esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Kuidas mõeldakse

Disclaimer: Jätkan enese- ja teiste analüüsimisega!

Teraapia kogu idee on ühe minu põhilise elutunnetusväite eitus. 
Minu idee: See, et sa midagi tead, ei tähenda, et sa seda tunned.
Teraapia: Jah, ma saan aru, et sa arvad nii. Aga las ma jagan sulle teadmisi sellest, kuidas ajud ja kehad tegelikult toimivad, siis sa arvad ja tunned ka teistmoodi. 
Mina: (nägu peopesades)

Juba ammu aega tagasi mõtlesin välja, kuidas positiivsed mõtted, mis tegelikult on endale valetamine, mitte lihtsalt ei toimi, vaid toimivad vastupidiselt. Et kui ma kinnitan endale, et armastan oma valu, on mul veel rõvedam olla, kui endale öeldes, et vihkan valu, VIHKAN. 
Sest enda vastu aus olla ja oma oma tundeid tunnistada on mu kogemuse kohaselt enesetundele hea. Valideerin ennast, olen olemas - vähemalt natuke. 
Selles kontekstis on arusaadav, et mul tulebki parem tunne sisse negatiivseid mõtteid mõeldes. Et mul ongi tore mõelda: "Põlgan selliseid inimesi!" või "Jälestan seesuguseid pealkirju," või lihtsalt: "Võeh!" Sest ma tunnistan endale, et mõtlen nii, ja aus olla, ehe olla tundub meeldiv.

Kuid kuskil mu sees elab ikka usk, et sedasi mõeldes peaks halvem hakkama. Põlgamine lõhub mind ennast.
Praktikas ma ei tunne seda. Hoopis vastupidi. Phmt: "Ütled "kurat" ja sirguvad õlad/ja tuju on korraga hää."
"Nii nõme!" ja sirguvad õlad ja kuigi tuju ei ole hää, on ta vähemalt vähem halb. 

Saan endale tunnistatud, mis mulle tõena tundub, ja ongi kohe parem olla.

Miks mulle kogu teraapia juba ideena vastik on: mul ei ole mingit, kohe üldse mitte mingit huvi selle vastu, kuidas keegi teine ütleks mulle, kuidas on õigem tunda.
Selle parim võimalik tulem oleks, et ma kordaksin endale neid mulle öeldud asju ja siis need tarkusesõnad ei toimiks.
Nad nagunii ei toimi. Ma olen tarkusesõnade spets, tunnen neid sügavuti ja tean, et ÄÄRMISELT visa ja otsustav olles võib lõpuks saavutada, et natuke toimivad - kuid kerge see küll ei ole. Ja see on PARIMAL juhul. Juhul kui need tarkusesõnad mu arust tõesti targad on ja ma tõesti kordan ja kordan neid endale aastaid. 
Üldiselt ma hiljemalt nädala-paari pärast näriksin läbi, et nii ei toimi, nii ei saa, nii pole õige ja tunneksin, kuidas minuga on midagi viltu. Teisi teraapia ju aitab, miks mul on veel halvem olla kui enne? 

Ma saan aru, et maailmas on lademes inimesi, keda teraapia aitab. Kes siis ... tunnevadki asju, kui nad neid teavad? Umbes et su juttude põhjal ütleb terapeut, et küllap su hülgamishirm tuleb sellest, et ema viiekuuse sinu oma vanemate juurde jättis kuuks ajaks, et ülikoolis eksameid teha, mhmh - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? Või on ikka, aga sa ütled endale, et see on vale, tegelt ei ole loogilist põhjust, ainult aju ehitus on muutunud - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? 
Ma ei saa aru. Ma TÕESTI ei saa aru, kuidas see toimima peaks. Aju ehituski ju muutub, kui väike laps hüljatakse! Ja siis keegi ütleb sulle, et nii ei tasu tunda, ja sa korraga ei tunnegi enam?
Seda enam, et minu hülgamishirm ei ole selline, nagu arvatakse.
Vahemärkus: Krt, mitte ainult hülgamishirm. Mitte ÜKSKI minu omapära pole selline, nagu üldiselt arvatakse, et keskmiselt peaks olema. Nagu Õige oleks. Mitte effing ÜKSKI. Vahemärkuse lõpp.
Ma ei karda tegelt, et mind hüljatakse sellisel moel, et oleksin tulemusena armukade või kontrolliv või klammerduv või sihilikult suhteid saboteeriv vms.
Lihtsalt ma olen otsustav. Ehk siis: kui mul on tunne, et teine ei armasta mind päriselt, ei armasta nii kõvasti, kui tahaksin, ma jätan ta maha. Sest ... ma ei taha olla kellelegi mingi pooleteranaine, mingi on-kah-naine.
Kui sa mind armastad, armasta. Ja kui ei, ela hästi, ma ei taha sinuga tegeleda. Kui sa ei armasta mind nii, et ei jätaks mind eluski maha, ma ei hakka su peale üldse aega raiskama.
Jep, olen küll petta saanud ikkagi. 
Hindasin inimesi valesti.
Jaa, oli küll kohutavalt valus.

