pühapäev, 9. aprill 2023

Tolmuteraline õhtupoolik

DISCLAIMER

Mäletate - mõni vbla mäletab - kui mul kunagi aastate eest oli mure, et kogu aeg on janu, miks ma nii palju joon?! Ja käisin isegi veresuhkru testi tegemas ja puha?
No nüüd on mul vastus. 
Kui eriti palju ei söö pikemat aega, tahan päris palju juua. Kas asi on toidust saadava vedelikuhulga vähesuses või milleski muus, ma spekuleerima ei hakka, aga kui ma vähe söön, tahan palju juua. See on taas praktikas tõestust leidnud. 

Võtan alla. Tutvun taas luumügaratega, mis vahepeal kadunud olid. Aga ma ei tunne, et liiguksin taas tütarlapseliku kehaehituse poole.
Lahja lehm pole veel kitseke. 

Teate, mis on kummaline? Kui ma arvutan, siis kahekordne minu vanus pole veel kõrge vanus ega midagi. Aritmeetiline pool elust võib vabalt veel elamata olla. Ilmselt rohkemgi. Aga niivõrd absoluutset, otsustavat ja kindlat "noorus on möödas"-tunnet, mis mu sees on, on raske ignoreerida.
Samas - kui ma olin 30, oli umbes sama.
See läks mööda. 
ATH ja "igavene praegu" tundub olema ainus selgitus. "Mul on just praegu vana tunne, nii jääb ilmselt surmani". 

"Igavese praegu" tunne seletab väga palju mu elamiskogemusest. Nii palju, et see lihtsalt peab õige olema ja kui ATH tuleb koos sellega või see tuleb koos ATHga, selgelt ma olen ATH. 
Kuid lisaks kerkib masendav tõdemus, et kõigil teistel ega isegi enamikul inimesest ei ole sellist tunnet. Ei tunnetata eluaega nii. Ja siis on mul --- veider. 
Olen nii kade, et tahaks nutta, ja samas ma ei saa üldse aru, KUIDAS saab niimoodi aega tunnetada, et alati pole seal taga ja ümber "kogu elu!" tunnet. 

Kui mul on tunne, et ma olen mõttetu, on mul tunne, et ma olen alati mõttetu olnud ja saan ka edaspidi alati olema mõttetu olend, kelle eksisteerimine on ebaoluline. Mitte miski, mida teen või võiksin teha, ei muuda seda.
Jaa, samas kui on mõttekas hetk, elu tundub elatav, tundub ka, et nii on alati olnud ja saab ka tulevikus olema, väikesed raskused on, millest üle olla - ent see ei muuda halbade hetkede halbust ÜLDSE. Kuidas just tol momendil, mil vaatlen, elu tundub, ongi otsustav. See ongi kõik! KÕIK!
Ja --- hästi paljud inimesed üldse ei tunne nii?
Kurat, miks mina olen kõik need jamad endale saanud, arumaeitaipa. MiksmiksmiksMIKSMIKS???? Miks mina?! Nii kuradi ebaõiglane!!!!

Samas, kunagi mu ükssarvikuperioodil Ilmar ütles mu jutu peale, kuidas mina olen ükssarvik, mis siis, kui ka keegi teine seda ei näe ega usu, et mis ma ajan. Kui ma tulen ja seltskonnas olen, kõik näevad, kõik panevad tähele. Ma ei ole kunagi see märkamatu keegi, ma olengi ükssarvik.
Ja Tütarlapse onu ütles kuskil aasta hiljem: "Krt, ma olen kogu aeg imestanud, mida sa ajad neid hobuste asju, endal meeter heledavat sarve otsaees!"
Ehk ilmselt sellel kõigel ON mingi mõju siiski ka väljaspoole nähtavalt ning ei ole ainult: "Aga mul on nii sitt tunne elada!"
Kusjuures vbla ei ole mul aina sitt. Lihtsalt kuna praegu on sitt, tundub, et kogu aeg on sitt. 

