Aknalkõõlumise hommik jälle

Loll tunne on.

Ma ei oska mõistlikke kavu teha. Kui ma pean tegema mõistlikke kavu, tuleb mul peale väikese lapse jonn "Miks ma pean mõtlema läbi asju, mida ma ei taha?!" ja tekib soov üldse kogu aju panna akna taha nööriga rippuma ning teha ainult täiesti ebamõistlikke asju kogu mõistliku planeerimise alla käiva aja. Hiljem võib aju tuppa tagasi vinnata ning vaadata, kas kuidagi hästi lollakal moel on siiski võimalik ka kohustused ära täita kuidagi.
See, et lollakal moel, on oluline. Normaalselt toimida on väga raske, kui ma olen mingi aja end juba kokku võtnud ja töökangelane olnud, aga idiootselt moel asju lahendada on kuidagi parem.
Kui võidan, siis võidan ja on üleni võit. Kui kaotan, tean vähemalt, et osanuks ju ka paremini, aga näe, otsustasin hoopis lollakas olla.
Ise otsustasin.
Tegin ise oma valiku.

Mul on täielik obsessioon ses osas, et ma pean iga valiku tegema ise ja mitte usaldama normaalseid reegleid.
Phmt mina olengi see inimene, kes suundub otsustavalt muru suunas kohe, kui öeldakse, et murul käimine on keelatud. Aga selle erinevusega, et ma enne murule astumist mõtlen hoolega järele, ega seda ei öeldudki mulle praegu ainult selleks, et mind murule minema veenda, ning kui see küsimus on lahendatud, juurdlen veidi aega ka selle üle, kuidas siis murul käimine endale võimalikult mõnusaks teha ja loogiliselt ära põhjendada.
Nt ma võtaks midagi süüa ja juua kaasa, kingad ja sokid jalast ära ning luusiks siis laisalt mööda muru päikesepaistelisi alu, püüdes hoolikalt mitte radu sisse käia või lilli ära tallata.
Näidata kõigile, et tegelikult võib murul käia küll, kui teha seda heatahtlikult ja vastutustundega.

Öösel nägin muude asjade seas unes ka seda oma haukuvat õppejõudu.
Aga ta oli natuke teistmoodi seal ja unenäo iva oli selles, kuidas tema tundis end üleni ohvrina ja mina olin tema jaoks mingi täiesti talumatu kohutav õudus, kes teda kiusab mingi muu pädeva põhjuseta kui lihtsalt hoolimatust õelusest. Tema muudkui pingutab ja pingutab, et teha oma tööd võimalikult hästi, ja siis mina seal mõnitan, tänitan ja põlastan kõiki tema ponnistusi, andes mõista, et seda tööd peaks kuidagi hoopis teisiti tegema.
Ta oli mu unenäos ka kolme lapse üksikema ja asi lõppes sellega, kuidas ta pisaraisse uppudes teatas: "Jaa, ma saan aru, ma ei olegi elu väärt!" ning marssis dramaatiliselt minema ning mina mõtlesin, kas ma nüüd peaks sellele kui enesetapuähvardusele reageerima kuidagi, sest lapsed ikkagi, või las läheb ja hüppab katuselt alla, kui tahab.
Otsustasin, et las läheb. Kui hüppab, on ise loll ja ei väärigi paremat saatust. Aga nagunii ei hüppa, lööb kindla peale viimasel hetkel põnnama.

Loll tunne levib. On igas ihurakus juba.

Tegelikult tahaksin iseenda eest minema joosta ja unustada ära, et mingi "mina" üldse olemas on. Lahustuda maailmas olematuseks ja olla ka iseenda jaoks täpselt nii ebaoluline nagu üks terake vaniljet Emajões.
Mitte võtta ennast tõsiselt, üldse, kunagi, milleski.

Oma saatuse sepp

Kunagi hakkasin kirjutama sellest, kuidas minu juttu maalugude kogumikus "Mullast oled sa võetud" hinnatud on, aga sain siis aru, et tegelikult on konkreetselt ja äratuntavalt just minu lugu arvustatud ainult kahes kohas, ja kuidagi nõme oli neid linke ära tooma hakata sedasi kurvalt kahekesi, ilma mingi muu targa jututa sinna juurde.

