reede, 10. veebruar 2023

Ärge end ise võinoaga opereerige või midagi - nagu mina

TL; DR: Proovisin enda peal omaenda tablette. Suurem annus kunstlikku dopamiini võttis peavalud ära, aga andis ärevuse.

Pole isegi ängipuhang. On ... mingi muu asi. Hirmupuhang?

Ise koostatud raviskeem osutus mitte-väga-heaks.
Peavalud võttis maha.
Selle asemel sain ärevuse.
Jeebus, kui jube see on! Ma üldse ei imesta, et inimesed, kel ärevus, käituvad moodidel, mis mind ärritavad. Ei ole isegi päris vaimne valu. On mingi täiesti spetsiifiline tunne, mida võiks kirjeldada kui veendumust, et kohe hakkab väga valus.
Mitte kahtlust. Vähemalt mitte mingit 50-50 hästi-või-halvasti-ootust. Ikka kõva 90 ja peale on tunne, et läheb halvasti.
Mõtlesin, kaalusin, kirjutasin arstile, tunnistasin üles kõik, mis tegin, ja võtan jälle ontlikult 2 tabletti päevas. 
Ärevus tõmbas tagasi, aga kohe tuli peavalu. Esimese päeva öösel. Nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni.
10. veebruar on teine päev. Ei saanud peale seitset enam magada, sest pea valutas.
Ent see õõnes tunne kõhus ... õige jah, seda nimetatakse hirmuks. Ehk siis ilma põhjuseta hirm, hirm millegi ees, mida ei oska isegi sõnadesse panna - lihtsalt .... lihtsalt tunne, et nüüd läheb halvaks. 
Brr, ma ütlen!!!!!!
Väga halb.

Mitte et närvilised ja ärevil inimesed mulle nüüd meeldima hakkaksid - ooei. ERITI ei meeldi mulle oma neuroosidele mingite põhjuste taha mõtlemine. "Kardan piibelehti, sest need ON ju mürgised ja ma kogemata võin terve kimbu nahka pista, enne kui ise tähelegi panen!"
Aga ma mõistan neid raasuke aega (kuni jälle ära unustan) paremini. Kui kogu aeg on jäle õõnes tunne sees, on halb, siis otsibki keskmine inimene sellele mingit muud põhjust kui tõdemus, et ju ma siis ise olen väärakas ja teen endale põhjuseta haiget. 
Raske on omaks võtta, et mu oma keha mulle käru keerab.

Kuigi - kõrvaleuit, isegi mitte kõrvalepõige - mis krdi termin on üldse "vaimne tervis"? See termin ise võib olla põhjuseks, miks vaimse tervise probleemid füüsilisega võrreldes diskrimineeritud on. "Vaimse tervise" probleemid on täpselt samavõrd füüsilisest kehast lähtuvad kui kõik teisedki terviseprobleemid, taevas appi. 
Hormoonid on keha. Nende allikad on keha. Aju on keha. Et inimesele peale vaadates pole näha, et tal midagi viga on? Kuule, ega maovähk rohkem välja ei paista, kui palja silmaga vaadata!
Ravi on ka ühtmoodi keeruline. Vahel toimib, vahel ei toimi, miski pole kindel.
Kõrvaluitest veel kõrvale uidates võin isegi tunnistada, et teraapiad ju ajuti toimivad. Mõnevõrra. Et kui mõtled enda sees rahustavaid mõtteid, ongi vähem halb olla, kui aga kruvid oma jõledat enesetunnet üles, hakkab otseselt kohutav. 
Kui teraapia üdi on mõelda rahustavaid mõtteid, olen isegi mina nõus möönma, et asjal on pointi. 
Tõsi, TERVEKS end ei mõelda. Minu meelest ja arust. Lihtsalt haigusliku seisundi saab talutavamaks mõtelda-sisekõneleda. 
Aga - tuleme tagasi esimese kõrvaluite juurde - "vaimsed" probleemid on täpselt sama kehalised kui nt kilpnäärmehaiguse puhul. Või noh, kilpnääre on ka hormoonitootja ja sealsete probleemidega kaasnevadki "vaimse tervise" probleemid alati. Depressioon või ärrituvus ja rahutus. 
Ütleme siis: vaimsed haigused on sama kehalised kui krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Keha on keha ka siis, kui ta on juhtumisi näiteks mõni aju. 

