Lühike elumärk, kuigi tegelikult pole midagi teatada

See

Hakkasin kirjutama postitust. 
Sain aru, et mul pole midagi öelda peale peensusteni omaenda hinges tuhnimise avastuste. 
Sain ka aru, et väga vähesed lugejad leiavad sealt midagi enda jaoks, sest enamik neist ei lähe süngeks, kui haiged on, ega saa ibuprofeeniga oma masendust pisemaks keerata. 
Aga tegelt on see "praegu on kõik" ja "mittepraegu võib vabalt ei kunagi olla" ATH värk ju. Kui on sitt olla, on igavesti alati kogu aeg lõputult sitt olla ja sellise tundega masenduks üsna igaüks. Ja kui sita tunde saab pisemaks, valuvaigisti vaigistab osa halbu tundeid ära, kõik ei olegi enam nii lohutu ja õudne. 
Loogiline. 

Selle avastuse peale läksin kohe rõõmsamaks. 

Lisaks avastasin, miks ma tahan, et mind vajatakse. 
Kuigi seda ma olen varem ka avastanud. Aga no iga kord on ikkagi avastuslik. Seekord tegin pojale meega piima, mida ta küsis, ta oli rahul ning mu sünge meeleolu paranes veidi. 
Mul hakkab endal parem, kui kellegi rõõmu saan teha. Mul on siis tunne, et mu olemasolu toob maailma juurde häid tundeid ja on ikka hea ja jee. Nii tore, et ma saan kellelegi anda seda, mida ta tahab. Mis siis, et see pole ma ise, mis siis, et ma ei taha midagi - vähemalt keegi on, kel on minu pärast parem. Jai!

... andke mulle tahtmine tagasi, krt ... 
Et süüa ei taha ja muudkui kaalu kaotan, tundub olevat kõige selgem viis, kuidas tahtmiste puudus end ka teistele arusaadaval moel ilmutab. Muidu: "Ah, see ainult tundub talle nii, mõelgu rõõmsamaid mõtteid, tegelikult ta tahab ju küll, lihtsalt ise ei saa sellest aru."
Jaa, mul on sügav usk sees, et keegi ei usu mind, ei mõista mind jne.
Kuigi vbla nüüdseks on enamik lugejaid tegelikult üpris mõistvad ja lahked - need, kes ei usu ja ei mõista, ei viitsi enam lugeda. 
Võib ju nii olla?

Mida ma pean tegema?!

 Jaa-jaa, üle poole jutust on jälle oma tunnetest ja tunnetamisest

fb jagatud tähendamissõna.
See konkreetne tuli üsna kohane

Kõige halvem on kohe peale ärkamist. Esimene tund või nii. Seejärel ei tundu enam elu ainult jubedate peab-asjade roduna, vaid tekib tunne, et mõni asi on siiski ka päris tore. Tõstab üldise elurõõmu taseme veidi ülespoole. 
Aga see esimene tund on konkreetselt jäle. 

Selgelt on uba selles, et ma ei taha eriti midagi. Pole loota headele asjadele, sest miski ei tundu hea. 
Söök? Võib ju kah. Lugemine? No kui peab. Suits? Mõni võib ju olla ka. Toredaid inimesi näha? Kui ma üldse pingutama ei pea selleks, olgu.
Rääkimata võimest rõõmustada ilusa ilma, lilleõite, linnulaulu vms üle. Õhtune päikeseloojang: mhmh, päris ilus.  
Inimesed päriselt ka tahavad mingitel üritustel käia, mitte ei kaalutle: "Kas ma millegipärast pean seda tegema"?
PÄRISELT!?
See, et sünnipäev ainult väsitas ja üldse ei ergutanud, on tegelikult ebatüüpiline ja jube. Ja see "PÄRISELT?!" imestamine on ka värske asi. Kolm kuud vana umbes. Olid ajad, kui ma täiega soovisin asju teha. Nüüd tunduvad need mälestused nukrad ja veidrad. Miks enam nii ei saa?! 
Olen 7 kilo umbes alla võtnud, näost hall ja pea värvisin enne Murca sünnipäeva ära kohusetundest, mitte seepärast, et oleksin tahtnud. 
Mul ootas kodus see pool pakki lillat värvi nagunii. 
Järgmine kord värvin pruuniks. Ma ei viitsi muud. Siis saab rahulikult välja kasvada ja kedagi ei sega.

Ei või vist isegi uusi antidepressante süüdistada - enne, kui need toimima hakkasid, ma ei tahtnud midagi JA olla oli kogu aeg emotsionaalselt nii jube, kui praegu esimene tund päevast. Oli nutt ja hala. Nüüd on enamasti: "Nojah."
Mind rõõmustab, kui lastel midagi hästi läheb. Jee. Üks asi on. 
Ülejäänud elu aitab elada solitaire. Pasjansid. 
Ma ei hooli raasugi ajast, see on minul ja Kauril väga erinev. Ma mängin arvutis kaarte, et mäng läbi teha, ja selliseid, mis on defineeritud kui võidetavad. Sealjuures mängin sedasorti mänge, mille võitmine on väga tõenäoline. 
Sest võitmine tõstab natuke mu meeleolu ja punnitamine, ilma et võit lootusrikas paistaks, oleks ainult masendus ja ahastus. 
Solitaire ja laste rõõm. Poeglapse edu koolis. Kõik muu on ebamäärane hall mittemiski ja kuigi ma nunnutan nii koera kui kassi, on seal taga teadmine, et nad on armsad, ent mitte otsest vaimustust. 
Kuigi! Mulle meeldib ka hirmsasti, kui kass minu peale magama tuleb. Veel üks rõõm =)

K kinkis mulle uue (nuppudega, aga 4G!) telefoni ja kuigi ma olin vahepeal väga harjunud telefoni mitte kaasa kandma, nägin rulapargist mööda kõndides üht noormeest (no mu poja vanune umbes) maas lebamas, värisemas ja oigamas. Läksin ligi ja küsisin, kas ma saan midagi teha. Ta muutus kohe palju asjalikumaks, ütles, et juba kutsuti kiirabi ja noogutas naise poole, kes sealsamas oma kaht Yorkshire'i terjerit kõnnitas. 
"Kuhu need värdjad küll jäävad nii kauaks?! Käeluu on katki." 
Ma noogutasin, taipamata midagi julgustavat öelda, ja läksin edasi.
Nüüd mõtlen, et äkki ma peaksin ikkagi telefoni pidevalt kaasas kandma. Sest käeluu võib teinekordki keegi rulapargis puruks kukkuda ning alati ei tarvitse kiirabi juba kutsutud olla. Jube plass oleks hakata seletama, et mul ei ole telefoni, kas see katkise käeluuga isik saaks oma telefoni välja otsida, numbri valida ja no rääkimise ma võin ära teha.
Või no mitte plass - lihtsalt kui inimene on juba katki ja meeleheitel, on talle abiks, kui keegi võtab juhtimise üle, mitte et peab ise pingutama ja pingutama ja nutt tuleb peale, aga teised sind aidatud ka ei saa. 

