reede, 20. jaanuar 2023

Arutlen üksilduse teemadel


Disclaimer: häbitu eneseanalüüs!
Mul on sünnipäev, ma võin seda endale lubada!

Mõnikord mõtlen ma endale üksilduse võtmes. 
Mitte eriti tihti. 
Ma tunnen end väga harva üksildasena - jai, K! - ning seetõttu on mõtlused pigem laadis: "Aga miks ma enam üksildust ei tunne? Kas nii palju muudab, et keegi on valmis sõnades tunnistama, et ma olen tema significant other?"
Nii ta paistab olema. Teadmine, et on keegi, kelle jaoks mina olen kõige tähtsam, on maailma leebeks ja lahkeks voltinud.
Mis siis, et tegelt pole K kunagi niimoodi öelnud ja ma isegi ei arva, et ma oleksin talle kõigest tähtsam. Lissalt tähtsam kui teised inimesed.
Ja sellest mulle piisab. 

Mul on inimesi, kelllega vahetult ja palju suhtlen, kohutavalt palju vähem kui näiteks kümne aastat tagasi.
Kolm hirmus head sõpra, nii head, et ma ei osanud neid õieti järjestussegi panna, kui keegi küsinuks, kes mu parimad sõbrad on, on mu elust väljas.
Üks loeb blogi. Ülejäänutest ma ei tea sedagi.
Kolm head sõpra on veel väljas, dramaatiline lahkumine ja puha. Ükskord toonase sõbra, kaks korda minu initsiatiivil me enam rohkem ei suhtle kui vahel fb-s. Või noh, see "toonase sõbrana" kirjeldatu eemaldas mu ka sõprade hulgast fb-s, temaga ei suhtle üldse.
Kokku kuus inimest lähiringist väljas.
Ühest hirmusheast sõbrast on alles blogilugeja, kellega vahel ka näost näkku kohtume.
Aga üldiselt sõpru-sõpru, selliseid jube häid, kellele ma ei ole ühtlasi significant other, on alles ... null.

Asemele on tulnud K ja paar inimest, kellega mul on hingelähedus, aga ikkagi vaevu suhtleme. Mõned korrad aastas. Ja mu lapsed on suureks saanud ja pigem kaaslase kui vastutuse eest.
KUI palju rohkem mul inimesi oli ja KUI väga palju üksildasemana end samas tundsin, väärib märkimist. 
Ehk oma kogemuse põhjal ma ütleksin küll, et on täiesti arusaadav, miks inimesed endale kallimat otsivad: teadmine, et ma olen kellelegi oluline, mitte asendatav suvalise teise inimesega, kellega hästi klapib, mõjub emotsionaalselt väga. 
Ja väga. 
Tekibki tunne, et olen oluline =O
Jaa, mina ei saa endale sedasi kallimat otsida, mul ei tööta nii, kuid ideeliselt saan aru. 
Tegelikult.
Sest kõik mu sõbrad olid mulle olulised ja kallid. Aga ... aga kui me suhted katkesid, oli mul ainul ühel juhul tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud. 

Ei, see ei olnud Rongimehega. Suhtlemise lõpetamine temaga oli: "Nojah, siis nii on," ja eriti rohkem ei mõelnud. 
Kuskil aasta ja natuke lisaks PR. Ta ei kannatanud enesetaputeemat välja, aga mulle oli see tollal 90% kõigist teemadest - haaras kogu elu, mitte polnud mingi isoleeritud juhtum, millest saaks mitte rääkida, aga samas tähtsatest asjadest ikkagi kõneleda.
Mul ei olnud isegi tähtsusetuid asju väljaspool enesetapmisekonteksti kuigivõrd. KÕIK oli sellega seotud.

Nojah. 

Kuid ma suhtlen inimestega palju vähem. Mitte ainult näost näkku - kuigi ma suhtlen ka näost näkku täiskasvanud inimestega vähem - ma suhtlen ka netitsi inimestega palju vähem. 
Ja ma ei tunne sellest üldse puudust. 
Vat selle üle imestan küll. 
Et vajadus trükkida oma tundeid ja mõtteid on taandunud ja tõesti, isegi võrgupäevikusse kirjutamiseks kulub poolteist grammi endasundimist. 
Mitte ohtralt, ent koguses: "Kuule, ma pole neli päeva midagi kirjutanud. Midagi ju võiks? Mitte et mul midagi öelda oleks. Hakkan lihtsalt kuskilt peale, eks teema tuleb ise."
Tulebki. Ses osas pole mu aju mind veel petnud. 

Vbla on mu vähene inimeste vajamine/talumine sellest, et mu suurim probleem - probleem, mis ei lase südamel kerge olla - on kalduvus võtta võõrast vastutust. 
Kui inimesed ei ole kõik õnnelikud, olen ma oma töös läbi kukkunud. 
Kuigi ma ütlen endale, et kõik õnnelikuks teha ei ole minu amet ega minu asi. 
Mingi tasand minus arvab ikka, et on.

