Jube kiire on.
S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.
Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis.
Jöud löpeb.
Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja?
No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?
Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa.
Söön putru.
Puder kerge valmistada.
Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.
Poeglaps läks tööle.
Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha.
***
Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada.
Just kukkus üks asi veel turjale.
Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha.
Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api.
Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu.
(Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.)
Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta.
Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin.
Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta.
Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama.
21 veel.
Tehtud.
Aga ma tõesti arvan, et kui ma natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest.