Uskuge mind, ma tean.

Ma tean ka, mis mind positiivselt ergutaks, olemise heaks teeks - kui miski läheks ootamatult hästi. Aga häda on selles, et peab olema ootamatu.
Kui miski läheb hästi oodatult või sedasi, et tean, et kui hästi läheb, läheb hästi, kuigi ilmselt läheb halvasti, ei aita. Kui ma saan ATH diagnoosi ja ravimid peale JA need kohe aitavad ka, see ei ole ootamatu hästiminek, sest ma annan endale aru, et nii võib juhtuda. 
Kuigi iga abi on teretulnud ja see tuleks ilmselt suunal, millel "ootamatut hästiminekut" enam vajagi poleks, sest niigi on hea. 
Ent mhmh: ootamatu on päriselt ootamatu, täieline üllatus. 
Mu ema kirjutas mulle mõned nädalad tagasi täiesti ootamatult nunnu kirja. See andis terveks päevaks hea tuju. 

Kui tegelikult ei ole midagi öelda

Nägin unes, et olin me lokaalses miniRimis, kükitasin mingi riiuli ees ja kui eemale astusin, korvi kaasa võtsin, juhtis töötaja mu tähelepanu sellele, et must jäi maha valge loik. Piim lekib.
Ehmusin nii, et ärkasin.

Isegi minu enda jaoks on nabauurimine võrgupäevikus läilaks läinud. 
Midagi muud sisukat kirjutada samas ka pole. 
Ainult seda, et ma olen nii kaua napilt ellujäämise-joonest ülalpool loksunud, et olen täitsa ära unustanud, kuidas vahepeal aktiivne olla maitseks. Nii et kavatsen nädalavahel reisida Eesti teise otsa, minna sünnipäevapeole ja järgi uurida. Inimene vajavat seltskonda ja mul on udune mälestus, et mõnikord on seltskond tõesti tore olnud - see tähendab, mitte need inimesed, keda ma nagunii vähemalt korra kuus näen, vaid mitu kord-aastas isikut korraga, tants, muusika ja trall. 

Veits pelgus on ka. Aga noh, migreenitabletid kaasa ja lootkem parimat. 

Kass lamab mu käe peal, nii et trükin teile teise käega. 
Jaa, muidugi saaksin ma käe kätte, aga mõnus on ka - tema raskus ja usaldav olek mõjuvad kuidagi turvaliselt ses ebakindlas maailmas. Mulle meeldib ka hirmsasti, kui ta tuleb öösel mu peale magama - magan kohemaid paremini. Ilmselt mõjub ta mulle nagu raskustekk, aga on armsam, ehedam, pärselt turvalisust ja usaldust täis. 
Koer tegi suhteliselt vastupidist kui kassi mu käe peal lamamise naudingupakkumine. Nii malbe ja sõbralik kui ta muidu ongi, mingi veidi väiksem tüüp hakkas oma rihma otsas tema peale urisema ja haukuma, mispeale Totoro hakkas ka urisema ja haukuma ja vedas rihmast nii kõvasti, et tegin oma paremale käele haiget teda kinni hoides. 
Täpsemalt keskmise sõrme küüneümbrus sai viga ja valutab nüüd. 
Jah, olin küll nördinud pärast. Mis mõttes minu koer sedasi käitub? Urr!
(Ei lähe eneseanalüüsi, kuidas mu nördimus kestis kõva seitse sekundit ja väljendus ühes pahuras lauses, olen nii krdi ühetasane oma emotsioonides ... ei lähe!)

Mu poeg magab mingi ... viieteistkümnendat tundi järjest. (Täna on koolis distantsõppe päev, nii et kohale ei pea minema.) Päris õõvastav mõelda, KUI väsinud ta pidi olema! Ma mõtlesin igasuguseid - peamiselt vene keele õpet hõlmavaid - asju välja, mis me kõik teeme, kui ta üles tõuseb, aga tema muudkui magab ja magab ja magab ja ma lasen tal magada, tänan küsimast, sest kui inimene nii kaua magab, on tal järelikult seda vaja. 
Ma magaksin ka kogu aeg, sest ärkvel ei ole tore olla, aga mul lihtsalt ei jätku und. Aga tema magab tõesti - ma näen ju. 
Peaaegu 17 tundi tuli kokku lõpuks. 
Kirjanduse tunniks peab ta lugema Poed. See on nunnu. Minu jaoks ei ole Poe isegi nagu päris kirjanik, vaid tema lood tunduvad nagu unistava varateismelise tüdruku ettekujutus sellest, mida kirjanik võiks kirjutada. Ja siis tema kirjutas sihandased päriselt ära, end pealtnäha tõsiselt võttes ja puha. 
See on nii nunnu. Nunnususe eest täispunktid.
Ja koolis kohustuslik olemise eest veel mõned. 

Rohkem ei jaksa enam teksti toota. Midagi võiksin kindlasti veel öelda, ent ma ei jõua oodata, kuni mõte tuleb. Avaldan ära =P

Olla ATH? Muidugi olla

DISCLAIMER

Mõtlesin. Mõtlesin veel. ATH-teemad haarasivad mu aju enda alla ja mõtlesin veel. 
Panin konteksti. 
Olin veidi hämmeldunud. Sain veidi selgust. 

a) Lihtne teema - muidugi võib igaüks teha just seda mis tahab

See oli ja on mu ATH vabadushüüd.
Mul oli väga vaja endale öelda, et kui ma midagi teha tahan, on täiesti kombes seda ka teha. Mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. Et mu tahtmised on nagu tõusulained, on okei.
Ma võin. Sa võid. Ta võib. Meie võime. Teie võite. Nad võivad. 
Ja praegu oma elule tagasi mõeldes on ainult need ATH-tahtmised üldse elus mulle midagi andnud. Üritused olla normaalne, paista neurotüüpiliselt hea, olla nagu kõik on andnud mulle ainult ebaõnnestumise tunnet, ent ma tahan-ma teen ka lapsed, raamatud, rohelised seinad, koera, võrgupäeviku. Jah, on ka halbu asju andnud - viimased seksid, kohutavad süütunded liitri jäätise söömise järel, peavalu. Aga ausalt öelda tunduvad need oluliselt pisemad hädad olevat, kui suured plussid "teen, kui tahan" plusspoolele jäävad.  
Üritused olla tark ja mõistlik pole mulle absoluutselt mitte midagi head andnud.

