Eelpost

 

Lihtsalt et meenutada =) Täpselt nädala pärast kell 18 Kirjanike Majas Harju tänaval Tallinnas.

Veits olen ärevil.

Ma üldiselt ei lähe ärevaks oma ürituste eel, aga seekord on minu vastu lahke oldud ja pean tahtejõuga ärevust maha suruma. Üldiselt üldse ei ole ärev inimene, kõik need "autismi ja ATHga kaaseb suur ärevus", mkmm, ei, mitte mul.

Ma teen midagi? Läheb nagu läheb, annan oma parima

Minuga koos esinejate tase loeb koguürituse headuses? Läheb nagu läheb, nad teevad oma parima. 

Ma valmistan ruume-süüa-ettekandjaid-larpi-midaiganes-kõike-seda ette - ma teen sitaks hästi nagunii. 

Aga. 

Aga kui keegi teine teeb minu heaks.

Mitte et see on tema üritus ka, vaid minu heaks.

Siis lähen närvi.

Sest siis ma olen kahelt poolt sundseisus: tahaks olla hea inimese vastu, kes minu vastu lahke on, ja samas tahaks ka, et tuleks hea üritus. Tahaks mitte peale käia, et tee veel rohkem, tee paremini, sest tegelt tahaks hoopis öelda AITÄH, sa oled nii palju teinud.

AGA samas tahaks ka head üritust pakkuda ja kui ta teeks veel rohkem, korraldaks valguse ja heli ja ... fakk. 

Ma peaksin küsima valguse kohta ... Et kas saab vähemalt saalis tuled kustu ... 

Ja ma ei suuda. Tundub kergem loota sellele, et ikka saab ju kuidagi.

Aaah 😊

Unustasin rohtu võtta ka. Hulk negatiivsust juba sealt.

Peale ravumeid on juba rohkem "läheb nagu läheb" 😊 
Vbla see autismi ja ATH taustaärevus on mul ikka ka. Lihtsalt ei pannud tähele kõige muu ärritades ja rebides. Nüüd panen.

Vist alustasin uut romaani. Tiivustab küll väga, nii et võiks loota, et see püsin mõnd aega - ja siis oleks juba narr pooleli jätta, kui 30 00 sõna olemas.
Nii head mõtted. Panen need enne juttu mõeldud mõtted ka sinna. Tundub nii hea plaan.
Pärast olen: aga ma võinuks hoopis ...

Sveta Grigorjeval ilmus tükk, mis peaaegu võiks minu kirjutatud olla, aint ma ei taibanud seda kirjutada. Ma võinuks - aga tegi hoopis tema. Otsesemalt ja julgemalt kui mina teinuks. 
Olen kartmatu? Nojah, aga samas endalegi märkamatult ikka "mis nüüd mina." Ega siis minu hoiak midagi tähtsat ole. Ma olengi imelik, teised ikka siuksed pole. 
V.a. et ikka on selliseid ka.

Samas kui ma olen teinud tooreid (veriseid ja otse oma elust, mitte et küpsetamata ja mittevalmis) tükke,  nagu just mina tunnen ja arvan, keegi ei avalda. Vbla peab selleks enne Sveta Grigorjeva olema.

Kusjuures ma ei ole üldse kade. Mul on väga hea meel, et meil Sveta Grigorjeva. Ta ongi ikoon. Lissalt mõtlen ka, et mida tema teeb teistmoodi (ha! mul on nüüd selle sõnaga jubedalt assotsiatsioone!)

Viimasel ajal on tegelt jube hea olnud. Isegi kui surmamaik huulil, tablett sisse ja võib täitsa elada. Migreenitabletid toimivad nüüd igal juhul
Mis võib küll olla ka sellest, et mul on hea olla. Kui on vaimselt hea, nad töötavad PALJU paremini.

Kui vaimselt on hea, töötan ma üldse palju paremini. 
Läheks täna jälle ujuma? Eelmine kord ju ei tapnud päris ära. Ja kui täiesti tükkideks ei võta, ma ikka teen ja lähen ja olen. 
Viimase piiri peal. 

Huvitav, et inimesed (s.t. mitte teie, aga need inimesed, kes mu püsilugejad pole) ikka ei taipa, et ma küsin abi siis, kui tõesti muidu ei saa. 
Ok, rahalist olen õppinud veidi enne küsima.
Aga seda, et küsida midagi muud enne, kui endalt viimane võetud ... Mõned aastad PR küsisin. Sest siis oli meeles, et endalt viimase võtmine ei ole hea mõte.
Mõnelt kõige lähemalt küsin ikka veel. Kuigi mitte neilt, kellelt küsimise peale on tulnud negatiivne vastus. Kuitahes palju ma sind armastan ja usun, et sa mind ka, kui sul ei ole korra anda olnud, ma edaspidi küsin ainult viimases hädas. 
Vbla peaks harjutama. Leppima sellega, et kui küsin, alati ei antagi. Aga see teeb mulle nii jubedalt haiget, et ma ei kanna ära - kui niigi juba halvasti ja raske on.
Ma ei hakkaks ju küsima, kui poleks halvasti ja raske. Mida ma küsin, et mulle telk üles pandaks, kui see oleks mu enda jaoks ka väike asi? Ma küsin siis, kui mul on tõesti raske seda ise teha!

 
Kahtlen, kas küsimist üldse SAAB harjutada. RSD ja midagi midagi.