Üks vähestest helgetest - Mae blog.
"Kuningate"-loo vastand - Loterii.

Aga nüüd võin puhta südamega juurde lisada ka märke, et osalesin ulme lühijuttude võistluse žüriis, lugesin läbi kõik sinna saadetud miljonid jutud (tegelikult ainult 65 tükki, neist üks näidend, mida ma ei lugenud, sest ta oli näidend), käisin Tartus Prima Vista raames parimatele auhindu kätte andmas ja jälgisin seejärel fb-s lahti rullunud draamat, kus esikohta mittesaanud autorid avaldasid nördimust nii žürii koosseisu, valikute kui üldse selle vastu, et igasugused lollakad ei mõista õiget kunsti.

Võidulugu, muuseas, oli hämmastavalt elutark aasiapärane fantaasiajutt, kaunilt kirja pandud ning  esiplaanil asuva loo taustal oli aimata ka väga hästi läbi mõeldud suuremat maailma.
Ootan huviga Mann Loperi edaspidist loomingut ja niisiis olen ühtlasi jätkuvalt täiega tegev eesti kirjandusmaastikul, mis siis, et mu viimane esmatrükk oligi seesama maajutt möödunud aasta sügisel.  =)

Et jah, peen värk, preili kirjanik.

...ja ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega ning vunki pisikesi lühivorme viljeleda, mida mitu korda aastas pihust vallale lasta ning vaadata, kas inimestele meeldib.
Ma tahaksin, et kõigil inimestel, loomadel, taimedel, seentel ja muudel eluvormidel oleks hea olla, vähemalt vahepeal. Isegi kui nad ei võida ulmejuttude võistlust parasjagu.
Ma tahaksin, et mu vaarikate ja kodujuustuga tembitud, väga hilise hommikusöögina valmistatud vahukoor maitseks sama hästi, kui ta kõlab. (Mitte et ta halb oleks. Aga võiks olla parem, arvestades, et vaarikad on mu lemmikmarjad, vahukoort kodujuustuga armastan väga ning kõht oli samuti kaunis tühi.)

Ma tahaksin... olla sujuv ja selge kui laul.



Aga tegelikult, aga tegelikult pean tõdema, et elan ikka veel täpselt seda elu, mida ma tahan.
Olen täpselt see inimene, kes olla tahan.
Ja kui ma seisangi emadepäeva hommikul palavikuga ning väsimusest vankudes raudteeplatvormi trepi ääres ja kimun mentooliga suitsu, käies närvidele kõigile, kes rongi peale ruttavad, siis lihtsalt seepärast, et ma ise tahangi sellist elu.
Tahangi oma elu.
Selle puudused on parimad puudused, mida ma tean.

Pildi tegi Diana Ostrat.

Pealiskaudselt

Siuke küsimus tekib vahel meediat, aga eriti just väikesi armsaid lõbublogisid lugedes.

Et kas tõesti on võimalik siiralt uskuda, et vanal ajal naine olla oli nii ilgelt sitt - ja samas et naine ei ole kuidagi alaväärtuslik inimene?
Milline normaalne, füüsiliselt siiski enam-vähem vaba inimene lepiks fundamentaalselt ning üleni sita eluga, mässu tõstmata või paela kaela panemata?

Minu loogika ütleb küll, et elu ei saanud siiski nii halb olla, kui mingeid valitud kaledaid momente tsiteerides mulje jääb. Reeglid võisid olla nõmedad, ent neist sai vast natuke mööda hiilida - või olid mingid teised varireeglid suurte ja avalike varjus.
Jaa, ma võin uskuda, et halbade asjaolude kokkusattumisel oligi elu väga sitt ja mindi hulluks, uputati end ojasse või tapeti mees ära - meilgi on mõnedel inimestel ajuti selleks piisavalt sitt. Aga enamasti pidi nii naistel kui pärisorjadel kui naissoost pärisorjadel siiski olema mingit hingamis- ja mõtteruumi ka, sotsiaalset toetust ja toimetulekumehhanisme. Lootust ja rõõme.

Sest kui polnud, kes nad siis olid, et vastu ei hakanud?
Mingid mömmid v?

