Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.

Igavam teema kõigepealt

Proovisin järgi. 
Võtsin poole pisemat doosi lihaselõõgastajaid. Sama palju kui veebruarist mai lõpuni.
Mhmh, väsimus kadus ära. 
Mhmh, kell 17.28 juba pea valutas. 
Kurat.
Seekord on suht kahju, et mul õigus oli.
Ja tundub, et meeleolustabilisaatorid stabiliseerivad ikkagi aint meeleolu. 
Mis on ka wõit, ent tore oli mõelda, et kaks kärbest ühe hoobiga. 

Pea vaaaaaalutab. Küll mitte väga hullusti, rizatriptaan aitas oluliselt, aga siiski. 
No samas tegin päev otsa kohutavalt palju asju (normaalsele 6-le lisaks veel 10) vähem väsinult ja see tapab ka. Liiga palju teha = migreen.
Vbla on väsimus siis phmt HEA asi?

Lisaks on mul nüüd korralikud kuumahood. Ja kuna samas see pole valu ... no olgu, pigem kuumahood, kui veel selle arstiga jantida. 
Ma mõtlsin välja kaks korda, kus ta mulle otseselt valetas (viisakas oleks öelda "hämas", aga minu jaoks on sellised asjad valed) ja kaks korda, kus ta mu selgelt ära unustas, ja kõik tema ebamäärasused ja "natukesed" tunuvad mulle nüüd kahtlased ja ma lissalt ei taha teda rohkem näha. 
Parem talun kuumahooge. Neid, kus mul on 12 kraadi juures käisteta särgis õues käies palav. 

Või ma pean tekita alasti magama, sest muidu on liiga kuum.

***

Vahel ma mõtlen ikka nende elamiskoolituste peale. 
Et neid on kõigil vaja. 
Aga täpsemad suhtlemiskoolitused (loetavad tekstid, ei pea kohal olema, et seda teada saada) võiksid muuhulgas sisaldada punkte:

* Alati alusta millelegi vastu vaidlemist nende osade rõhutamisega, kus sa teise poolega nõus oled.

Loob parema õhkkonna, teine pool tunneb, et sa respekteerid teda ja tema arvamused loevad, ning tõenäosus mingile ühisele seisukohale või vähemalt teist poolt austavale eriarvamusele jõuda on palju tõenäolisem.
Ja kui sa oled tegelikult põhiasjadega nõus ja vaidled ainult detailidele vastu, saad nii sina ise kui teine pool sellest päriselt aru alles siis, kui oled suurte asjadega sõnaliselt nõustunud.

* Ütle tihti "ma saan sinust aru", sest inimestele meeldib arusaadav olla, ent et see lihtsalt ütlemiseks ei jääks, peegelda.

Teiste sõnadega ümber öelda, mida algne rääkija väljendas, ei muuda vestlust väga oluliselt aeglasemaks, ent aitab valestimõistmiste vastu juba eos. 

* Usu, et inimesed on ilusad ja head ja võta mitte halvim, vaid parim võimalus nende öeldu tõlgendamiseks. 

Jah, ma ise teen esimest punkti aint inimestega, kes mulle meeldivad, ja võrgupäevikus üldse mitte. Isegi kui inimesed meeldivad.
Teist punkti ei tee, sest ... ma-ei-ta-miks. Kuidagi eeldan, et inimesed saavad ju aru, et ma saan neist aru, juba mu muudest vastustest. 
(Enamasti ilmselt eksin.)
Ja kolmandat ... oh taevas. 
Ainult alateadlikult, kui inimesed veel midagi öelnud pole, ja ma ootan head.
Aga kui teised juba midagi ütlevad, ma võtan ALATI halvima tõlgenduse.
Või kui vaikivad.
"Nojah, nad on vait, sest midagi kena pole öelda." 
Sest - see meetod on mind elus hästi teeninud. Eks mu kodune taust oli selline, kus pillati pidevalt sapiseid märkusi või kiideti aint irooniliselt. (Jaa, ma "Nähtamatu laps" jutu osas olin "Nojah, aga see on ju normaalne elu? Miks ta nähtamatuks muutus?")
Muidugi kaasnäht on see, et ma vanuses 10-30 võtsin komplimente irooniana või "ta üritab viisakas olla" ja siiamaani - kuigi komplimente võtan heal meelel vastu - loen inimeste sõnu kõige negatiivsemal moel, mis võimalik.

Välja arvatud üks kord, siin võrgupäevikus, kus ma arvasin, et öeldu on nii jõhker, et peab olema nali, ja alles notsu minu kaitseks väljaastumine valgustas, et ei, ta mõtles seda tõsiselt.

