Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul ei ole mingit nähtavat sissetulekut loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka, aga siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P