Võibolla on kõik need inimesed, kellele teraapia toimib - kui anda neile teadmine, nad tunnevad kohe sinna otsa - jube head endale valetajad? Et saavad teadmise ja siis kohe usuvadki seda? 
Jah, aga MINA ju olen jube hea endale valetaja. Lapsest saati olen uskunud, mida ütlevad teised, ja et mina tunnen ja kogen valesti. Avastada, et mul endal on tunded ja arusaamad ja mul on neile täielik õigus, tuli hiljem välja selgitada. Avastada nagu sibulalt kihte maha koorides. 

Ent! Ent, kuid, aga! Ent mul JÄI ka toona sisse mingi halb ja ebakindel tunne. Mul ikkagi oli vajadus sel sibulal kihte maha koorida ja otsida, mis tegelikult oli ja on. 
Äkki Teistel(TM) ei jää? Nad lihtsalt tuimalt usuvadki sõnu ja tunnevad nende põhjal? 
Nagu mina nooruses. Lugesin kuskilt ajakirjast, et naised on emotsionaalselt tundlikumad või et mis meestele meeldib, ja kui see otseselt mu kogemusega vastuollu ei läinud, üritasin edaspidi toimida seda arvestades.
Issand, kui järele mõelda siis ... enamik inimesi ongi nii naiivsed, kui mina allakolmekümnesena???
Issand. Emake maa. 
Jah, tegelt loogiline.  
Ja ma ei pese ennast rumalusest puhtaks, kaugel sellest. Krt, kui vaadata kasvõi selle võrgupäeviku algusaegu, siis tegin teste ja jagasin jube paljude testide tulemusi siin samuti. Sest tundus kuidagi oluline, et mind saab määrata Fingolfinina, renaissance-naisena või bardina. Sest kui öeldi mujalt, ma uskusin.
Paljud inimesed usuvad ikka veel? Ka vanuses 65? Neil ei ole seda sisemist kraapimist, asjad-ei-klapi-sügelust ja valu? Nad mitte ei kogu kogemusi, et selle põhjal elu tunda, vaid usuvad väljaspoolt antud teooriaid? Ja USUVADKI????
Seletaks paljugi üldise inimloomuse ja inimeste toimimisviiside kohta.

VÄGA palju. 
Miks mingid põhjalikud ususüsteemid on olemas ja elavad inimestes, näiteks. Miks on olemas usklikkus ka muul tasandil kui "mul oli tunne, et see puu nagu elaks." Miks valitakse võimu juurde jälle ja jälle inimesi, kes ometi on korduvalt tõestanud, et nad on mölakad ja vahel isegi kohtus süüdi mõistetud. Miks on olemas "kõik teavad seda"-seisukohad naiste, meeste, mustanahaliste, asiaatide, homoseksuaalide, venelaste, prantslaste, ameeriklaste jne jne jne kohta ja keegi usub neid ka. 

Inimesed usuvad neile öeldut sügavuti ja tundega. Nad usuvad - päriselt, tundega usuvad - teooriaid ja siis klapitavad reaalset elu nende teooriatega, mitte ei loo teooriaid kogemuste põhjal. Mõtlevad mitte alt üles, vaid ülevalt alla. 
Oo. 
Noh, selge, miks mul iial pole õnnestunud usklikuks hakata. Mul ei ole ülevalt-alla vaadet, on alt üles. Ja ükski kogemus pole mulle öelnud, et oleks loogiline jumalikku tarkust või universumi tasakaalu või taassünde uskuda. 

