Mis värk on tahtmiste ja vajamistega

Och, mõtlesin välja, mis värk on mul vajamiste ja tahtmistega ja mille pärast ma ei taha midagi, mida ei vaja.
Sama loogika, miks ma raudselt veendunud olen, et kui asi töötab, pole vaja seda parandada. 
Ma ei jaksa. Elada elu nii, et parandad ainult seda, mis katki ja mille puudumine kohutav, on raske. Aga hakata sinna veel mingeid lilli ja liblikaid juurde panema, et tundub hea mõttena ja võiks ju? Mis te teete nalja või?! Elu on niigi raske, tegemata lisaks mingeid plaane, hankimata lisaks mingeid ebavajalikke asju, kulutamata lisaks mingit energiat! Kust krt peaks võtma mingitki huvi asjade või inimeste vastu, keda/mida mul konkreetselt vaja pole?! Mida?!

Ma ei saagi aru tahtmisest asjade järgi, mida vaja pole. Kui mul juba käivad neelud kuskile suunda, mul on seda midagi vaja. Sest niisama tahta? Pole minu teema.

Tahtmine võtab jõudu ja mul pole seda üle millegi jaoks, mis mu elu paremaks ei teeks. 
Paneme tähele, et isegi neid asju (inimesi), mida vajan, ma vahel ei saa. Ok, pooltel kordadel ei saa. Siis on ka maailma lõpp käes. Võin välja kannatada, ent kerge see küll pole.

Aga kui elamine ei ole raske, kui elamine ise on täiesti tore, kujunebki välja hoopis teistsugune suhtumine tahtmisse ja vajamisse. Siis võibki eelistada tahtmist - sest vajamine on liiga meeleheitlik.

Mina samas suhtun nii, et tahtmine on mingi loid tunne, mis kuhugi ei vii ja midagi ei eelda. Kui ma tahan veisesinki, aga pole, on ainult muna ja majoneesi, ma keedan muna, segan seda majoneesiga ja probleem lahendatud, sest kui kõht täis, ega ma mingeid söögiasju enam vaja ju. Taha ju. Jah, helbepudruga veisesingiisu ei rahulda, aga muna ajab juba asja ära.
Mu isud on ka väga taltunud, muidugi. 25 aastat tagasi ma sõingi liitrise jäätise korraga ära, sest mul oli selle järgi nii suur isu. Nüüd ma enam ei näljuta ennast ja mingeid selliseid hulle vajadusi pole. 

Mõistusega olen omaks võtnud, et olen maailmaimelik. Aga tunnetega ikka arvan, et teised on nagu mina, ainult peidavad seda paremini, ja hämmastun. Ent tegelt on loogiline: kui ma kunagi ei ole jaksanud pooltki seda, mis levinud, kuid sundinud end teistega sama palju tegema ja suutma, mul kujuneski välja hoopis teine maailmavaade. Sest mul oli vaja (he-he) hoopis teisiti suhtuda, hoopis teisiti end hinnata ja kaht korraga - mõelda nagu "teised" ja tegutseda nagu "teised" lihtsalt ei saanud. 

Ma nõudsin endalt ikka hirmsasti. Kust ma võtsin, et nii on vaja? No ikka kodunt kaasa saadud. "Meeldi kõigile, tee kõik õnnelikuks, kui sa seda ei suuda ja grammigi ainult enda õnne nimel tegutsed, oled isekas!" 
Reageerin siiamaani teravalt, kui keegi jälle ütleb, et isekas olen. Viimasest korrast on küll aastaid möödas, ent ma ei arva, et inimesed on ümber mõelnud. Ma arvan, et nad (te) lihtsalt ei ütle välja, sest on selgeks saanud, et keegi ei võida midagi, kui mul olemine halvaks teha. 
Mis on õige. Keegi ei võida. 
Võibolla loevad ametlikud diagnoosid ja puuded jne ka. Kui ikka arstid ütlevad, et minuga on halvasti, küllap siis ongi - kuigi ma pidin spetsiaalselt arste mööda käima ja end tagasilöökidest mitte heidutada laskma, et lõpuks ametlikud diagnoosid välja võidelda. Väga nõrk ja hädine inimene poleks seda suutnud.
Mina suutsin. Võitleja. Ja selle peale inimesed usuvad, et mul on päriselt ka raske?
Ohjah. 

Täna õhtul tunnen end paremini. Olen rollimängijate kokkutulekust vist taastumas. Isegi tõlkisin lehekülje, sest ma lubasin poole märtsi ajal selle valmis saada ja niisiis ON VAJA teha. 
Jee mina. 
Aga ma tõesti rohkem ei jaksa. Midagi tahta veel? Pfffff ...

* Aaa, seda vist peaks ka mainima, et kuna ma eeldan kõiki olevat nagu mina, tahaksin olla vajatud, mitte tahetud. Sest mis on tahtmine minu maailmas? "Nojah, oleks tore - aga kes viitsib selle nimel vaeva näha?!"