Võibolla ma peaksin ise omaenda nõuandeid kuulda võtma?

Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???

Faking mai

Mu hemoglobiin on vist jälle alla läinud. 
Operatsiooniga (verekaotus) läks 133 pealt 124ni, pold nagu hullu. Komplikatsioonide järel (põletik viib rämedalt alla) oli 114. Ja nüüd on neljandat päeva tunne, et aint roomata jaksan.
Teen ikkagi suhteliselt palju, aga jõudu üldse ei ole. Kümme sammu üle sõidutee sörkimist nõuab enda kokkuvõttu. 
Kurat. Vaadasin digidocist oma viimase vereanalüüsi hemoglobiininäitu ja see oli 127. 
Mul on uut teooriat vaja, milles asi. See väsimus ei ole kujuteldav. Selge pärisasi.
Jaa, ma võtan neuroloogi soovitusel nüüd kaks korda suuremat doosi meeleolustabilisaatoreid ja lihaselõõgastajaid, aga kaks korda suuremad doosid on ikkagi väikesed, üks lausa väga väike, võrreldes inimesele lubatuga. 
Pea, muide, on juba 9 päeva olnud nii valuvaba, et ainult tavavaluvaigistitega saab toime. 
Aga nii väsinud ja nõrk. 
Hormonaalsed muutused?
Pole ka võimatu ...

Ausalt, ma ei jaksa minna perearsti (vahetatud, seda vana ei taha ma enam kunagi näha, nüüd olen uue registris) juurde sellega. Vbla hiljem. See kuradi tervisetõend vajab ka ikkagi hankimist, nagunii tuleb ta vastuvõtule minna, aga  ma praegu tõesti ei jaksa.

See faking mai oli üle mõistuse. 
Ma isegi ei ole väga ahastuses ja valust pime, sest on meeleolustabilisaatorite tugi ja teised inimesed olid  ka mu vastu väga head ja armsad.
Et mu tütar tuli päev enne Belgiasse oma tüdruku vaatama minemist mulle külla, tõi saiakesi, kallistas ja patsutas mind pärast seda tervisetõendijama, andis paariks päevaks lausa eluisu tagasi. Vaatasime tema ja Poeglapsega Eurovisiooni lugusid ja olgu, olgu.
Kuni uued asjad peale tulid.
Kui mõtlema hakkan, jookseb ikka veel juhe kokku.
Mismoodi ma pidanuks selle kõik rõõmsalt üle elama üksi? 

Tervisetõendi mittesaamine.
Sotsiaalkindlustusametniku vastus mu teatele-küsimusele, et mis nüüd saab.  (Hiljem ta läks leebemaks, jättis ukse praokile, aga esimene vastus oli küll hirmus.)
Operatsioon, mille käigus võetakse ära rohkem, kui plaanitud.
Sel operatsioonil on komplikatsioonid. VBLA sest arst unustas mulle antibiootikume kirjutada pärast opi kodus võtmiseks. (Üks inimene ikkagi märkas mind tunnustada, et palaviku tõustes EMOsse läksin. See minek oli juba väike kangelastegu, arvestades et ma nutsin kõva häälega Bolti süsteeme õppides ja pojal nutifoniga endale autot kutsuda lastes, sest KÕIK LÄHEB PERSSE ja kõike ma pean ise tegema, keegi ei aita, kedagi ei huvita.) 
EMOst jäin otse haiglasse ja ei mingit kojusaamist.
Otsisin ahastuses abi haigla õdedepostist, mul on nii halb, appi.
Maandusin selle tulemusel psühhiaatriahaiglasse.
Kus võetud verest tuvastatie antibiootikumidele resistentne bakter ja leidsin end isolatsoonis.
Neli päeva kestva migreeniga, mis taandus alles, kui nad vaatasid mu kaasapandud ravimid läbi ja avastasid ühe pooliku sumatriptaanitableti ka. Mille mulle andsid.
Ja siis unustati mu nefrostoom eemaldada ja ma jantisin sellega. 
Nagu ... andke vähe hõlpu!

