Huvitav, kas ma elan täielikku tardumusse sattumata uue nädala üle?
Kõik märgid on väga halvad, aga kui ma väga hoolega end kokku võtan ja jätan ära asju, mida ma tõesti tahaksin teha, äkki saab ilma vahepeal suremata?
Nojah, aga ma tahan ju.
Nojah, aga keegi ei saa õnnelikumaks, kui ma katki lähen.
Nojah, aga kuidas ma siis teadlikult ära jätan, kui ma ju tahan ka?!
Õudus.
Täna käisin "Teistmoodi tavalisest" rääkimas nii, et mitte ühelgi esinejal ega korraldajatel (raamatukogu, noh!) polnud teost.
"Välja laenatud," ütles raamatukogu töötaja korraga kurvalt ja rõõmsalt. Sest ma olen nii popp, jai! Ja raamatukogust laenutamine annab mulle pealegi raha =)
Üldiselt oli tore.
Mulle meeldib esineda ja me rääkisime enamasti asjust, millest ma veel ei ole kõnelnud. Nii et phmt oli väga tore. Pealegi tuli mulle pähe rõivastus, mis oleks ils ja teemasse ja siis ma kohe panin end sedasi riidesse ja jai.
Aga huulepulka unustasin kasutada ja ei võtnud kaasa ka. Nii et kogu aeg oli tunne, et huuled kuivavad praguliseks kohe.
Tegelt - kui ma homme kuhugi ei lähe ja veedan päeva kodus jõulukooke glasuurides, äkki toibun ikka piisavat ära, et Tartusse sünnipäevale ka jõuda?
Ma ju nii tahan!
Üldse: kui mul nina jookseb, äkki olen veits haige? Nohu või nii? Äkki mu suremisetunne on sellest, et juba olen enda üle koormanud ja tervis ei pea vastu?
Nina on jooksnud umbes 8 tundi, muide. Mõte, et see ei ole vist päris terve, tuli praegu.
Nii omadega läbi, nii üldse pea ei tööta.
Ja kell on pool neli hommikul.
Äkki ei peaks praegu rohkem kirjutama?
Kuigi tahtsin jutustada, kuidas ma korraga avastasin, et mu kaks lemmikbändi (mis on juhtumisi mõlemad Ukraina omad) on ju ... ühe žanri esindajad? Kuigi poleks seda iial arvanud. Nad ju nii erinevad ... AGA!
Mitte täna. Kuulan 5'nizzat, naudin ja hoian avastuse enda teada.
Magama?
No ... varsti. Olen kurnatusest veits haigeks jäänud ja parim viis sellega toime tulla on enda vastu lahke olla ja mitte sundida end magama minema, kui veel ei taha.
On ju loogiline?
Aa, muide. See raamat, Complex PTSD: From Surviving to Thriving, sai mul läbi. Kirjutasin tast Loteriisse.
Enese vastu hea olemise kontekstis tuli meelde.
*-*-*
laupäeval
Et kõik veel halvem oleks, jooksis Totoro pauguhirmus ära.
No seni on ta alati tagasi tulnud, nii et pole paanika, vaid OEH.
Ikkagi piinab.
Ikkagi raske. Vbla ma ikka ei lähe sellele sünnipäevale. Muidugi migreen. Muidugi "ma enam ei jõua".
Aga tablett juba töötab.
Krt, see jõul on ikka hirmus asi.
Ma vist ei jaksa rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.