Proovinud olen küll, muide. Igasugu uskudega. Aga ei saa parata, ma lihtsalt ei usu, kui mu isikliku elu kogemused pole ses osas viljakad olnud. 

29 kommentaari:

  1. Mu isiklik kogemus võib mulle ka öelda,et arstid ei ole selle peal väljas,et patsiendi elu halvemaks teha, nad on selle peal väljas, et tal parem oleks. Ja vahel nad eksivad, aga tahe on hea.
    Mul on ka kogemus, et teadlaste poolt ohutuks tunnistatud asjad ei ole mulle isiklikult ka eriti kahjulikud.
    Ma mitte kuidagi ei usu, et mu isiklik kogemus on väär ja kuskilt loetud "aga tegelikult on teadlased suure vandenõu osad ja tahavad ainult rikastele head, tavainimene kannatagu jubedasti" on usaldusväärsem.

    VastaKustuta
  2. Ehk phmt on mul kogemus, et laias laastus võib teadlasi usaldada.
    Aga teraapiad mulle ikkagi ei toimi =P

    VastaKustuta
  3. ma ei saa midagi parata, kogu aeg tikuvad pähe mõtted, kas teil oleks A.-ga huvitav kogemusi vahetada, sest mingites asjades olete te nii sarnased (aga mingites jälle erinevad). umbes et probleemid on nagu sarnased, aga see, mismoodi te neile lähenete, jälle erinev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. heh =) Mul oleks ideena ka huvitav, aga reaalsuses, kui me korraldaks kohtumise, jõuaksime ilmselt jutuga selllest, kuidas keegi kohvi eelistab, heal juhul jutuni sellest, kuidas kumbki oma keha liikumisvajadusi lahendab ja sügavamad teemad jääksid kõik puutumata =D

      Kustuta
  4. Tahtsin ainult seda öelda, et ilmselt on sul õigus. Enamik inimesi ei analüüsi ennast üldse. Pole harjumust, pole aega, see on ju natuke ebameeldiv ka ja teraapias käiakse lihtsalt selleks, et vastata paremini ühiskonna ootustele, mitte selleks, et päriselt miskit enda jaoks teada saada. Teraapiat on vaja, et suuta edasi tööl käia ja et pere ära ei laguneks.
    Ma ka nooremana suurel õhinal tegin igasugu teste ja lugesin horoskoope ja numeroloogiat jms - ahhaa! selline siis olen! selle pärast olengi! Aga jah, kummastav on mõnd pealt kolmekümnest samamoodi argumenteerimas kuulda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meeldib väga, et sa minuga nõus oled =) Sest siis ma tunnen kohe paremini end: näe, teised arvavad samamoodi, ma ei ole täiesti mööda inimsoost =P

      Kustuta
    2. Ma tunnen validatsioonist kogu aeg hirmsat puudust - sest eesti lehtedelt ja blogidest ma saan seda vähe. Aga ilmselt on asi lihtsalt Eesti väiksuses, sest ma lähen tumblri ja ohohohhoo - nad on ka samu asju avastanud! Et "might as well" aitab nt elamist koristada ("kui ma nagunii siin seisan ja ootan kohvivee keemaminekut, might as well mõned nõud pesta") ja et plaanidele ei tohi kohe vastata "ei" või "jaa", vaid võtta kasvõi minuti protsessimiseks, mida see tähendab - ATH ja autismi koosesinemise teema ilmselt.
      Mina olen need ja teised sellised asjad vaevade ja katsetamistega ise leiuranud ja siis keegi ei vasta blogis ka, et OMG, see muutis mu elu, geniaalne! või muud säärast. Tehakse mingit nalja vbla, enamasti ei öelda midagi - ja mul tekib tunne, et olen väga väga imelik ükssarvik. Minu avastused, kuidas paremini elada, üldse ei kehti üldise publiku jaoks ja muidugi vastupidi ka - nende õpetused, kuidas hästi elada, on andnud mulle palju vaevu, hädasid ja muret, kuid mitte mingit arusaamist sellest, kuidas siis ikkagi saaks hästi elada.
      "Mitte niimoodi" ainult.

      Kustuta

    3. Jah, ma kah olen nõus, et suur osa inimesi ilmselt ei analüüsi ennast. Ütlen „ilmselt“, sest mine tea, äkki siiski analüüsivad, aga omal moel, ja ilma säärasele tulemusele jõudmata, mida Marca või vvn või mina eeldaks.