Nagu seks

Istun teetassi ja läpakaga voodis ning mõtlen, mida teha oma vaba päevaga.



See tundub nagu seks.
Nii
kuradi
hea.

Võin lõunaund magada ja kooki küpsetada ja päikese käes jalutada ja jooksmas käia. Võin kassi sügada seni, kuni meil mõlemal kõrini saab, võin võtta tolmu ja ämblikuvõrke ülemistelt riiulistelt (aitäh meenutamast, sõber!), võin lapsega jõe äärde naati korjama minna. Võin lõunasöögiks värskeltvahustatud koogelmoogelit süüa ning radiaatoritelt puhta kuiva pesu ära korjata ning värskeltpestu asemele laotada.
Võin isegi ilukirjandust kirjutada, sest palgatöö sai tähtajaks valmis ja kursusetööga pole nüüd natukene aega jälle kiiret.

Ma ei saa seda nimelt nagunii tähtajaks valmis, aga juhendaja pakkus välja kõvasti normaalsema teema, millel saan viimaks kirjutada seda, mida ma algselt tahtsingi.
Mitte mingit... jama.
Sest ütleme otse välja: see, mida ma seni produtseerisin, oli jama.
Töö ei olnud loogiline, sest struktuur ei olnud loogiline, sest need kuradi (vabandust) nõustavad õppejõud mõtlesid eiteamillest, kui mul projekti esialgse struktuuri ja teema ümber teha lasid. Nende eesmärk ei olnud ilmselt aidata mul normaalset tööd kirjutada, vaid mind veenda, et ma olen loll ja ei tea midagi.
Millele järgnes tore eluperiood, mille jooksul ma tundsingi end lollina, kes ei tea mitte midagi.

Aga nüüd, viimaks, kui mu juhendaja andis mulle nõu esialgne idee tagasi võtta, saan ikkagi kirjutama hakata sellest, millest ma kirjutada tahtsin.
Mis siis, et hilinen.
Mis siis, et kõik tuleb ümber teha.
Vähemalt saan ma jälle aru, millest kirjutan. Ja miks. Milline kergendus!
Kes oleks arvanud, et vajadus kõik otsast peale ümber teha mind nii rõõmsaks muudab?!

Ah, ja inimesed. Nemad ka. On nii ilusad ja head. Üks käis ja kinkis mulle kõvaketta koos paigaldusega. Üks teine viib mind iga päev tööle autoga.
Poegõnned. Hellus. Vaimustus.
Soojus.

***

Tõsi, võib-olla on kogu see eelnev rahulolupuhang seotud sellega, et...
Oh, saate ju isegi aru, ikka sellega, et...

Armunud on väga tore olla.
Õnnelikult armunud olla on veel eriti hea.

Aga olla õnnelikult armunud säärasesse, kes ei ole mitte ainult parim, mis hetkel poes olemas oli, vaid just see, kelle sa valiksid ka siis, kui saaksid vabalt valida ükskõik kelle vahel?
Saate aru, kuidas see on?

Et kui tuleks mitte lihtsalt mõni Jonny Depp 20 aastat nooremana, aga päris ehtne Jack Sparrow tollest esimesest piraadifilmist, kui Jack Sparrow veel üleni lahe oli, astuks paadisillale, haaraks mu tormakasse liibuvasse sülelusse, ütleks, et austab, hindab ja tahab mind, mingem seigelgem üheskoos maailma meredel - ma kehitaksin õlgu ja tõdeksin, et tema ning tema ettepanek lihtsalt pole nii ahvatlevad kui see teine mees ja mu oma elu.

Või kui tuleks Deemon, selline nagu Vrubel maalis, oleks täpselt selline, nagu ma 20 aastat ette kujutanud olen, silmad igatsust ja ihalust täis, pihus kõik maailma võimalused - ma annaks talle põsemusi, võib-olla embusegi, aga peale tassi tee joomist saadaksin ta õlalepatsutusega oma rada.
Sest too teine mees on see, keda ma tahan, ja mida võiks üks Deemon mulle paremat pakkuda?

Et kuidas see on?
See on fantastiline.

Ja sellest tulenevalt tundub peaaegu kõik praegu nagu seks.

Nii
kuradi
hea.