Laupäeval pakuti enne järjekordset Keila burleski (seekord oli veel parem!) jõuluteemalist kooki (mitte jõulukooki, vaid mingit toorjuustuga värki, maitsev) ja jõulukringlit.
Kuna õues sadas vihma ja minu arust on veel täiega sügis, olin veidi üllatunud. Kuigi äärmiselt meeldivad süüa, kas vara ei ole?
Siis tuli ette, et on 6. detsember. Täiesti kohane aeg jõuluteemalisteks söökideks.
Ei, ma olen poes ka piparkoogitaignaid ja glasuure näinud, minu jõulukoogid on ammu valmis ja toitmisel, piparkoogiteigen ka valmis, jõuludeks plaanid olemas - aga kuidagi tundub ikka, et aega on.
Oleks lumi ja härmatis, poleks nii.
Aga on vihm ja pori, millel ma libisema kipun, ent kukkunud veel ei ole.
Mis krdi detsember sii om, küsün ma!
Ma arvan, panen siia ka järelpildi, mis tehtud imearmsate burleskiartistidega "pärast show-d saab pilte"-sessioonil.
(Fotograafi, tõsi, pidi ise sebima.)
 |
| Tütarlapse tehtud pilt |
Tegelt on mul jälle peavalu.
Need käivad nii selgelt emotsionaalse pingega kaasas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
"Jah, sul on vaimselt sitt olla, sest midagi midagi. Nii et anname sulle peavalu ka, et ikka ERITI sitt oleks."
Samas pärast unustamatut rollimängijate kokkutulekut polegi vahepeal sitt old, nii et great success.
K remontis (taaskord) me kohvimasina ära.
Pean ütlema, et see vanamoeline Malongo masin ei maksa eriti midagi ja mina sain üldse tasuta, kuid kohvipadjad on kallid.
AGA see kohv, mis tuleb, on pagana hea.
Märgatavalt parem, kui mõnest 600-eurosest masinast.
Mitte et aastas see 600 umbes padjakeste peale ära ei kuluks. Mina joon rahaliselt kitsamatel aegadel ikkagi presskannukohvi ka, aga Poeglaps, kui patjade jaoks raha pole, joob lihtsalt kuuma piima. "Masinast tuleb nii palju parem kohv, ma ei suuda tagasi harjuda."
Kuna mul oli vahepeal "teen hästi palju kõike"-hoog, registreerisin end märtsiks Tallinna luuleprõmmule.
Sest mulle meeldib esineda ja mis mõttes ei taha keegi (no viimasele kirjastusele saatsin septembris, 0 tagasisidet - aga ega ma peale ka pole käinud. Pealekäimine ei ole mu tugevate külgede seas) mu luulekogu avaldada?! Äkki vähemalt rahvale luuletused meeldivad, mulle kuluks positiivne tagasiside ära.
Mulle kulub alati positiivne tagasiside ära.
Inernetist:
Autism: I take words literally
ADHD: I take tone personally
AuDHD: I take everything personally unless you explicitly say I am fine
Ma ARVAN, et mu kiitusehoorus on neurotüübi häda. (Ja ei, ma enam ei arva, et ma nartsissist olen - sain vahepeal targemaks küsimuses, mida see tegelikult tähendab. Ning olen ka tuvastanud, et kiitus mõjub mulle ikkagi hästi, pidev endapeks ajas küll tööle, ent mõjus vaimsele tervisele hävitavalt.)
Kuid jätan lahti ukse, et see võib ka mu personaalne probleem olla. Lapsepõli jne. Külmad ja kauged vanemad.
... kuigi ma tegelt ei arva, et nad otseselt külmad ja kauged oleksid olnud. Lihtsalt nad ootasid mult kogu aeg täiskasvanu olemist, suurele inimesele kohast käitumist ja omas arust olin küps inimene juba kaheksaselt või nii. Sest ma pidin suureks saama, et olla see, keda tahetakse. Kaitsesin sellest east saati vanemaid oma probleemide eest, neil ju niigi raske. Mitte et nemad oleks mind kaitsnud, kui mul raske oli.
Mõned asjad ajavad ikka veel endamisi silmi pungitama. KUIDAS nad sedasi ...
Selline elu vbla ei olnud mulle eriti ... kasulik.
Aga noh. Olen, kes olen.
Ja mu igemed sügelevad. Miks, miks ma end kogu aeg nii ära pean ajama?! Miks ma ei või rahulikult puhata, ilma et mul totaalväsimus ja kõiksugused füüsilised vaevused juba kallal ei oleks?!
Jah, see on retooriline küsimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.