Aah, nii keeruline. 

Praegu ei ole isegi eriliselt sitt. On selline päikeselise-tolmuse pühapäeva õhtu tunne, kui tegin tol pühapäeval igast rumalusi, nt värvisin mune, kuigi selgelt pole siin ühtegi väikest last, kelle huvides oleks traditsioonilisi asju teha, ja tõin koeraga jõe ääres käies nende munade alla kaussi sammalt, ja siis ei jäänud sammal munade alt üldse näha - aga teise nõusse ma neid ka ometi ei pannud. Olge nüüd. Mitut nõud samblaga määrima?! Jääb ära.
Lühidalt kokku võttes: ma olen päev otsa igasuguseid asju teinud, aga need ei teinud kellegi eluolu paremaks ja nüüd ma olen sünge ja ei taha enam midagi teha, sest milleks. 
Iga tegu on pingutus. Alati. 
ATH? Ilmselt jah.

Ei, keegi ei öelnud mulle, et ma peaksin põrandat moppima või mune värvima vms. Ehk: kedagi pole süüdistada ka peale iseenda. Endal mul tulid idiootsed peaks-võiks mõtted, loomulikult viisin ka täide (tuleb idee - väga väga naine teeb), nüüd on sitt olla. 
Tavaline elu. 

15 kommentaari:

  1. Mhmh, maohaavand mul täpselt veel puuduski.
    Ja siis imestatakse, miks minu arust on elu kannatus!
    /tuikudes ära

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eile oli kohutav, täna lihtsalt halb. Progressi põhjuseks ilmselt kohe perearsti poolt kirjutatud ravimid.
      Te ei kujuta ette, milline vaev oli neid ostma minna.
      Ma ise ka ei kujuta enam.
      Nii hullu päeva kui eilne on raske ette kujutada. Aga noh - Karou ei söönud vahepeal kuus päeva, mina täna juba keefiri olen joonud peaaegu terve paki. Eile oksendasin kõik välja, mida tarbisin.
      Aga teate, et ibuprofeeni ei tohi tarbida, on hullem kui see, et kohvi ei saa. Ainult sumatriptaan - aga maohaavand aktiveerib valukeskuse, see omakorda peavalu ...

      Kustuta
    2. kas see maohaavand tuleb ja läheb muudkui?

      Kustuta
    3. See käib selgelt kaasas sellega, et ma vähe söön. Ja muidu teen ma ju kõiki asju, mis maohaavandit soodustavad: kohv, suitsetamine, ibuprofeen. (Paracetamol mulle ei mõju.)
      Lihtsalt kui normaalselt süüa, saab üle. Hetkel ma ei ole kaks päeva neist midagi teinud, söönud ainult ilge hunniku sumatriptaani, et peavalust vabaneda, aga normaalselt süüa pole ka mingit isu. Eile tarbisin liitri keefiri, apelsini ja paar lusikatäit kartuliputru. Täna paistab suht sama.
      Kuna üleeile üritasin süüa ja oksendasin kõik välja, on vähe söömine ilmselt siiski parem variant hetkel.

      Kustuta
    4. ma olen lihtsalt mures, sest see on väga ohtlik asi iseenesest.

      vähe söömine jah, a mis siis, kui sul on see bakter, mis seda teeb? siis ei aita pikas perspektiivis ju muu, kui antibiots. ma ei tea muidugi, vbla on su arst seda juba kontrollinud.

      Kustuta
    5. No viimane, ilmselt seni ainus ehk ta põhjustas küll mitu atakki, aga kui ravima hakkasin, need läksid üle, oli ... nelja aasta eest? Viie?
      Ei ole kontrollitud, muidu. Aga "muudkui tuleb ja läheb" pole ka päris tõene.

      Kustuta
    6. aa, ok. Mul lähevad need aastad viimasel ajal nii ruttu, et nelja aasta eest tundub nagu eile.

