Lühike elumärk, kuigi tegelikult pole midagi teatada

See

Hakkasin kirjutama postitust. 
Sain aru, et mul pole midagi öelda peale peensusteni omaenda hinges tuhnimise avastuste. 
Sain ka aru, et väga vähesed lugejad leiavad sealt midagi enda jaoks, sest enamik neist ei lähe süngeks, kui haiged on, ega saa ibuprofeeniga oma masendust pisemaks keerata. 
Aga tegelt on see "praegu on kõik" ja "mittepraegu võib vabalt ei kunagi olla" ATH värk ju. Kui on sitt olla, on igavesti alati kogu aeg lõputult sitt olla ja sellise tundega masenduks üsna igaüks. Ja kui sita tunde saab pisemaks, valuvaigisti vaigistab osa halbu tundeid ära, kõik ei olegi enam nii lohutu ja õudne. 
Loogiline. 

Selle avastuse peale läksin kohe rõõmsamaks. 

Lisaks avastasin, miks ma tahan, et mind vajatakse. 
Kuigi seda ma olen varem ka avastanud. Aga no iga kord on ikkagi avastuslik. Seekord tegin pojale meega piima, mida ta küsis, ta oli rahul ning mu sünge meeleolu paranes veidi. 
Mul hakkab endal parem, kui kellegi rõõmu saan teha. Mul on siis tunne, et mu olemasolu toob maailma juurde häid tundeid ja on ikka hea ja jee. Nii tore, et ma saan kellelegi anda seda, mida ta tahab. Mis siis, et see pole ma ise, mis siis, et ma ei taha midagi - vähemalt keegi on, kel on minu pärast parem. Jai!

... andke mulle tahtmine tagasi, krt ... 
Et süüa ei taha ja muudkui kaalu kaotan, tundub olevat kõige selgem viis, kuidas tahtmiste puudus end ka teistele arusaadaval moel ilmutab. Muidu: "Ah, see ainult tundub talle nii, mõelgu rõõmsamaid mõtteid, tegelikult ta tahab ju küll, lihtsalt ise ei saa sellest aru."
Jaa, mul on sügav usk sees, et keegi ei usu mind, ei mõista mind jne.
Kuigi vbla nüüdseks on enamik lugejaid tegelikult üpris mõistvad ja lahked - need, kes ei usu ja ei mõista, ei viitsi enam lugeda. 
Võib ju nii olla?