Üllatuslik jõulurahu

Hülgan veel rohkem. 
Või noh. 
Ma juba olen üliinimene old.
Pold mingit hülgamist enne =(
Koera leidsin hõimalse abiga taas kätte, tõime koju (enne orgunnisin auto järgi, siukses päraperses oli - vabandust, pidasin silmas "rongiteest kaugel"), siis käisin Tartus sünnipäeval, kukkusin ära ja peavalu. Migreenitablette mitu, peavalu üle ei läinud. Tuli taipamine, et ma ei old kogu päeva eriti söönud ja kohvi jõin viimati hommikul, nii et vantsisin kööki, sõin kooki, jõin kohvi. Peavalu läks üle, aga uni ei tuld enne kella 7 hommikul. 
(See oli minu enda tehtud kook, sest teised olid lahti lõikamata külmkapis ja minu oma jäätisekarbis klompjate viiludena - minu tehtud šokolaadikook on kenasti niiske ja kommi moodi.)
Ja peale peaaegu magamata ööd järgnes tegevust täis päev, mis sisaldas kojusõitu kahe transpordiga, laste ja koera mõisa jõulu pidama saatmist, tolmuimemist mitmest ruumist, geopeituse aarete otsimist, tomatisupi tegemist, kell 10 (minu jaoks arutult vara, normaalsete inimestele oleks see umbes 6 õhtul) magamaminekut ja ...

... ja täna ma lihtsalt ei ole konditsioonis, et lastele mõisa järele sõita ja neile kingid kaasa viia. 
Ma ei suuda köögist tuppagi tuikumata kõndida. 
Pohhui, et mul on bussipilet ostetud ja peavalu hakkab üle minema (jah, muidugi tuli täna hommikul jälle). 
Ma ei lähe kuskile. 
Ma ei jaksa. 
Olen sant ja mul on täielik õigus sant olla.
Ja minu migreenid hoiavad mind väga üle võlli pingutamast nähtavasti. Valust nõrgana ei sunni end millekski, kõik läheb ellujäämisele. 
Praegu peaaegu ei valuta enam, aga hoiatused on veenvad olnud.

Kogu aeg unustan ära, et koer pole minuga. Mõtlen, kuidas temaga väljaminemist, poest piimatoomist ja poe kõrvale konteinerisse pakendikoti viimist ühendada võib, üks tee, kolm asja - ja siis tuleb meelde, et ma ei peagi täna õue minema, kui ei taha.
Kuna Poeglast pole kodus, aitab isegi sellest pakist piimast, mis juba avatud.
Ja Totoro pole minuga. 
Kummastav.
See-eest on kass, kes viimaks saab pai, ilma et mingi armukade koer kolmekümne sekundi pärast kõpsti kohal oleks ja ka pai tahaks. Mispeale paitatakse kahe käega, kummalegi loomale üks, aga kahe käega poole teraga paid pole ikka päris need.
Nüüd saab kass kõik mu nunnutused puha endale.
Kas ma olen maininud, kuidas Karu on veendunud, et ta nimi on Kass?
Tunne on, et olen.

Mul tundub täna olevat Queeni-päev. Üldse mitte jõululaulud. 
Ilmselt seepärast, et mul ei ole mitte kiirustava argipäeva vahele hella rahunemist, vaid ennast veidi totaalsest letargiast, kus ei jaksa kööki kohvi järele ka minna, ärkvemale saada. 
Aa, muide, jah - on inimesi, kes jutlustavad vahepeal kohvist loobumist, et see jälle intensiivset toimet omaks, ja ATH-ravimitega pausi tegemist, et keha liialt ei harjuks.
Mina ei saa. 
Kohe hakkab pea valutama. Ja mitte natuke, oo ei. 

Queeni-päev ... no vahele ikka vaikust ka. 4 osa vaikust, üks osa Queeni.

Mis mu mõtle hüpleb v? Kuulge, ma ka ei pannud prille prillitoosi, vaid voodile (minu puhul kuulmatu asi, ma panen kõik oma kohale, sest muidu kaotan ära), laua lahtisesse sahtlisse selle karbi kaane, kus sees koju jäetud jõulukoogi osa (kooki sõin hommikusöögiks ja tuvastasin taas, et leivaviilu jagu on rämesuur kõhutäis, jõulude vahel unustan alati ära) ja siis otsisin seda kaant veerand tundi, läksin võtma migreenitabletti ja seisin siis juhmilt, lamotrigiinileht käes, sest kuulge, seda ma ometi ju mäletan, et olen täna lamotrigiini juba võtnud. 
Miks ma siia tulin üldse?

Ma ei ole heas konditsioonis.
Puhkan nüüd.