reede, 26. mai 2023

D ... e ... p ...r ...

Disclaimer 

Tundub, et mu poeg jääb kooli edasi. Mis on +
Teist päeva ei ole agressiivselt halb olnud. Mis on +
Isegi isu on veidikene rohkem. Kaks päeva rohkem söödud kui imenatuke, nii et +
Mul ei ole ikka veel raha täiesti otsas. Kas just uue laekumiseni välja veab, on kahtlane, aga K käest toetuse küsimine alles juunis on väga reaalne ja see on +

Et minu jaoks tõdemus: "Oh, elu on elatav!" pluss on, on tegelikult vist miinus, aga krt sellega. Elu on elatav. mitte lakkamatu kannatus ja üleelamine? Pluss.

Midagi muud ei olegi. Lihtsalt - elu on elatav. 
See on nii suur asi.
Samas ma loen teist blogisid ja nad ... teevad mingeid asju. Ok, ma ei tunne vähimatki soovi samamoodi teha, pigem õudust idee ees, et PEAKS; et tegelikult PEAKS elu selline olema. Aga ikkagi. Krt, ma isegi lugema pean end sundima, rääkimata sellest, et vaataksin filmi või kuulaksin muusikat.
Ja samas teised inimesed käivad ja teevad asju. Käivad välismaal, nagu poleks asigi. Käivad mingitel orienteerumistel, koolitustel, laatadel, matkadel ... mulle peaks ikka päris palju peale maksma, et ma kuhugi koolitusele - näiteks - läheksin.
Matkamisele tuleks kõige vähem peale maksta, aga ikkagi arvestatava summa. 

Ma vist olen haige või midagi. 

Loen raamatut depressioonist ja seniloetust suur osa on pühendatud tööelule. Et on äärmiselt sitt tööd otsida depressioonis olles. Ja hea töökoht aitab samas maailmapalju.
Mina mõtlen, kuidas ma ei taha kunagi tööle minna. Oli aeg, kui ma otsisin ja otsisin ja otsisin tööd, aga keegi ei tahtnud mind. Nüüd ma tean, et ei suudagi tööl käia ja see on päris jube arusaamine. 
Ma ei saagi normaalseks. Mitte kunagi. Ma ei ole selleks kohane. 
See tõdemus ise ei ole otseselt ... jube. Olen selle mõttega kaua harjunud. Aga et ma ei olegi normaalne, mitte kuidagi, mitte mingil moel, on samas ikka selline teadmine, et tahaksin kinnitust. Diagnoose. Mhmh, sa oledki imelik - oleks nii vabastav.
Mu psühhiaater tegi vastupidist. 
Mina: Ma olen imelik.
Psühhiaater: Miks sa nii arvad?
Mina: Seda on igas valdkonnas näha olnud ja ma lihtsalt ei suuda normaalne olla.
Psühhiaater: Minule ei paista küll midagi imelikku.
Ei, ma ei saanud kinnitust, et olen küll normaalne ja tore. Ma sain teate: "Sa hindad end valesti ja ei saa üldse asjadest aru."
Ma ei ole sellega eriti rahul.

Aga oli meie esimene kohtumine ja SEDA ma tean hästi, et ma maskin edukalt. Ja automaatselt. Inimesed, kes mind ei tunne, kalduvad mind tõesti normaalseks pidama. 
Välja arvatud tööpakkujad. Nemad ilmselgelt närisid iga kord, kui mind nägid, läbi. "Ei, tema on imelik, teda ei võta." Effing kohvikusse ettekandjakski mitte. 
Iga kord, kui ma loen inimestest, kes läksid töövestlusele ja saidki koha, mul on: "Kuidas see VÕIMALIK üldse on?!" Kõik tööd, mille mina olen saanud, on kas läbi tutvuste või (ühel korral) ma olin seal praktikal ja siis sooviti, et edasi jääksin. Osalise koormusega. "Mine tööle!" on minu jaoks lihtsalt kiuslikkust väljendav õel loosung. Kuhu ma lähen, keegi ei taha mind ju!!!!! Tööle saamine on võimatu missioon! 

Nojah, ja nüüd ma isegi ei ürita enam. Sest ma ei suuda ellu jääda selle pinge all, mida isegi väga väike koormus ja kerge töö mulle pakub. Tallitööl sain selgust. Nii hirmus ... NII HIRMUS oli!

Nojah, tagasi lammaste juurde: ma ei olegi normaalne. Ma ei saagi normaalne olla. Haige või enda kohta terve, normaalset pole mus midagi ja see on ikkagi krdi jube. Praegu olen ma muidugi haige ka, aga no - igavene praegu, raske on meeles pidada, et nii ei jää.
Ma vaatan, kuidas inimesed loevad raamatuid ja annavad neile tagasisidet ja mõtlen, kuidas mina ei suudaks. Ma loen Tristan Priimäe pealkirju Cannes'i filmifestivalil filmide vaatamisest ja mõtlen, kuidas ma jaksan vbla kuus ühe filmi ära vaadata, kui see on kergekaaluline ja ei nõua emotsionaalselt mult eriti midagi. Ma vaatan pilti ja loen, kuidas keegi tegi Julia Childi šokolaadikooki, loen isegi retsepti ja olen: "Issand, milleks nii palju vaeva," ja söön tüki šokolaadi.

Ja kuna ma olen nüüd saavutanud tunde, et elu on juba teist päeva järjest talutav, on väga raske uskuda, et midagi veel paremat tulemas on. Et elu oleks hea?
Nalja teete, eks?

7 kommentaari:

  1. A kas selleks, et öelda millegi kohta "imelik" pole enne vaja paika panna vahemik, kus on "mitteimelik" (tavaline?)?
    Ja see on ju igaühe jaoks võrratult erinevas kohas. Või?
    Nüüd jäi see mõte pähe urge uuristama...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen imelik kõigi jaoks. Ka nende, kellele ma meeldin.

      Kustuta
    2. Mu meelest võib seda vabalt komplimendina võtta. Pole midagi koledamat kui olla hall keskmine.

      Kustuta
    3. Ma võtangi. Lihtsalt kinnitus, et ma ei ole imelik, ajas pahuraks =D Mida sina ka tead, oo psühhiaater ...

      Kustuta
    4. Aa, muidugi, nüüd jõudis kohale :D

      Kustuta
  2. Minu jaoks on väga huvitav, et sa jaksad kirjutada, aga mitte lugeda. Normaalsetele inimestele nimelt (ma olen kuulnud) on lugemine hulga lihtsam kui kirjutamine. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelt ma muidugi loen ka. Aga see on siuke "võtan kätte ja loen nüüd natuke", millega läbida väga kergekaalulist kirjandust, mitte "oh, raamat kutsub mind, tahan tema sisse!"

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.