      Aga peamiselt tahtsin kommenteerida „vanuses 65“ inimese seisukohast, olgu et mul sellest veel paar aastat puudu. Ma horoskoopide ja numeroloogiaga ei tegele, küll aga on mul kui pealt kolmekümnesel jätkuvalt laual teemad „ahaa, selline siis olen“ ja „ja selle pärast olen“. Ma ei arva, et eneseavastamine kolmekümnendates (või nelja-või viie- või kuuekümnendates või veelgi hiljem) lõpule jõuab. Miks peakski? Inimene ju muutub eluaeg. Mina näiteks olen täna üpris teistmoodi isiksus kui kümme või kakskümmend aastat tagasi. Sestap „avastan“ end ikka ja jälle. Nagu sa, vvn, ütled – kogun kogemusi, et selle põhjal elu tunda, ja sisemine kraapimine ning asjad-ei-klapi sügelus, väljastpoolt antud teooriate umbusaldamine on täitsa olemas. Kusjuures mulle endale meeldib see mitte-valmis, mitte-lõpetatud olemise seisund väga.

      Kustuta
    4. Ma eneseavastamise vastu üldse ei ole, kui see tulebki seestpoolt, ma imestan selle üle, kui inimene tõsimeeli räägib, et ta on teatud sorti, sest tähemärk/eluteenumber vms nii ütlevat ja mingit muud põhjendust ei olegi vaja ja see on täiesti lõplik diagnoos. "Ma olen ju tule märgi all sündinud, mis must ikka tahta!"-stiilis vabandused.

      Kustuta
    5. Mhmh. Ise end uurida - jaa, jee, jaa.
      Panna end kellegi teise tehtud kasti, sest tema arust sa sobiksid sinna - äh?
      Ja noorele inimesele ma annan selle andeks, sest ta on noor ja ei ole veel õppinud, et teised inimesed ei ole mingid kuldsed teadjad, tarkust pilgeni täis. Aga kui seda tehakse elukogemust kogununa, kui võiks juba targem olla, mul jookseb juhe kokku ja kuidas ta nii loll olla saab???

      Kustuta
    6. Jäin kastinduse üle mõtlema. Siin on mitu erinevat võimalust. Üks, et sind sind/mind/keda iganes _pannakse_ kellegi teise tehtud kasti. Teine, et sa/ma/kesiganes _ise_ paneb end kellegi teise tehtud kasti. Kast võib teinekord ju täitsa abiks olla, kui seal teisi sarnaseid juba ees, nagu sinagi tõded. (Ma ei pea silmas tulemärgi all sündimist vms, aga näiteks miskit sellist nagu sinu autismi-kast.)

      Aga see noore- ja vanema inimese teema – ma arvan, et vanus mängib siin üksnes osalist rolli, paljugi oleneb ka inimese isikuomadustest, kuivõrd ta autoriteetidel või „autoriteetidel“ oma elamise ja olemise üle otsustada laseb, kuivõrd aldis on kasti ronima.

      Kustuta
    7. Mul sõltus näiteks see küll vanusest ka - nooremana olid kastid, kuhu ma tahtsin kuuluda ja olid kastid, kuhu ma kindlasti kuuluda ei tahtnud. Vanemaks saades avastasin, et päris hästi ei sobitu ju ühessegi kasti, pigem on igaüks omaette kast ja siis ehk mingid osad kattuvad kellegi teisega ka. See, et keegi teine on ka naine, migreenik, sõnni tähtkujus, fännab sarnast muusikat jms ei anna mingit garantiid, et me inimestena sarnased oleme ja tema kogemused on mulle kohaldatavad. Samas muidugi on imeline, kui selgub, et mõnel juhul ongi.

      Kustuta
    8. Oi, sa oled Sõnn nagu minagi?! (Just kidding!!)
      Mult ka +1, hästi ja täpselt sõnastatud; paremini, täpsemini kui minul.

      Kustuta
    9. aga need horoskoobikastid on ju üldjuhul sõnastatud nii, nagu oraaklid ikka - piisavalt ebamääraselt, et igaüks endale midagi leiaks. Nii töötavad nad kinnitusena omaduste kohta, mida inimene ise eelistab endas näha, või vabandusena omaduste eest, millest ei oska, saa või viitsi lahti saada.

