Kuidas elatakse

Tundub, et antidepressandid hakkasid viimaks tööle eile. 
Kui kaks päeva järjest on hommikul ainult natuke kõhe tunne, ei midagi erilist, maailm ei lömasta mind, on see väga ere märk paranemisest. 
Midagi ei jaksa ikka, söögiisuga on kehvasti - motivatsioon süüa teha ikka veel madal - aga tulevik näib lootusrikas. Vbla saab Poeglaps kooli edasi jääda, nad on nii lahked seal tema vastu. Vbla saangi ATH diagnoosi ja ravimid peale ja viimaks ometi ei ole iga krdi liigutus nii raske, karmi endasundimisvõimet nõudev. Raamat ilmub ja - ja - ja - ok, lootus, et see kellelegi avalikus meedias arvustajale meeldib ka, tundub veidi liialdatud.
Nii lootusrikas ma ka veel ei ole. 

Tegelikult on igasuguseid asju, mida ma ei ole teile kirjutanud, üle 15 aasta ulatuvast blogijastaažist ja värgist hoolimata. Sest ma ei ole kunagi mõelnud, et neid peaks ütlema, pole iseenesestmõistetavad, on kuidagi olulised. 
Neid asju on ka peale selle postituse avaldamist ikka veel lademes. Aga hakkasin mõtlema, kas teistel siis ei ole nii, et iga liigutus on raske - et süüa tehes üritad võimalikult vähe tegevusi eraldi teha, midagi enne eraldi nõus segada või eraldi võis praadida on mõttetu jõukulu. Et asju kappi panna on mõistlik nt üks-kaks korraga, rohkem oleks juba raske. Et nõusid jaksab ka pesta umbes kolm korraga enamasti. Et lihtsalt väga tavaliste asjade tegemine nõuab nii suurt pingutust, et üritad need kõik kuidagi ära ökonomiseerida ja üht asja tehes teha ka teist. Kohvivee keetmise ajal teed seeria kerepöördeid või koorid apelsini. 
Olgu, see ei olnud väga hea näide, sest vee keetmise juures pole minu enda panus eriti suur. 
Aga no ma ei lähe "koeraga välja". Ma lähen siis juba poodi ka ja teen jõe ääres ühe suitsu ja üldse sinna jõe äärde ma enamasti jooksen, koer rihma otsas, et liikumispunktid kirja saada. 

Mõte sellest, et ma lähen eraldi poodi ilma koerata, sest koer võidakse ukse tagant ära varastada või anda talle ebatervislikku toitu, kui ma ei valva, tundub nii tobe - nii tobe - et ma ei ole suutnud tõsiselt võtta ühegi inimese vastavaid arutlusi nende elu ja koerte teemal.
"Mingid hullud," mõtlen ma ja siis ei mõtle sellele enam. 
Mul jookseb juhe kokku ideegi peale. 
Nagu - ma jaksan seda krdi elu niigi hädavaevu elada. Tundub täiesti ajutu mõelda välja mingeid võibolla-probleeme ja siis neil end raskema elu poole juhtida lasta.
Aga tegelikult ... aga tegelikult on hulk inimesi, kelle jaoks elu ei ole sedamoodi raske. 
Kelle arust ma olen mingi värdjas, et ei suuda elust rõõmu tunda, see on ju nii lihtne, me kõik ikka peaksime elu nautima. 

Ma ei saa neile isegi pahaks panna. Sest täpselt nagu minu arust on iseenesestmõistetav, et elu on raske ja inimene pingutab nii vähe, kui vähegi saab, sest elu võtab nagunii kõik tema lusikad, on nende arust iseenesestmõistetav, et elu on lihtne ja rõõmus.
Ok, ma panen pahaks ideed, et olen eriline värdjas. Minu arust oleks mõistetav hämmelduda, mitte aru saada ja aru saamise järel mulle kaasa tunda, et elu minu jaoks nii raske on. 
Aga noh ...

Inimesed ei SAA ARU. Too päev, kui Poeglapse vene keel pekki läks, ma nutsin rongis. Ja naine minu vastas hakkas minuga rääkima. Rääkis kõrvarõngastest (ma kannan ainult ühte, ta küsis, kas ma kaotasin teise ära, need kaovad nii kergesti, tema kaotas ka ühe ära, nii armas oli). Küsis, kas mul valutab kuskilt. Valasin kogu oma ahastuse talle kaela, kinnitades samas, et eiei, tegelikult on kõik hästi, keegi ei sure, kõik on korras. AGA.
Tema kuulas ära ning pidas mulle heatahtliku loengu. See oli tõesti sõbralik ja sõnad: "... see on ainult kool!" olid väga abiks. Aga PEAMISELT rääkis ta sellest, kuidas ma olen noor kaunis naine (no ta ise oli 73, sellega võrreldes jah), ilm on ilus, iga päeva alustades ta rõõmustab, et saab seda nautida, ma rõõmustagu ka, sest elu on nii kaunis.
Ja siis hakkas onu, kes ka meie pingis istus, takka kiitma. 
Onu oli 85, nagu selgus, ja sõidab tihti rongiga, ja nad arutasid naisega mu vastas pikalt, kui tihti ja millal nad üksteist näinud on. 

Elu on nii tore. Nii hea on elada. Elu on ikka kingitus.

Ja siis on minu vaade elule. "Kui poleks elu, poleks kannatusi. Ühel päeval on Maa jälle tühi ja paljas. See on õnn. Kõik on korras ja hea, sest pikas perspektiivis keegi ei kannata enam."
Läheb väga depressiivseks. Ma ise ka masendun. Ja kuna üks mu mantraid on: "Mitte kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem," siis aitab. 
Ma ei küta end rohkem üles.

Ütlen hoopis, et asjad, mida ma pole iial kirja pannud, sest iseenesestmõistetavad ju, on muuhulgas
* mu lastel pole kunagi olnud "magamaminekuaega". Tänapäeval toob see kaasa näiteks selle, et Poeglaps läheb kohe peale kooli magama, tõuseb 1-2 öösel, elab öösel ja läheb otse kooli, vahepeal lisaks magamata. Ja vahel läheb ta kell kaks öösel voodisse, aga uni ei tule ega tule, sest ta on enne viietunnise lõunaune maganud, ja ta saabki öösel umbes tunni magada, enne kui juba kooliminek saabub.
* Tütarlaps õpib Polütehnikumis IT-d
* Mu keha pakub lisaks peavaludele suurte väsimuste puhul mulle igemete sügelemist, ohatisi ja kõrvetisi. Eriti suurte väsimuste puhul muidugi seda kõike+peavalu+jalavalu. 
* Tegin jälgimismeetodil kindlaks, et jalg valutab, kui dopamiini vähe. Nüüd, kus ma mingi ... viis kuud juba kunstlikku dopamiini juurde võtan, pole valuvaigistavat masinat mitte kordagi tarvis läinud. 
* Praktiliselt kõik asjad me korteris, mis varastamist väärt oleksid, on K kingitused.
* Ma vaatan filme ja sarju siis, kui elu on muidu piisavalt hea - halva enesetundega ei paku isegi head sarjad-filmid mulle enamasti midagi, keskpärastest rääkimata. Üritan küll mõtteid filmiga mujale viia, ent see ei kipu neljal korral viiest õnnestuma. 

Muuhulgas. 
Osad asjad on kindlasti liiga iseenesestmõistetavad, et neid kirjagi panna.