      Kustuta
  2. Mul oli 1kord pärast yhte uue valuvaigisti katsetust 1 rõve kõhuvaluga öö, misjärel tootsin hommikul musta värvi junni. Perearst kirjutas selle peale omeprasooli ravikuuri, sest retseptiga on odavam kui ilma.
    Mul vbl bakter maos, sest sihuke kole kindlat laadi maovalu kordub regulaarselt. Omeprasool avitab mind, äkki sobib siis Sulle ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlasti, aga ma sain perearstilt esomeprasooli retsepti (mis on umbes sama asi), võtan praegu neid. Tänaseks on üsna talutav, ainult väsimus ja nõrkus ikka - ma vist sain end üsna katki tehtud.

      Kustuta
  3. Küsimus teistele maohaavalistele: kas teil see tõbi valutab? Ma olen vist eriliselt tuim inimesetükk, ma ainult ajan igalt poolt verd välja ja lükkan söömist aina edasi, sest see võtab jaksu.
    Mis (vandesõnad) ei mõju kuidagi kere ümbermõõdule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei aja kuskilt verd välja. Eelmisel korral arvasingi, et "maohappeatakid" on õige sõna, sest no kuigi arst soovitas vaadata, ega okses verd pole, kui juba oksendad, on maohaavand (NB! mu jaoks läks selgemaks, kui sain teada, et see sõna ongi "maohaavand", mitte "maohaav", sest ma eeldaks, et haav veritseb, loogika, noh), ma eeldasin, et kui verd pole, pole ka haava.
      Aga selgub, et maoHAAVAND on see, kui osa mao limaskestast kaob ja siis magu hakkab oma sisemiste seedemahladega seda limaskestata osist söövitama-seedima ja jah, see on valus. Vähemalt mulle ja enamikule inimestest, sest google ka ütleb, et valus. (Kuigi ma ei saa midagi aru teemal "kõrvetav, põletav valu" - valu on valu ju? Mingeid peenemaid varjundeid on väga raske märgata, kui VALUS on! Ja kui väga valus pole, on suht pohh jälle? "Veits tuikab".)
      Ja noh. Mu ümbermõõdud kahanesid suht dramaatiliselt ja kiirelt, sest ma ei suutnud midagi süüa. Jõin ainult keefiri.
      Olen nüüd peenike jälle.
      Ma ei tea, kes selle üle rõõmu tunneb. Mina küll mitte.

      Kustuta
    2. 🙂liiga palju mu isiklikku terviseinfot, kustutan🙂
      Aga aitäh!

      Kustuta
    3. Ma küll ei tea, mille eest sa tänad =)
      Kui on veri, vbla on juba mao perforatsioon? Aga valus peaks see ju ikka olema? Ei ole? Vbla on kuskil üleval, nii et soolhape ligi ei lähe? Ma ei tea.
      Lihtsalt mul on küll valus. Ja iiveldus. Ärgem unustagem iiveldust!

      Kustuta
    4. Mu emal olid maohaavandid - valusad, iiveldusega. Mul on maohaavand (diagnoositud), aga ei valuta üheski asendis või siis on nul väga kõrge valulävi (mõneti kontrollitud) või siis olen taustavaluga juba bii kokku sulanud, et ei saa aru. Söögiga pean väga ette vaatama. Söömine sisuliselt lõpetab mu aktiivse päeva, pärast seda ma lihtsalt eksisteerin. Ma otsustasin nüüd hakata oma tervisega tegelema, enne oli fookus mujal.

      Kustuta
    5. Nii krdi huvitav =)
      Ei, päriselt, ma üritan kujutada ette, mis su maos toimub, ja olen hämmingus, sest ... ma ei saa aru.
      Inimkehad on nii erinevad. Inimmõistused on nii erinevad. Minu kogemus on ainult minu kogemus (kuigi MINU kogemus ütleb minu kohta palju rohkem kui 100 000 teise inimese kogemused).

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.