Põhimõtteliselt on ju alati raske omaks võtta, kui saabub mingi pikemaajaline haigus - leina viis faasi jne on kohased, sarjades käituvad ravimatu haiguse diagnoosi saanud inimesed üpris veidralt jms. Aaaga MILLEGIPÄRAST on inimesed ikkagi kuidagi palju tõrksamad oma depressioone või ärevushooge "lihtsalt mu keha on haige"-ks defineerima ja püütakse aina end terveks mõelda. Oma hirme ratsionaalselt põhjendada. Oma ahastust mingi kaotusega siduda. Putin võibki ju päriselt tuumapommi visata. 
Jah, võib muidugi. 
Ja mis siis. Ega ta seepärast vähem viska, et keegi eestlane ilgelt põeb. 
Nii et samahästi võib mitte põdeda. 
Ärevus on kohutav ikkagi. Valin pigem peavalu kui ärevuse. Peamiselt küll seepärast, et peavalu vastu on migreenirohud ja ibukas, ärevuse vastu on - polegi midagi. 
Kuigi praegust peavalu ka migreeniravim ei tundu leevendavat,. Kurat. 

Aga samas ma ei saa aru, miks vaimse tervise probleemidega inimesed ei võta oma ellu lihtsat selget lusikateooriat. Ei alusta tõdemusest, et nii, mul on depressioon. See tähendab, et mulle on rasked need ja nood asjad, mis inimeste jaoks normaalsed, ja nood ja need asjad tunduvad üldse võimatud. Teen oma elus korrektiivid sellest lähtuvalt, olen enda vastu hell ja tean ka, et mul on praegu tendents endast halvasti mõelda ja eneselt liiga palju nõuda. 
Püüan ka seda kalduvust ohjata. 
Miks nii ei tehta? 
Tehakse? 
Mõned teevad, mõned ei tee, nagu ikka, ilmselt. 

Ok, tuleks vist selgelt väljendada, miks ma üldse selle teema peal nii pikalt olen, mis mind häirib, mida mul oleks vaja ärevatele inimestele andeks anda. Mis see on, mida ma päriselt andeks anda ei suuda =)
Ma olen ise just värskelt ärevust kogenud. Ositi kogen ka just praegu. (Hommikuti on hullem ja on hommik.) Ja mina saan väga hästi aru,. et see on hormoonide tehtud ning mingit muud põhjust pole. Ma olen häiritud automürinast õues, sest see ütleb mulle, et alanud on uus paljude jaoks tegus päev ja mina tunnen jubedust, et inimesed on tegusad, aga mina ei suuda ja ei taha ja ei oska. 
Või mis me minust räägime. Mu poeg peab ka tegus olema kohe!
Kuid ma ei ole häiritud seepärast, et mürin viib mu mõtted heitgaasidele, mida autod maha jätavad.
Või seepärast, et mu uneaeg on püha ja autod ei lase mul magada. 
Või seepärast, et autod pritsivad koledat pruuni pori laiali.
Mind ärritab hirmsasti, kui siis inimesed räägivad tõsimeeli, kuidas nad muretsevad, sest nende naine ei korista piisavalt palju või seepärast,et selgus, et porgandis on palju niraate, nüüd ei julge oma lastele porgandit süüa anda. 
Et ... ma saan aru, kui halb ärevus on. 
Ma ei saa ikkagi aru, miks ei tõdeta, et ärevus pähh, tahaks ilma, vaid mõeldakse oma ärevust heaks asjaks, mis valvab isiku turvalisuse üle. 

21 kommentaari:

  1. Mul kohvi kohutavalt võimendab ärevust. Vahepeal lõpetasin seepärast mingi kahe nädala jooksul doosi kahandades peaaegu ära. Praegu nüüd viimase paari nädalaga on taas lappama läinud, aga ärevus veel pole kohale jõudnud.

    VastaKustuta
  2. Ma ei märka kohvil mingit mõju - aga ma ei märka kohvil üldse mingit muud mõju olema kui lohutus rasketel hetkedel ja vahel mao ülehappesuse esilekutsuja. Ehk ma olengi kohvi suhtes üpris tuim inimeseloom.

    VastaKustuta
  3. Hmm, huvitav, su üledoosi kirjeldus kõlab nagu minu argipäev. Mis räägib vastu su kunagi õhku visatud hüpoteesile, et mul võib olla tähelepanuhäire; sest kui ma õigesti aru saan, on üks selle mehhanism pigem liiga madal dopamiinitase. Ma olen olnud ka sariarmuja, eks ole.