See kalduvus oli mul varem ka, ent ma ei pannud tähele, et põhiprobleem.
Nüüd panen. Muud probleemid olen suht ära lahendanud, aga sellega esineb raskusi. 
Ega ma ei saa eesmärgiks võtta see ka sel eluaastal ära lahendada. Ent oma mõtlemist valvata ja igal hetkel, kui lasen end jälle muserdada tõsiasjal, et Teised pole piisavalt õnnelikud, endale öelda, et pole minu asi ega vastutus, saan.
Saan isegi lubada, et teen seda, kuna olen nõnda juba aaaaaastaid teinud. Katsetatud värk, ma suudan.
Ei luba endal vastutust võtta. 
Ja edasi tähtede poole!

Võib ikkagi loota,
et edaspidi läheb paremaks.
Jaanus Vapper tegi selle pildi ka.

9 kommentaari:

  1. Tore pilt, tore sisekujunduse koloriit.

    "Vbla on mu vähene inimeste vajamine/talumine sellest, et mu suurim probleem - probleem, mis ei lase südamel kerge olla - on kalduvus võtta võõrast vastutust.
    Kui inimesed ei ole kõik õnnelikud, olen ma oma töös läbi kukkunud. " - no vott, siin oleme isegi mõnevõrra ühtekad. Mul andis sama tunne lihtsalt tulemuseks suhtefoobia, sest kellegagi suhtes olles on see vastutus kohe eriti suur, muidu saab ikka natuke loota, et äkki mina üksi ei pea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellest blogikujundusest on vist näha, et mulle meeldivad roheline ja roosakas-lillakas koos väga =D Ja aaaitäh!

      Mul on vist vastupidine loogika - kui on keegi eriline-spetsiaalne, on eelkõige vaja tema õnnelikuks teha, ülejäänud on nats teisejärgulised. Ehk siis: teha üks õnnelikuks ja teised õnnelikumaks on palju kergem kui teha KÕIK õnnelikuks, brr.

      Kustuta
  2. No et oleks siis kasvõi natukenegi õnne ka!

    VastaKustuta
  3. Ka mina tahtsin õnne soovida! Siiski üks aasta jälle välja veetud, isegi mõned meeldivad hetked sees.

    VastaKustuta
  4. Võtan irvest ja Rentsist eeskuju ja soovin õnne, ja peale pisukest arupidamist lähen lausa panga peale välja ning soovin PALJU õnne. (Jaa, ma tean, mis SINA säärasest sünnipäevasoovist arvad :), aga MINU arvates on see käesoleval juhul täitsa paslik.

    Oo, ja siis ajas mind sõbralikult itsitama notsu „tore sisekujunduse koloriit“ :) notsu, ausõna, mitte halvaga, aga see oli kuidagi nii naljakalt ümberhiiliv, et mitte „toredad jalad“ vms, aga vot sisekujundus! Anyway, ära pahanda, eks.

    Ja siis veel tulid mul siuksed mõtted, et huvitav, kas mõni naine (või mees) on endast pika aja jooksul (no näiteks täiskasvanuea algusest kuni enam-vähem surmani) igal sünnipäeval alastipildi teinud ja neid ka maailmale näidanud? Ilustamata alastipilte pean silmas, andeksandmatu valgustusega, igal aastal ühes ja samas ilustamata poosis, no näiteks sirgelt peegli ees seistes. Mina sihukese asjaga hakkama ei saaks, olen liig... väikekodanlik? selliseks tükiks, aga äkki mõni profifotograaf vms on säärast eksperimenti teinud? Et dokumenteerida, kuidas inimkeha aja jooksul kulub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ei hiili ma midagi, koloriit kargas lihtsalt oma suures headuses kohe näkku ja pimestas mu ära.

      Ainus muudatus, mis ma oma spontaanse reaktsiooni kallal tegin, oli see, et lisasin "sisekujunduse", sest kui ma olin pildi ilusatest värvidest saadud joobumusest veidi toibunud, sain aru, et ega need sinna pildile niisama lihtsalt ei saanud, sest tegu ei ole ju mingite korraks taustale visatud palakatega, vaid need värvid on sinna ikka põhjalikuma otsuse ja tegemise tulemusel saanud.

      Pärast tuli meelde, et ups, sünnipäevapostitus ju, ja ma ei soovinudki mingisugust õnne. Ja seejärel mõtlesin, et järsku ee... hea sisekujundusmaitse spontaanne kiitus teebki rohkem rõõmu, sest selgelt VVN isikuga seotud - tema otsuste, tema valiku kiitus.

      Kustuta
  5. Õnnele lisaks rõeme ja naudinguid ka.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.