      Kustuta
    10. notsu: no just! See on ju kuidagi nii iseenesestmõistetav, et nii on, aga mõni ikka eelistab selle kaardiga vehkida, täiskasvanuna. Kusjuures ma isegi ei ütle midagi horoskoopide vastu iseenesest, mingi teaduslik põhjendus ju oli, et kevadel sündinud vs sügisel sündinud on üksteisest erinevad, sest ühed said rohkem vitamiine vms. Lihtsalt see lõplikkus häirib mind.
      Sõnn tuligi mul seepärast meelde, et mu ühed lähedased on omavahel tülis ja üks pool põhjendab teise käitumist sellega, et too on Sõnn. Mina olen otse loomulikult Lõvi, kas ei ole siis kohe aru saada või? Mina küll saaks! :D (Ma nooremana alati väitsin, et kõik teised Lõvid tunnen kohe ära - me nii sarnased ju!)

      Kustuta
    11. Oh, see might as well toimib mul ka hästi. Ja kui elamine ikka väga segamini on, aga koristada ei taha, proovin rakendada seda "kui tuled siis too, kui lähed, siis vii" lähenemist.

      Kustuta
    12. Oi, jaa, muidugi, ma oleksin pidanud aru saama, et sa (Marca) Lõvi oled. Kus mu silmad küll olid, endal veel karjakaupa Lõvidest sõpru-tuttavaid... :)
      Joking aside, hakkasin praegu mõtlema, et olen ise mitmet puhku siin ja seal naljapärast nimetanud, et ma Sõnn, sellepärast /...täida tühik.../. Appikene, äkki mõni on seda tõsiselt võtnud?

      Aga käitumise põhjendamine "ma olengi selline" argumendiga ei pruugi mu meelest alati üldse tähemärkide vms "kastidega" seotud olla. Mul on kogemusi inimestega, kes oma kaaskondsetele kahju tegevat käitumist põhjendavadki lihtsalt "aga ma olen selline, mis ma parata saan" kuulutamisega, horoskoope jne mängu toomata. Ja no mis sa oskadki selle peale kosta? Et võta kätte ja hakka muutuma, sa ei meeldi mulle sellisena? Vastuseks tuleb nagu robotilt "ma ei saa muutuda, ma olengi selline". Mis, kui nii võtta, on teatud aspektist täitsa asine põhjendus ju, ka ma ise olen seda tarvitanud; pakun, et enamik siinkirjutajadki. Parandatagu mind, kui eksin.

      Kustuta
    13. See on jälle sisemine vs väline ju.
      "Ma olengi selline", sest MINA olen selline vs "Ma olengi selline, sest ma olen ju naine," nt.

      Kustuta
    14. (Ma kaotan hoobilt igasuguse respekti inimese - ette on tulnud ainult selliseid mehi küll, nii et "mehe vastu" - kes on mu käitumisest segaduses ja ütleb siis: "Ei saa mina naistest aru".)

      Kustuta
  5. Teadmine, et miski peaks olema just nii ja tundmine, et see ongi nii, on mu arust ka kaks täiesti eri asja. Ma tean, et kui teha trenni, tuleb energiat juurde. Inimesed ju räägivad, et tuleb! Aga ma ei tunne seda üldse. Teen metsas jalutuskäigu, pärast olen täiesti töss.
    Mu arust on teadmine tihtipeale lihtsalt mingi fakt, mis on kusagilt pähe istutatud, aga ei pruugi minu kohta tegelikult üldse kehtida. Tunne aga tuleb otse minust endast. See ei valeta ega oleta, see on. Kui ma lähtun teadmistes oma tunnetest (väsimus, vastumeelsus, vaimustus jne), on tulemus oluliselt õigem minu jaoks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just. Tuvasta reaalsus ja siis ära tee nagu mina, langedes ahastusse ja tundesse, et minuga on midagi viltu, miks ma energiat juurde ei saa, vaid nagu sina =)

      Kustuta
    2. no see jalutuskäigu asi ei ole isegi teadmise ja tunnete vastu olu, vaid stereotüüpide ja tegelikkuse. Kui sul on juba kogemus, et sul ei tule jõudu juurde, siis sa teadki, et ei tule.

      Kustuta
    3. appi, maitea, kust see tühik sinna "vastu olusse" tuli, mina ei teinud.