b) Miks ma olen võrgupäevikus nii palju peksa saanud

Jaa-jaa, sel on muidugi palju teisipidiseid põhjusi ka - inimesed ei näe mind, nagu ma olen, nad näevad mind lähtuvalt sellest, millised nemad ise on jne. Ja mõned siiralt arvavad, et ma provotseerin meelega (sest nemad provotseeriksid-provotseerivad meelega vahel), ja mõned ei tunneta mind inimesena vaid ma olengi mingi hirmus elukas, kellele võib mida tahes ütelda. 
Aga kui ma tirin tarkade ja heade inimestega raksuminekud mälust esile, siis krt - need on praktiliselt alati tulnud selle pealt, et mulle just tol hetkel tundub midagi tugevalt (ütleme, ATH on päris intensiivne "jah, just, mulle praegu tundub nii, nii et nii ongi!" tegija) ja teised hakkavad vaidlema, sest neile ei ole seda valgustust vahetult peale langenud ja nad ei arva, et nii oleks.
Eriti ei ole nii alati ja igavesti.
Eriti ERITI ei ole nii, kui ma üldse olen asjadest valesti aru saanud. 
Näiteks Ukraina-teemadel sain korra valesti aru. Või isegi kui sain õigesti aru (üks teine juhtum fb-s), ise ka imestan takkajärgi, kui teravalt reageerisin. Ei, oli küll põhjust häiruda, ent ... ma ikka läksin kohe peale, relvad pihus lakkamatust tulistamisest kuumad ja hambad irvi. Millegipärast olin jube kuri kõigi peale, kes venelasi demoniseerisid ja (sõnades) tahtsid halvasti kohelda. 
Mulle tundus, et kellegagi kasvõi sõnades elajas olemisega tõmmatakse vesi peale iseenda inimlikkusele ja mis mõttes on ok sedasi öelda??? 
Muuhulgas mõtlen ses kontekstis Mikk Pärnitsa peale - jah, tema on ju ka selge ATH juhtum. Sellest paljud veidrused, et ta on just nagu mina. Mis tol hetkel tundub, ongi ainus tähtis asi ja muud teemad isegi ei registreeru ajus. Ning siis saavad teised ootamatu signaali ja mõnikord nördivad. 
(Mina nördisin ta peale Ukraina-teemadel korra. Ta ütles vaimseks vastuseks "krt, aidake rohkem!" jutule mingi Ukraina poliitiku suust kunagi 2022 sügisel, et mida nad muudkui tahavad, tehku oma korrumpeerunud putsis riik esmalt korda, ja ma olin täiesti O_O.)
Mis tundub hetkel tõsi, saab ette laotud ning täielik ahastus, kui siis inimesed ei mõista mind või minuga nõus pole vms.
Pärnitsaga on ilmselt samamoodi.

c) Ma teadsin, et ma pole normaalne

Samas iga kord - IGA kord - kui saan teada ja aru, et ma ei ole normaalne mingil arusaadaval ja teismoodi normaalsusse mahtuval moel, olen kergendunud. SEE ongi põhjuseks! SELLEpärast on minu elu nii teistmoodi kujunenud kui "peaks" ja "tavaline oleks" ja "inimesed elavad ju niimoodi"! Ma ei olegi normaalne - mitte ainult enda arust, vaid mingite aju-uurijate arust on sellised inimesed nagu mina eraldi tüüp! 
Ma olengi ülekahemeetrise korvpalluri sarnane isend, kes üritab end normaalse elu turistiklassi-istmele mahutada ja kel jube ebamugav on. Jah, ma olen LIIGA (mitte "ma ei ole piisavalt", nagu kaua aega mõtlesin).
Kuna mul on tohutu trauma sellest, et mind ei usuta, mind ei mõisteta, mina arvan, et olen imelik, aga ümbritsejad (khm, võrgupäeviku kommentaatorid, kuigi selliseid jõledaid pole õnneks ammu näha olnud) ütlevad, et täiesti tavaline nõmik. Ma JUBEDALT rõõmustan, kui leian endale mingi kasti. Mingi "siia sa sobid" klassi. "Sellised inimesed on ka olemas." 
Nii tore!

d) "Poola poisid" on selge ATH-inimeste lugu

Kõik peategelased on ATH-kad. Eriti Poola poisid. Aga tegelikult emade murd samuti. Kuidas ma seda varem ei märganud? No ma märkasin, et juttu on maailmast ja inimestest, keda mõistan, kes on minu moodi, kelle kiiksud on arusaadavad, aga ma ei osanud neile ATH-silti külge panna. 
Uskusin kunagi hoopis peaasi-lehte, mis annab ATH kohta äärmiselt nüri ja ühekülgse info, ja üldse ei adunud, et ATH on TEGELIKULT hoopis midagi muud kui kalduvus tähtajad üle lasta. Et nimetet peaasi-leht annab samasuguse ääretult ühekülgse info ka autismi kohta ja pikk kirjavahetus, mida ma ühe sealse psühholoogiga pidasin, lõppes sellega, et vihastasin tema kirja peale niivõrd, et ei lugenud seda lõpunigi, vastamisest rääkimata, kuidagi ikkagi ei öelnud mulle, et ei tasu uskuda, mida nad ATH kohta kirjutavad. 
Kuid nüüd näen nii palju uut ja põnevat. "Poola poiste" tegelaste enamikku ühendavat, onjo. Et 5-8% inimestest on ATH-kad, kusjuures sarnane leiab sarnast ehk et tekivad ATH-inimeste ühendused, sõprused, kommuunid jne on täiest loogiline.
Et ma neisse ka päriselt ei sobi, sest autism, on ka loogiline. 
Kuigi ma siiamaani natuke nördin, kui Luiks (Adam) mu sünnipäeva puhul talle öeldud ilusasi asjasi ei laigi fb-s =P Sest kunagi ta suhtles minuga! Et ma ei osanud piisava soojusega vastata, ei tähenda, et ma halb inimene oleksin!
Ometi.