    Ja dopamiini loogikaga klapib ka see, et praegu vanemana on mul seda ärevust vähem - naistel peaks dopamiinitase koos östrogeenitasemega langema. või oli see nüüd nii, et östrogeen võimaldab dopamiini kätte saada vms.

    Aga mis puutub hormonaalprobleemidele endaväliste põhjuste otsimisse - suurem osa inimesi ei tea, et neil on vaimse tervise probleem. Sa tegid endaga praegu kontrollitava katse - võtsid sisse kindlat ainet, nägid, et tulemuseks on selline tavalisest erinev seisund, seost pole vaja kaugelt otsida. Aga kui inimesel on kogu aeg nii, ei tea ta ju, et asi pole välismaailmas, vaid tema enda hormoonides.

    ja no kõik pole ju ühesuure refleksioonivõimega ka. Olgu siis IQ poolest või emotsioonidega toimetulemise eeskujude ja info kättesaadavuse poolest.

    Lisan, et mul on omaenda ärevuse puhul tugevasti aidanud idee, et see on lihtsalt samamoodi kehaline seisund nagu palavik või ninakinnisus - "on praegu lihtsalt selline paha tervis, poputan ennast nagu haigusega ikka." See aitab ratsionaliseerimist vältida. Aga teisalt - selleks, et mul saaks üldse selline idee pähe tulla, oli vaja kogeda ka meeldivamaid seisundeid ja piisavalt palju. (ja meeldivamate seisundite kogemise põhitegur oli arvatavasti see, et mul sagenes võimalus magada siis, kui mul päriselt uni on.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aa, ja uneaeg on täitsa reaalselt püha just seepärast, et ma olen juba avastanud, et kui seda pikalt vajaka jääb, läheb ärevus hullemaks, ja tekib nõiaring, kus mul on uinumiseks järjest ulmelisemalt imelisi olusid vaja. nii et kui mina ütleks "uneaeg on püha", siis võrdub see avaldusega "ärge tõugake mind haigusesse, ärge võtke mult võimalust ärevushormoone maha keerata".

      Kustuta
    2. ninck vähene uni viib varem või hiljem ka intellektilangusele, nii et ei suuda enam nii tarku mõtteid mõelda, et "lihtsalt hormoonid" ja "maailm ei ole tegelikult kuri", isegi artikuleeritud kõnega on raskusi.

      Kustuta
    3. Ei, ma olen nõus, et uneaeg on püha, lihtsalt enamasti magan ma nende autode saatel õndsat und =)
      Aga ma isegi ei arva, et üledoos. Sest see võttis peavalu maha. Nüüd on juba kolm päeva järjest migreenitabletti vaja selleks ja no see ei ole ju ka kuidagi normaalne? Ja siksofreeniahaiged võtavad 2-3 korda seda annust, mis minu "suur doos".
      Ma arvan, et mängivad mingid natu keerulisemad mehhanismid.

      Kustuta
  4. Notsule: ATH ei ole seotud mitte ainult dopamiini häirega, vaid ka noradrenaliiniga. Ja ärevus ei pruugi tähendada ilmtingimata, et dopamiini liiga palju on. Nii liig kui puudus võivad anda sarnaseid sümptomeid.

    Sama siin. Mul on enamasti kas apaatia või ärevus. Kui ärevus õnnestub elevuseks keerata, on hästi. Kui ei, siis on tagajärjeks kohutav kurnatus ja siis ka juba jälle apaatia. Ka elevus kurnab, kuid natuke vähem. Ärevusega kaasnev ilma põhjuseta hirm (aitäh selle defineerimise eest!) on jubedalt kurnav.

    Ja ka sellega olen nõus, et kui seisund on kestnud kaua, siis kaob ära üldse mälestus, et saab ka teistmoodi, et hea olek on üldse olemas. Ja see jube tunne keres paneb otsima väljapääsu. Kuna pikaajaline seisund on ähmastanud arusaama, kust see tuleb (kas minust endast või väljastpoolt), pealegi - nagu Notsu ütles - enesereflektsiooni võime on inimestel erinev - on väga lihtne hakata otsima talumatu enesetunde põhjusi väljastpoolt. "Kui ma sellest inimesest oma elus lahti saan, siis läheb kergemaks." "Kui maailma reostamine, mis mind nii tohutult häirib, lõpeb, hakkab mul parem". Soovunelmad, jah.