Lisaks pisemad asjad nagu EMOsse minnes rahakoti mahaunustamine, lasin Boltil tagasi pöörata, et see ära tuua, haiglas ostetud kohvi ümberajamine, et K pidi ja pidi ja pidi mulle külla tulema, aga siis viidi mind ikkagi psühhiaatriahaiglasse üle enne, kui ta jõudis, ning siis ta käis "kähku" ehituspoest läbi ja psühhiaatria vastuvõtuosakonna külastusaeg lõppes. Ma helistasin talle mingi viis korda, aga ta kogu aeg muudkui tuli ja mulle pandi vahepeal toru neeru (mis oli valus, muide, ärge uskuge, et kui teile tehakse selga tuimestav süst, see kõigi valude vastu aitab) ja tagasi tulles ma kuulsin palatist mehehäält ja süda juba hüppas rõõmust - aga selgus, et palatikaaslast oli lapselaps perega vaatama tulnud hoopis.  Ja kuigi K tuli Paldiski maanteele järele, sai mulle asjad üle antud, nad nagunii ei lubanud seal mitte ühtegi oma asja. Telefonist ja arvutist ei tasunud rääkidagi, nii et arvuti ta jättis enda kätte - turvamees ütles, et pole mõtet.
Mustamäel pandi mulle enne peale suitsiidivalve, kes ei lubanud mind õue suitsetama (hullumajas vähemalt see oli hea, et kuna hulludel peab millegi nimel elada olema, oli seal 4x päevas hooldajate valve all suitsupaus). Ja kui mind juba koju oli lubatud, hakati UH-s mind sõimama, kui ma sinna koju tahtsin minna ja küsisin, mis sellest nefrostoomist saab. Mul on ju transport ja lähen psühhiaatriahaiglasse tagasi ja kuidas ma üldse mõtlen, et nad lasevad mul koju minna! Ukse taha ja ootan hooldajat!
Ja lihtsalt - absoluutselt kõik läks pekki. Larpile ei saanud, Terry Pratchetti elulugu on megasitt raamat, teise larpi jaoks olin grupis inimestega, kes keegi mulle eriti ei meeldi, tühistasin selle ära, ja ...
Vahepeal tundus ikka väga, et kedagi ei huvita, võitle oma võitlused ise, väga väga naine, pole meie asi. 
Ok. Päris kõik ei läinud halvasti. Sain mõned okeid Goodreads'i lugemismuljed, avastasin oma nime teise inimese raamatus, vahetasin perearsti ära, käisin tasulise neuroloogi vastuvõtul, uuesti naistearsti juures, ja ikka aidati ka täiesti reaalselt. 

Kui ma hullumajas isolatsioonipalatisse jõudsin, neil hakkas must kahju ja lubasid K-l mulle arvuti tuua, et ma päris kokku ei vajuks seal üksi istudes ja mitte midagi teha saades. Ta ei näinud mind, aga tõi arvuti ja uued suitsud ka. Ja üldiselt siis teised sõbrad lisaks K-le ka aktiveerusid ja personal oli lahke (vastuvõtuosakonna personal oli küll sama hull, kui patsiendid ja kohati hullem - mitte kurjad, aga VÄGA imelikud) ja nüüdseks olen üles putitatud.
Putitunud. 
Küsisin mai lõpus rahalist abi ka, sest kuradile. Ma arvestasin, et EKL stipi teine osa tuleb juuni alguses, ent see tuleb hoopis juuli alguses ja ma kulutasin kiiremini kui kasulik. Ja ma ei jaksa kokkuhoidlik ja hea olla rohkem.
Keegi ei vaielnud vastu ka. 
Kui teised inimesed hoolivad ja aitavad, ma tunnen end väärtuslikuna, sest nende hoolt ma usun. Kui mind üksi jäetakse, ei käi üle jõu mitte otsene koormus, vaid tunne, et kedagi ei huvita. Kui poeg mu "kuidas ma EMOsse saan?" küsimuse peale õlgu kehitas, "Ma ei tea," ütles ja arvutis edasi mängis. oli see teatud moel hullem kui avastus, et mul on palavik ja valuhood kõhus võtsid korraga hirmuäratava kuju. 
Aga noh, leiutasin Bolti kasutamise välja ning sain mindud.

Ning mai lõpus aidati palju ja suht hästi on praegu ikkagi.
Välja arvatud see rõve väsimus. 
Kirjutada küll ei jaksa. Hea, et muidu toime saan, koera jalutatud ja nõud pestud. 
Isegi süüa teen kord päevas. 
Või halbadel aegadel rohkem. Kui mul on halb, hakkan kokkama. Sest see on tore loominguline tegevus, mis ei tundu tööna ja samas annab tunde, et olen midagi kasulikku teinud.

NIISUGUST aega ma ei mäletagi, kus hulk suuri asju phmt kolme nädala sees pange läheb. Üldiselt nad peavad nagu veidi vahet. 
Vbla nüüd lähevad mõned asjad vahelduseks ootamatult hästi ka. Võiks ju?