Üldiselt ... see on hästi hüplik postitus, ei? Jaa? 
Ühest küljest mulle meeldib mõelda, kuidas see, teine ja kolmas veidrus on minu juures seletuse leidnud. Nii tore.
Teisest: iga kord, kui mul tuleb pähe mingi uus avastus, valgustus, innustav mõte, ma põlen veidi aega. Aga ega ma loll ei ole, ma ju tean ja näen, kuidas see on ajutine. Uus idee võtab mu peas ruumi ära, ent mingi aja möödudes taandub, muutub iseenesestmõistetavuseks, ei eruta enam.
ATH toimibki nii. 
Ilmselt mõtted ATH kohta ka ... taanduvad varsti. 
Nii veider, tegelt - ollagi hetketunde-inimene. Krt. Kui ma ei saa oma tundeid ka usaldada, mida ma üldse saan? 
Ei. Punkti a juurde tagasi - mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, teha, nagu ma tunnen hea olevat, olla, kes ma olen. Ma ei pea olema keegi teine ja teistsugune.
Ma olen mina. 

Tegu, tegu, veel üks tegu

DISCLAIMER: seekord algul kehaline eneseanalüüs

Mul on ikka veel sitt olla. 
Eelmised maohappeatakid olid täpselt see, mida sõna ütleb - atakid. Paar-kolm-neli tundi oli hästi halb, aga hommikul ärgates suht korras juba. 
Nüüd on neljandat päeva halb. Pea ka valutab. Kuna ma ei julgenud ibukat võtta, võtsin sumatriptaani, kuna see ei mõjunud väga, võtsin kolm korda rohkem sumatriptaani kui tavaliselt. Kolmel päeval järjest.
See tähendab, erijuhtudel olen ka varem nii palju võtnud, pole veel päevase maksimumannuse ligigi. Ja SEDA ma tean, et maohappehädad aktiveerivad valukeskuse, mis omakorda põhjustab migreeni.
Aga see ravum saab ju otsa niimoodi!
Ja no valutab pea, valutab kõht, sitt on olla, nõrkus ja kas ma nõrkust mainisin?
Ja ikkagi teen ma kõik ära ... 
Koer jalutatud, kassi liivakast koristatud, pesud kuivama laotatud, pojale kartulipuder singiga praetud, poes käidud, pakk automaadist toodud (kellegi rattal oli pumpa vaja) ja kui te nüüd küsite, miks Poeglaps ei tee, siis tema on herakleslikke vägitegusid teinud kooli rindel ja peaaegu - no kindel asi ei ole - tundub kooli edasijäämise asi lootusrikas. 

Vene keel on jätkuvalt võimatu, aga õpetaja on lahke ja kui sõnad on ette antud, noormees sõnu suudab õppida. 

Ei, osad asjad loetelust tegin eile. Osad täna. Osad mõlemal päeval. (Pesupesu tuleb vahel ette ka kahel päeval järjest, niisiis on vaja ka kuivama panna kahel päeval.) Vahet pole, ma olin ka eile maksimaalselt hädine ja kui hädine veel üleeile ..! Esmaspäeva õhtust rääkimata. 
Esmaspäeva hommikupoolik tundub täiesti müütilise uskumatu ajana praegu. Nagu - mul oligi hea? Mul oli "oh, see tort on nii maitsev, et söön teise tüki veel"? Olen kaotanud tunnetuse, et üldse võib hea olla. Saab olla "hetkel polegi nii paha", aga et füüsiliselt on hea? 
Kammaaan! 
Jah, "igavene praegu" täiega. Mis praegu on, ongi kõik, ongi igavene. 
Mul on 18. aprillil järgmine Confido, DIVA-intervjuu vaimse tervise õe juures, ja ma olen mõelnud, kuidas ja kas ma oma praeguses seisus jaksan sinna roomata ja kas peaks K-lt abi küsima - kuigi VÕIKS ju ometi loota, et saan terveks. 
Aga see tundub müstiline. Tõsi, ma jõin täna kohvi ja võtsin peale kõhklemist ka esimese ibuka. Sest mul on peavalust nii kopp ees ja oletaksin, et vähemalt osaliselt on valu kohvipuudusest ka. 
Mitte et ma vahepeal oleksin hirmsasti kohvi ihanud. Või suitsu. Või midagi.
Mul on liiga halb olla enamjagu aega, et midagi väga ihata. Et midagi isegi natuke tahta. 
Ainult ülesanded teen ära.

