Lugesin oma raamatule "Loomingus" ilmunud arvustuse läbi.
Prille polnud kaasas, nii et mõnevõrra keeruline oli seda pisikest kirbukirja haarata, ent kuna arvustus oli positiivne, polnud isegi väga raske. Kõik lood arvustajale ei meeldinud, mõnest asjast sain ta valesti aru (krt, juba teine inimene arvas, et lööklased on depressiivikud!), aga no "Võiksin jäädagi sellest kogumikust kirjutama" kahtlemata on kompliment.
Linkida ei saa, võrgus (veel?) pole, ent olen rahul.
Ok, mitte päriselt. VEEL, kirjutage VEEL! Viimane aeg, kohe varsti on see juba vana ja unustatud raamat ju!
Homme lähen niisiis luuleprõmmu Tallinna eelvooru.
Osa minust arvab, et see on nii minu formaat. Võiks ju hästi minna. Teine osa arvab, et kui ma ootan head, läheb raudselt midagi väga vussi.
Noh, läheb, nagu läheb.
Aga positiivne tagasiside endisele, uus üritus ees - ja kõik minus on põnevil, helge ja tormakas.
Midagi pole halvasti, midagi ei lähe halvasti, mul ei hakka enam kunagi tumehall meeleolu olema, jee.
Mõistus teab, et nii see asi ei käi.
Kehal on poogen, keha on rahul. Nii et naudin.
Muidu, see igavese praegu igavene positiivsus on seda koomilisem, et mul oli enam-vähem kogu elu halvim öö vastu pühapäeva.
Ma ei ole mitte kunagi varem toore ahastuse pärast tervet ööd üleval olnud. Ok, päris tervet ei olnud ka, natuke alla pooleteise tunni magasin. Ent siiski. Niiniiniiniiniinii kurb.
KÕIK oli halvasti, mitte midagi, mille nimel elada, mitte midagi, mida oodata, mida ma siis arvasin ...
Pühapäeval läks paremaks. Teate küll, filmi või raamatu või arvutimängu (ma ikka veel ei suuda neid videomängudeks nimetada) tegelase kohta: ta suri jah, aga siis hakkas tal parem.
Ma täiega surin, aga siis selgus, et eksitus.
Ja Lauri Heinsalu kirjutas "Natuke kergust ses raskes elus" mu kogumiku kohta ning ma valisin välja, lugesin 23 korda valju häälega ette, parandasin ja trükkisin raamatukogus paberile oma "Luuleprõmmule" minevat luuletused, tegin väga head saiavormi ja praegu keevad potis seakeeled ning mu pea ei valuta.
Nii et - mis saab elus väga valesti olla, kui mul nii tore on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.