Veel elu mõttest

Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. 
(Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!)
Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt.
Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. 
Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. 
Mis siis, et pole mingit tähtaega.
Mis siis, et maailm ei lähe hukka. 
"Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada!
Ega 200 ei olegi palju. 
Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu. 

Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja.
Ma tahan last.
Tõesti tahan.
Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.

26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. 
Kas mu luuletused meeldivad rahvale?
Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea?
Täiesti haige.
Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?

Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea. 

Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on.
Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee. 

Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. 
Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. 
Ma sain 7. 
Mitte halb, eks ole. 
Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.

Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel
Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne. 

Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!

Mõneks nädalaks kiitus aitab. 
Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind. 

Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14. august, kelle oma 4. märts, kelle oma 26. jaanuar.
Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. 
Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?

... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) 
Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole.
Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette.
Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.

Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees.
Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta Asjade Turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega 1. septembril kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla. 

See parandus maksis peaaegu sama palju kui kolmveerand kotti. Aga tal on vaja!
Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes uusi asju. 
Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =)
Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan.
Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi.
Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh.
Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. 
Palju aega on harjutada old.

... aga pugemine.
Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. 
Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene?
Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. 
Vbla paljudele ei ole. 
Aga.
Aga.
Aga.

Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada.
Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. 
"Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."