Ma arvan, see on mul sisse treenitud. Ma olin ka see edasilükkaja, ei-lõpeta-kunagi-asju-ära, kõik-jääb-pooleli-või-üldse-ainult-plaaniks, kuni Poeglapse isa mu maha jättis. Ja kuna see sündmus pühkis terve mu maailma pahupidi, korraga oli nii kohutav olla, et seda saab võrrelda ainult Rongimehega, ma vaatasin kriitiliselt kogu oma olemuse üle ja otsustasin saada naiseks, kes oleks teda (Poeglapse isa siis) väärt. 
Jaa-jaa, takkajärgi leian, et OLINGI naine, kes teda väärt, ja nüüd olen väärt palju paremat.
Nt K-d.
Aga tollal olin armastusest pime, haige, meeleheitel, nii ahastuses, et selle kohta pole terminit, ja otsustasin saada inimeseks, kes teeb ära, mitte ainult mõtleb teha.
Põhimõtteliselt otsustasin, et kui mul tuleb pähe mõte: "Seda oleks vaja teha," ma teen. 
Sigaraske oli. 
Nii raske, et ma ei leia isegi sõnu. 
Pidin ka natuke lõdvemale laskma: kui ikka tegevus täiesti jäle tundus, osutus enesetundele paremaks selle tegemata jätmine.
Treenisin aastaid ja aastaid end asju ära tegema, mitte ainult neile mõtlema. Mu mantra oli: "Milline inimene ma tahan olla: kas see, kes teeb ära, või see, kes ainult mõtleb?"
Selle treeningu kulminatsiooniks oli rong. 
Ma siiamaani olen tegelikult uhke, et rongi ette läksin. Jah, ma vaatan oma lapsi ja saan aru, KUI väga nad mind tegelikult vajavad ikka veel, rääkimata sellest, kuidas vajasid siis. Ma vaatan oma hilisemat elu: nii palju häid mõtteid, inimesi ja hetki on olnud - ent ma ka mäletan konkreetselt seda viimast perroonil ootamist ja mõtlemist, kas ma tahan olla inimene, kes ainult planeerib, või inimene, kes ka ära teeb?
Ja ma tegin selle ära. Ma tegin selle ära ja võin nüüd kinnitada: õnnetuks ei tee asjade mittetegemine, vaid õnnetus on inimese sees. Kui vihata iga asja, mida peab tegema (ATH üks põhilisi tunnuseid), ei ole tegelikult ärategemine kuigivõrd parem kui mittetegemine koos mõttega: "Aga tegelikult ma peaksin ..."
On mingi müüt, et ärategemine annab positiivse laengu ja dopamiinipurske kehasse.
Ma ei tea. Mitte ATH-katel? Või tont teab, vbla annabki. Minul algul vbla oli ka nii, et andis? Hästi ei mäleta. Aga nüüd pole seda vähemalt tosin aastat olnud.
Eriti vaatan just praegu, oma maohaavandiga asju tehes ja tehes, jälle järgmine asi tehtud, kuidas ma küll sedasi ei tunne.
Kiidan end ikka: "Krt, ma olen kangelane!" kui tulen koeraga õuest või apteegist maorohu järel (mis, muidugi oli mul seal ka koer kaasas, ega ma loll ei ole, et ilma koerata välja lähen). Kui pesen ära kaks taldrikut ja ühe lusika. Kui panen kuivama kolm T-särki ja ühed lühikesed püksid. Kui panen eest kappi pluusi, pidžaamapüksid ja 2 paari alukaid. 
Häda on selles, et ma tunnengi end kangelasena, et kogu mu elu on olnud raskuste äravõitmine, tulevik paistab samasugune ja no ma ei saa aru, miks see hea on. 
Ma ei saa ARU, noh!
Jah, ma olen teravalt haavunud selle peale, kui öeldakse, et mul on suur viga küljes, kui ma elu eriti ei hinda. Ma ei saa aru, mida selle juures nii väga hinnata on! Kogu aeg peab kangelane olema, suutma ja suutma ja kedagi ei isegi eriti ei koti. Ma ei tea, kas normaalsele inimesele ei ole iga krdi tegevus raske, nii et on vaja trikitada end asju tegema, leiutada nii väikeste suutäite haaval tegemist, et see ei tundugi läbistavalt keeruline, aga mulle tundub.
Ausalt, ma olen paar raamatut kirjutanud? Jaa.
Aga mis on minu jaoks hullem ponnistus ja endasund, kas raamatu kirjutamine või IGAL KURAMUSE NÄDALAL tolmuimejaga põrandate võtmine mitmel aastal järjest?
Koristamine võidab ühe käe abil ja naeratades.
Elu on raske. Elamine on raske.
Ja maohaavandiga veel eriliselt. 

Tolmuteraline õhtupoolik

DISCLAIMER

Mäletate - mõni vbla mäletab - kui mul kunagi aastate eest oli mure, et kogu aeg on janu, miks ma nii palju joon?! Ja käisin isegi veresuhkru testi tegemas ja puha?
No nüüd on mul vastus. 
Kui eriti palju ei söö pikemat aega, tahan päris palju juua. Kas asi on toidust saadava vedelikuhulga vähesuses või milleski muus, ma spekuleerima ei hakka, aga kui ma vähe söön, tahan palju juua. See on taas praktikas tõestust leidnud. 

Võtan alla. Tutvun taas luumügaratega, mis vahepeal kadunud olid. Aga ma ei tunne, et liiguksin taas tütarlapseliku kehaehituse poole.
Lahja lehm pole veel kitseke. 

Teate, mis on kummaline? Kui ma arvutan, siis kahekordne minu vanus pole veel kõrge vanus ega midagi. Aritmeetiline pool elust võib vabalt veel elamata olla. Ilmselt rohkemgi. Aga niivõrd absoluutset, otsustavat ja kindlat "noorus on möödas"-tunnet, mis mu sees on, on raske ignoreerida.
Samas - kui ma olin 30, oli umbes sama.
See läks mööda. 
ATH ja "igavene praegu" tundub olema ainus selgitus. "Mul on just praegu vana tunne, nii jääb ilmselt surmani". 

"Igavese praegu" tunne seletab väga palju mu elamiskogemusest. Nii palju, et see lihtsalt peab õige olema ja kui ATH tuleb koos sellega või see tuleb koos ATHga, selgelt ma olen ATH. 
Kuid lisaks kerkib masendav tõdemus, et kõigil teistel ega isegi enamikul inimesest ei ole sellist tunnet. Ei tunnetata eluaega nii. Ja siis on mul --- veider. 
Olen nii kade, et tahaks nutta, ja samas ma ei saa üldse aru, KUIDAS saab niimoodi aega tunnetada, et alati pole seal taga ja ümber "kogu elu!" tunnet. 

Kui mul on tunne, et ma olen mõttetu, on mul tunne, et ma olen alati mõttetu olnud ja saan ka edaspidi alati olema mõttetu olend, kelle eksisteerimine on ebaoluline. Mitte miski, mida teen või võiksin teha, ei muuda seda.
Jaa, samas kui on mõttekas hetk, elu tundub elatav, tundub ka, et nii on alati olnud ja saab ka tulevikus olema, väikesed raskused on, millest üle olla - ent see ei muuda halbade hetkede halbust ÜLDSE. Kuidas just tol momendil, mil vaatlen, elu tundub, ongi otsustav. See ongi kõik! KÕIK!
Ja --- hästi paljud inimesed üldse ei tunne nii?
Kurat, miks mina olen kõik need jamad endale saanud, arumaeitaipa. MiksmiksmiksMIKSMIKS???? Miks mina?! Nii kuradi ebaõiglane!!!!

Samas, kunagi mu ükssarvikuperioodil Ilmar ütles mu jutu peale, kuidas mina olen ükssarvik, mis siis, kui ka keegi teine seda ei näe ega usu, et mis ma ajan. Kui ma tulen ja seltskonnas olen, kõik näevad, kõik panevad tähele. Ma ei ole kunagi see märkamatu keegi, ma olengi ükssarvik.
Ja Tütarlapse onu ütles kuskil aasta hiljem: "Krt, ma olen kogu aeg imestanud, mida sa ajad neid hobuste asju, endal meeter heledavat sarve otsaees!"
Ehk ilmselt sellel kõigel ON mingi mõju siiski ka väljaspoole nähtavalt ning ei ole ainult: "Aga mul on nii sitt tunne elada!"
Kusjuures vbla ei ole mul aina sitt. Lihtsalt kuna praegu on sitt, tundub, et kogu aeg on sitt. 