    Mulle väga meeldib su mõttekäik teemal "aju on ka keha" ja "ega maovähk paremini välja ei paista". Võtan selle ise ka kasutusse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh nii mõistmast kui tunnustamast =)

      Kustuta
    2. lendav, aga mul see apaatiapool nagu puudub täiesti. Ainus halboluvariant on mul ärevus-hirm jms komplekt.

      Kustuta
    3. Ärevus on täiesti jäle. See ei ole mulle uus asi, aga viimasel aastal-paaril pole olnud ja kontrast on ikka rõlge.
      Vähemalt ma saan nüüd rohkem aru neist inimestest, kes on: "Kuidas sa võisid ennast tappa, kas sa oma lastele ei mõelnud?!"
      Sest tõesti, praegu ei tahaks end tappa üldse, just selle loogikaga, et oi, kui halb mahajääjatel oleks.

      Kustuta
    4. tglt ma ei tea, kas mul on tavaliselt sama tunne, mis sul praegu, aga vähemalt sellega, mis mul on, olen ma pikapeale ära harjunud ja haldama õppinud. just nimelt õigel ajal meenutused, et süüa ja magada, kuigi kui ärevuse positiivne pool peal on, siis on tunne, et kumbagi pole vaja.

      Kustuta
    5. Ma ARVAN, et on.
      Nii vähe pole ma söönud ikka kaua aega ja igasugune söömine nõuab enesejuhtimise töölepanekut. =)
      Magamisega on parem, sest hetkel on magades ainus hea aeg üldse.

      Kustuta
  5. Ma nüüd mõtlesin järele, mismoodi mul see apaatia on. See on siis, kui ärevus ja hirm ja need teised on nii ära kurnanud, et tahaks surnud olla. Ja mitte voodist välja tulla, pigem surnuks magada, kui suudaks. Ja miski enam ei huvita, mitte millegi ei tundu mõtet olevat, sest aju on ülepingest enam-vähem välja lülitunud. Sihuke jaanalinnu-apaatia - kui ma nüüd enam mitte midagi ei tee ja pistan pea teki alla, kas siis hakkab kergem? Ja sinna kõrvale lootusetus - millelgi pole mõtet, pääsu pole kusagil. Ning teisest küljest kaasneb sellega ka hävitustung, selline passiivne. Et saagu mis saab, kukkugu maailm katki, mingu ma ise katki, nälgigu ma ise surnuks, mul on ükskõik. Ma lihtsalt enam ei jaksa.

    VastaKustuta
  6. Need, kes ATH ravimeid võtavad, kirjeldavad ilmekalt, kuidas söömine kipub meelest minema, näljatunnet lihtsalt pole. Ja kuidas söömata olek teeb enesetunde jube halvaks. Omaette teema on veel kohv - osad inimesed ei saa stimulante ja kohvi samaaegselt tarbida, sest ärevus. Mõnel aitab kofeiinivaba kohvi peale üleminek.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei märka seost kohviga.
      Vbla olen tähelepanematu, aga mul on tunne, nagu kohv natu aitaks enesetunnet tõhustada.

      Kustuta
    2. Eks see olegi inimeseti väga erinev, mis kuidas ja mis koostoimes juhtub või avaldub või aitab.

      Kustuta
    3. VVN, kas sa ise kunagi ei refereerinud siin mingit allikat, kus öeldi, et tähelepanuhäire puhul võib kohv hoopis vastupidi mõjuda, rahustavalt?

      Kustuta
    4. Ma ei mäleta.
      Aga see seletaks mõndagi.

      Kustuta
  7. Aga jah - SEE oli tunne, mis mul kooliajal kooli suhtes oli. Kogu aeg.
    Ja selle pärast ma pean kooliaega oma elu halvimaks - hiljem tuli hirmus palju paska, aga nii jubedalt stabiilset hirmutunnet ei olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul oli ka, aga õnneks mitte päris terve kooliaja, keskkoolis oli juba teisiti.

      Kustuta
    2. aint et ma julgeks öelda, et põhikooli ajal oli see tunne ka täiesti põhjendatud, mitte lihtsalt "keha toodab ärevushormooni". Pigem isegi kahtlustan, et äkki jäi kehale sellest ajast mingi ärevusharjumus sisse. Hästi sissetöötatud närvisignaalide rajad või umbes nii. Fantoomärevus.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.