      Kustuta
    4. Varem ma arvasin, et see sõltub inimtüübist. No et mul tuleb energiat juurde, aga mu mehel ei tule. Aga nüüd olen ma ise punktis, kus trenn annab lühiajalise energialaksu, sest jee, dopamiinid, aga varsti olen kurnatud, sest keha on tegelikult magamatusest ja toitainepuudusest läbi ja ei saa hakkama lisakoormusega nii hästi, kui vaja. Nii et nüüd ma mõtlen, et äkki vahel on nii, et kui on muud asjad paigast ära (näiteks inimene ei maga korralikult), siis ei toimi ka muud asjad nii, nagu kõigi meelest toimivad. Mul lähedane sõbranna näiteks ütles, et paksuna ei nautinud trenni, aga kui kaalust alla võttis, hakkas füüsiliselt nautima - ja mitte kuidagi seotud võõra pilguga, vaid just sellega, et keha oli nüüd piisavalt heas vormis, et see koormus talle täpselt paras oleks. Nauditav on jõukohane tegevus, ülepanek on juba problemaatiline.

      Kustuta
  6. Ee. Ei. Kui sa mingi asja "põhjuse" või oletatava põhjuse teada saad/ sõnastad vms, siis sa ei mõtle seda olematuks loogikaga.

    Teraapia üritab aidata sul leida vahendeid nende asjadega toime tulla, mis on su jaoks rasked või häirivad. Aru saamine, kust mingi asi võib tulla, võib aidata sul toime tulla. Või ei aita.
    Teraapiaid on erinevaid. Kognitiiv-käitumisteraapia ei sobi kõigile. Psühhodraama (*judiseb*) ei sobi kõigile. Etc.
    On palju haigusi, mille puhul teraapia üldse ei aita või aitab osaliselt. Skisofreenikul on ikkagi ravimeid vaja ja piirialast isiksushäiret ei mõtle ega medikeeri minema jne jne.

    See päris nii ei käi, et käid teraapias ja siis "mõtled ennast normaalseks" vms. "Teraapia aitab" on suht hämar mõiste. Ma olen endiselt mina ise. Ma saan endast lihtsalt veidi paremini aru ja manageerin mingeid enda kiikse paremini.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelt olin kaua aega avatud teraapia ideele, lihtsalt leidsin, et minule senised teraapiad ei sobinud. Aga kui mind hakati veenma, et teraapia, mhmh, mine teraapiasse, teraapia aitab, senised ei sobinud, proovi mõnd muud, mu vastureaktsioon oli absoluutne ja ma hakkasin ideed teraapiast jälestama.
      Ehk tegelt ma muidugi lihtsustan stiilis "kõik kurja ma mõtlen teraapia-idee sisse" ja ilmselt on normaalseid teraapiaid samuti. Normaalseid terapeute on kindlasti. Aga minu kogemus on, et terapeut vaatab mulle silmade särades otsa: "Kas need asjad ei või seotud olla?"
      Minu vastus: "Muidugi on need seotud."
      Ja sellega ka jääb. Kõik. Tehtud. Abi antud, ilmselt.
      Miks mul sellest sittagi abi pole?!

      Kustuta
  7. Sain just aru, ütlesin phmt, et kõik suurte uskude järgijad on lollid.
    See ei olnud mu eesmärk. Tegelt on MINU KOGEMUSE KOHASELT kõigi mulle tuttavate suurte uskude järgijate (muhameedlasi ma ei tunne ühtegi) hulgas nii helgeid päid, et ateistide hulgast ei tulegi ühtegi sama vinget ette.
    Eks ma otsin validatsiooni, noh. "Jah, ega altpoolt üles mõeldes ei ole kerge uskuda", "jah, enamik inimesi mõtleb ülevalt alla, see on juba ühiskonnas sees, ega sinusuguseid palju ole", "jah, ega enamikul teraapiatel ole väga midagi teha inimestega, kes mõtlevad teisiti, nad on ikka tehtud inimeste jaoks, kes mõtlevad, nagu enamasti mõeldakse" jms.

    VastaKustuta
  8. Mina olen alati mõelnud, et keskmine terapeut üritab aidata sul ise jõuda mingitele tähelepanekutele, mida sul varem pole tekkinud. Mis sinu puhul võib tõesti olla täiesti pointless, sest sa oled nii eneseanalüütiline, et kui tõenäoline see ikka on, et sa seal midagi uut ja erakordset avastad.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.