Aah, nii keeruline. 

Praegu ei ole isegi eriliselt sitt. On selline päikeselise-tolmuse pühapäeva õhtu tunne, kui tegin tol pühapäeval igast rumalusi, nt värvisin mune, kuigi selgelt pole siin ühtegi väikest last, kelle huvides oleks traditsioonilisi asju teha, ja tõin koeraga jõe ääres käies nende munade alla kaussi sammalt, ja siis ei jäänud sammal munade alt üldse näha - aga teise nõusse ma neid ka ometi ei pannud. Olge nüüd. Mitut nõud samblaga määrima?! Jääb ära.
Lühidalt kokku võttes: ma olen päev otsa igasuguseid asju teinud, aga need ei teinud kellegi eluolu paremaks ja nüüd ma olen sünge ja ei taha enam midagi teha, sest milleks. 
Iga tegu on pingutus. Alati. 
ATH? Ilmselt jah.

Ei, keegi ei öelnud mulle, et ma peaksin põrandat moppima või mune värvima vms. Ehk: kedagi pole süüdistada ka peale iseenda. Endal mul tulid idiootsed peaks-võiks mõtted, loomulikult viisin ka täide (tuleb idee - väga väga naine teeb), nüüd on sitt olla. 
Tavaline elu. 

Eriti hilinenud, ent phmt valentinipäevaks sobiv post

Täna mõtisklen seksuaalsuse üle. 
Sest mul on nii veider uus suhe sellega ning samas see on selgelt lihtsalt uus suhe seksuaalsusesse, mitte et ma enam ei oleks seksuaalne olend. 
Kaunis mees tundub ikka veel kaunis, kaunis naine on jätkuvalt hoopis teistmoodi tundeid tekitavalt kaunis. Üldse pole kustunud võime kedagi esmapilgul nunnuks ja armsaks pidada - kuigi juba väga ammu on üle läinud idee, et sel midagi seksuaalse ahvatlusega tegemist on.
Ja ahvatlevus ning tahtmine kellegiga seksida on ka veel täiesti erinevad asjad.
NB! See on mul väga meeles, kuna demiseksuaalsus on jätkuvalt osa minust, mis siis, et mu ihatase on hetkel ... no kuskil 0,2 kandis viiepallisüsteemis. 

Kunagi arvasin, et inimeste ahvatlevaks pidamine on just "temaga ma kepiks" teema ja üldse ei aimanud, et (muuhulgas minu endaga) midagi veidrat selles küsimuses toimub. 
Ma arvasin, et kui isik tundub nunnu ja kaunis ja tal on kindlasti ilus hing ka, sest ta on nii NUNNU, siis see ongi seksuaalne huvi, mida ma tema suunal tunnen.
Armusin kolinal ikka ja jälle, isegi teadvustamata, et seksiga pole sel midagi tegemist. 

Kas on mingi üldiselt teada asi, et armumine ja seksuaalne iha ei käi koos? Vist on. Vähemalt niipidi, et võib vabalt kedagi ihata, temasse raasugi arumunud olemata. Ent see ei ole ka minu avastus, et võib armunud olla, seksi tahtmata.
Mitte nii levinud teadmine kui see teine, aga ma olen seda ennegi kuskilt lugenud. 
Igatahes: ma armusin ja armusin ja armusin, aga seksuaalsed kehalised vajadused elasid mus täiesti oma elu, mis polnud nende armumisobjektidega üldse seotud.  

Et ma ka ise sellest üldse aru ei saanud, on juba omaette teema. Kõik saavad aru, kas nad tahavad kellegagi seksuaalvahekorda astuda või ei?
Ausalt, ma ei usu. Ma lihtlabaselt ei usu, et olen nii eriline ja kummaline - arvan pigem, et inimesi, kes tegelikult ei tea, on palju. Lissalt kuna ühiskond ütleb, et seksuaalne iha on norm ja nii tuntakse, minusugused, kes nagunii õpivad elu selle pealt, mida neile öeldakse ja kuidas inimesed ümberringi käituvad, ei saagi aru, et nad ei saa aru. 
"Ma peaksin tahtma," mõtlevad nad - mõtlesin ma. "Ilmselt siis tahangi."

Sittagi. Seksuaalsus elab küll meis, aga seks EI ole vajadus nagu söömine või isegi nagu turvalisus. Seksuaalsus on hoopis isemoodi taim, mis kasvab igaühes erinevalt ja elab erinevalt, erinevad elutsüklis, erineb kõik, mis elab. 
Mulle, muide, tundub Overwatchi uus kangelane täiega nunnu. Kaunis ja ahvatlev. 
Mis ei tähenda samas, et ma temast seksuaalfantaseerida kavatseks. Ta lihtsalt on - nunnu. Väga panseksuaalne ja rõhutab erinevuste väärtustamist igatepidi.

See tänapäevane seksuaalsuste ja sugude segapuder on väga haarav. Mitte segadusseajav, vaid just huvitav.
Mina tulen ju ka "poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud" ühiskonnast ja maailmapildist. Samas pole väga terane vaja olla olnud, et märgata: poisid on omavahel sitaks erinevad, tüdrukud on omavahel sitaks erinevad ja juba koos avastusega, et osadele meestele meeldivad mehed ja osadele naistele meeldivad naised sai selgeks, et mingi lihtne liigitamine ei päde. 
Sest mulle ka mõnikord ja mõnes asjas meeldisid naised. Kursiivis, ilma meeldisid nad mulle sageli. Ma olen siis biseksuaalne, jah? 
No ilmselt ... 
Ja samas ma selgelt eelistan mehi. Armunud olen elus ainult meestesse. 
Ma nägin iseenda pealt, et asjad ei ole nii lihtsad, ei saa kahendsüsteemis paika panna, ja siis oli edasine tõesti pisiasjad-pisiasjad, loogiline tuletus. 
Seksuaalsus ei ole lihtne, sood ei ole lihtsad, ja nüüd ma tunnetan täiesti läbi, kuidas ka aseksuaalsus ei ole lihtne ja ühene. Ei tunne ma ühtmoodi kõigi suunal, keda keppida ei taha. 
Ja see, et mul takkajärgi mõnede läbiseksitud isikute suhtes absoluutne jälestus on, ei muuda, et asja käigus oli täitsa tore. Lihtsalt hiljem tuli: "Iuuuuuuuuuuuu!" ja see ei näita mingeid möödumise märke. 
Ma tahtsin last ja sellepärast vägistasin ennast? Nojah, aga ma ei mõelnud, et vägistan. Polnud üldse sellist plaani. Omast arust olin ausalt asja kallal.
Ausalt, täiesti arvan, et ÕNNEKS on see möödas. 
Enam kunagi ei lähe ma inimesega voodisse, seda tegelikult väga tahtmata, mingi välise motivatsiooni pärast. 
Ei kunagi enam! JAI! ÕNN!!!!

