta teab, kuhu ja kuidas meid toppida. Täna sain kõmpida apteeki ja osta Microlaxi, sest äkki on kassil kõht kinni. Ja nüüd olen kõik ära teinud, mis teha saab, ja lihtsalt - loodan parimat. 
Väga raske ei ole. 
Poeglaps: Ma saan aru, et ta on haige, aga ta näeb nii chill välja. Ja siis ma ei oska õieti kaasa tunda.

Mhmh. Kass on uimasem ja vaiksem kui tavaliselt. Mis tähendab, et ta põhiliselt magab ja vahepeal lihtsalt lamab, pea püsti. Ta haliseb VÄHEM kui enamasti, sest ta ei küsi süüa. Lihtsalt - on. Terve eilse ei söönud. Täna ka mitte.
Väga kõhn ta just pole (mõni korralikum loomaomanik hädaldaks, et liiga paks, peab ikka alla võtma), nii et tema näljasurma ma kartma ei pea. Ainult et hommikul sain neljast kohast okset koristada. Nii et mingi minu mugavuse vähenemine siiski on. 
Jaa, kui tema kõrval peatuda ja pai teha, ütleb ta ikka: "Kurr!"
Nii et ma loodan, et asi väga hull talle endale ka ei tundu. 

Minu elu teeb kriis muidugi paremaks.
Sellega on mingi värk. Et kui ma midagi ei tee, isegi kui on kriis, isegi kui ma ei saa midagi teha, on jube olla. Aga kui ma midagi teen ja saan endale pärast öelda: "Ma olen kõik ära teinud, mis saab, nüüd on ohjad kellegi-millegi teise käes," on täiesti hea. Siis on kombes. Mina olen oma osa ära teinud, ülejäänu pole minu asi.
Oot, ei. Ukraina teemadel ma ju ei pidanud tegutsema? Ei pidanud ka soola ostma. (Kuigi ostsin mõned konservid, mis nüüdseks kõik ära söödud on.) Mul hakkas hea lambist, lihtsalt. 

Nojah, aga nüüd ei ole nii. Nüüd terve eilse päeva põdesin, et kass ei söö, oioioi, poeg on haige ja koolist nad kirjutasid, et miks ta nii palju puudub, oioioi, jõuludeks saan kinkida sedeleid kirjaga "kui ma raha saan, ostan sulle selle raamatu" ja "kui ma raha saan, ostan sulle jalgpalli", oioioi - alles täna peale helistamist ja Microlaxi ostmist-tegemist (muide, Karoul vist oligi kõht kinni) hakkas korraga kerge ja rõõmus. 
Ei, mul ei ole tegelikult veterinaari jaoks raha - aga ma üldse ei muretse seepärast. Mul on: "Olgu, kerjan emalt ja K-lt ja teilt, see on õigustatud, sest kass on vaja arstile viia!" ning täielikult puuduvad süütunne, tunne, et peaksin suutma, peaksin saama, peaksin-peaksin-peaksin ... 
Ma ei saa. 
Kõik, otsustatud. 
Meel rõõmus.

Selline näeb välja haige kass,
kes teist päeva ei söö,
vahepeal oksendab.
Tema meel ei ole rõõmus.

Diivanil oigamise tõdemused

DISCLAIMER: Eneseanalüüs. 

Tegelt ma ei tea, millal eneseanalüüsi puudutavat eelhoiatust kasutada, millal mitte - ma kirjutan ju alati veidi ennast analüüsides?
Aga seekord on mul vähemalt PLAANIS kirjutada, kuidas vahel eneseteraapia ikka aitab.
Üldjuhul ei tee mõtlemine midagi mu meeleoluga, emotsionaalne seisund lihtsalt ON - välja arvatud, et praegu on viimased päevad selgelt ja tugevalt olnud ahastava meeleoluga, aga kui ma hulgale asjadele lihtsalt ei luba endal mõelda, ON parem.
Ma ei hakka siia kirjutama, millele ma ei mõtle, sest see oleks ju neile asjadele mõtlemine, aga peamised antidoodid võin küll kirja panna:

* pole minu asi
* ma ei suuda teisi ära parandada
* mu lapsed saavad hakkama paremini kui ma ise
* kõik saab korda
* ära põe
* mul ei lasta ära surra
* mõnikord mind peabki aitama, et mul hea oleks, ja see on okei
* ma ei ole täiuslik - keegi ei ole
* võta vabalt

Ei saa aru, mis on teistmoodi, välja arvatud et nüüd on mul ravimid peal ja ahastus on selgelt sellest, et mul on neli päeva pea valutanud (täna hommikul sain valu ainult ibukaga maha, nii et neli, mitte viis - ibukaga ohjeldatavat valu ma pärisvaluks üldse ei loe). (Oot, selle üles kirjutanud, hakkan taas peavalu tundma. Ma üldse ... arrrgh!)
Valu ikka tapab täiega. Ma ei saa ARU, kuidas inimesed, kel on phmt lakkamatud valud, saavad säilitada eluisu ja -huvi. Ma LIHTSALT ei taipa. See ei ole ju võimalik?! Kui sul on valu, mis valu nime väärib, sa tahad, et see lõppeks?! Ometi?! Ju?! Kuidas on VÕIMALIK elada pidevas valus ja mitte surra tahta?????
Ainus viis, kuidas ma seda võimalikuks pean, on arvata, et ju neil siis eriti valus ei ole. Selline ... ebamugav ainult.
Muuhulgas olen viimastel päevadel ära söönud 9 migreenitabletti. Need aitavad - aga kahjuks liiga lühikeseks ajaks. 

Olgu, veerand tundi hiljem võtsin sumatriptaani sisse. Sest mida kauem oodata, seda aeglasemalt ja kehvemini see mõjub ning tegu ei olnud juhuliku valuhooga, mis peagi ise üle läheb.
Jaa, nüüd läheb veel aega, kuni valu taandub.

Mismatahtsingiöelda: aga see, mismoodi praegu õnnestub hoida meeleolu talutav, kui lihtsalt mitte mõelda teatud asju, teeb natuke arusaadavaks kõik need inimesed, kelle arust teraapia aitab.
Lissalt ma oskan sel moel ja maal end õnnelikumaks mõelda juba ammu. Ammu-ammu-ammu. Tõsi, need avastused on enamasti tulnud PR - enne ma ei arvanud, et mul midagi viga on, ja ainult oma mugavuse jaoks tegutseda näis mõttetu ja isekas. Alles kui tuli: "Kuulge, ma läksin RONGI ALLA, ma olen ikka haige ju!", mul tuli ka tunne, et oma õnnelike mõtete eest hoolitsemine on tähtis.
Ega ma enne arvanud, et mul on õigus oma sita enesetunde vastu võidelda. Kõik sita sõin ära, sest peab ju maitsema! Kui ei maitse, oma viga, seal on raudselt toitaineid ja eriti kui mulle serveeris mõni sõber, oli veendunud, et see on kasulik. Sest nad ei taha ju mulle halba ometigi.

Väga raske on iseend usaldada, ikka veel.
Vbla on enda mitteusaldamine nii sisse kasvanud, et olengi surmani sihuke - proovin paremini, aga ikka löön kõhklema. 

Urrr- rhhhh- ai!