Selle postituse point: ilusad mehed on ikka veel ilusad, kuigi ma üldse, isegi fantaasiates, ei taha neid seksuaalsetesse olukordadesse panna ega sedasi võtta. 
Aga kui tekiks situatsioon, kus K mind tahtma hakkaks, küllap ma oma huvi ikka samuti üles saaksin. Lihtsalt niisama seda enam pole. Ja pole. Pole teoreetilist, praktilisest rääkimata, mitte midagi ei ole - ja see on täitsa tore. 

Perimenopaus

DISCLAIMER 

Uus mõte.
Aga äkki on mu talumatu halb seotud ka (teiste asjade kõrval) perimenopausiga? Nad ütlevad, et suured tujukõikumised. 
Mul on kogu aeg rõõmutus, ei ole sinna suunal kõikumisi. Aga et vahepeal NIIIIIIIIIIIII halvaks läheb - läheb päris krdi halvaks - on äkki ealine iseärasus ka? Et ... äkki mingi seletus leidub, miks antidepressandid toimivad ainult väga väga natuke - näiteks. Perimenopaus, depresssioon, ATH oma tugevnevate sümptomitega - ning nad kõik koos moodustavad kuratliku kompoti?
Mitte et mul oleks kuumahooge või märkaksin juuste hõrenemist vms. 
Mul on lihtsalt kohutavalt halb ja hommikuti vähe und, mida võib ju unepuuduseks nimetada - aga samas kukun voodisse kümne ajal, nii et ehk on mu unerütm lihtsalt muutunud. . 

Ma ikka leinan ka veits. Mitte sündimata lapsi - ei saa öelda, et poleks vähemalt proovinud rohkem lapsi saada ja sellest mu enesetundele täitsa piisab - aga noort naist, kes ma enam ei ole. Pole isegi midagi, mida otseselt kahetseksin peale selle, et mul ei õnnestunud paremini ära kasutada kõike seda noorust, värskust ja ilu, mis mul oli. Ma ei osanud - ei saa öelda, et ma poleks oma parimat teinud, aga lihtsalt ei osanud paremini.
Ja enam seda ei ole. Ei mingit vihmapärliste juustega laterna all seismist ja õhevil naeratusega ootamist, mitte kunagi ei hulgu ma noore kauni mehega käsikäes mööda tänavaid ega liibu paadisõidul kirglikult tema vastu, tema omalt poolt sama kirglikult liibumas. 
Ma arvasin, et see juhtub - sõnastamata idee, mitte midagi, mida oleksin teadlikult tahtnud, aga ma arvasin, et see juhtub kunagi. Et ei juhtunud, kui päriselt noor olin - no hea küll. Ma võin oodata.
Ja nüüd korraga adun, et seda ei juhtu iial. 
Ma saan aru, et hulgale naistele ei ole menstruatsioonide lõpp kuidagi seksuaalsuse lõpp, kuid minul pole mitte mingit - mitte MINGIT - huvi olnud näpukat teha või tunnet, et aww, ta on mulle armas mees, mm, oo, jaa, mmm.
Pool aastat juba. 
Tundub üsna - püsiv.
Asja hea külg: ma ei ole enam kopka eestki häiritud, et K mind ei taha. Elu ilma seksita kuni surmani välja tundub täiesti rahuldav.
Mõtlen nüüd teistmoodi. Aasta tagasi oleksin mõelnud ühtemoodi, aga nüüd teistmoodi.
Näiteks mul ei ole isu, eks ole. Depressioon. Võtan kolinal alla ja täheldan seejuures, kuidas varem ma oleksin mõelnud, kuidas lähen ilusamaks vähemalt. Jäledast enesetundest see veidike kasu.
Nüüd on lihtsalt "nojah, ega lahja lehm ole veel kitseke".
Jäledast enesetundest pole midagi kasu, lihtsalt jäle on.

Milleks nähtavad kõhulihased? Mitte et mul oleks neid, aga: milleks? Keda kotib? Kes mind sedasi vaatab?
Või veel hullem, mõni vaatabki ja tema ebapädevus (teiste sõnadega "rõve nilbik olemine") takistab tal nägemast, et siin pole enam mingit marjamaad, khm. 

Kui nii kujuteldamatult rõve poleks vahepeal ja isegi headel aegadel ainult talutav! Ma veel mäletan, kuidas hea oli. Miks enam ei ole?!
Muide, hommik ja õhtu on kohad vahetanud: nüüd on hommikuti talutav ja õhtud kohutavad. Võtan tagasi teooria, et asi on söömises ja täis kõhus. 
Ei, asi on arusaamatu ning ma ei näe muud lahendust kui lihtsalt kannatada, kannatada ja kannatada, lootes ATH ravimite (mis VÕIKSID ju kunagi tulla) peale. 
Mul on õhtuti nii halb, et nutma ajab, et küüned lihasse või mudin sõrmi, nii et valus oleks.
Hommikuti - kõik see tundub ikkagi hea, endasse küüsi suruda ikka kergendav, kuid pole hädavajadust. Võin küüsi kätte suruda, aga ei pea seda tegema, et paar minutit vastu pidada.
"Kõik on korras?"
Jah.
Kõik peale mu keha.
Mis kahjuks on otsustav - kui tema ei ole korras, on jäle olla.

Ja mis on minu panus? Mida ma teha saan?
Kannatada. Ma saan kannatada.
Lisaks kaotasin ma ära lehe antidepressante. Jooksev teooria on, et kukkus maha, kass mängis sellega, ajas kuhugi alla ja ma imesin pimesi voodialuseid võttes tabletid tolmuimejasse. 
Kas tellida prühhiaatrilt uus retsept või visata käega: nagunii ei toimi eriti? No mul on veel aega selle otsusega: 1 karp on välja ostmata, kaheks nädalaks on seal tabletid olemas. 
Fakk, mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et kogu aeg on mingi häda. Kogu aeg on halb, vahepeal valutab pea visalt ja päevi järjest, kui pea ei valuta, on rõve olla ikka, võtan rohtu, aga see ei aita, võtan teist rohtu, aga ka see aitab imevähe  ... 

Mul on mu arusaamatu haigus olemas

Ühtlasi teavitan sildi "tibinlusus" aegumisest ja edaspidi kasutan samade teemade kohta teist silti: "taam". Sest mul ei ole enam raasugi tütarlapselikku tunnet. 
RAASUGI.

Olme

Järgmine tase: ärkasin ja mul oli voodis hea olla. Mõnus. Ei olnud palav, ei olnud vale asend. Püsisin esimeses kaua, siis vahetasin külge ja ikka oli mõnus.
Nüüd olen ligi pool tundi kassi silitanud. Ta on nii sile ja pehme käe all.
Aga emotsionaalselt ei ole lill. Ei ole halb, aga kogu aeg on sees kõhelus, et kõik hea läheb ära, pea hakkab valutama, viletsus tabab hooga ja põhimõtteliselt on siis veel halvem kui tavaliselt, sest kontrast. 

Võibolla peaks kohvi tegema. Nõrk stimulant küll, aga ikkagi stimulant. Äkki aitab.

Poeglaps sai vene keele töö tehtud (seekord anti talle sama töö, mis eelmisel, nii et tal polnud raske selleks õppida), aga haiguse ajal kogunes talle nii palju teisi järeltöid veel, et see on ainult väike kergendus. Jah, ta jääb praegu kooli edasi, aga kas suveks saab kõik tehtud või ei ja mis juhtub, ei tea. 
Ma ARVAN, et nad tahavad teda sinna, kuid ega tal kerge ei ole.

Mu burritotäidis läks pooleteise päevaga - no üleeile tegin - hallitama. Täiesti ootamatu. Koer sööb seda vastumeelselt - nii palju head liha ja see on teravate maitseainetega ära rikutud - aga kassile ka ei anna. Tormab kohe põrandale asetatud panni kaitsma, kui kass sinnapoole astub.
Kass sööb meil kõike. Ilmselgelt sööks ka hallitanud burritotäidist. Eile pistis nahka nii suure hulga kohupiimakooki - muidugi salaja, aga samas pole kedagi süüdistada ka peale iseenda, ise ma jätsin koogi avalikku kohta - nagu inimene. Inimesele paraja koogitüki. 
Oot, ma annan kassile hallitanud burritotäidise seest ühe südame. Panen tema söögitaldrikusse.
Muidugi sõi innukalt.
Mhmh, meie "palju head liha" on broilerisüdamed. Need on mu lemmikud burritotäidist tehes. Normaalsed inimesed teevad hakklihaga? Nojah. Pole vist vaja tõestada, et ma ei ole normaalne. 

K luges ATH ravimite kohta ja märkis murelikult, et enamiku kõrvaltoimeteks on depressioon ja suitsidaalsed mõtted. Vastasin, et ainult osade ja et ma ei jaksa selle üle muretseda. Mul on vaja loota. Loota, et läheb paremaks. Sest sedasi elada, nagu mina seda parasjagu teen, on nii halb, et kui ei ole lootust paranemisele, tuleb paratamatult peale: "Aga miks ma pean???"

Hetkel-hetkel, just praegu, on emotsionaalselt kõhe ikka. 
Ja ma tean, et see on palju parem, kui päriselt halb, aga ka hirmus kaugel sellest, et päriselt hea, ning mul on vaja loota, et läheb paremaks. On vaja. Ja no eks need antidepressandid aitavad ka, aga minu meelest aitavad nad mu täpselt nii kaugele, et elu pole otse jäle - aga mitte ka hea.
Muuseas ATH sümptomid tugevnevat seoses perimenopausi ja menopausiga - östrogeen muidu aitas, aga siis väheneb östrogeeni hulk dramaatiliselt.

Ma mõtlen - praegu ainult mõtlen - et kui Confido igasugused tasulised teenused, mida ma võtnud olen, hõlmavad ainult õdesid, on mul diagnoosi saamiseks ju ikkagi arsti vaja. Minu esmane idee oleks võtta kõik tehtud uuringute paberid ja viia oma tasuta psühhiaatri juurde, et tema määraks.
Muuhulgas MINU meelest on ka selge ATH märk, kuidas ma hakkasin neid asju tegema ja ajama, temaga enne nõu pidamata. Ja veebruaris suurendasin ravimiannust temaga nõu pidamata. Ja üldse ma teen, mis pähe tuleb, selgelt ju?
Aga kui ta solvub, et ma temaga nõu pole pidanud? Või kui ta vanema põlvkonna prouana üldse ei arva, et ATH on ka täiskasvanutel, vaid peab seda lastehaiguseks, moehaiguseks, kui ma saan asjad tähtaegadeks tehtud, pole mul mingeid lisaravimeid vaja? 
Siis tuleb Confidosse VEEL üht aega taotleda, VEEL 180 euri maksta (nii palju pole seni miski maksnud, psühhiaater on maksimumkallis), ja
ja
ja
kõik saab korda, kuidagi. 
See on küll mul juba sisse tulnud, et mulle meeldib seal käia. Nad on lahked, sõbralikud, võtavad mind tõsiselt ja ma ei saa tagasisidet: "Sa oled mingi tülikas imelik, kohanda end meile mugavamaks," mida igalt poolt tasuta kohtadest saanud-võtnud olen. 
Jah, kui ma väga korralikku raha neile maksan, võikski nagu eeldada, et ma saan selle eest meeldivat teenust. 
Ent omast arust ma ei käitu erinevalt kuskil ning keegi ei ole ka minu vastu otse ebaviisakas või jõhker olnud. Lihtsalt mingi - mingi õhkkond, mingid väga väikesed detailid erinevad ja need detailid on kõik suunal: "Ma usun, mida sa mulle räägid, ma saan aru või vähemalt püüan saada" versus "Sa eksid, sa ei tea, ma tean paremini."
Enda allasurumise ja ikkagi mitte arsti ootustele vastamise tunne on tasuta kohtades tugev olnud. 
Samas veel 180 ... ma olen ema käest toetust küsinud, ta maksis poole rohkem, kui küsisin, kuid mu kulutused on ka rohkem kui poole suuremaks kasvanud. Kõik oma varurahad olen ka Confido alla pannud ja vajadus VEEL raha maksta ei ole väga meeldiv mõte. 
Ei ole võimatu teha, aga on ebameeldiv. 

Olgu, ma ei kurda rohkem - tõesti, tegelt saab kõik korda nii või teisiti. 
Ja ATH ravimid lihtsalt PEAVAD mu olemise paremaks tegema. Sest miski peab.