Täna on teine päev peavalu järjest. 
Ei ole väga meeldiv, ent kuna viimased tund aega on valu suht stabiilselt vähenenud, olen talutavas meeleolus.
Siiski nördinud samuti - ma sellest osast saan täitsa aru, et minu jaoks Raske Päev ei ole normaalse inimese jaoks midagi erilist - õieti on see neile isegi kerge päev. Sest ükski minu päev ei sisalda töölkäimist, vaid mida ma teen, teen kodust.
Aga ma nii enda jaoks kui teistele pean kuidagi tõestama, et mul on päriselt ka raske, päriselt ka. Näed, käisin emaga kohvikus ja kohe järgmisel päeval psühhiaatri juures ja nüüd juba teist päeva valutab kõigist tablettidest ja kuumadest dušidest hoolimata pea.  Ma olen päriselt ka habras. Ma päriselt ka ei suuda. Ma päriselt ka üritan alailma üle oma piiride, mitte ei šlaki ja looderda, PÄRISELT KA!
Ja kui mu pea valutab, ma täiesti ausalt ja ühegi pehmenduseta tahaksin surra, sest ma ei jaksa kauem kannatada. 
Nagu ... ja see on nii raske juba ise, aga eriti raske seepärast, et mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest, mu enda poolt tuleb kohe, kui pea enam ei valuta ja täitsa kombes olemine on: "Kuule, aga äkki teeks seda ja seda? See oleks ju hea?"
Kui ma vahel harva arvestan, et ma ei jaksa, see on suur asi. 
Ja siis rahvas vaatab mind stiilis: "Nojah, ju ta siis ei viitsi, normaalne - ega inimesed ei viitsi jah."

Ainult et mina viitsin jube palju, lihtsalt mu keha ei kanna välja. Ma EI JAKSA.
Lähen katki. 
Vihkan peavalu.
Seekord on pea pealegi uue nükke õppinud - mul valutab ka ninajuur. See luu, mis seal on. Lisaks vasakule oimule ja laiemalt üldse vasakule peapoolele. 

Aga muidugi see ei ole ainult peavalu. Täpselt samamoodi on rahapuudusega. Täpselt samamoodi on laste tervisega (mõlemad on jälle katki.) Niipea, kui ei ole väga võigas, kui pole kraadiklaasinäitu või arvel on tervelt kolmekohaline arv eurosid, mul on: "Mis ma üldse kaeban, mul on kõik päike ja heinamaa, edasi uutele võitudele!" 
Mitte et taastuks mõnda aega või hakkaks muretsema, et edaspidi nii rõve ei oleks, või hakkaks ettevaatlikuks vms. Ei - kui ma maast lahti saan ja ei pea enam roomama, lõug soola-liiva-lumesodis ripakil, ma tahan kohe lennata.
Ei mingit kõndimist või käpulironimist, mina lendan. 
Mis kulutab mu üsna kiirelt taas läbi.
Tähendab, rahaga olen tegelt mõistlik. Aga samas, ma olen rahaga kogu aeg mõistlik. Välja arvatud, et kõik, mis üle jääb, annetan ära.
Ja ei saa aru, mida inimesed TEEVAD sellega - välja arvatud, et klikkisin kunagi ringi blogides, mida ma järjepidevalt ei loe, ja lugesin postitust, kuidas keegi nurises, et maheda lihaveise hakkliha on nii kalliks läinud, et ta lissalt jättis selle ostmata, ja mainis veel mokaotsast, et no see on ainus hakkliha, mis süüa kõlbab. 
Vat siis ma sain aru, mida jõukad inimesed rahaga teevad =)
Aga ma siiski kipun olema segaduses sellest, mida normaalse sissetulekuga inimesed rahaga teevad. Sest ma ei suuda uskuda, et nad kõik maheda lihaveise hakkliha tahavad osta. 

Peavalu on veel pisem, aga et päris ära läheks - no ei.
Kuigi eile õhtul oli mingi 20 valuvaba minutit. 
Jep, siis tuli jälle tagasi.
Ka ööseks sisse võetud lisa-migreenitablett ei päästnud. 
Ibukast rääkimata.

Tegelt, ma võiksin kuidagi omaseks mõelda, et mul ongi phmt kaks olekut: Lörtsimärjal kõnniteel roomamine ja tiivad ja tiivad ja tiivad. 
Aint ma ei ole kindel, et seda kohe suudan - pea valutab!